KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. november 2016 Tartu Väärteoasja number 4-16-6975 (2780,16,008510) Kohtukoosseis Mati Kartau, Maarika Kuusk,

§ 66

lg 2 kohaselt kriminaalasjas ei või tunnistajana osaleda uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses on kriminaalasi. Kaebaja viitab ka Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-69-05, p 6, kus Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et tegemist on põhimõttega, mille kohaselt kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel tunnistaja rolli tuleb menetlejarollist loobuda ning see on seotud kohtuvälise menetleja kohustusega koguda tõendeid (RKKKo nr 3-1-1-43-05, p 7). Ka on kriminaalkolleegium märkinud, et arusaadavalt saab kohtuvälise menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Need asjaolud tuleb 3 menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel.

§ 66

lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi (RKKKo nr 3-1-1-29-05, p 7). Väärteotoimikust nähtuvalt on I.J. samas asjas menetlejana üle kuulanud tunnistajad M.P. ja L.K. . Samuti on I.J. vormistanud A. Hani kinnipidamise protokolli. Seega on I.J. osalenud väärteoasjas uurimisasutuse ametnikuna, kelle menetluses oli väärteoasi, mille kohta andis ta 26.09.2016 kohtuistungil ütlusi, rikkudes sellega

§ 66lg-t 2.

Kaebaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei kohaldu ka VTMS §

1. Nimetatud sätte kohaselt võib kohtuvälise menetleja ametnik anda ütlusi tema poolt tajutu kohta kahe tingimuse esinemisel. Esiteks, kui ta on tajunud vahetult väärteo tehisolusid ja teiseks, kui ta on neid kirjeldanud väärteoprotokollis. Tunnistaja I.J. puhul ei ole täidetud teine tingimus, st ta ei ole tajutut kirjeldanud väärteoprotokollis. Eeltoodut arvesse võttes tuleb tõendite kogumist kõrvale jätta tunnistaja I.J. ütlused.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses (nr 3-1-1-45-11, p 9). Kaebaja leiab, et sellest tulenevalt on kohtuväline menetleja ka kohtus tõendite esitamisel seotud väärteoprotokolli koostamise aluseks võetud tõenditega. 26.09.2016 väärteoprotokolli kohaselt on tõenditeks kaks tunnistaja ülekuulamise protokolli. Esmalt on kaebaja seisukohal, et väärteoprotokoll peab kajastama minimaalselt konkreetsete tunnistajate nimesid, kelle ülekuulamise protokolle on tõendina arvestatud. Tõendite lahtris väljatoodu kahe tunnistaja ülekuulamise protokolli kohta on selgelt puudulik. Teiseks ei ole tunnistajana kohtueelses menetluses üle kuulatud kohtus ütlusi andnud I.J. . Kaebaja leiab, et kohtuvälise menetlejal puudus õiguslik alus taotleda I.J. kohtus üle kuulamist ning sellise taotluse rahuldamisega väljus maakohus väärteoprotokolli piiridest, rikkudes sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
3. 26.09.2016 kohtuotsuse kohaselt nähtub tunnistaja ütlustest, et A. Hani korterist kostuv lärm häiris alumises korteris viibinud isikuid. 26.09.2016 kohtuistungi protokollis on kajastatud tunnistaja I.J. ütlused, mis nagu eespool mainitud, tuleb kaebaja hinnangul jätta tõendite kogumist kõrvale. Tunnistaja märgib küll oma ütluste alguses (protokolli lk 3, tunnistaja ütluste rida 4-5) „Seal oli kõva lärm, mis häiris alumisi naabreid,“ kuid jääb selgusetuks, mille pinnalt on ta sellise järelduse teinud – kas see on tema subjektiivne arvamus või tuli selline info juhtimiskeskusest. Suhtlust alumise naabriga kajastab tunnistaja oma ütluste lõppfaasis, kuid sealt ei nähtu üheselt, kas alumises korteris elavad naabrid kinnitasid talle, et A. Hani tekitas kestvalt või korduvalt neid oluliselt häirivat müra. Täiendavalt viitab kaebaja

§ 66

lg-le 2¹, mille kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud punktides 1-4 sätestatud juhud. Käesoleval juhul ei kohaldu punktid 1-4. Seega isegi kui jõuda seisukohale, et tunnistaja I.J. ütlused tõendavad alumise naabri häirimist, siis on ta pidanud sellest teadlikuks saama igal juhul alumise naabri vahendusel ning tulenevalt

§ 66lg-st 2¹ ei ole selliste ütluste näol tegemist tõendiga.

Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole kohtuväline menetleja pidanud kohtus vajalikuks alumist naabrit L.K. üle kuulata ning e-toimikus olevate materjalide hulgas puudub ka L.K. edastatud istungikutse. Seega ei olnud võimalik avaldada ka L.K. kohtuvälises menetluses antud ütlusi VTMS § 99 lg 8 alusel, tuvastamaks, kas aset leidis isiku häirimine. Eeltoodut arvestades ei ole tuvastamist leidnud teise isiku häirimine. Kaebaja leiab, et pelgalt konstateering, et tegu toimus avalikus kohas, mille kaebaja on üleüldse kahtluse alla seadnud, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist avaliku korra rikkumisena (RKKKo nr 3-1-1-93-14 p 8). Lisaks tulnuks tuvastada, kas isikut häiriti piisavalt intensiivselt (RKKKo nr 3-1-1-60-10 p 14), kuid ka seda ei selgu tunnistaja I.J. ütlustest. Ja isegi, kui selguks, kohaldub

§ 66lg 2¹.

Kaebaja rõhutab siinkohal, et korteris ei toimunud mingisugust suuremamahulist pidu, vaid A. Hani vaatas televiisorist filmi.

1. 26.09.2016 kohtuotsuse kohaselt on A. Hani tegu tõendatud tema enda ning tunnistaja I.J. ütlustega. Maakohus on kohtuotsuse märkinud, et kohtuistungil tunnistas menetlusalune isik A. Hani ennast 4 süüdi. Kaebaja ei nõustu eelkirjeldatud väitega. Tutvudes protokollis kajastatud ütlustega tervikuna, siis nähtub, et menetlusalune isik selgitas, et müra ei olnud nii suur, et oleks pidanud politsei kutsuma. Samas tunnistas menetlusalune isik ennast selles süüdi, et mingi müra ikkagi oli, kuid ta ei olnud kindel, et see nii kõvasti käis, et alumisi naabreid häiriks. Vaadates A. Hani ütlusi kohtus tervikuna, nähtub, et A. Hani tunnistas seda, et ta tõepoolest televiisorit vaatas ja et televiisor tegi heli, kuid tema hinnangul ei olnud heli sedavõrd vali, et see naabreid häiriks. Samuti rõhutas A. Hani seda, et naaber ei teavitanud teda kordagi häirimisest. Eelnevat arvestades ei ole A. Hani ennast süüdi tunnistanud KorS § 56 lg 2 rikkumises. A. Hani on pelgalt tunnistanud ennast süüdi televiisori vaatamises koos heliga.
2. Juhul, kui kohus ei nõustu kaebaja poolt eelnevalt väljatooduga ning leiab, et A. Hani väärtegu on tõendamist leidnud, soovib kaebaja selgitada järgnevat.
3. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-24-07 p-s 8 märkinud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Kaebaja on veendumusel, et samasisuline põhimõte kohaldub ka aresti ja rahatrahvi vahekorrale. Kohus märkis, et karistusregistri õiendi kohaselt oli A. Hanil varasemalt üks kehtiv väärteokaristus, mis oli talle määratud teiseliigilise rikkumise eest, mida seetõttu karistuse mõistmisel ei arvestatud. A. Hanile sedavõrd raske karistuse ehk kolme päevase aresti määramine ei ole põhjendatud. Kohtuotsusest nähtuvalt ei ole varasemalt katsetatud A. Hani n.ö korrale kutsuda rahatrahvi määramisega. Samuti puudub põhjendatud alus väita, et rahatrahvi määramine oleks A. Hani suhtes selgelt ebapiisav.
4. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus karistuse mõistmisel oluliselt arvestanud A. Hani suhtumist toimepandud rikkumisse, mh reageeringut politseinike saabumisele. 25.09.2016 politsei saabumisel kaebaja korteri ukse taha astusid politseiametnikud ilma korteriomanikelt luba saamata ega kaebaja teada muud seaduslikku õigust omamata tema korterisse sisse. Sellest tekkis kaebaja ja politseiametnike vahel konflikt. Kaebaja soovis öörahu teemat arutada ja lahendada väljaspool korterit, kuid politseiametnikud keeldusid korterist lahkumast. Pingelises keskkonnas tekkis sõnavahetus, kus ka kaebaja kõike väljaöeldut sõna-sõnalt ei mõelnud ning kogu olukorrast jäi vääriti mõistmine, justkui ei kavatsekski ta televiisori heli vaiksemaks keerata. Kaebaja tõdeb, et võinuks politseiametnikega suhtlemisel valida targemalt oma sõnu. Edasi arenesid sündmused selliselt, et politseiametnikud pidasid A. Hani kinni. I.J. poolt koostatud isiku kinnipidamise protokolli kohaselt esines VTMS § 44 lg 1 p-s 3 sätestatud asjaolu – A. Hani võib jätkuvalt toime panna väärtegusid. A. Hani peeti kinni 25.09.2016 kell 00.45 ning seda kuni 26.09.2016 kell 15:14 alanud kohtuistungini. Kaebaja märgib, et vahepeale jäid ajaperioodid 25.09.2016 kell 06:01 – 21:59 ja 26.09.2016 kell 06:01 – 15:13, mil nn öörahu ei olnud objektiivselt võimalik rikkuda, kuid A. Hani peeti ka sel ajal kinni. Tagantjärele vaadates jäi kogu konfliktist väärmulje, et kaebaja käitumine oli naabri suhtes pahatahtlik ning ülbe, kuid tegelikkuses eskaleerus olukord politseiametnike ja kaebaja vahelisest arusaamatusest seonduvalt politseiametnike poolt korterisse sisenemisega, mille tõttu omakorda ei suudetud rahumeelselt lahendada öörahu küsimust.
5. Kaebaja peab vajalikuks selgitada ka suhteid alumise naabri L.K. . Kaebaja leiab, et käesoleval ajal on omavahelised suhted halvad, mis on tinginud ka politseiametnike kaasamise olukorda, kus muidu oleks situatsiooni võimalik lahendada omavahelise suhtluse abil. Kaebaja kordab veelkord, et L.K. ei pöördunud kordagi 24-25.09.2016 tema poole palve või nõudega panna televiisori heli vaiksemaks. Kaebaja leiab, et selline alumise naabri nõue oleks juba eos situatsiooni lahendanud. Kaebaja märgib ka seda, et alumisel naabril on tema telefoninumber, seega juhul, kui naabril puudus tahe tulla isiklikult ukse taha, võinuks proovida kaebajale helistamist. Ka seda võimalust L.K. ei kasutanud. Kaebaja märgib sedagi, et omavaheliste suhete kordasaamiseks naabriga on ta pöördunud isiklikult ja ka läbi esindaja e-kirja teel kohaliku omavalitusese poole palvega läbi viia naabritevaheline lepitus vms 5 programm, mis toetaks võimalust jätkata elamist ühiselt samas kortermajas. Sellise pakkumisega on pöördutud ka naabri poole, kes lubas potentsiaalses lepituses või programmis osalemist kaaluda.
6. Kõike ülaltoodut arvestades on kaebaja seisukohal, et kohtu poolt määratud karistus kolm päeva aresti on ülemääraselt karm, ei ole otstarbekas ega põhjendatud. Juhul kui kohus leiab, et vaatamata kaebaja poolt väljatoodule on A. Hani poolt KarS § 262 lg 1 rikkumine tuvastatud, palub kaebaja mõista talle kergem karistus ning mh kaaluda menetluse otstarbekusel lõpetamist VTMS § 30 alusel.
7. Kaitsja taotleb täiendavate tõenditena võtta asja juurde Seila Malleuse süüteoteade 25.09.2016 asetleidnud sündmuste kohta ja naabrite iseloomustus A. Hani kohta. Mõlemad tõendid on esitatud iseloomustava materjalina vastuväiteks maakohtu poolt mõistetud karistuse põhjendustele. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
8. Ringkonnakohus, ära kuulanud kohtumenetluse poolte seisukohad eeltoodud tõendite lisamise taotluse osas, rahuldas taotluse ja lisas need asja juurde A. Hani isikut iseloomustavate materjalidena.
9. Ringkonnakohus, tutvunud kohtuistungi protokolli, kohtuotsuse, apellatsiooni ning väärteoasja kõigi materjalidega, ära kuulanud tunnistajate L.K. ja M.P. ning menetlusaluse isiku A. Hani ütlused, kohtuvaidlustes esitatud seisukohad, leiab, et kohtuotsus on vajalikul määral põhistatud ning puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks ja väärteomenetluse lõpetamiseks. Apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.
10. Vastusena apellatsioonile ringkonnakohus märgib järgmist.
11. Ringkonnakohus ei tuvastanud VTMS § 150 lg 1 ega lg 2 märgitud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi.
12. Kaitsja palub kohtul kontrollida, kas väärteoprotokolli kirjeldus „häiris teisi isikuid“ on piisavalt konkreetne sisustamaks KarS § 262 lg 1 objektiivset koosseisu, sest kaitsja arvates siin ei ole järgitud kohtupraktika nõudeid (viide RKKKo nr 3-1-1-33-11 p-le 14).
13. Ringkonnakohus leiab, et väärteoprotokoll ei ole koostatud nii puudulikult, et see ei võimalda menetlusalusel isikul enda kaitseõigust teostada ja kohtul tegu omistada. Ringkonnakohus leiab, et väärteo kirjeldus vastab KarS § 262 lg 1 objektiivsele koosseisule. Kirjelduses on toodud rikkumise aeg ja koht (öine aeg ja kortermaja), rikkuja tegevus (vaatas oma korteris kestvalt valjul häälel mänginud telerit) ja sellega kaasnenud rikkumise mõju (müra kostus teise korterisse ja trepikotta nii, et müra ei võimaldanud magada ja häiris oluliselt teisi isikuid). Väärteoprotokollile on lisatud tunnistaja L.K. ülekuulamise protokoll, millest nähtub konkreetsete isikute ring, keda müra häiris ja magada ei lasknud. Seega on täidetud RKKKo nr 3-1-1-33-11 p-s 14 märgitud nõue, et teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu. Nagu märgitud, väärteoprotokollis on näidatud, et müra häiris teise korteri elanikke ja keda nimelt, see on toodud nimetatud korteri elaniku tunnistaja L.K. ülekuulamise protokollis.
14. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et maakohus asus ise tuvastama väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid, rikkudes VTMS § 87 nõudeid (viide RKKKo nr 3-1-1-45-11 p-le 12). Maakohus ei ole ise hakanud otsuses täiendama väärteoprotokollis sisalduvate faktiliste asjaolude kirjeldust ega väljunud väärteoprotokolli piiridest. Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et maakohus lähtus väärteoprotokollis toodud KorS § 56 lg 2 sätestatud nõude rikkumise kirjelduse asjaoludest.
15. Kaitsja väidab, et kuna KarS § 262 lg 1 objektiivse koosseisu moodustab avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine, siis viidates KorS §-dele 54 ja 55 ei ole väärteoprotokollis märgitud alumise naabri korter avalik koht ja seega KorS § 56 lg 2 ei kohaldu, sest see reguleerib rikkumisi, mis pannakse toime mujal kui avalikus kohas. 6
16. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et KorS § 56 lg 2 nõuete rikkumine ei kuulu KarS § 262 lg 1 objektiivsesse koosseisu. KorS-i
17. peatüki
18. jagu, kuhu kuulub ka KorS § 56, sätestab avalikus kohas käitumise üldnõuded. KorS § 56 lg 2 täpsustab, et mujal kui avalikus kohas on ajavahemikus kella 22.00-st kuni 6.00-ni, puhkepäevale eelneval ööl kella 00.00-st kuni 7.00-ni, keelatud tekitada kestvalt või korduvalt teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte. Seega antud säte laiendab avalikus kohas käitumise üldnõudeid ja KarS § 262 kohaldamisala ka mitteavalikule kohale.
19. Käesolevas asjas ongi tegemist mujal kui avalikus kohas (korteris) öisel ajal kestvalt tekitatud teist isikut oluliselt häiriva müraga, mille eest on vastutusele võetud A. Hani.
20. Kaitsja väidab, et nimetatud rikkumine ei ole tõendatud, sest A. Hani ei leia, et tema tegevus oleks kedagi häirinud ning tunnistaja I.J. ütlusi ei saa tõendina kasutada, sest tema menetles antud väärteoasja. Kaitsja viitab tunnistajaga seoses

§-le 66 lg 2 ja kohtupraktikale (RKKKo nr 3-11-69-05 p 6 ja 3-1-1-29-05 p 7). 31. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. 32.

§ 66

lg 2 kohaselt kriminaalasjas ei või tunnistajana osaleda uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses on kriminaalasi. Uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses kriminaalasi on olnud, võib olla kohtumenetluses tunnistajaks tõendi usaldusväärsuse kontrollimiseks.

1. Kohtupraktikas on leitud, et lisaks väärteo- ja kriminaalmenetluse käiku puudutavatele asjaoludele on ka väärteo- või kriminaalmenetluse alustamise eelselt tajutu osas võimalik menetlejat üle kuulata. Menetleja poolt tunnistajana antud ütlused võivad sellisel juhul olla vajalikud, kontrollimaks hilisema väärteo- või kriminaalmenetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele (RKKKo nr 3-1-1-47-08 p 12).
2. Käesolevas asjas maakohus kuulas tunnistajana üle politseiametnik I.J. , kes käis sündmuskohal ja seejärel kohapeal kuulas tunnistajana üle L.K. ning poolteist tundi hiljem politseijaoskonnas kuulas üle temaga koos sündmuskohal käinud politseiametnik M.P. . Maakohtus I.J. andis ütlusi väärteomenetluse alustamise eelselt tajutu osas, s.o miks politsei sündmuskohale kutsuti ja mida ta kohapeal tajus (lk 12-12 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja I.J. ütlusi ei tule tõendite hulgast välja jätta, sest need võimaldavad kontrollida hiljem koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele.
3. Maakohtus A. Hani poolt antud ütlustest (lk 12 pöördel) nähtub, et tema arvates teler ei mänginud nii kõvasti, et see oleks alumisi naabreid häirinud. Ta leiab, et naabrid „panevad palju juurde“.
4. Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et VTMS § 123 lg 2 kohaselt olukorras, kus kahtluse alla on seatud tõendiallika usaldusväärsus, peab kohus astuma omal algatusel asjakohaseid samme tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimiseks (nt RKKKo nr 3-1-1-85-16 p 10). Sellest printsiibist lähtudes ringkonnakohus, kontrollides maakohtu otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi asjaolusid, kutsus välja ja kuulas üle väärteoprotokollis märgitud tunnistajad L.K. ja M.P. .
5. Tunnistaja L.K. ütluste kohaselt A. Hani korter asub ülakorrusel täpselt tema korteri kohal. 24.09.2016 (laupäev) õhtul kella 10-nest alates hakkas A. Hani korterist kostuma lärmi, sest teler mängis väga kõvasti. See lärm kestis pidevalt mitu tundi ning kuna tunnistaja lapsed (3 ja 10 aastane) ning ta ise ja tema elukaaslane ei saanud lärmi tõttu magada, siis paarkümmend minutit peale südaööd ta kutsus politsei välja. Kaitsja küsimusele, et miks L.K. hoopis ei helistanud A. Hanile ja ei palunud telerit vaiksemaks keerata, vastas tunnistaja, et selline lärm ei olnud esimest korda ja varasemad pöördumised A. Hani poole ei ole tulemusi andnud.
6. Tunnistaja M.P. ütluste kohaselt said nad koos I.J. ga väljakutse XXXX külla, kus pidi olema lärm. Kohale jõudsid nad umbes kella 00.45 paiku ja trepikotta sisenedes kuulsid lärmi, mis oli nii valju, et võis segada naabrite rahu. Lärm kostus korterist XXXX, kus elab A. Hani. Nad sisenesid korterisse ja selgus, et lärmi teeb väga kõvasti mängiv teler. A. Hani ei olnud nõus telerit kinni panema ja leidis, et 7 tema arust see kedagi ei sega ja ta võib ka öösel telerit vaadata. Kui politseinikud talle selgitasid, et lärm häirib alumisi naabreid, siis A. Hani vastas, et see „on nende probleem“. Kuna A. Hani oli agressiivne ja väliste tunnuste järgi ka alkoholijoobes ning keeldus telerit kinni panemast, siis vältimaks korrarikkumise jätkamist viidi ta arestimajja.
7. Ka ringkonnakohtus jäi A. Hani selle juurde, et tema arust teler ei mänginud nii kõvasti, et see oleks alumisi naabreid häirinud. A. Hani leidis, et politsei ei tohtinud üldse ilma tema loata tema korterisse siseneda ning seetõttu ta elukaaslane esitas ka vastava süüteoteate, mis esitati teadmiseks (vt p 19).
8. Mis puutub õigust valdusesse siseneda, siis ringkonnakohus märgib, et KorS § 50 kohaselt politsei võib eluruumi valdaja nõusolekuta öisel ajal korterisse siseneda, kui see on vajalik korrarikkumise kõrvaldamiseks, kui valdusest levivad väljapoole teist isikut oluliselt häirivad kestvad või korduvad mõjutused ja nende kõrvaldamine ei ole muul viisil võimalik.
9. Ringkonnakohus märgib, et KorS § 57 kohaselt käitumise häirivuse hindamisel lähtutakse keskmisest objektiivsest isikust ja eesmärgist, milleks avalikku kohta tavapäraselt kasutatakse ning selle piirkonna tavadest.
10. Käesolevas asjas on tegemist korteriga, mis on inimese eluase ja kodupuutumatust tagab Põhiseaduse §
11. Seega L.K. , tema lastel ja elukaaslasel on õigus eeldada, et naaber nende öörahu ei häiri. Antud juhul see aga nii ei olnud, sest ülakorruselt mitu tundi järjest kostuv lärm ei lasknud neil magada. Faktilistele asjaoludele ei vasta A. Hani väide, et tema arust teleri vaatamisega kaasnenud valju heli küll kedagi ei saanud häirida. Tunnistaja M.P. ütluste kohaselt juba trepikotta sisenedes nad kuulsid lärmi, mis oli nii valju, et võis segada naabrite rahu. Lärm kostus korterist XXXX, kus elab A. Hani. Seega ei ole ainult L.K. ütlused, et lärm neid häiris, vaid ka väljast majja sisenenu ütlused.
12. Kaitsja leiab, et ei ole tuvastatud, kas isikut häiriti piisavalt intensiivselt (viide RKKKo nr 3-1-1-6010 p-le 14). Ringkonnakohus leiab, et L.K. ja tema perekonna öörahu häiriti piisavalt intensiivselt, sest müra kostus järjest mitme tunni vältel (vt p 37).
13. Kaitsja leiab, et kui A. Hani poolt toimepandud väärtegu on siiski tõendatud, siis selle eest mõistetud karistus 3 päeva aresti on ülemääraselt karm, ei ole otstarbekas ega põhjendatud. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei olnud võimalik karistada rahatrahviga.
14. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole rikkunud karistuse mõistmise printsiipe ja on põhjendanud, miks karistuseks tuleb mõista just arest. Maakohus on leidnud, et A. Hanile käesoleval juhul süüks pandav käitumine ei ole pelgalt ühekordne eksimus, vaid on saanud talle pigem harjumuslikuks ja ta leiab oma teguviisile mitmeid õigustusi, kuid ei ole valmis oma käitumist muutma ega kohandama seda vastavalt õiguskorrale. Juba varem on tal olnud probleeme naabrite rahu rikkumisega ning seetõttu on kohal käinud ka politsei. Käesoleval juhul reageeris ta politsei tulekule verbaalselt agressiivselt ja väljendas seisukohta, et telerist kostuvatest helidest enese häirida laskmine on naabrite probleem ja keeldus rikkumist lõpetamast. Maakohus arvestas süü suuruse hindamisel öörahu rikkumise ajalist kestvust ja intensiivsust ning leidis, et tegemist ei ole väheolulise rikkumisega. Samuti arvestati A. Hani enda suhtumist toimepandud rikkumisse, mis ilmestab isiku enesekesksust, hoolimatust teiste ühiskonnaliikmete, sealhulgas laste, suhtes ning soovimatust oma käitumist objektiivselt hinnata. Veel arvestati tema ülbet reageeringut politseinike saabumisele, kes käskisid öörahu rikkumise lõpetada. Seega arvestades A. Hani süü suurust, tema enda suhtumist ja senist elukäiku, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke, leidis maakohus, et põhjendatud ei ole mõista karistust kergemal viisil, s.o rahatrahvina, vaid tuleb määrata raskemaliigilisem karistus, s.o arest. Kuna talle aga varem ei ole karistuseks aresti määratud, siis peeti võimalikuks seda mõista sanktsiooni alampiiri lähedaselt, s.o 3 päeva. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt täiendavalt esitatud materjal (vt p 19) ei anna alust maakohtu eeltoodud karistuse mõistmise põhjendusi ja järeldusi ümber hinnata.
15. Kaitsja leiab, et mingit vajadust ei olnud A. Hani kinnipidamiseks 25.09.2016 kell 00.45 kuni 8 26.09.2016 kell 15.14 alanud kohtuistungini.
16. Ringkonnakohus leiab, et A. Hani õigustatult peeti kinni VTMS § 44 lg 1 p 3 alusel kui isik, kes võib jätkuvalt toime panna väärtegusid. Sellist isikut võib kuni 48 tundi kinni pidada. Vajadus A. Hani kinni pidada nähtub tunnistaja M.P. ütlustest (vt p 38).
17. Kaitsja viitab ka A. Hani ja L.K. omavahelistele halbadele suhetele, mis on tinginud politseinike kaasamise olukorda, kus muidu oleks situatsiooni võimalik lahendada omavahelise suhtluse abil. Kaitsja leiab, et L.K. võinuks ise A. Hani poole pöörduda palvega teler vaiksemaks panna, kuid selle asemel kutsus ta politsei välja.
18. Ringkonnakohus märgib, et L.K. selgitas, miks ta A. Hani poole ei pöördunud (vt p 37). Selles osas leidis kohtuvälise menetleja esindaja ringkonnakohtu istungil kohtuvaidlustes, et kodupuutumatusest lähtudes ei pea alati kannatanu minema süüdlase juurde palvega, et see tema rahu ei häiriks, vaid õigem oleks, kui süüdlane tuleks kannatanu juurde ja küsiks, ega tema tegevus äkki kannatanu rahu ei häiri. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud seisukohaga.
19. Kaitsja taotleb riigilt A. Hani kasuks välja mõista 1183.75 eurot lepingulisele kaitsjale õigusabi eest makstud summade katteks.
20. Kuna kohtuotsus jääb muutmata ja apellatsioon rahuldamata, siis VTMS § 38 ja

§ 185lg 2 alusel jäävad A.

Hani poolt lepingulisele kaitsjale makstud summad tema enda kanda. 52. Ringkonnakohus mõistis tunnistaja M.P. le tema taotluse alusel välja tema poolt seoses ringkonnakohtu istungist osavõtuga kantud sõidukulud 6.16 eurot. See summa tuleb A. Hanilt

§-de 175 lg 1 p 2 ja 180 lg 1 alusel riigituludesse sisse nõuda. /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Kartau Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 9