Tsiviilasi nr: 2-14-16293 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Margo Klaar ja Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse te

) § 656 lg 2 teise lause ja § 657 lg 1 p 4 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata osas, millega kostja I esitatud vastuhagi jäeti rahuldamata ning mõisteti kostjalt I riigituludesse välja riigilõiv 1200 eurot. Ringkonnakohtul on võimalik teha selles osas asja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata uus otsus, millega jätta vastuhagi läbi vaatamata. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes kooskõlas

§ 657lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 19.

§ 656

lg 2 alusel on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka sama paragrahvi esimeses lõikes nimetamata menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Pankrotiseaduse (PankrS) § 44 lg 1 järgi võivad pankrotivõlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras ning ka nõuete rahuldamine toimub pankrotiseaduses sätestatud korras. PankrS § 43 lg-st 2 tuleneb, et kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata.

1. Poolte poolt ringkonnakohtule avaldatu kohaselt on hageja (PP-P) suhtes välja kuulutatud pankrot. Kohtute infosüsteemist nähtuvate andmete põhjal on pankrot välja kuulutatud Harju Maakohtu 21.04.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-
2. Nimetatud määrus on jõustunud ning käesoleva tsiviilasja materjalidest ilmnevalt on advokaat Andres Vinkel 29.04.2015 toimunud maakohtu istungil kinnitanud, et tal on õigus esindada ka PP-P pankrotihaldurit (III kd, tl 6). Seega oli hageja pankrot välja kuulutatud enne otsuse tegemist ja asja sisulise arutamise lõppu maakohtu menetluses. Taolises olukorras tulnuks maakohtul jätta kostja I vastuhagi, mille esemeks oli varaline nõue hageja (kui pankrotivõlgniku) vastu PankrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata. Vastuhagi sisuline läbivaatamine ja otsuse tegemine on kolleegiumi hinnangul menetlusõiguse normi oluline rikkumine

§ 656lg 2 teise lause tähenduses, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise.

1. Kuivõrd hageja pankrotimenetlus ei ole käesolevaks hetkeks lõppenud, on võimalik kõnealune rikkumine apellatsioonimenetluses ringkonnakohtul endal kõrvaldada. Ringkonnakohus jätab vastuhagis esitatud nõude hagejalt 82 683 euro väljamõistmiseks PankrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kostjal I tuleb esitada oma võimalikud nõuded hageja vastu pankrotiseaduses sätestatud korras.
2. Eelmärgitu ei muuda samas ebaõigeks maakohtu otsuse põhjendusi, mis puudutavad kostja I nõude aluseks olevate asjaolude tõendatuse kontrolli, sest need on muu hulgas ka kostjate vastuväidete aluseks. 7

§ 371

lg 1 p 5 alusel lubamatuks, kui kohtu menetluses on juba sama vaidluse lahendamine, sh hageja vastassuunalise hagi alusel. Kui selline hagi on menetluses, tuleks see jätta

§ 423

lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu 08.10.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 17, p 17; 29.10.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-74-08, p 14; 17.12.2012 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 14). Kolleegium leiab, et ka praegusel juhul kattub vastuhagi ese kõnealuse nõude osas täielikult hagi esemega. Kostjal I puudub hageja nõude tunnistamisest keeldumise nõude osas

§ 368lg 1 mõttes õiguslik huvi vastuhagi esitada.

Ringkonnakohus jätab selle vastuhagi nõude

§ 423lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

24. Ülalmärgitut arvestades jätab ringkonnakohus kostja I vastuhagi täies ulatuses läbi vaatamata. Vastuhagi läbivaatamata jätmisega seoses tuleb tühistada maakohtu otsus ka osas, millega kostjalt I mõisteti riigituludesse välja riigilõiv 1200 eurot. Asja materjalidest nähtuval oli kostja I maakohtu 16.01.2015 määruse alusel täielikult vabastatud riigilõivu 1200 euro tasumisest vastuhagi esitamisel (II kd, tl-d 152-153).

§ 190

lg 4 võimaldas riigilõivu, mille tasumisest kostja I oli vastuhagi esitamisel vabastatud, hagi rahuldamata jätmise korral kostjalt I riigituludesse täies ulatuses välja mõista. Seoses vastuhagi läbivaatamata jätmisega tekiks kostjal I aga

§ 150lg 1 p 3 alusel õigus taotleda riigilt tasutud riigilõivu tagastamist.

Seega oleks riigilõivu (summas 1200 eurot) riigituludesse väljamõistmine põhjendamatu.

1. Maakohus on kolleegiumi arvates iseenesest õigesti järeldanud, et hageja ja kostja I vahel oli XXX kinnistu suhtes sõlmitud tasuta kasutamise leping võlaõigusseaduse (VÕS) § 389 mõttes. Vastuolus selle järeldusega on aga maakohus asunud järgnevalt analüüsima, kas kostjal I on kulutuste tegemisest tulenev nõue hageja vastu VÕS § 1042 alusel. Kuivõrd hageja ja kostja I vahel oli tasuta kasutamise leping, ei saanud nende vahel tekkida samadel asjaoludel alusetu rikastumise võlasuhet. VÕS § 391 lg 1 järgi peab kasutaja kandma tasuta kasutamise lepingu alusel kasutamiseks antud eseme säilitamiseks vajalikud kulud. Ka muid kulusid peab kasutaja kandma VÕS § 391 lg 2 esimese lause kohaselt ise, v.a juhul, kui nende hüvitamise nõue tuleneb käsundita asjaajamise sätetest. Kohaldamisele kuuluksid VÕS § 1018 lg 1 p-d 1 ja 2 ning §
3. Viited VÕS §-le 1042 tuleb maakohtu otsusest eeltoodut arvestades välja jätta, samuti tuleb välja jätta otsuse põhjenduste p-s 20 sisalduv seisukoht, et kohaldamisele ei kuulu käsundita asjaajamise sätted (VÕS § 1018). Nagu eelnevalt märgitud, võiksid VÕS § 1018 lg 1 p-d 1 ja 2 ning § 1023 (koosmõjus VÕS § 391 lg-ga 2) kohaldamisele kuuluda, kuid selle esmase eeldusena tuleks tuvastada, et kostja I on 8

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.

Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele.

1. Kostja I väitel jääb talle arusaamatuks, miks maakohus leidis, et poolte vahel oli sõlmitud tasuta kasutamise leping, aga mitte üürileping, millele kostja I viitas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik anda tuvastatud asjaoludele maakohtust erinevat õiguslikku hinnangut. Maakohus on tuvastanud, et kostja I kasutab hagejale kuuluvat XXX kinnistut alates
2. aastast. Selle asjaolu üle ei ole pooled menetluses ka vaielnud. Üürilepingut iseloomustab tasu (üüri) maksmise kohustus üürnikule kasutamiseks antud asja eest (VÕS § 271). Käesolevas asjas esitatud ja kogutud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks kostjatelt asja kasutamise eest tasu nõudnud või et tasu oleks hagejale makstud. Ka ringkonnakohtu 02.05.2016 istungil ei osanud kostjate esindaja nimetada tõendeid, mis üürisuhte olemasolu kinnitaksid (III kd, tl 140/pöördel). Asjakohane on ka maakohtu poolt otsuse põhjenduste p-s 9 märgitu, et kehtiv ei saaks olla kostja I poolt väidetud suuline kokkulepe, mille kohaselt kostja I osutab hagejale teenuseid ja vastutasuks saab kostja I üürida kinnistut ning hiljem kinnistu omandiõiguse. AÕS § 119 kohaselt vajaks selline kinnisasja omandi suhtes sõlmitav kokkulepe notariaalset tõestamist. Selle vorminõude järgimata jätmisel oleks tehing tühine.
3. Maakohtu otsuse põhjenduste p-s 7 märgitu kohaselt ei ole pooltel mh vaidlust selles, et kostja I korraldas XXX ja YYY kinnistute parendamist ja ehitamist. Kolleegium märgib esmalt, et maakohtu selline järeldus pole osaliselt kooskõlas tsiviilasja materjalidega. Hageja on menetluses omaks võtnud (

§ 231

lg 2) ainult selle, et tal oli kostjaga I kokkulepe seoses YYY kinnistule ehitamisega, kus kostjal I pidi olema korraldav roll. Asjaolu, et kostja I oleks korraldanud XXX kinnistu parendamist ja ehitamist ei ole hageja menetluses omaks võtnud ning omaksvõttu ei saa 9

§ 231lg 4 alusel ka eeldada.

See maakohtu eksimus ei ole hagi lahendamise seisukohalt kokkuvõttes siiski määrava tähtsusega. Igal juhul ei saa maakohtu otsuse põhjenduste p-s 7 märgitust järeldada, et kostja I oleks teinud ise kulutusi seoses elamute ehitamisega vaidlusalustele kinnistutele. Hageja väitel seisnes kostja I korraldav roll eelkõige selles, et hageja andis kostjale osade kaupa sularahas pangast saadud laenuraha ning kostja I pidi sellega tööde eest tasuma. Kostja I ei ole tõendanud kulutuste tegemist oma vahenditest. 32. Kostjad leiavad, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata nende taotlused tunnistajate ülekuulamiseks, rikkudes sellega oluliselt menetlusõiguse norme. Kolleegium kõnealuste taotluste lahendamisega seoses maakohtu tegevuses minetusi ei näe ning kostjad ei ole apellatsioonkaebuses viidanud ka ühelegi konkreetsele normile, mida maakohus oleks väidetavalt rikkunud. 33.

§ 236

lg 3 järgi peab menetlusosaline tõendi esitamisel või tõendite kogumise taotlemisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb.

§ 238

lg 1 alusel võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on asjas tähtsust. Menetlusosalise poolt pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või

§-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitatud taotlust, tõendit või vastuväidet menetleb kohus

§ 331

lg 1 järgi üksnes juhul, kui selle menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Enne kõnealuste tunnistajate ülekuulamise taotluste esitamist ei olnud kostjad välja toonud, milliseid konkreetseid ehitustöid ja parendusi on kostja I XXX ja/või YYY kinnistute osas teinud ning milliseid kulusid on nad sellega seoses kandnud. Asjakohaseid selgitusi ei sisalda ka taotlused ise. Maakohus on andnud toimikust nähtuvalt korduvalt võimalusi kostjate vastuväidete aluseks olevate asjaolude ja tunnistajate ülekuulamise taotluste täpsustamiseks. 34. Näiteks on kostjad palunud kuulata tunnistajana üle EL, kes saavat tõendada ehitustööde mahtu, kostja I osalemist ehitustööde korraldamisel ja kulutuste suurust. Samas ei ole kostjad välja toonud, milline oli erinevate ehitustööde maht ja nendega seotud kostja I kulutused erinevate kinnistute ja ehitustööde lõikes. Seega ei saa nõustuda kostjatega, et nad on (väga) selgelt toonud välja asjaolud, mille kohta tunnistaja peaks saama ütlusi anda. Kostja I osalemine YYY kinnistu ehitustööde korraldamisel (kui asjaolu) ei ole olnud vaidluse all. Kolleegium nõustub hagejaga, et asjaolu on aeg-ruumis aset leidnud faktiline sündmus, millel on tunnused, mis võimaldavad seda mõistliku detailsusega kirjeldada. Samuti ei saa menetlusosalise väidete aluseks olevaid asjaolusid samastada asjaoludega, mis võimaldavad üksnes hinnata tõendi asjakohasust (nt kas keegi võis olla kusagil, kus tal oli äkki võimalus midagi näha, kuulda vms). Menetlusosaline ei pea iga tunnistaja puhul täpselt teadma, mida viimane rääkima hakkab. Samas peab menetlusosaline selgelt välja tooma, millist konkreetset asjaolu (või asjaolusid) ta iga tunnistaja ütlusega tõendada soovib. Tunnistajate ülekuulamise taotluste rahuldamine olukorras, kus kostjate vastuväidete 10

§ 5

lg-d 1 ja 2) ja poolte võrdõiguslikkuse (

§ 7) põhimõtetega.

Tunnistajat saab üle kuulata asjaolude kohta, mida pool on eelnevalt esitanud. 35. Asjaolu, et hageja EL ülekuulamisega nõustus, ei kohustanud maakohut

§ 238lg-st 1 lähtuvalt tunnistaja ülekuulamise taotlust rahuldama.

Kostjate esitatud asjaoludel ei olnud võimalik maakohtul pidada EL ütlusi kui tõendit asjakohaseks.

1. Maakohus on vaidlustatud otsuse põhjenduste p-s 15 leidnud, et Domus Kinnisvara eksperthinnang (I kd, tl-d 93-114) ei tõenda usaldusväärselt XXX kinnistu väärtust jaanuaris
2. Maakohtu arvates on hinnang nii suurte ja ilmselgete vigadega, et see tuleb tervikuna kõrvale jätta. Maakohus on pidanud usaldusväärsemaks Prisma Kinnisvarade AS-i hindamisaktis sisalduvat hinnangut ning rajanud oma järeldused sellele tõendile. Kolleegiumi hinnangul on maakohus hinnanud tõendeid kooskõlas

§ 232

lg-tes 1 ja 2 sätestatuga ning oma järeldusi piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud.

§ 238

lg 5 teine lause võimaldab kohtul jätta tõendi selle hindamise järel arvestamata, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Kolleegium ei näe alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt, sh Domus Kinnisvara eksperthinnangu kui tõendi usaldusväärsuse osas.

1. Kostjate poolt osundatud vead ja vastuolud Prisma Kinnisvarade AS-i hindamisaktis (I kd, tl-d 142-156) ei ole sellised, mis seaksid mõistlikult kahtluse alla selle usaldusväärsuse tervikuna. Hinnangu
2. leheküljel esinev ilmne ebatäpsus andmete esitaja isiku tähistamisel ei saa mõjutada hinnangu sisu. Ka väidetavad muud vead ja vastuolud ei anna alust kahelda järelduses, et elamu XXX kinnistule oli ehitatud enne seda, kui kostjad selle oma kasutusse said. Prisma Kinnisvarade AS-i hindamisaktile on lisatud fotod hinnatavast objektist ning neilt on näha, et elamu oli
3. aasta alguses samasuguses seisundis nagu see oli
4. aastal. Domus Kinnisvara eksperthinnangu lisana on kasutatud osaliselt sama fotomaterjali.
5. Kostjad on leidnud, et hageja käitumine XXX kinnistu valduse väljanõudmisel on vastuolus heade kommetega. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda menetluses tuvastatud asjaolud järeldada, et hageja oleks kostjate suhtes heade kommete vastaselt käitunud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
6. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust muuta menetluskulude jaotust ega hagejale hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust maakohtus.
7. Kolleegium leiab, et kuivõrd maakohtu otsuse osalise tühistamise aluseks ei ole apellatsioonkaebuse põhjendused ja selles esitatud väited, tuleb ringkonnakohtu menetluses kantud kulud jätta

§ 162lg 1 alusel täies ulatuses kostjate kanda. 11

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja ei ole taotlust ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks ega menetluskulude nimekirja kohtule esitanud. Menetluskulude kandmine hageja poolt ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. 42. Eelmärgitut arvestades puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. 43.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. 44. Kostjad on saanud menetluse käigus menetlusabi. Ringkonnakohtu 19.08.2015 määrusega (III kd, tl-d 83-87) vabastati kostjad 50% ulatuses apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest.

§ 190

lg 5 esimesest lausest tuleneb, et kui kostja on saanud menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kuivõrd hagi rahuldatakse, tuleks kostjatelt seega mh välja mõista riigilõiv, mille tasumisest nad olid apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud. Samas ei ole kostjate majanduslik seisund ringkonnakohtule teadaolevalt praeguseks hetkeks paranenud, mistõttu peab kolleegium põhjendatuks kohaldada

§ 190

lg-s 7 sätestatut ning vabastada kostjad nende majanduslikust seisundist lähtuvalt kõnealuse menetluskulu riigituludesse tasumise kohustusest. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu 12