← Eesti

2-16-103390/14

Obsah (7)§ 405§ 5§ 173§ 174§ 168§ 162§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Külli Puusep Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2016, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-103390 Tsivii

) § 442 lg 10). Ringkonnakohus menetleb apellatsioonkaebust üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud 2-16-103390 menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja põhjendused Hageja esitas

  1. aprillil 2016 hagiavalduse elatise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt on hageja seadusliku esindaja XXXXja XXXXühine laps XXXXsündinud XXXX. Hagiavalduse kohaselt on kostja XXXXpikaajaliselt keeldunud ülalpidamiskohustuse täitmisest ning tasunud aprillis 2016 varasema võlgnevuse katteks 140 eurot. Hageja palub kohtult välja mõista elatis miinimummääras alates hagi esitamisest. Kostja vastuväited Kostja vaidles
  2. mai 2016 vastuses hagile osaliselt vastu. Kostja töötasu on 390 eurot kuus. Kostja eluasemekulu on 140 eurot kuus. Tal on palju võlgu ning arvelduskontod on arestitud. Kosja saab maksta elatist vaid 100 eurot kuus. Kostja ei ole nõus kandma hageja menetluskulusid. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Käesoleva asja hind on 1935 eurot. Kohus leiab, et asja võib lahendada lihtmenetluses

§ 405

lg 1 alusel.

§ 405

lg 1 järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole.

§ 5

lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 101 lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2015. a määruse nr 139 järgi on 1. jaanuarist 2016 töötasu alammäär 430 eurot kuus, millest 1/2 on 215 eurot. 2

(4)2-16-103390 Kohus loeb esitatud dokumentaalsete tõenditega tõendatuks, et XXXXon XXXXisa. Hageja seadusliku esindaja XXXXja XXXXühine laps XXXXsündinud XXXX (tl 3). Hageja palub kostjalt välja mõista elatis miinimummääras alates hagi esitamisest. Kostja vastuväite kohaselt ei ole tal võimalik tasuda elatist miinimummääras, kuna kostja töötasu ei võimalda maksta elatist enam, kui 100 eurot kuus. Kostja kinnitusel ei suuda ta keeloskuse puudumise tõttu leida parema palgaga tööd. Kohus on pooltele
  1. mai
  2. a kirjas selgitanud, et selleks, et XXXXsaaks tugineda sellele, et elatist tuleb välja mõista alla seadusest sätestatud miinimummäära, tuleb tal kohtule näidata, et ta on kas töövõimetu või tema ülalpidamisel on veel lapsi. Kohtu arvates tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest tagamaks lapse arenguks piisavad vahendid. Hageja nõue on esitatud seadusega ettenähtud elatise suuruse alammääras. Kohus on seisukohal, et sellises määras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab tal normaalselt kasvada ja areneda. Riigikohus on selgitanud, et tulenevalt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt nt Riigikohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-124-15, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu
  5. aprilli
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14). Vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud mõjuva põhjuse olemasolu PKS § 102 lg 2 kohaselt ning kohtu hinnangul ei ole elatise väljamõistmine alla miinimummäära sellel alusel põhjendatud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on
  7. oktoobri
  8. a otsuses nr 3-2-1-118-12 (p 15) rõhutanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. /---/ See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. 3
(4)2-16-103390 Kohtu hinnangul on võimalik vähendada väljamõistetavat elatist tulenevalt Riigikohtu seisukohast, mille kohaselt tuleb kohtul elatise suurust määrates arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega (vt Riigikohtu
  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 16;
  3. detsembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 15). Riiklike peretoetuste seaduse § 16 lg 4 kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta on 50 eurot. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja elatise 190 eurot. Väljamõistetud elatis vastab igakordsele elatise miinimummäärale, millest on maha arvestatud pool riigi tasutavast lapsetoetuse summast. Kohtuotsuse tegemise ajal on riiklik lapsetoetus 50 eurot kuus. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotus

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 2 kohaselt ei nõuta elatise nõudmise hagi läbivaatamise eest riigilõivu.

§ 168

lg 6 alusel kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja võtab hagi kohe õigeks ning kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Kohus leiab, et praeguses asjas ei esine alust jätta

§ 168

lg-st 6 tulenevalt menetluskulusid hageja kanda, kuivõrd kostja on osaliselt ülalpidamise andmata jätmisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Menetluskulud tuleb seega jätta

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse koos menetluskulude nimekirjaga. Hageja palub mõista kostjalt välja õigusabikulu kokku 1 tunni 38 minuti eest tunnihinnaga 130 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o 254,79 eurot. Kohus leiab, et hageja õigusabikulu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga, mõistlikus suuruses on ka õigusabi osutaja tunnihind ning õigusabile kulunud aeg. Hageja taotlus menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks on seega põhjendatud kogu ulatuses ja tuleb rahuldada. Tulenevalt

§ 178

lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Külli Puusep kohtunik 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.