KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-16-7784 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22.12.2016, Tallinn Kohtukoosseis Reet Allikvere, Ande Tänav, Kaupo Paal Tsiviil

§ 97

p 2 alusel võiks hageja nõuda elatise väljamõistmist vaid kuni 21.06.2016, so päevani kui leiab aset XXX lõpuaktus, mis tõendab hageja poolt keskhariduse omandamist ja seda ka vaid juhul, kui hageja tõendab kohtule, et tema enda sissetulekud ei ole toimetulekuks piisavad. Kostja viitas, et hageja oli oma hagis ise kinnitanud, et ta käib kooli kõrvalt tööl ja teenib vähemalt 100 eurot kuus. Kostja omaltpoolt kinnitas, et ta maksab endiselt hageja telefoniarveid. Maakohus jättis nimetatud väited sisuliselt tähelepanuta. Maakohus kohaldas vääralt PKS § 97 p-i 2. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on maakohus ekslikul arvamusel,

§ 97

p 2 alusel võiks igale täiskasvanuks saanud lapsele mõista elatise välja kuni 21-aastaseks saamiseni, kui viimane otsustab pärast gümnaasiumi lõpetamist töö tegemise asemel hoopis õppima asuda. Maakohus ei näinud mingit tähtsust ka asjaolus, et ajavahemikus 22.06.2016 kuni 31.08.2016 ei olnud täisealist hagejat mitte ühegi õppeasutuse nimekirjas. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-192-13, p-s 10 leidnud järgmist: Täisealise lapse õigus saada oma vanemalt ülalpidamist oli ette nähtud ka enne

1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduses. Nimetatud PKS § 60 lg 1 järgi oli vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last ja abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last. Kui laps õpib põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses ja jätkab neis õppimist täisealiseks saamisel, on vanem PKS § 60 lg 2 alusel kohustatud teda õppimise ajal ülal pidama. Enne
2. juulit 2010 kehtinud PKS § 60 lg-t 2 tõlgendas kolleegium
3. oktoobril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-83-06 tehtud otsuses (p 10) ja leidis, et isik, kes hageb selle sätte alusel ülalpidamist, peab õppima selles sättes nimetatud õppeasutuses täisealiseks saamisel ja ka pärast seda. Sellest järeldas kolleegium,

§ 60

lg 2 alusel hagi esitamiseks peab olema täidetud kaks tingimust: ülalpidamist nõudev laps peab õppima ühes eelnimetatud õppeasutustest ja olema saanud õppimise ajal täisealiseks. Kolleegium leiab, et ka alates

1. juulist 2010 kehtiva PKS § 97 p 2 alusel on lapsel õigus nõuda ülalpidamist, kui ta õpib selles sättes nimetatud ühes õppeasutuses ja saab õppimise ajal täisealiseks. Eeltoodust tuleneb, et perekonnaseaduses ei ole ka pärast 01.07.2010 muutunud põhimõtted täisealisele lapsele elatise väljamõistmise osas. Kostja viitab, et hageja ei ole hagi esitanud PKS § 97 p 3 alusel ning sellel alusel ei ole kohus ka hagi rahuldanud. PKS § 97 p 3 nõude 4 puhul kehtiksid hagejale kõik üldised tõendamiskoormised, mida ta antud tsiviilasjas täitnud ei ole. Hageja oleks saanud PKS § 97 lg 3 alusel hagi esitada üksnes pärast gümnaasiumi lõpetamist, so 1 kuu ja 22 päeva hiljem kui ta tegelikult kohtusse pöördus. Kostja on seisukohal, et kehtiv perekonnaseadus sätestab ühemõtteliselt: lapsel on õigus nõuda oma vanemalt elatist PKS § 97 p 2 alusel üksnes kuni selle kooli lõpetamiseni, kus ta õpib täiskasvanuks saamise päeval. Täiskasvanuks saav alaneja sugulane (laps), kes pärast täiskasvanuks saamist õpingud selles koolis kas katkestab või lõpetab, saab õpingute lõppemise järel oma vanema vastu esitada hagi üksnes PKS § 97 p 3 alusel. Riigikohtu praktika kohaselt ei tule üldjuhul miinimummääras elatise nõudmisel lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14). Kostja leiab, et eeltoodud kohtupraktikast tulenev tõendamisest vabastamise alus kehtib üksnes kuni lapse täisealiseks saamiseni. Täisealine laps ei ole aga enam kehtiva kohtupraktika kohaselt hagi tõendamise kohustusest vabastatud, sest täisealine laps võib teenida oma tööst tulu. Maakohus on sügavalt eksinud nii kohtupraktika kui ka üldiste tõendamisreeglite vastu kui leidis põhjuse lugeda üldteada asjaoluks selle, et täiskasvanud hageja ülalpidamisvajadus ei saa olla väiksem kui alaealisel lapsel. Maakohus jättis seejuures täielikult tähelepanuta selle, et hageja omas hagi kohaselt ka iseseisvat sissetulekut. Kostja pakub jätkuvalt kompromissina hagejale 2 kuu elatist, kokku summas 430 eurot. Kompromissi korral jäävad poolte kulud nende endi kanda. Juhul kui hageja kompromissi vastu ei võta, siis palub kostja, et ringkonnakohus mõistaks hagejalt kaebuse rahuldamise korral välja kostja menetluskulud vastavalt lisatud Amantese Õigusbüroo OÜ arvele nr
2. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta maakohtu otsuse muutmata, apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 21.10.2016 otsus tuleb TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 ning § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ja tsiviilasi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus asja lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Esmalt peab ringkonnakohus vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele seoses maakohtu poolse perekonnaseaduse (PKS) § 97 p-i 2 väära kohaldamisega vajalikuks märkida, et maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et hageja kui täisealise ja kõrgharidust omandava lapse õigus saada oma vanematelt ülalpidamist tuleneb PKS § 97 p-st 2 (maakohtu otsuses ekslikult nimetatud PKS § 97 lg 2). Kostja kaebuses toodud käsitlus, mille kohaselt on lapsel õigus PKS § 97 p 2 alusel nõuda vanemalt elatist üksnes kuni selle kooli lõpetamiseni, kus ta õpib täiskasvanuks saamise päeval, s.o antud juhul gümnaasiumi lõpetamiseni, on väär ega ole kooskõlas kehtiva PKS § 97 p-ga
3. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-192-13 p-s 10 avaldatud seisukohad, millele kostja kaebuses sellekohasele tõlgendusele jõudmisel tugineb, ei ole käesolevas asjas kohaldatavad. Eelviidatud lahendis on Riigikohus tõlgendanud PKS § 97 p-i 2 alates 01.07.2010 kuni 30.09.2015 kehtinud redaktsioonis, mis sätestas, et ülalpidamist on õigustatud saama laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Alates 01.10.2015 kehtib PKS § 97 p 2 järgmises sõnastuses: ülalpidamist on õigustatud saama laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib 5 kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Kuivõrd hageja esitas hagi 17.05.2016, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldatavad enne hagi esitamist kehtinud perekonnaseaduse sätted ega neile antud Riigikohtu tõlgendused. Seega asjaolu, et hageja sai täisealiseks keskhariduse omandamise ajal, ei välista antud juhul hageja kui kõrgharidust omandava täisealise lapse õigust nõuda PKS § 97 p 2 alusel oma vanematelt elatist. Samas on kostja apellatsioonkaebuses õigesti leidnud, et täisealine laps ei ole miinimummääras elatise nõudmisel erinevalt alaealisest lapsest vabastatud kohustusest oma vajadusi kohtumenetluses tõendada. Vastavat seisukohta toetab ka Riigikohtu praktika. Nimelt on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-119-15 p-s 10 leidnud,

§ 101

lg 1, mille järgi ei või elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, kohaldub üksnes alaealiste laste suhtes. Ka perekonnaseadust süstemaatiliselt tõlgendades saab PKS § 101 mõista selliselt, et see kehtib üksnes PKS § 97 p 1 järgsele alaealise lapse elatisenõudele. Miinimumelatise rakendamine kõigile täisealiseks saanud õppivate või muul põhjusel abivajavate täisealiseks saanud laste elatisenõuetele (PKS § 97 pd 2 ja 3) ei oleks Riigikohtu arvates põhjendatud, sest erinevalt alaealisest lapsest, kelle puhul eeldatakse, et ta ei suuda endale ise eluks vajalikke vahendeid hankida, saab täisealiseks saanud isiku puhul eeldada, et ta hangib endale eluks vajalikud vahendid ise. Üksnes juhul, kui täisealiseks saanud isikul ei ole vara enda ülalpidamiseks ja temalt ei saa õppetöö või muu mõjuva põhjuse tõttu eeldada sissetuleku hankimist oma vajaduste rahuldamiseks, tekib isikul õigus nõuda ülalpidamist. Seejuures sõltub ülalpidamise ulatus isiku abivajaduse ulatusest. Seega ei pruugi täisealiseks saanud laps vajada elatist kõigi oma eluvajaduste rahuldamiseks, mistõttu ei ole ka põhjendatud kohaldada täisealiseks saanud lapse elatisenõudele PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära. Seega tuleb asja lahendamisel lähtuda PKS § 99 lg-st 1, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Maakohus on vaidlustatud lahendis PKS § 99 lg-le 1 küll viidanud, ent ei ole kulutuste täiendavat tõendamist käesoleval juhul pidanud vajalikuks, pidades üldteada olevaks asjaolu, et täisealiseks saanud ja kõrgkoolis õppiva lapse tavapärased vajadused ei ole väiksemad alaealise lapse tavapärastest vajadustest. Maakohtu selline järeldus ei ole põhjendatud ega kooskõlas Riigikohtu eelviidatud praktikaga. Maakohus ei ole asja lahendades selgitanud välja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid, sh on jäänud tuvastamata hageja tegelike vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus ja kummagi vanema osa hageja ülalpidamise kohustuse kandmisel. Samuti tulnuks maakohtul kostjalt ülalpidamise väljamõistmisel PKS § 102 lg-st 1 ja § 105 lg-st 3 tulenevalt arvestada ka kostja varalist seisundit. Seda maakohus teinud ei ole. TsMS § 656 lg 1 p 3 järgi ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta maakohtu otsus seaduslikkuse ega põhjendatuse nõuetele. TsMS § 656 lg 2 lause 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendusetest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Niisuguseks rikkumiseks peab ringkonnakohus maakohtu poolt eelmenetluse ülesannete ebapiisavat täitmist (TsMS § 392 lg 1). 6 TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Nõuded otsuse põhjendusele sisalduvad TsMS § 442 lg-s 8, mille lausete 1-4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Osundatud sätetest järeldub, et kohtuotsuses tuleb hagi lahendamise eeldusena poolte esitatud väidete ja nende tõendamiseks esitatud tõendite hindamise alusel tuvastada vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogum, mille nõudenormi koosseisu elementidele vastavuse hindamise tulemusena on võimalik teha järeldusi hagi rahuldamise võimalikkuse kohta. Maakohtu vaidlustatud otsus neile nõuetele ei vasta, sest otsuses ei ole tuvastatud faktilisi asjaolusid, mis võiksid anda piisavat alust järeldusele hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise võimalikkuse kohta. Maakohtu otsuses tuvastatud asjaolud ei ole asja lahendamiseks piisavad. Seega jättis maakohus täitmata ka eelmenetluse ülesanded, mis kohustavad kohut mh välja selgitama menetlusosaliste faktilisi väiteid esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendeid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks (TsMS § 392 lg 1 p-d 3 ja 4). Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud on esile toomata ja eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses täitmata. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva menetluse raames ei saa maakohtu otsuse tühistamise aluseks olevaid puudusi ringkonnakohtus kõrvaldada, mistõttu tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb võimaldada hagejal asjas olulised asjaolud esile tuua ja tõendada ning anda kostjale võimalus esitada omapoolselt olulised asjaolud ja need tõendada, tehes seejärel põhjendatud ja seadusliku otsuse. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal 7