KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2016; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-15-3201 Haldusasi E.A ka

§ 123p 3 kohaldamine ei ole põhjendatud.

Haldusmenetluses ei ole kogutud ühtegi tõendit, mis isegi kaudselt viitaksid sõlmitud abielu fiktiivsusele. Õiguslikku tähendust ei saa omada ka asjaolu, et D. T jättis 24.09.2015 kirjas (otsuses märgitud 25.09.2015) märkimata töösuhte lõpetamise äriühinguga Vana Baku OÜ. Vastustaja on jätnud tähelepanuta ning hinnangu andmata eelkõige asjaolule, et haldusaktis viidatud karistused on määratud üle kümne aasta tagasi toimepandud tegude eest ning tema abikaasa on Eesti Vabariigi kodanik. Kaebaja hinnangul on üle kümne aastane periood, mil ta ei ole toime pannud ühtegi kuritegu, piisavalt pikk periood, mille pinnalt võib üheselt ja veendunult väita, et E.A ei kujuta endast ohtu Eesti julgeolekule ning avalikule korrale. Kaebaja kinnitab, et ta ei kuulu ega ole kuulunud kuritegelikku või terroristlikku ühendusse, ta ei ole olnud seotud ega ole ka käesoleval ajal seotud mistahes terrorismikuriteoga ei otseselt ega ka kaudselt. Kaebajale on tähtajalise elamisloa andmisest küll juba üle kahe aasta tagasi keeldutud

§ 124

lg 2 p 10 toodud alustel ehk kahtlusel, et isik võib olla seotud kuritegeliku ühenduse või terrorismiga, kuid olenemata sellest, kas kahtlus oli põhjendatud või mitte, ei saa isikut nö eluaegselt või pikema aja jooksul kahtlustada. Kaebajale on tehtud 17.03.2015 aastal ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks hiljemalt 16.04.2015, kuid väljasõidukohustuse täitmist pikendati kuni 23.01.

1. Seega on haldusakti andja on pidanud võimalikuks pikendada väljasõidukohustuse täitmist üle üheksa kuu ehk siis ei ole E.A isikus nähtud ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule ega ka avalikule korrale.
2. Täiendavas 17.11.2016 vastuses jääb E.A kaebuses esitatud varasemate põhiseisukohtade juurde lisades menetluskulude hüvitamise taotluse ning menetluskulude nimekirja (tl 111-113). VASTUSTAJA SEISUKOHT
3. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) on seisukohal, et otsus nr 15.3-3/599-1 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise kohta on kaalutletud ja põhjendatud ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.
4. Vastustaja selgitab, et 21.10.2015 otsusega nr 15.3-3/599-1 keelduti E.Aile tähtajalise elamisloa andmisest

§ 123p 3 ja § 124 lg 2 p-de 9 ja 10 alusel.

Eelviidatud sätted on sõnastuselt imperatiivsed normid, mis ei võimalda kaalutlusõigust haldusmenetluse seaduse § 4 lg 1 mõttes. Vastustaja möönab, et PPA-l on teatud juhtudel õigus kaaluda tähtajalise elamisloa andmist erandina

§ 125lg 1 alusel.

E.A suhtes ei ole

§ 125

lg-s 1 sätestatud erandi tegemine kohaldatav, kuna lisaks

§ 124

lg 2 p-s 9 sätestatud alusele esineb ka muu

§-s 124 nimetatud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule elamisloa andmisest keeldumise alus (

§ 124lg 2 p 10).

7. Vastustaja ei ole oma otsuses väitnud, et kaebaja abielu on fiktiivne, vaid on väitnud, et PPA-l on alust arvata, et kaebaja registreeris abielu D. Tga eesmärgiga vältida lahkumisettekirjutuse täideviimist ning et kaebaja sõlmis teadlikult abielu ajal, mil ta pidi tegelema hoopis Eestist lahkumisasjade korraldamisega ja oli teadlik, et ta peab Eestist lahkuma. PPA on ka selgitanud, et kaebaja ja ta abikaasa on esitanud valeandmeid sissetulekute kohta. Ajal, kui nad olid töösuhte lõpetanud, väitsid, et neil on sissetulek OÜ-st VANA BAKU. Maksu- ja Tolliameti andmetel on kaebaja saanud äriühingust viimati töötasu detsembris 2014, ehk siis taotlust esitades puudus kaebajal taotluses esitatud legaalne töötasu. D. T töösuhe lõppes 31.07.2015 ja alates 01.09.2015 lõppes tal tööandja (OÜ VANA BAKU) ravikindlustus. 25.09.2015 viitas D. T ainult asjaolule, et ta ei saanud kaebajaga koos puhkusel käia, aga töösuhte lõppemist ta PPA-le ei maininud. 8.

§ 124

lg 2 eristab selgelt, milline keeldumise alus eeldab kehtiva karistatuse olemasolu ja milline mitte. Nimelt on kehtiva karistatuse olemasolu määrav

§ 124

lg 2 p-des 7-8 sätestatud aluste kohaldamisel.

§ 124

lg 2 p 9 vastavat piirangut ei sea, määravaks on toimepandud kriminaaltegude korduvus. Kaebajat on eelnevalt kriminaalkorras karistatud kahel korral. Samuti on kaebajat korduvalt karistatud väärteokorras. Kaebaja jätkas süütegude toimepanemist ka pärast kriminaalkorras süüdimõistmist. Otsuse tegemise hetkeks ulatus toimepandud süütegude üldarv 26 süüteoni. Käesolevaks ajaks on kriminaalkaristused küll kustunud, kuid samas ei eelda

§ 124lg 2 p 9 kohaldamine kehtivate kriminaalkaristuste olemasolu.

2 9. PPA 23.10.2013 otsusega nr 15.3-3/616-1 keelduti kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest muuhulgas

§ 124

lg 2 p 10 alusel, kuna kriminaalteabe kohaselt kuulub E.A

§ 124lg 2 ps 10 nimetatud subjektide hulka.

Antud otsus on läbinud kohtuliku kontrolli kõigis kohtuastmetes.

§ 124

lg 2 p 10 kohaldamine viitab sellele, et isiku suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks, veel vähem tema kuriteos süüdistamiseks või süüdi mõistmiseks ei ole piisavalt alust ega tõendeid, küll aga veenab tema tegevuse, kontaktide jms kohta teabehankeliselt kogutud info, et isiku käitumine võib olla suunatud kuritegude toimepanemisele, sellele kaasa aitamisele või muul moel avalikku korda ja julgeolekut kahjustada võivate tegevuste soodustamisele. Kaebaja Eestist lahkumise tähtaega pikendati 21.07.2015 määruses haldusasjas nr 3-15-781 muudel põhjendustel kui et kaebaja ei ole enam ohtlik Eesti julgeolekule või avalikule korrale.

1. Vastustaja hinnangul on E.Aile tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine proportsionaalne taotletava eesmärgiga – kaitsta Eesti Vabariigi julgeolekut ning teiste Eestis elavate isikute põhiseaduslikke õigusi, mida E.A on oma tahtliku tegevusega rikkunud. Arvestades E.A poolt toime pandud korduvaid kuritegusid ja isiku suhtumist Eestis kehtivate seaduste täitmisesse ning ohtu, et Eestis jätkuvalt elamise võimaldamise korral võib isik toime panna uusi kuritegusid, asus PPA seisukohale, et riive isiku perekonnaelu puutumatusele on õigustatud. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 21.10.2015 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsust nr 15.3-3/599-1 ning taotletud selle tühistamist. Lisaks eelnimetatule on taotletud vastustaja kohustamist kaebajale tähtajalist elamisluba väljastama.
3. Politsei- ja Piirivalveamet keeldus tähtajalise elamisloa andmisest lähtuvalt välismaalaste seaduse § 123 punktist 3 ning § 124 lg 2 punktidest 9 ja
4. Välismaalaste seaduse § 123 p 3 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse kui taotlus ei ole põhjendatud. Vastavalt sama seaduse § 124 lg 2 punktidele 9 ja 10 aga keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest kui välismaalast on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ning välismaalase kohta on andmeid või on põhjendatud alus arvata, et ta kuulub kuritegelikku ühendusse või on seotud narkootikumide, psühhotroopsete ainete või isikute ebaseadusliku toimetamisega üle riigipiiri või ajutise kontrolljoone või kuulub terroristlikku ühendusse või ta on toime pannud või on põhjendatud alus arvata, et ta võib toime panna terrorikuriteo, või ta on seotud terrorikuriteo rahastamise või toetamisega või rahapesuga. Seoses eelnimetatuga märkis vastustaja, et tegemist on imperatiivsete alustega, mis kaalutlemist enam ei võimalda. Vastustaja küll möönab, et vastavalt

§ 125

lg 1 on võimalik teatud juhtudel veel ka selles osas erandeid teha, kuid kaebaja suhtes tõusetuks nimetatud küsimus üksnes seonduvalt

§ 124lg 2 p 9 sätestatuga.

Võimalike erandite kohta on

§ 125

lg-s 1 seitse alapunkti, kuid sama seaduse § 124 lg 2 p 10 sätestatud keeldumise alust ei ole nendes nimetatud. Siinkohal tuleb vastustajaga nõustuda, et

§ 124

lg 2 p 10 nimetatud keeldumise alus on oma olemuselt imperatiivne ning lähtuvalt

§ 125lõikest 1 ei olnud selles osas enam võimalik erandeid teha.

13. Lähtuvalt eeltoodust tuleb hinnata kõigepealt seda kas Politsei- ja Piirivalveameti seisukoht oli

§ 124lg 2 p 10 kohaldamise osas õigustatud ning põhjendatud.

Olukorras, kus see osutub põhjendatuks, ei ole muud võimalikud ebatäpsused või vaieldavused enam olemuslikud, sest tähtajalise elamisloa andmisest võis keelduda ja pidi keelduma tuginedes üksnes välismaalaste seaduse § 124 lg 2 punktile

1. Seonduvalt eelnimetatuga osundas vastustaja ka ühele varasemale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisele, mis on kohtuliku kontrolli läbinud. Viide on asjakohane, sest kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja vaidlustanud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist ka haldusasjas 3-13-2328, kusjuures keeldumine baseerus samuti välismaalaste seaduse § 124 lg 2 3 punktil
2. Eelnimetatud haldusasja juures oli ka riigisaladuseks tunnistatud teave, millest võis järeldada, et kaebaja vastas

§ 124lg 2 punktis 10 sätestatud tunnustele.

Tallinna Halduskohtu 14.03.2014 otsusest nähtuvalt ei olnud tegemist mingisuguse ühekordse signaaliga, vaid vastavat informatsiooni oli laekunud pikema aja vältel. Tallinna Ringkonnakohtu 06.11.2014 otsuse punktis 11 haldusasjas 3-13-2328 on sellega nõustutud ja märgitud, et haldusorgani vastavasisulised järeldused ei olnud meelevaldsed. Ühtlasi on selgitatud, et välismaalaste seaduse § 124 lg 2 punkti 10 rakendamise tingimuste täidetuse korral ei ole Politsei- ja Piirvalveametil võimalik tähtajalist elamisluba enam ka erandina väljastada.

1. Vastavalt välismaalaste seaduse § 211 lõikele 1 otsustab tähtajalise elamisloa andmise või selle andmisest keeldumise Politsei- ja Piirivalveamet. See tähendab ühtlasi seda, et kohus haldusorgani asemel kaalutlusõigust ei teosta. Kohtul tuleb hinnata ja kontrollida kas vaidlustatud haldusakti andmisel lähtuti kehtivast õigusest, kas tegemist oli asjakohasete kaalutlustega ja kas vastustaja ei ole seejuures olulisi või ilmselgeid vigu teinud. Antud juhul ilmselgeid vigu ei nähtu.
2. Lähtuvalt eeltoodust ei ole vaidlustatud haldusakti tühistamiseks alust. Politsei- ja Piirivalveamet on viidetega

§ 124lg 2 punktidele 9 ja 10 keeldunud elamisloa väljastamisest põhjendatult.

Kohus nõustub vaidlustatud haldusaktis antud hinnangute, seisukohtade ja põhjendustega ning ei pea vajalikuks seda kõike lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lõikest 2 detailsemalt üle korrata, sest kaebus jääb rahuldamata. Arvestades asjaolu, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus nr 15.3-3/599-1 osutus õiguspäraseks, ei saa rahuldada ka vastupidisel eeldusel põhinevat ning tähtajalise elamisloa väljastamise kohustamisele suunatud nõuet. Seega jääb kaebus rahuldamata mõlema nõude osas. 16. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Enno Loonurm Kohtunik 4