Obsah (5)

§ 180§ 182§ 158§ 108§ 101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 13.11.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52456 Haldusasi Metsamaahalduse A

§ 180lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Metsamaahalduse AS õiguseellane Vestman Varahaldus AS esitas Keskkonnaministeeriumile

1. aastal maavara kaevandmise loa taotluse Koonga dolomiidikarjääris. Keskkonnaministeerium algatas keskkonnamõjude hindamise.
2. aastal koostati „Koonga dolokivimaardlasse kavandatava kahe karjääri rajamisega ja töötamisega kaasneva keskkonnamõju hindamise aruanne“, mille Keskkonnaministeerium 01.07.2009 heaks kiitis. Keskkonnaministeerium esitas 09.02.2010 kirjaga nr 12-9/1004 Koonga Vallavolikogule arvamuste andmiseks ning ettepanekute esitamiseks maavara kaevandamise loa taotluse koos eelnõuga maavara kaevandamiseks Koonga dolomiidikarjääris. Koonga Vallavolikogu otsustas 26.03.2010 otsusega nr 34 anda nõusolek kaevandamisloa taotluse ja taotluse kohta tehtava eelnõuga viidatud otsuses toodud tingimustel. 28.03.2013 kinnitas Koonga Vallavolikogu otsusega nr 11 26.03.2010 eelviidatud otsuses nr 34 väljendatud seisukohale jäämist. 19.06.2013 keelduti Keskkonnaministeeriumi kantsleri käskkirjaga nr 644 Metsamaahalduse AS-le kaevandamisloa väljastamisest. Metsamaahalduse AS pöördus 29.07.2014 nimetatud käskkirja vaidlustamiseks Tallinna Halduskohtusse. Tallinna Halduskohus kinnitas 18.02.2014 kohtumäärusega nr 3-13-1628 Metsamaahalduse AS-i ja Keskkonnaministeeriumi vahelise kompromissi, millest tulenevalt pidi Keskkonnaministeerium muuhulgas tühistama kantsleri 19.06.2013 käskkirja nr 644 osas, millega keelduti Metsamaahalduse AS-le maavara kaevandamise loa andmisest ning pidi uuendama kaevandamisloa andmise menetluse õigusakti eelnõu väljapaneku staadiumist alates. 21.08.2014 tegi Koonga vallavolikogu otsuse nr 89, mille punktis 2 otsustas tagasi võtta Metsamaahalduse AS-le 26.03.2010 antud nõusoleku (muudetud 27.05.2010) ning keeldus Metsamaahalduse AS-le nõusoleku andmisest. Koonga Vallavolikogu 21.08.2014 tehtud otsust nr 89 Metsamaahalduse AS-le ei edastatud ning Metsamaahalduse AS sai Koonga Vallavolikogu 21.08.2014 otsusest nr 89 teada Keskkonnaministeeriumi maapõue osakonna peaspetsialisti A. P 16.09.2014 e-kirja vahendusel. 15.10.2014 esitas Metsamaahalduse AS Talllinna Halduskohtule kaebuse Koonga Vallavolikogu 21.08.2014 otsuse nr 89 p 2 tühistamiseks või alternatiivselt selle õigusvastasuse tuvastamiseks. 09.01.2015 kohtumäärusega kaasas kohus arvamuse andmiseks Keskkonnaministeeriumi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja (Metsamaahalduse AS): Keskkonnaministeerium ei ole küsinud vastustaja arvamust Metsamaahalduse AS kaevandamisloa osas. Keskkonnaministeerium küsis 16.04.2014 kirjaga nr 12-9/14/1398-10 vastustaja arvamust üksnes Lindamäe OÜ kaevandamisloa otsuse eelnõu kohta. Metsamaahalduse AS kaevandamisloa 2 taotluse kohta andis vastustaja nõusoleku juba 26.03.2010 otsusega nr 34, mida on muudetud 25.05.2010 otsusega nr
3. Kuivõrd Tallinna Halduskohus kinnitas 18.02.2014 kohtumäärusega haldusasjas nr 3-1-1628 kaebaja ning Keskkonnaministeeriumi vahelise kompromissi, uuendati kaebajale kaevandamisloa andmise menetlus õigusakti eelnõu väljapaneku staadiumist alates. Keskkonnaministeerium ei palunud vastustajalt selles staadiumis enam anda uut arvamust kaebajale kaevandamisloa andmise kohta. Niisiis puudus vastustajal õiguslik alus uue keelduva arvamuse andmiseks. Põhiseaduse (PS) § 3 lg 1 sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega peab kõigi haldusaktide, samuti õigusi riivavate toimingute puhul akti andmiseks või toimingu tegemiseks eksisteerima õiguslik alus (volitusnorm) ning see peab olema kohaldatav konkreetsel juhtumil, st esinema peavad õigusliku aluse teokoosseisus märgitud faktilised asjaolud. Käesoleval juhul Keskkonnaministeerium vastustajalt uue arvamuse andmist ei palunud ning vastustajal puudus ka mistahes muu õiguslik alus selle andmiseks. Seadusest ei tulene kohaliku omavalitsuse volikogule õigust anda nõusolekuid või neid tagasi võtta kaevandamislubade osas, kui ministeerium seda ei küsi. Seega kui vaidlustatavat otsust lugeda menetlustoiminguks, puudus selleks õiguslik volitusnorm. Vastustaja arvamuse muutmine on arusaamatu ka seetõttu, et lähtuvalt Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg-st 4 ei korrata menetlustoiminguid, mida menetluse uuendamise põhjused ei puuduta. Keskkonnaministeerium uuendas kaebajale kaevandamisloa andmise menetluse õigusakti eelnõu väljapaneku staadiumist alates selleks, et otsustada uuesti kaevandamisloa andmine ning see ei puuduta varasemat kohaliku omavalitsuse arvamust. Kohaliku omavalitsuse volikogu ei saa ise uuendada haldusmenetlust veelgi varasemasse etappi. Vastustaja keeldumine on põhjendamatu, kuivõrd vastustaja on varem kaebaja 29.05.2006 esitatud maavara kaevandamisloa taotlusele ja taotluse kohta tehtava otsuse eelnõudele neli korda nõusoleku andnud. Kaebaja juhib tähelepanu, et kaevandamise tingimused ligi 10 aastat tagasi esitatud taotluses ning selle kohta tehtud eelnõudes ei ole vahepeal muutunud. Vastustaja ei ole ka mingitele asjaolude muutustele tuginenud. Vastustaja on varasemat nõusolekut tagasi võttes eiranud Haldusmenetluse seaduses toodud haldusakti kehtetuks tunnistamise sätteid. Vastustaja varasema õiguspärase otsuse (26.03.2010 otsus nr 34) kehtetuks tunnistamiseks puudus HMS § 66 lg-s 2 loetletud kehtetuks tunnistamise õiguslik alus. Vaidlustatava otsusega tunnistas vastustaja kaebaja kahjuks kehtetuks varasema ja õiguspärase 26.03.2010 otsuse nr 34 (muudetud 27.05.2010), millega vastustaja andis lähtuvalt Maapõueseaduse (MaaP)S § 28 lg-st 3 omapoolse nõusoleku kaevandamisloa andmiseks kaebajale. Kuivõrd varasem otsus oli õiguspärane ning vastustaja tegi uue otsuse kaebaja kahjuks, pidi varasema otsuse kehtetuks tunnistamiseks esinema vähemalt üks HMS § 66 lg-s 2 nimetatud kehtetuks tunnistamise eeldustest. Vaidlustatavast otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks tuvastanud selliste aluste esinemise. Vastustaja ei ole vaidlustavat otsust tehes arvestanud haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgedega isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid HMS § 64 lg 3 mõttes. Kaebaja jaoks positiivse otsuse tühistamiseks peavad esinema kaalukad põhjused ning haldusorgan on kohustatud neid ka otsuse kehtetuks tunnistamine tagajärgedega kaaluma. Antud juhul vastustaja seda nõuet täitnud ei ole. Vastustaja ei ole varasemat õiguspärast otsust kaebaja kahjuks kehtetuks tunnistades arvestanud isiku usaldust haldusakti kehtivuse suhtes HMS § 67 lg 1 mõttes. Vastustaja on õiguspärase nõusoleku juba kord andnud ning kaebaja on sellele tuginedes teinud mitmesuguseid kulutusi, muuhulgas ka kohtuvaidluses Keskkonnaministeeriumiga, kes algselt kaevandamisloa väljastamisest keeldus (haldusasi nr 3-1-1628). Antud juhul on vastustaja õiguspärane nõusolek kehtinud enam kui viis aastat ja nõusoleku kehtivuse osas ei ole seni kahtlusi olnud. Nii rikub vastustaja õiguspärase nõusoleku tagasivõtmine muuhulgas intensiivselt kaebaja õiguspärast ootust, et vastustaja 26.03.2010 tehtud otsusega nr 34 antud nõusolek ka edaspidi kehtib. 3 Vastustaja rikkus vaidlustatavat otsust vastu võttes menetlusosalise ärakuulamise kohustust. Vastustaja ei teavitanud kaebajat kaevandamisloale nõusoleku andmise küsimuse uuesti läbivaatamisest. Veel enam, kaebaja sai sellekohasest vastustaja tegevusest teada alles Keskkonnaministeeriumi maapõue osakonna peaspetsialist 16.09.2014 edastatud e-kirja vahendusel ligi kuu aega hiljem. Sellise teguviisiga rikkus vastustaja HMS § 40 lg-s 1 sätestatut. Olenemata sellest, kas vaidlustatavat otsust tõlgendada haldusaktina või mitte, pidi vastustaja enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist kaebajat sellest teavitama ning andma talle võimaluse oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks tulenevalt ka ainuüksi HMS § 40 lg-st
4. Vastustaja ärakuulamise kohustust ei täitnud. Vaidlustatavas otsuses ei ole esitatud ühtegi sisulist argumenti ega tõendit, mis põhjendaks kaevandamise loa andmise nõusoleku tagasivõtmist. Ka Keskkonnaministeerium on 02.02.2015 arvamuses nr 1-8/15/213-3 leidnud, et vastustaja on kaevandamisloa andmisest keeldumisel võtnud tagasi eelnevalt antud nõusoleku ning ei ole sealjuures toonud ühtegi uut argumenti ega asjaolu, mis oleks muutunud võrreldes olukorraga, kui vastustaja kaevandamisloa andmisega nõus oli. Põhjendamatud ja paljasõnalised on vastustaja väited nagu poleks hea elukeskkonna tagamine kaevandamisloa väljastamisel võimalik. Samuti on asjakohatud ja paljasõnalised viited võimalikest keskkonnahäiringutest ja liiklusohutuse langemisest. Vastustaja sellekohased väited on üldsõnalised ning otsitud. Ka fakt vallaelanike allkirjadest ja nendega väljendatud vastumeelsusest kaevandusloa suhtes ei ole mingilgi moel tõendatud ega kontrollitav. Vaidlustatavas otsuses toodud etteheited keskkonnamõju hindamise aruande suhtes on põhjendamatud, kuivõrd Keskkonnaministeeriumi poolt heaks kiidetud aruanne oli olemas ka juba ajal, mil vastustaja 26.03.2010 tehtud otsusega nr 34 kaevandustegevusele oma nõusoleku andis. Vastustaja pidi oma võimalikud vastuväited keskkonnamõju hindamise aruande kohta saatma keskkonnamõju hindamise menetluse käigus, kuid ei teinud seda. Kuna vastustaja vastuväiteid ei esitanud, vaid vastupidi, andis keskkonnamõju hindamise aruannet silmas pidades nõustumuse kaevandamisloa andmisele, on vastustaja keeldumine lähtuvalt keskkonnamõju hindamise aruandest põhjendamatu. Põhjendamatu on muuta varasemat nõusolekut lähtuvalt valla arengusuundadest, kuivõrd Koonga valla arengukava aastani 2013 võeti vastu enne kaevandamisloa andmisega nõustumist (25.09.2003) ning selle kehtivusaega pikendati 20.02.2014 kuni aastani
5. Kuna faktiline olukord ei ole võrreldes arengukava vastuvõtmisel kehtinud olukorraga muutunud, on vastustaja arengukavast tulenevad põhjendused alusetud. Ka üksnes vastuolu kehtivate planeeringutega ei saaks olla põhjuseks kaevandamise loast keeldumiseks. Sellist seisukohta toetab Riigikohtu hinnang varasemas analoogses vaidluses, milles kohus leidis, et asjaolu, et kehtivad planeeringud kaevandamist ette ei näe, ei muuda kaevandamisluba ilmselgelt realiseerimatuks. Kuivõrd planeeringute muutmine ei ole välistatud, puudub ka objektiivne takistus (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.10.2013 otsus nr 3-3-1-35-13, p 13). Keskkonnaministeeriumi hinnangul ei ole Koonga valla piirkonnas kõrgemargilise dolokiviga varustatus tagatud, mistõttu on kaevandamisloa andmine Koonga dolokivikarjääri mäeeraldisele varustuskindluse aspektist lähtuvalt õigustatud. Vastustaja vastupidised väited dolokiviga varustatuse kohta ei vasta tõele. Vastustajal ei ole õigust varasemaid otsuseid oma suva järgi muuta ning teha varasemast menetlustoimingutest erinev otsus ilma piisava põhjuseta isegi juhul, kui sellist otsust saaks pidada pelgalt menetlustoiminguks. Isegi juhul, kui kohus nõustub vastustaja 28.11.2014 vastuses toodud seisukohaga, et Koonga Vallavalitsuse otsus nr 89 on menetlustoiming, kehtib ka menetlustoimingule HMS § 3 lg-s 2, § 4 lg-s 2 ja §-s 6 sätestatu, mille kohaselt peab halduse toiming olema kohane, vajalik ja seatud eesmärgi suhtes proportsionaalne. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et vastustaja sisulise otsuse näol on tegemist menetlustoiminguga, oli kaebajal õigus nimetatud otsus kohtus vaidlustada. Riigikohus on oma varasemas õigusemõistmises leidnud, et menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti vaidlustamine on erandlikult õigustatud olukorras, kus menetlustoiming rikub kaebaja õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (Riigikohtu 4 halduskolleegiumi 18.02.2002 otsus nr 3-3-1-8-02, p 5). Vastustaja õigusvastane keeldumine rikub kaebaja õigusi juba enne asjas lõpliku haldusakti andmist, kuivõrd kohaliku omavalitsuse keeldumine nõusoleku andmisest on kaevandamisloa üle otsustajale siduv. Kaebaja kaebeõigust ei mõjuta asjaolu, et Keskkonnaministeerium on juba saatnud kaebajale kaevandamisloa andmise otsuse eelnõu Vabariigi Valitsusele kaevandamisloa andmise nõusoleku otsustamiseks. Vastustaja varasema nõusoleku ebaseadusliku tagasivõtmise vaidlustamine on oluline, kuna kohaliku omavalitsuse arvamus on loa andjale ja Vabariigi Valitsusele siduv. Loa andja ega ka Vabariigi Valitsus ei saa ümber hinnata kohaliku omavalitsuse seisukohti, sh hinnata nende õiguspärasust. Arvestades intensiivset sekkumist kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusesse, peab Vabariigi Valitsus nõusoleku andmisel kaaluma, millised on need üleriigilised sotsiaalsed, keskkonnahoiu- või majandushuvid, mis tingivad vajaduse väljastada luba just konkreetse omavalitsusüksuse territooriumi kohta. Seega kui kohus ei tühista või ei tunnista õigusvastaseks vaidlustatava otsuse punkti 2, millega vastustaja oma varem antud nõusoleku ebaseaduslikult tagasi võttis, peab Vabariigi Valitsus paratamatult arvesse võtma ning kaaluma ka vastustaja ebaseadusliku otsuse asjaolusid loa andmisel. Kaebajal on võimalik kaebusega saavutada kaebuse eesmärk – kaevandamisloa saamine. Kui vastustaja ei oleks teinud ebaseaduslikku otsust, millega võttis enda varem antud nõusoleku tagasi, kehtiks vastustaja varasem kaevandamisloa andmisega nõustuv otsus ning kaebaja saavutaks või oleks saavutanud juba oma lõppeesmärgi. Vastustaja (Koonga vald): Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud 21.08.2014 arvamuse näol on tegemist menetlustoiminguga, mitte haldusaktiga. Seda seisukohta kinnitavad mitmed Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid (3-31-38-10 p 14; 3-3-1-67-01; 3-3-1-38-03). Kuna tegemist ei ole haldusaktiga, siis on asjakohatud kaebaja väited haldusakti tühistamise nõudes ning kõne alla saab tulla vaid tuvastamisnõue. Seoses arvamuse vormiküsimustega leiab vastustaja, et senises kohtupraktikas lähtutakse materiaalsest teooriast, mis tähendab, et lähtutakse asja sisust, mitte vormist. Käesolevas asjas on vallavolikogu arvamus keeldumise kohta formaalselt vormistatud otsusena. Samas on arvamuse edastamise kaaskirjas (kaebuse lisa 7) see selgelt adresseeritud Keskkonnaministeeriumile ning selle pealkirjaks on „Arvamuse andmine Koonga dolokivimaardlas; Koonga ja Koonga II dolokivikarjäärides maavara kaevandamise loa andmise otsuste eelnõule. Teeme Teile teatavaks Koonga Vallavolikogu 21.08.2014 otsuse nr 89 „OÜ-le Lindmäe ja Metsamaahalduse Aktsiaseltsile Koonga dolokivimaardlas Koonga ja Koonga II dolokivikarjääris maavara kaevandamise lubadele nõusoleku andmisest keeldumine“. Koonga Vallavolikogu 21.08.2014 otsusena vormistatud arvamuses on selgelt välja toodud, et tegemist on arvamuse andmisega kaevandamisloa taotlusele ja selle kohta tehtava otsuse eelnõule vastavalt MaapS § 28 lg
6. Seega arvestades volikogu otsuse sisu ning konteksti – arvamust on küsitud Keskkonnaministeeriumi poolt ning edastatud on see Keskkonnaministeeriumile kaeveloa menetluses, siis on materiaalse teooria järgi tegemist selgelt menetlustoiminguga, mitte haldusaktiga, mida oleks võimalik iseseisvalt vaidlustada. Materiaalsest teooriast lähtuvalt on Riigikohus oma senises praktikas näiteks klassifitseerinud määrusena vormistatud akte ümber üksikaktideks, allutades need halduskohtu kontrollile ning üksikaktina vormistatud akte üldaktideks allutades need põhiseaduslikkuse järelevalvele (3-4-1-6-10; 3-3-1-31-03). Seega ei oma materiaalse teooria järgi tähtsust ka formaalne vaidlustamise kord st – sisult menetlustoimingut (käesoleval juhul arvamus) ei saa vaidlustada halduskohtus tühistamiskaebusega olenemata selle vormistusest. Kaebaja seisukoht, et Keskkonnaministeerium ei ole vastustajalt arvamust küsinud, kuna asjaolud ei ole muutunud, on ilmselgelt vale. Samuti on täiesti ebaõige kaebaja käsitlus volitusnormist arvamuse esitamiseks. Vaidluse all olevas asjas on täiesti uus otsuse eelnõu, mille kohta Keskkonnaministeerium pidi arvamust küsima. Keskkonnaministeerium menetlusreegleid ei järginud ning arvamust ei küsinud. Samas kui vastustaja arvamuse kaeveloa taotluse ja otsuse eelnõu kohta esitas, siis keskkonnaministeerium võttis selle arvesse ja leidis, et ministeerium ise luba väljastada ei saa. Seega on keskkonnaministeerium ise oma menetlusliku minetuse kõrvaldanud ning õigesti vastustaja 5 arvamusega arvestanud. Kaebaja väide, et asjaolud ei ole muutunud on absurdne. Kaebaja ei erista MaapS § 28 lg 3 kaeveloa taotlust ja selle kohta tehtava otsuse eelnõud. Iga kord on olnud erinev eelnõu tekst, st iga kord tuleb küsida arvamust. Tegemist ei ole ilmselgelt haldusaktiga ning asjakohatud on kaebaja väited varasema haldusakti kehtetuks tunnistamisest kaebaja kahjuks. Seega on ka ebaõiged kaebaja väited tema ära kuulamata jätmisest. Menetlust viib läbi Keskkonnaministeerium ja selles haldusmenetluses on kaebajal õigus olla ära kuulatud. Menetlustoimingu puhul sellist kohustust seadus ette ei näe. Vastustaja poolt varasem arvamus ja selles sisalduv nõusolek oli antud keelduvale eelnõule.
7. aasta loa andmise eelnõule ei ole arvamust küsitud. MaapS § 28 lg 3 kohaselt saadab loa andja kaevandamisloa taotluse ning taotluse kohta tehtava otsuse eelnõu arvamuse saamiseks Eesti Maavarade Komisjonile ja kavandatava kaevandamiskoha kohalikule omavalitsusele, kes teatavad oma arvamuse kirjalikult. Loast keeldumine ja loa andmine on ilmselgelt erinevad eelnõud, mille puhul ei saa eeldada varasema arvamuse kehtima jäämist. MaapS § 28 lg 3 sätestab sõnaselgelt, et arvamus antakse nii kaevandamisloa taotluse kui ka selle taotluse kohta tehtava otsuse eelnõu kohta. Vastustajale on edastatud iga kord erinev eelnõu arvamuse andmiseks. Seega on ilmselgelt ebaõiged kaebaja väiteid nagu saaks tühistada käesolevas asjas vaidluse all oleva arvamuse ja siis jääks kehtima varasem. Varasemad arvamused on antud erinevate eelnõude kohta. Seega on käesoleval juhul vastustaja esitanud MaapS § 28 lg 3 vastava arvamuse loa andmise konkreetsele eelnõule ning arvestada ei saa kuidagi varasemat arvamust, kuna eelnõud ei ole identsed. Selgelt ei ole tegemist menetlustoimingu kordamisega, vaid MaapS § 28 lg 3 järgi tuleb küsida arvamust igal konkreetsel juhul otsuse eelnõu kohta. Eeltoodust lähtudes ei tuleks käsitleda vastustaja arvamust isegi mitte varasema nõusoleku tagasi võtmisena, vaid arvamuse andmisena loa andmise eelnõule. Otsuste eelnõud - keeldumine ja loa andmine- on ilmselgelt erinevad ning nendele tuleb küsida arvamus. Seega ei oleks isegi vajalik olnud sõnastada vastustaja arvamus varasema nõusoleku tagasi võtmisena. Piisab vastustaja esitatud volikogu seisukohast, millest nähtub selgelt, et volikogu ei toeta kaevandamisloa andmist. Vastustaja on seisukohal, et ebaõiged on kaebaja väited ka vastustaja arvamuses põhjendamiskohustuse rikkumisest. Arvamuses on selgelt esile toodud keeldumise aluseks põhjendused. Vastustaja kui kohaliku omavalitsuse kohustus on kaitsta kohaliku kogukonna huve ning õigus määrata valla arenguperspektiivid. Vaidlustatud arvamuses on selgelt esile toodud kõik selle aluseks olevad põhjendused. Seega on alusetu kaebaja väide nagu oleks arvamus motiveerimata. Mis puudutab nende kaalutluste otstarbekust, siis leiab vastustaja, et selles osas puudub kohtul hindamisõigus Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 158 lg 3 järgi, kui ka on riigikohus leidnud, et kohalik omavalitsus peab lähtuma kogukonna huvidest. Ebaõiged on kaebaja väited, et vastustaja ei ole tõendanud kohalike elanike vastuseisu kaevandamisele. Kaebaja on ise vaidlustanud volikogu antud arvamust. Volikogu esindab valla elanike huve ning volinikud on arvamuse andmisel selgelt märkinud, et kohalikud elanikud ei toeta kaevandamist. Kohalike elanike vastuolu on kaebaja esindaja ka istungil omaks võtnud. MaaPS ei sätesta kohaliku omavalitsuse arvamuse sisu, kuid riigikohus on leidnud, et kohalik omavalitsus peaks arvamuse andmisel lähtuma omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest. Ka on aktsepteeritavaks peetud sotsiaalseid ning keskkonnahoiuga seotud kaalutlusi (RKPsJK 3-4-1-9-09 p 32-33; RKHK 3-3-1-38-10 p 17). Seega on kohaliku omavalitsuse arvamuse näol tegemist kaalutlusõiguse alusel tehtud menetlustoiminguga.

§ 158lg 3 - kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust.

Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Vastustaja leiab, et käesolevas vaidluses on oluline rõhk MaapS § 28 lg 3 sätte sõnastusel ja sellest tuleneb selgelt kohaliku omavalitsuse arvamuse küsimine nii kaeveloa taotluse kui ka selle kohta tehtava otsuse eelnõu kohta. Kui kaeveloa taotlust ei ole muudetud, siis selle kohta tehtava otsuse eelnõu on iga kord olnud erinev. Sel põhjusel ei saa ka rääkida mingist varasema arvamuse kehtima jäämisest, sest see on antud konkreetse eelnõu kohta. 6 Vastustaja leiab, et antud arvamus on motiveeritud, kaalutulusvigadeta ja seaduslik. Kui kaebaja ei nõustu arvamuse põhjendustega, siis see ei tähenda, et arvamus oleks motiveerimata või kaalutlusvigadega. Küsitavaks jääb ka kaebuse eesmärk – vastustaja on seisukohal, et kaebusega ei ole võimalik kaebaja eesmärke (kaeveloa saamist) saavutada. Vastustaja leiab, et asjas peab lõpliku sõna, kas kaeveloa anda või mitte, ütlema Vabariigi Valitus ja kaebajal on seda otsust võimalik halduskohtus vaidlustada. Arvamuse andmiseks kaasatud isik (Keskkonnaministeerium): Vaidlus puudub selles, et kaebaja lõppeesmärgiks on kaevandamisloa saamine ning selle eesmärgi saavutamiseks on kaebaja vaidlustanud Vabariigi Valitsuse otsuse. Kui Koonga Vallavolikogu ei oleks teinud otsust, millega võeti enda varasem nõusolek tagasi, kehtiks Koonga Vallavolikogu varasem kaevandamisloa andmisega nõustuv otsus ning kaevandaja saavutaks või oleks juba saavutanud oma lõppeesmärgi. Kaebaja loataotluse menetluse käigus ei ole ilmnenud ühtki kaevandamisloa andmist mittevõimaldavat asjaolu, välja arvatud Vabariigi Valitsuse otsus. Pärast Vabariigi Valitsuse otsuse andmist on kaebaja positsioon muutunud ning kaebaja võimalused kaevandamisluba saada oluliselt ahenenud. Kui aga kohtumenetluse tulemusena valla volikogu nõustub kaevandamisloa andmisega, siis on kaebaja võimalused samasugused, nagu enne Vabariigi Valitsuse otsuse tegemist. Seega ei ole õige vastustaja väide, nagu ei oleks kaebusega võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Ei ole võige vastustaja väide nagu ei rikuks Vabariigi Valitsuse otsus kaebaja õigusi. Kuigi Vabariigi Valitsuse otsus ei välista kaevandamisloa saamist, rikub see oluliselt kaebaja õigusi, kuna MaaPS § 34 lg 2 kohaselt tohib juhul, kui kohalik omavalitsus ei ole kaevandamisloa andmisega nõustunud, kaevandamisluba anda ainult Vabariigi Valitsuse nõusolekul. See, millise otsustuse teeb Vabariigi Valitsus, ei ole teada ning seetõttu on kaebaja hoopis teistsuguses olukorras, kui Koonga Vallavolikogu varasema nõustuva otsuse valguses, mille alusel ei oleks keeldu kaebajale kaevandamisloa andmiseks. Samas ei ole õige vastustaja väide, nagu oleks asjaolul, et Keskkonnaministeerium on juba pöördunud Vabariigi Valitsuse poole nõusoleku saamiseks, selline tähendus, et loa saaks anda nüüd ainult Vabariigi Valitsuse nõusolekul. Asjas ei ole oluline, kas taotluse materjalid on juba saadetud Vabariigi Valitsusele või tehtaks seda pärast kohtuvaidluse lõppemist, sest MaaPS § 34 lg 2 järgi ei tohi nii ehk teisiti kaevandamisluba ilma Vabariigi Valitsuse nõusolekuta anda, kui kohalik omavalitsusorgan on vastu. Materjalide saatmisel Vabariigi Valitsusse enne kaebaja kohtu poole pöördumisest lõpliku teabe saamist lähtus Keskkonnaministeerium sellest, et kohtuvaidluses lõpliku tulemuse saamine ei ole selge, ning sellest, et lõpliku lahendi ära ootamine venitaks niigi veninud menetlust oluliselt pikemaks. Samas aga, kui kohtuvaidlus peaks lõppema Koonga Vallavolikogu poolt nõusoleku andmisega, siis ei oleks mingit vajadust jätkata menetlust Vabariigi Valitsuses, kuna Vabariigi Valitsuse nõusolekut on vaja ainult kohaliku omavalitsusorgani keelduva otsuse puhul. Samuti lähtus Keskkonnaministeerium asja saatmisel Vabariigi Valitsusse sellest, et analoogses asjas samal ajal esitatud OÜ Lindamäe kaevandamisloa taotluse menetluses, mis on algusest peale kulgenud paralleelselt kaebaja loa taotluse menetlusega, jõudis menetlus nii kaugele, et tuli esitada materjalid Vabariigi Valitsusse. Selgituseks, et OÜ Lindamäe puhul puudus Koonga Vallavolikogu varasem arvamus ja OÜ Lindamäe ei vaidlustanud Koonga Vallavolikogu keelduvat otsustust kohtus. Seetõttu on väär vastustaja arusaam, nagu oleks asjaolul, et Keskkonnaministeerium on juba saatnud kaevandamisloa taotluse materjalid Vabariigi Valitsusele otsustuse tegemiseks, pöördumatu mõju. Samuti ei ole õige vastustaja väide, nagu praeguses menetlusstaadiumis ei sõltuks loa andmine enam niikuinii vastustaja arvamusest. Väär on ka vastustaja väide: „Kui Vabariigi Valitsus peaks MaaPS § 34 lg 2 alusel andma nõusoleku kaevandamisloa andmiseks, siis ei sõltu see sellest, et kohalik omavalitsus on keeldunud“. Keskkonnaministeerium selgitab, et Vabariigi Valitsuse poole pöördutakse ainult juhtudel, kui pärast kohaliku omavalitsusorgani keeldumist on loa andja seisukohal, et loa andmine on põhjendatud. Loa andmisest keeldumiseks ei ole tarvis Vabariigi Valitsuse poole pöörduda. Oma otsustuse tegemisel 7 kaalub Vabariigi Valitsus riiklikke ja kohalikke huvisid ja lähtuvalt sellest langetab otsustuse. Seetõttu on kohaliku omavalitsuse seisukoht asjas tähtis, kuna see on Vabariigi Valitsuse seisukoha kujundamise üheks lähtekohaks. Vabariigi Valitsuse otsuse põhjendused ei ole piisavad. Asjakohatu on vastustaja väide, et seadus ei näe kohalikule omavalitsusele ette õigust oma varasemaid arvamusi muuta. Nagu ka vastustaja ise Riigikohtu lahendile viidates märgib, tuleneb menetlustoimingute põhjendamise nõue haldusmenetluse üldpõhimõtetest, st et haldusmenetluse üldsätted kehtivad ka menetlustoimingute puhul. Seega peab ka kohaliku omavalitsuse organi varasema arvamuse tagasivõtmine olema põhjendatud ja kaalutletud. Samas ei ole Keskkonnaministeerium Vabariigi Valitsuse otsuses näinud ühtki uut asjaolu, mis põhjendaks enda varasema arvamuse muutmist. Seisukohad Vabariigi Valitsuse otsuse kohta on kajastatud põhjalikult Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõus ja eelnõu seletuskirjas. Keskkonnaministeerium märgib, et on arusaamatu, mida tahab vastustaja öelda lausega: „Keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmine ei tähenda seda, et vallavolikogu on keskkonnamõju hindamise aruande tulemustega seotud“. Formaalselt on see väide küll õige, kuid kohalik omavalitsusorgan pidi kõik oma arvamused ja vastuväited keskkonnamõju hindamise aruande kohta saatma keskkonnamõju hindamise menetluse käigus ja sellest lähtuvalt Koonga Vallavolikogu 2010 aastal ka andis seisukoha kaevandamisloa andmisega nõustumise kohta. Keskkonnamõju hindamise aruannet ei ole vahepeal muudetud ja seega ei ole ka põhjendatud Keskkonnamõju hindamise aruandest lähtuvalt kohaliku omavalitsusorgani arvamuse muutmine. Samuti jäävad arusaamatuks vastustaja väited selle kohta, nagu oleks Koonga Vallavolikogul põhjendatud õigus muuta oma varasemat seisukohta lähtuvalt valla arengusuundadest. Koonga valla arengukava aastani 2013 võeti vastu enne kaevandamisloaga andmisega nõustumist (25.09.2003), selle kehtivusaega pikendati 20.02.2014 kuni aastani

1. Seega ei ole Koonga valla arengukavaga seonduvalt midagi muutunud. Samuti on ebaõige vastustaja väide et, „valla territooriumil on juba üleriigilise tähtsusega dolokivi kaevandus“. Keskkonnaministeerium selgitab, et Koonga valla territooriumil kaevandatakse dolokivi Tarva dolokivikarjääri ja Tarva II dolokivikarjääri mäeeraldistel. Mõlemad mäeeraldised asuvad Tarva dolokivimaardlas, mis ei kuulu Vabariigi Valitsuse 09.06.2005 määruse nr 131 „Üleriigilise tähtsusega maardlad“ §-s 1 üleriigilise tähtsusega dolokivimaardlad toodud nimekirja. Seega ei saa nimetada Tarva dolokivimaardlas paiknevaid dolokivikarjääre üleriigilise tähtsusega karjäärideks. Tarva dolokivikarjääris ja Tarva II dolokivikarjääris kaevandatava ehitusdolokivi kvaliteet vastab keskkonnaregistri maardlate nimistu andmetel madalamargilise ehituskivi nõuetele, Koonga dolokivimaardla dolokivi vastab aga kõrgemargilise ehituskivi nõuetele. Seetõttu ei ole Tarva dolokivikarjäärist ja Tarva II dolokivikarjäärist kaevandatavast dolokivist toodetud killustik laialdaselt kasutatav teehoiutöödes, teedeehituses kui ka betoonitööstuses. Madalamargilisest kivimaterjalist tehtavat killustikku on võimalik kasutada piiratud valdkondades, näiteks täitematerjalina parklate või puhkekohtade rajamisel, madalamakvaliteediliste teede ehitamisel või metsatee rajamisel. Koonga dolokivikarjäärist kaevandatav dolokivi sobib üldjuhul kasutamiseks põhimaanteede, tugimaanteede ja kõrvalmaanteede ehituses. Seetõttu ei arvestata Tarva dolokivikarjääri ja Tarva II dolokivikarjääri madalamargilist ehitusdolokivi varustuskindluse arvestamisel, kuivõrd madalamargilise ja kõrgemargilise dolokivi kasutusalad on erinevad. Vaatamata sellele, et Koonga valla territooriumil on juba avatud kaks dolokivikarjääri, ei ole piirkonnas Keskkonnaministeeriumi hinnangul tagatud kõrgemargilise dolokiviga varustatus, mistõttu on kaevandamisloa andmine Koonga dolokivikarjääri mäeeraldisele varustuskindluse aspektist lähtuvalt õigustatud. Varustuskindluse kriteeriumi arvestamist on põhjalikult käsitletud kaevandamisloa andmise otsuse eelnõus. Kokkuvõtlikult on Koonga Vallavolikogu kaevandamisloa andmisest keeldumisel võtnud tagasi oma eelnevalt antud arvamuse, millega nõustuti kaevandamisloa andmisega. Sealjuures ei ole toodud ühtegi uut argumenti ega asjaolu, mis oleks muutunud võrreldes olukorraga, kui kaevandamisloa andmisega nõus oldi. 8 KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjaliku seletusega ja Keskkonnaministeeriumi arvamusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada (alternatiivnõude osas). Koonga Vallavolikogu 21.08.2014 otsusega nr 89 „OÜ-le Lindmäe ja Metsamaahalduse Aksiaseltsile Koonga dolokivimaardlas Koonga ja Koonga II dolokivikarjääris maavara kaevandamise lubadele nõusoleku andmisest keeldumine“ keelduti OÜ-le Lindmäe kaevandamisloale nõusoleku andmisest (p 1) ning võeti tagasi Metsamaahalduse AS-le 26.03.2010 antud nõusolek (muudetud 27.05.2010) ja keelduti Metsamaahalduse AS-le nõusoleku andmisest (p 2). Seega Koonga Vallavolikogu otsustas võtta tagasi Metsamaahalduse AS-le eelnevalt, s.o 26.03.2010, antud nõusolek, mida muudeti 27.05.2010, ning ühtlasi keelduda Metsamaahalduse AS-le nõusoleku andmisest. Esmalt pooled vaidlevad selle üle, kas eelnimetatud Koonga Vallavolikogu 21.08.2014 otsus nr 89 on haldusakt või toiming. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tegemist on haldusaktiga, millele viitab selle sisu. Vastustaja leiab, et tegemist ei ole haldusaktiga, vaid menetlustoiminguga, ning vormistatud on see otsusena seepärast, et nad on selliselt vormistanud nõusolekuid ka enne. Kõigepealt kohus annab arvamuse selle kohta, kas vaidlustatud otsuse näol on tegemist haldusakti või toiminguga. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 kohaselt haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Riigikohtu halduskolleegiumi 13.10.2010 otsuse nr 3-3-1-44-10 punktis 12 märgib kohus, et „/…/Kolleegium on seisukohal, et HMS § 51 lg 1 tähenduses on haldusakti tunnuseks see, et tegemist on reguleeriva toimega õiguslikult siduva haldusorgani poolt avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud tahteavaldusega, millega tekitatakse, muudetakse või lõpetatakse isiku õigusi ja kohustusi. Toimingul see tunnus puudub/.../“. HMS § 106 lg 1 sätestab, et toiming on haldusorgani tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes. HMS § 107 lg 1 ütleb, et toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega. Toiming võib piirata õigusi või vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus. Riigikohtu halduskolleegiumi 23.05.2013 otsuse nr 3-3-1-19-13 punktis 13 märgitakse järgmist: „/…/Seega on haldusakti üheks tunnuseks regulatiivne toime. Toimingul regulatiivsus aga puudub. Toiming pole suunatud õiguste ja kohustuste reguleerimisele, s.t õiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
2. aprill
3. a otsus asjas nr 3-3-1-10-11, p 13)/.../“. Riigikohtu halduskolleegiumi 10.06.2010 kohtumääruse asjas nr 3-3-1-38-10 punktis 14 märgib kohus, et „/…/Riigikohtu hinnangul on ka MaaPS § 14 lg 2 alusel antud arvamus menetlustoimingtegemist on osaga uuringuloa taotluse menetlusest, mis lõppeb loa andmise või sellest keeldumisega/…/“ (MaaPS § 14 sätestab üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa taotlemise korra). Kohus nõustub vastustajaga, et sarnaselt tuleb menetlustoiminguks pidada MaaPS § 28 (kaevandusloa taotlemise kord) lg 3 alusel antud Koonga Vallavolikogu 21.08.2014 arvamust kaevandamisloale nõusoleku andmisest keeldumise kohta, mille puhul on tegemist osaga kaevandamisloa taotluse menetlusest, mille lõpptulemus on kaevandusloa andmine või sellest keeldumine. Riigikohus on ka teistes kohtulahendites (3-3-1-67-01; 3-3-1-38-03; 3-3-1-1-10) asunud 9 seisukohale, et haldusorgani poolt antava kooskõlastuse või arvamuse näol on tegemist menetlustoiminguga, mitte haldusaktiga. Kohaliku omavalitsusorgani poolt nõusoleku andmine või sellest keeldumine on loa andjale siduv sellest aspektist, et loa andja ega ka Vabariigi Valitsus ei saa ümber hinnata kohaliku omavalitsuse seisukohti, sh hinnata nende õiguspärasust. Riigikohtu halduskolleegiumi 10.06.2010 kohtumääruse asjas nr 3-3-1-38-10 punktis 17 kohus leidis, et „/…/ Samas on kohaliku omavalitsuse seisukoht siiski siduv selles tähenduses, et loa andja ega ka Vabariigi Valitsus ei saa ümber hinnata kohaliku omavalitsuse seisukohti, sh hinnata nende õiguspärasust/…/ Vabariigi Valitsus ei teosta MaaPS § 20 lg 3 alusel kontrolli kohaliku omavalitsuse vastavate otsuste üle, vaid langetab oma otsuse, kaaludes riikliku huvi olulisust. Kui kohalik omavalitsus lähtub nõusoleku andmise üle otsustamisel omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, siis Vabariigi Valitsus hindab seda, kas riigi huvi kaalub üles kohaliku omavalitsuse poolt väljatoodud põhjused loa mitteandmiseks. Punktis 18 kohus leiab, et arvestades, et kohaliku omavalitsuse seisukohad on loa andjale eeltoodust tulenevalt siduvad ning neid ei saa edasise menetluse käigus ümber hinnata ka Vabariigi Valitsus, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud võimaldada kohaliku omavalitsuse poolt nõusoleku andmisest keeldumise vaidlustamist/…/“. Eeltoodust tulenevalt kohus asub seisukohale, et nõusoleku tagasi võtmine ja nõusoleku andmisest keeldumine, mis on vormistatud otsusena, on haldustoiming, mida kaebajal on õigus halduskohtus vaidlustada. Sisuliselt vaidlevad pooled käesolevas haldusasjas selle üle, kas eelnevalt antud nõusoleku tagasi võtmine ja nõusoleku andmisest keeldumine oli põhjendatud (vaidluse esemeks ei ole kaevandusloa andmine/mitteandmine, mis vormistatakse haldusaktina ning mida saab iseseisvalt kohtus vaidlustada). Kaebaja väidab, et kaevatav otsus on motiveerimispuudustega ja õigusvastane ning vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses keeldumise faktilist alust kuidagi selgitanud ega ka tõendanud. Vastustaja seevastu väidab, et vaidlustatud arvamuses on selgelt esile toodud kõik selle aluseks olevad põhjendused, mistõttu on alusetu kaebaja väide nagu oleks arvamus motiveerimata. Arvamuse andmiseks kaasatud Keskkonnaministieerium on seisukohal, et Koonga Vallavolikogu kaevandamisloa andmisest keeldumisel on võtnud tagasi oma eelnevalt antud arvamuse, millega nõustuti kaevandamisloa andmisega, seejuures ei ole toodud ühtegi uut argumenti ega asjaolu, mis oleks muutunud võrreldes olukorraga, kui kaevandamisloa andmisega nõus oldi. Keskkonnaministeeriumi hinnangul nõusoleku tagasi võtmine ja selle andmisest keeldumine ei ole põhjendatud. Riigikohtu halduskolleegiumi 23.05.2013 otsuse nr 3-3-1-19-13 punktis 14 on sedastatud, et „/…/Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus teinud Riigikohtu varasemast praktikast aga ebaõige järelduse, et toimingu puhul tuleb kohaldada haldusaktile omast põhjendamiskohustust ning et selle rikkumine toob kaasa kohaldamise õigusvastasuse. Toimingu põhjendamise nõuded, ulatus ja aeg on oluliselt erinevad haldusaktile kohaldatavatest nõuetest. Nii ei ole toimingu puhul nõutav selle eelnev põhjendamine, põhjendused tuleb esitada isiku nõudmisel (HMS § 108) või toimingu õiguspärasuse kontrollimisel vaide- või kohtumenetluses. Haldusorganil ei ole keelatud fikseerida põhjendusi kirjalikult. Seega võis haldusorgan esitada toimingu põhjendused nii eelnevates menetlusdokumentides (nt relvastatud üksuse tegevus-kavas), isiku nõudmisel või kohtumenetluses/.../“. Vastustaja põhjendab eelnevalt antud nõusoleku tagasi võtmist ja nõusoleku andmisest keeldumist sellega, et Koonga Vallavolikogu ei olnud oma varasemate otsuste tegemisel arvesse võtnud Koonga valla elanike pöördumist (registreeritud 19.08.2009 nr 1-6/365), kus vallaelanikud (94 allakirjutanut) juhtisid Koonga Vallavolikogu tähelepanu asjaolule, et Keskonnamõjude hindamise (KMH) aruandes 10 ei ole piisavalt analüüsitud kaevandamistegevusega kaasnevaid sotsiaalseid ja majanduslikke aspekte, st ei ole arvestatud kohalike elanike huvidega. Kokkuvõtvalt leitakse, et KMH aruandest nähtub, et varasem vaikus ja rahu asendub normipiires oleva müraga ning varasem puhas õhk normipiiresse jääva tolmu sisaldava õhuga. KMH aruandes toodud arvutuste kohaselt võib olla Koonga karjäärist väljavedu tegevate veoautode liikumissageduseks üks auto iga nelja minuti järel. Koonga Vallavolikogu leiab, et kavandatav kaevandustegevus tekitab liikluskoormuse suurenemise, tolmu ja müra tekkimise näol ebamõistlikult suure keskkonnahäiringu vallaelanikele. Kaevandatavad karjäärid asuvad valla keskusele liiga lähedal ning sellest tulenev valla elanike elukvaliteedi muutus (langus) on liiga suur. Koonga dolokivimaardlasse kavandatava kahe karjääri rajamisega ja töötamisega kaasneva keskkonnamõju hindamise aruandes (töö nr 08/0279, 2008) on muuhulgas hinnatud ka mõju elanikkonnale. Nõusoleku tagasi võtmise ja selle andmisest keeldumise põhjuseks on kaevatavas otsuses toodud asjaolu, et nõusoleku andmisel ei olnud arvestatud vallaelanike huvidega. Kohus selle väitega ei nõustu. KMH aruandes on hinnatud ka kaevandamise mõju elanikkonnale (p 6.8). Seega seda aspekti on aruandes koostoimes muude komponentidega hinnatud. KMH arvamuses leitakse, et statsionaarsete masinate müra ja tolm ei ületa mäeeraldise piire. Aruande kohaselt osa tegureid aga ulatub kaugemale, nagu maavõnked, põhjavee alang, transpordi müra ja tolm ning sellest järeldatakse, et viimased on elanikkonna seisukohast olulised ning nende jaoks on vaja leida mõju vähendamise või leevendamise meetmed, et oleks inimestele tagatud normaalsed elutingimused. Arvamuses leitakse, et karjääris tekkiva müra ja tolmu mõju ei ulatu ümbruskonna elamuteni. Arvamuse p-s 6.2.2 on öeldud, et transpordi masinate müratase on normeeritud. Kaevandusmasinate tekitatud tolmu hulk näiteks kaevise laadimisel on suhteliselt väike ja see settib maha masinate töökoha läheduses 50-100 m kaugusel. Kohus ei hakka siinkohal tsiteerima elanikkonna mõju kohta käivat lõiku tervikuna, kuna selleks vajadus puudub. Kohus peab vajalikuks märkida, et kui vastustaja ei olnud nõus KMH aruandes toodud hinnangutega/järeldustega või seadis need kahtluse alla, siis enne eelnevalt antud nõusoleku tagasi võtmist ja selle andmisest keeldumise otsustuse tegemist oleks igati mõistetav olnud uus keskkonnamõjude hindamine tellida, lisades sellele vallaelanike arvamuse jm. Kohus ei saa hakata ümber hindama KMH aruandes toodud hinnanguid/järeldusi elanikkonna mõju jm suhtes, mis ei ole kohtu pädevuses. Kohus nõustub Keskkonnaministeeriumi seisukohaga, et kohalik omavalitsusorgan pidi kõik oma arvamused ja vastuväited keskkonnamõju hindamise aruande kohta saatma keskkonnamõju hindamise menetluse käigus ja sellest lähtuvalt Koonga Vallavolikogu
4. aastal andis ka seisukoha kaevandamisloa andmisega nõustumise kohta. Kohus nõustub Keskkonnaministeeriumiga, et kuna keskkonnamõju hindamise aruannet ei ole vahepeal muudetud (ega uut tellitud), siis ei ole ka põhjendatud Keskkonnamõju hindamise aruandest lähtuvalt (milles on hinnatud muuhulgas kaevandamise mõju elanikkonnale) kohaliku omavalitsusorgani arvamuse muutmine. Kohus nõustub kaebaja ja Keskkonnaministeeriumi kohtule antud arvamuses välja öeldud seisukohaga, et ka kohaliku omavalitsusorgani varasema positiivse arvamuse (nõusoleku andmine) tagasi võtmine ja selle asendamine negatiivse arvamusega (nõusoleku andmisest keeldumine) peab olema põhjendatud ja kaalutletud. Antud juhul on tegemist olukorraga, kus nõusolek on juba eelnevalt antud ning vastustaja on ümber mõelnud ning selle tagasi võtnud ja ühtlasi keeldunud nõusoleku andmisest. Keskkonnaministeerium küsis vastustajalt nõusolekut OÜ Lindmäe osas. Keskkonnaministeerium Koonga valla poole Metsamaahalduse AS-i osas arvamuse saamiseks ei pöördunud, kuna kohaliku omavalitsusorgani nõusolek oli neil juba eelnevalt olemas. Keskkonnaministeerium pöördus Koonga valla poole OÜ Lindmäe osas arvamuse saamiseks. Koonga vald vallavolikogu kaudu andis oma arvamuse OÜ Lindmäe osas, ühtlasi muutes oma arvamust teise isiku- Metsamaahalduse AS- suhtes, võttes tagasi sellele eelnevalt antud nõusoleku ning samaaegselt keeldudes nõusoleku andmisest. Kohtu hinnangul vaidlusalune menetlustoiming ei olnud põhjendatud ning seega tuleb tunnistada õigusvastaseks. 11 Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (

) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul kohus rahuldab kaebuse ning kohtuotsus tehakse vastustaja kahjuks. Kaebaja on taotlenud menetluskulude hüvitamist ning esitanud kohtule 23.09.2015 ja 06.10.2015 menetluskulude nimekirja ja kulude kandmist tõendavad dokumendid. Vastustaja on esitanud 08.10.2015 seisukoha kaebaja menetluskulude nimekirjale seoses 23.09.2015 kohtuistungil osalemisega, teise menetluskulude nimekirja osas vastustaja omapoolseid vastuväiteid esitanud ei ole.

§ 108

lg 12 teise lause kohaselt kontrollib kohus esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust ka juhul, kui kuludele ei ole esitatud vastuväidet. Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist summas 3584 eurot, sealhulgas õigusabikulud summas 3569 eurot ja riigilõiv summas 15 eurot.

§ 101

lg 1 ja lg 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ja asja läbivaatamise kulud. Halduskohtumenetluse seadustiku kommenteeritud väljaande kohaselt on kohtukulud kulud, mis tehakse kohtu poolt või kohtus seoses konkreetse kohtuasja läbivaatamisega.

§ 101

lg 1 seob menetluskulud menetlusosalistega ning seega on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohus on seisukohal, et menetlusosalise menetluskuluks ei ole menetluskulude nimekirja koostamine ja menetluskulude taotluse esitamine ning seetõttu ei ole võimalik neid vastustajalt välja mõista. Kohtule esitatud 23.09.2105 menetluskulude nimekirjas on 08.01.2015 ja 30.01.2015 märgitud menetluskuluks arvamuse koostamine Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu kohta, mis otseselt kaebajat ei puuduta. Kohtu hinnangul need kulud vastustajalt väljamõistmisele ei kuulu. Vastustaja on märkinud, et kaebaja menetluskulude nimekirjas 06.10.2015 märgitud toimingu (kohtuvaidluse teeside täiendamine ja kohtule esitamine) ajakulu on ebamõistlik. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja poolt 23.09.2015 kohtuistungil esitatud teeside koostamise ajaks on märgitud kaks tundi ning kaebaja 07.10.2015 esitatud kirjalikud seisukohad ei ole oluliselt muutunud 23.09.2015 esitatud seisukohtadest ning varem menetlusdokumentides esitatud seisukohtadest. Vastustaja on seisukohal, et asjakohatu on kaebaja väide, et 06.10.2015 koostatud seisukohtade täiendamisele kulus üks tund ja 45 minutit. Kohus on seisukohal, et kompaktsete ja kokkuvõtlike seisukohtade komplekteerimine ja koostamine on ajamahukas ning asjaolu, et kaebaja on jäänud esitatud teesides samadele seisukohtadele kui varasemalt esitatud materjalides, ei tähenda iseenesest, et kaebaja esindajal ei kulunud teeside koostamiseks menetluskulude nimekirjas märgitud aega. Kohus leiab, et kaebaja ajakulu viidatud teeside koostamiseks on mõistlik. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja poolt esitatud menetluskulud on põhjendatud riigilõivu summas 15 eurot ja õigusabikulude summas 3235,67 eurot [3569 – (82,50 + 55 + 45,83 + 60 + 90). Kohus, tutvunud menetluskuludokumentidega, asub seisukohale, et kaebaja poole kantud menetluskulud summas 3250,67 eurot on arvestades asja keerukust ja mahtu põhjendatud ning kaebaja esindaja ajakulu sellele on mõistlik. Seetõttu tuleb vastustajalt kaebaja poole kasuks välja mõista 3250,67 eurot. Lisaks on kaebaja taotlenud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 2 alusel, et kohus märgiks otsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Samas kaebaja ei ole esitatud taotlust põhjendanud. Kohus märgib, et Halduskohtumenetluse seadustik (

) sellist võimalust ette ei näe ning

-s puudub ka viide TsMS vastava sätte kohaldamise võimaldamiseks. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus 12 rahuldamata kaebaja taotluse TsMS § 177 lg 2 alusel tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 15.12.2016 kohtuotsuse RESOLUTSIOON:

1. Jätta Koonga valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
2. novembri
3. a otsus haldusasjas nr 3-14-52456 muutmata.
4. Mõista Koonga vallalt Metsamaahalduse AS kasuks välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 1020 (üks tuhat kakskümmend) eurot.
5. Koonga valla ja Keskkonnaministeeriumi menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda. 13