← Eesti

2-15-17560/34

Obsah (8)§ 651§ 667§ 657§ 654§ 550§ 4§ 172§ 178

Tsiviilasi nr: 2-15-17560 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-15-17560 Määruse tegemise aeg ja koht 06.01.2017, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Par

) § 187 lg 6). Asjaolud

  1. SG (avaldaja, ema) esitas 23.11.2015 Harju Maakohtule avalduse NI (puudutatud isik, isa) vastu lapse (NI) suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse andmiseks avaldajale.
  2. Avalduse kohaselt sündis avaldaja ja puudutatud isiku abielust XX.XX.XXXX poeg. Poolte abielu lahutati XX.XX.XXXX, sest puudutatud isik väärkohtles avaldajat korduvalt ja tekitas talle raskeid tervisekahjustusi. Puudutatud isik mõisteti Harju Maakohtu 07.09.2015 otsusega süüdi avaldaja tervise kahjustamise ning valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest ja mõisteti talle karistuseks vangistus 8 kuud tingimisi 18-kuulise katseajaga.
  3. Harju Maakohus on teinud 29.06.2015 tsiviilasjas nr 2-15-6069 määruse, millega määranud puudutatud isiku ja lapse suhtluskorra. Selle kohaselt peavad isa ja poja kohtumised toimuma ema nägemisulatuses üks kord nädalas kestvusega neli tundi. Suhtlemiskord pole toiminud.
  4. Avaldaja hinnangul ei saa vanemad ühist hooldusõigust jätkata. Ühise hooldusõiguse teostamine eeldab vanemate vahelist suhtlust ja koostööd. Praegusel juhul selline koostöö ja suhtlus vanemate vahel puudub ning on vanematevahelisi ületamatuid pingeid arvestades välistatud ka tulevikus. Isa seisukoht
  5. Isa vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 2

(8)Tsiviilasi nr: 2-15-17560
  1. Vanematel pole lapse osas sisulisi erimeelsusi. Ema pole pöördunud isa poole üheski last puudutavas küsimuses. Ei seadusest ega Riigikohtu lahenditest ei tulene, et ühise hooldusõiguse peaks pärast kooselu lõppu saama lõpetada selleks, et lapsega koos elaval vanemal oleks mugavam lapsesse puutuvaid asju üksi otsustada.
  2. See, et puudutatud isikule esitati süüdistus avaldaja füüsilise väärkohtlemise eest, vastab tõele. Puudutatud isik kahetses tehtut. Puudutatud isik ei olnud kriminaalkorras varem karistatud ning tal puuduvad muud karistused. Seetõttu ei saa puudutatud isikut pidada vägivaldseks. Lapse esindaja seisukoht
  3. Lapsele määratud esindaja toetas avalduse osalist rahuldamist. Lapse emal võiks olla ainuotsustusõigus küsimustes, mis puudutavad lapse igapäevast elu (lapse elu- ja viibimiskoht, haridust puudutavad valikud ja meditsiinilised küsimused). Ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ei kahjusta hetkel lapse huve. Laps elab emaga, isaga suhtlemiskord on kohtumäärusega kehtestatud ning praegu selline elukorraldus toimib. Eestkosteasutuse seisukoht
  4. Eestkosteasutus ei toetanud avalduse rahuldamist. Puudutatud isik on karistatud vägivaldse käitumise eest ema vastu. Lapse vastu pole puudutatud isik vägivaldne olnud. Isa soovib lapse elus osaleda ja maksab talle elatist. Laps tunneb ennast isaga olles vabalt ja turvaliselt. Tallinna Perekeskuses toimunud kohtumistel isaga laps kohanemisaega ei vajanud, kuigi polnud isaga eelnevalt kohtunud umbes kaks kuud. Praeguseks on lapse ja isa vaheline side katkemas lapsevanemate omavaheliste konfliktide ja vägivalla pärast. Maakohtu määrus
  5. Harju Maakohus rahuldas avalduse 13.06.2016 määrusega osaliselt ning andis lapse hooldusõiguse tema elu- ja viibimiskoha määramise osas Eesti Vabariigi piires ja tervishoiuküsimuste otsustamiseks üle avaldajale. Lisaks kohustas maakohus avaldajat ja puudutatud isikut läbima Lasnamäe LOV Sotsiaalosakonna kaasabil lepitusmenetluse.
  6. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole menetluses leidnud kinnitust avaldaja väited selle kohta, et puudutatud isik võib olla lapse suhtes vägivaldne. Kohus pidas avaldaja väiteid, et ta ei saa puudutatud isikuga kohtuda ega kokkuleppeid sõlmida vägivaldse mineviku tõttu, väheveenvateks, sest pooled on oma abielu lahutanud ja ühisvara jaganud vastastikusel kokkuleppel notari juures 09.05.
  7. Nende kokkulepete sõlmimist vägivallaga lähiminevik ei seganud.
  8. Kohtu hinnangul pole selge, miks on avaldaja keeldunud maakohtu määrusega kehtestatud suhtluskorra täitmisest. Sotsiaaltöötajate kinnitusel on toimunud kohtumised olnud edukad ja kulgenud vahejuhtumiteta. Kuigi isa ja lapse kohtumiste 3
(8)Tsiviilasi nr: 2-15-17560 korraldamine pole praeguse menetluse ese, näitab ema poolt kohtumiste takistamine ema suhtumist lapse heaolusse. Kohus nõustus puudutatud isiku seisukohaga, et lapse ema kasutab ühise hooldusõiguse lõpetamise nõuet kättemaksuvahendina lapse isa suhtes. Isal ja lapsel puudub ema aktiivse tegevuse tulemusel kontakt alates
  1. a lõpust.
  2. Puudutatud isikul on ka vanem laps, XX.XX.XXXX sündinud tütar S, kelle kasvatamises osaleb puudutatud isik pidevalt. Selle lapse ema on kinnitanud, et last pole isaga olles kordagi ähvardanud oht ning laps on olnud hästi hooldatud. Puudutatud isiku suhtlemine oma esimese lapsega näitab, et puudutatud isik pole vägivaldne ja soovib osaleda mõlema lapse elus.
  3. Kohus pidas põhjendatuks jätta lapse isikuhooldusõigus elu- ja viibimiskoha määramiseks Eesti Vabariigi piires ning tervishoiuküsimustes emale. Ülejäänud osas säilib vanematel ühine hooldusõigus. Kuna lapse ühise hooldusõiguse teostamine on praegusel juhul problemaatiline, pole lahenduseks teise vanema kõrvalelükkamine lapse hooldusõiguse teostamisest. Lapse heaolu nimel peavad vanemad leidma võimalusi oma erimeelsuste silumiseks. Selliseks võimaluseks on perelepituse läbimine. Määruskaebus
  4. Maakohtu määrusele esitas avaldaja 28.06.2016 määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada osas, milles avaldus jäi rahuldamata.
  5. Ühise hooldusõiguse teostamine eeldab vanematevahelist koostööd. Praegu pole selline koostöö avaldaja ja puudutatud isiku vahel võimalik. Avaldaja hinnangul ei suuda puudutatud isik ennast kontrollida ja seetõttu kardab avaldaja oma lapse turvalisuse pärast. Avaldajal on puudutatud isiku ees endiselt hirm. Ka seetõttu pole ühise hooldusõiguse teostamine võimalik.
  6. Maakohus on põhjendamatult piiranud avaldaja ainuhooldusõiguse teostamist Eesti Vabariigi territooriumiga. Selle piirangu tõttu ei saa avaldaja nt lapsega reisida. Maakohus pole reguleerinud ka lapse haridusega seonduvaid küsimusi. Arvestades avaldaja ja puudutatud isiku vahelisi suhteid, pole neid küsimusi võimalik lahendada ka vanemate kokkuleppel. Maakohus pole põhjendanud, miks tuleks ühine hooldusõigus lõpetada vaid kohtu poolt märgitud ulatuses.
  7. Maakohus on avaldajale ette heitnud, et ta takistab põhjendamatult lapse ja isa kohtumisi. Avaldaja ei nõustu kohtu sellise järeldusega. Avaldaja on esitanud 10.02.2016 maakohtule kirjavahetuse, mis kinnitab seda, et isa pole lapsega kohtunud põhjusel, et isa pole kohtumiste vastu huvi üles näidanud või on esitanud kohtumisteks tingimusi, mida lapse emal pole võimalik täita. Võimetus saavutada kokkulepet isegi selles, millises mängutoas lapsega kohtuda, kinnitab, et poolte vahel on välistatud ka muud last puudutavad kokkulepped. 4
(8)Tsiviilasi nr: 2-15-17560
  1. Ainuhooldusõiguse ega ka väiksemas osas hooldusõiguse üleandmine avaldajale ei välista puudutatud isiku õigust lapsega suhelda.
  2. Kohtu järeldus, et puudutatud isik pole lapsele ohtlik, pole avaldaja hinnangul õige. Puudutatud isik on rünnanud avaldajat ajal, mil tal oli laps süles. Selliselt on saanud haiget ka laps. Puudutatud isik on pannud lapse sõrmed kuuma vette, et katsetada, kas lapsel on valus. Puudutatud isik on keelanud lapsel nutta ning kui laps nuttis, viis puudutatud isik lapse teise tuppa, pani ukse lukku ja jättis lapse üksi.
  3. Avaldaja ei nõustu maakohtu määrusega ka osas, milles maakohus kohustas vanemaid läbima lepitusmenetluse. Avaldaja on lähisuhtevägivalla ohver ning sellistel puhkudel pole lepitusmenetlus kohaseks abinõuks. Menetluse edasine käik
  4. Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
  5. Lapse esindaja nõustus avaldaja seisukohtadega osaliselt. Eestkosteasutus ei toetanud määruskaebuse rahuldamist.
  6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
  7. Kooskõlas

§ 651

lg-ga 1 ja §-ga 659 kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse alusel esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Avaldaja on määruskaebuses küll märkinud, et vaidlustab maakohtu 13.06.2016 määruse tervikuna, kuid määruskaebuse põhjendustest ei nähtu avaldaja tahet vaidlustada maakohtu määrust osas, millega avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse andmiseks osaliselt rahuldati. Seetõttu ringkonnakohus viimatinimetatud osas maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli. Kolleegiumi hinnangul tuleb maakohtu määrus

§ 667

lg 2 alusel tühistada osas, millega lapse vanemaid kohustati läbima Lasnamäe LOV-i Sotsiaalosakonna kaasabil lepitusmenetlus (maakohtu määruse resolutsiooni p 4). Muus osas tuleb jätta maakohtu määrus muutmata, sest vastavas osas ei anna määruskaebuse väited määruse tühistamiseks alust (

§ 657

lg 1 p 1 ja § 659).

§ 654

lg 22 ja § 659 alusel esitab ringkonnakohus määruse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses. 26. Maakohus on kohustanud avaldajat ja puudutatud isikut läbima Lasnamäe LOV-i Sotsiaalosakonna kaasabil lepitusmenetluse (seda eelkõige lapse huvidest lähtuvalt). Vaidlustatud määruse põhjenduste kohaselt on ühise hooldusõiguse teostamine praegusel juhul problemaatiline ning sellise olukorra lahenduseks ei ole teise vanema kõrvalelükkamine lapse hooldusõiguse teostamisest. Lapse heaolu nimel peavad 5

(8)Tsiviilasi nr: 2-15-17560 vanemad leidma võimalusi oma erimeelsuste silumiseks. Selliseks võimaluseks on perelepituse läbimine, mida kohus peab vajalikuks vanematele määrata. Vanema keeldumist sellest saab maakohtu hinnangul tõlgendada hoolimatusena oma lapse suhtes.
  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et lapse huvides on see, et tema vanemad suudaksid ka lahuselu korral vähemalt hooldusõiguse teostamist puudutavas osas omavahel mõistlikult suhelda. Samuti on põhjendatud maakohtu arvamus, et lapse huve silmas pidades ei saa ühise hooldusõiguse teostamist välistada üksnes see, et üks vanem pigem eelistaks teise vanemaga mitte suhelda. Perelepitus võiks eelduslikult aidata vanematel omavahelisi suhtlemisprobleeme lahendada. Siiski ei ole praegusel juhul vanemate kohustamine perelepituse läbimiseks kolleegiumi hinnangul põhjendatud. Eelkõige ei toeta sellise kohustuse panemist asjaolu, et avaldaja on maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel puudutatud isiku poolse läbisuhtevägivalla ohver. Maakohtu määruse põhjendustest samas ei nähtu, et kohus oleks perelepitusele kohustamisel selle asjaoluga arvestanud. Avaldaja ei ole menetluses avaldanud soovi perelepituse läbiviimiseks ega muul viisil sellega nõustunud. Määruskaebusest nähtub avaldaja selge vastuseis sellisele lahendusele. Lepitusmenetlus on olemuselt poolte vabatahtlikkusel põhinev tegevus (vt ka lepitusseaduse § 1 lg 2), mille käigus erapooletu lepitaja, toetab lepitusosaliste suhtlust eesmärgiga aidata neil leida vaidlusküsimusele lahendus. Seega saaks lepitumenetlus üldjuhul toimuda siis, kui pooled soovivad omavahelise vaidlusküsimuse lepitaja vahendusel lahendada. Eeltoodut arvestades on maakohus talle seadusest tulenevat kaalutlusõigust ebaõigesti teostanud ning diskretsioonipiire rikkunud. Maakohtu määrus tuleb seetõttu vastavas osas tühistada.
  2. Kolleegium lisab, et kuigi kohus võib

§ 550

lg 1 p-s 2 nimetatud hagita asjades vanemaid vajadusel kohustada osalema kohtuvälises lepitusmenetluses (vt ka Riigikohtu 16.06.2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p-d 30–31), peaks see täitma

§ 4lg-s 4 sätestatud eesmärki lahendada tsiviilasi kokkuleppel.

Praegusel juhul on maakohus kohustanud vanemaid perelepituses osalema alles lõpplahendis, millega kohus juba otsustas vanemate õiguste üle. Asja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks menetluse kestel juhtinud vanemate tähelepanu võimalusele kasutada perenõustaja abi või suunanud vanemaid osalema lepitusmenetluses, et erimeelsused ületada. 29. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 ja §-st 659 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.

Vastuseks määruskaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 30. Kolleegium ei nõustu avaldaja seisukohaga, et maakohtu vaidlustatud määrus ei ole kooskõlas lapse huvidega. Puudutatud isik soovib osaleda lapse elus ja kasvatamisel ning on selleks asjas kogutud andmete põhjal ka võimeline. Seda on mh kinnitanud eestkosteasutus määruskaebuse kohta 22.08.2016 esitatud seisukohas. Ringkonnakohtu hinnangul puudub vähemalt hetkel alus arvata, et isa võiks olla 6

(8)Tsiviilasi nr: 2-15-17560 lapsele ohtlik. Kohtu ette toodud asjaoludest ei nähtu, et vanematel oleks sisuline erimeelsuses last puudutavates olulistes küsimustes. Vanematel on tekkinud küll erimeelsus isa suhtlusõiguse teostamise pinnalt, kuid see ei oma ühise hooldusõiguse lõpetamise seisukohalt määravat tähtust.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus arvata, et vanemate koostöö ühise hooldusõiguse teostamisel oleks võimatu. Koostöö ei ole seni võimalikuks osutunud eelkõige avaldaja enda soovimatuse tõttu puudutatud isikuga suhelda. Iseenesest on eluliselt usutav, et puudutatud isiku varasema käitumise tõttu võib olla avaldajal hirm rünnakute kordumise ees ning tal võib olla raske puudutatud isikuga n-ö nelja silma all kohtuda, ühes ruumis viibida vms. Samas ei eelda last puudutavate oluliste küsimuste otsustamine (nt lasteaia, kooli või huviringide valik) kolleegiumi hinnangul vanemate vahetuid kohtumisi (kui nad seda ei soovi). Sellistes küsimustes on vanematel võimalik omavahel ja kolmandate isikutega suhelda ka telefoni või e-kirja teel ning muid tänapäevaseid infotehnoloogia vahendeid kasutades.
  2. Määruskaebuse väidete kohaselt on maakohus põhjendamatult piiranud elu- ja viibimiskoha määramise osas hooldusõiguse üleandmist Eesti Vabariigiga. Seesugune piirang toob avaldaja arvates kaasa nt selle, et ilma lapse isa eelneva nõusolekuta ei ole emal võimalik lapsega reisida. Arvestades vanematevahelisi suhteid pole avaldaja hinnangul reaalne, et seda küsimust oleks võimalik otsustada vanemate kokkuleppel. Kolleegium avaldajaga ei nõustu. Esiteks ei takista kõnealune piirang ringkonnakohtu arvates avaldajal lapsega (isa nõusolekuta) välisriiki reisimist. Avaldaja ei saa küll isa nõusolekuta lapsega välisriiki elama asuda, kuid taoline piirang on kolleegiumi arvates asjaolusid arvestades põhjendatud. Teiseks on üksnes oletuslik avaldaja väide, et vanemate kokkuleppe saavutamine kõnealuses küsimuses ei ole reaalne. Asja materjalidest ei nähtu, et avaldaja oleks soovinud varasemalt lapsega välisriiki reisida ning puudutatud isik oleks vastava nõusoleku andmisest keeldunud.
  3. Kokkuvõttes ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul määruskaebusest asjaolusid, mis õigustaksid avaldajale lapse suhtes ainuhoolduse andmist suuremas ulatuses, kui seda on teinud maakohus. Asjaolude muutumisel on kohtul võimalik vanema taotlusel hooldusõiguse teostamist puudutav uuesti üle vaadata.
  4. Maakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust ka puudutatud isiku ja lapse vahelist suhtlust puudutavad määruskaebuse väited (eelkõige kaebuse p-d 2.11-2.13).
  5. Määruskaebuses on taotletud asja läbivaatamist kohtuistungil. Sellega seonduvalt märgib kolleegium, et

§ 667

lg 3 esimese lause kohaselt lahendatakse määruskaebus ringkonnakohtu poolt kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korralda. Käesoleva määruskaebuse lahendamisel ringkonnakohus kohtuistungi korraldamist vajalikuks ei pea. Menetluskulude jaotus 7

(8)Tsiviilasi nr: 2-15-17560 36. Maakohus on

§ 172

lõike 1 esimesest lausest ja sama paragrahvi lõike 3 teisest lausest juhindudes jätnud riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebuse väited ei anna kolleegiumi hinnangul alust muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Ringkonnakohus jaotab ka määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud selliselt, et jätab riigi õigusabi tasu ja kulud

§ 172

lg 3 teise lause järgi Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud

§ 172lõike 1 esimese lause alusel menetlusosaliste endi kanda.

Eeltoodud jaotusi arvestades puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. 37.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.