Obsah (6)

§ 213§ 200§ 197§ 44§ 45§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Madis Ernits ja Tanel Saar Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 15. detsember 2016. a, Tartu Haldusasja n

) § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Dmitri Jermolajev esitas
2. jaanuaril 2016 Viru Vanglale nõude toimingu kirjalikuks põhjendamiseks, milles soovib põhjendusi, miks muudeti
3. juunil 2015 tema senist individuaalset täitmiskava (ITK) ja hinnati isik kõrgohtlikuks.
4. Viru Vangla
5. veebruari
6. a vastuses selgitustaotlusele selgitatakse, et isiku ohtlikkuse taset on muudetud riskide hindamise tulemusena, millega on tuvastatud, et ohtlikkuse tunnused võivad ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärg on suur kahju.
7. D. Jermolajev esitas
8. veebruaril 2016 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Kaebuse kohaselt hinnati isik
9. mail 2014 koostatud ITK-s ohtlikuks, kuid
10. juunil 2015 muudeti ITK-s hinnang kõrgohtlikuks. Kaebaja sõnul pole ta niisuguseks muudatuseks põhjust andnud ning see riivab tema eraelu ja alandab väärikust, kuna võib mõjutada ennetähtaegse vabastamise või avavanglasse paigutamise otsustamist. Õigusvastasuse tuvastamise kaebus aitab taastada endise olukorra ja omab preventiivset eesmärki, kuna tagab tõhusa õiguskaitse võimalikes analoogsetes olukordades.
11. Tartu Halduskohus on
12. märtsi
13. a määrusega D. Jermolajevi kaebuse menetlusse võtnud.
14. Viru Vangla
15. märtsi
16. a vastuses kaebusele palutakse D. Jermolajevi kaebus jätta läbi vaatamata. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on võetud ebaõigesti kohtu menetlusse, kuna vastustaja hinnangul ei ole tuvastamiskaebus kaebaja esitatud põhjendustel lubatav ning kaebusega ei võimalik saavutada kaebaja poolt märgitud eesmärke. Võimalik tuvastusotsus ei muudaks tehtud määratluse kehtivust ning sellega ei ole võimalik määratleda tuleviku õiguskaitsevahendeid. Samuti on ITK vaidlustatav vaid väga piiratud ulatuses, kuna ei loo põhiosas kinnipeetavale vahetuid õigusi ja kohustusi.
17. D. Jermolajev esitas
18. aprillil 2016 seisukoha Viru Vangla vastusele, milles leiab, et kaebaja on kaebust piisavalt põhjendanud, Viru Vangla vastus on meelevaldne ja ennastõigustav.
19. Tartu Halduskohus jättis
20. aprilli
21. a otsusega D. Jermolajevi kaebuse rahuldamata. Kohus on esmalt tuvastanud kas vaidlustatud ITK vastab justiitsministri
22. mai
23. a vastu võetud määrusele nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“. Vangistusseaduse (VangS) §-le 16 ja eespoolnimetatud juhendile tuginedes leiab kohus kokkuvõtvalt, et puudub alus tunnistada ITK-d õigusvastaseks. Halduskohus viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-95-09 p 26, mille kohaselt ei ole ITK turvalisuseriske puudutava osa iseseisev vaidlustamine võimalik, kuna puudub põhjendatud huvi. Samuti ei saa vastustaja ITK-s tuvastatule tuginedes põhjendada oma tulevasi võimalikke otsuseid. Kohtuotsuses märgitakse, et vastustaja ei ole ohtlikkusele tuginedes vastu võtnud mingit otsust, mis vastaks haldusakti tunnustele ja seetõttu puudub halduskohtul vajadus anda hinnangut sellele, kas kaebaja ohtlikkus on ITK-s õigesti märgitud või mitte. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
24. Dmitri Jermolajev esitas
25. mail 2016 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
26. aprilli
27. a otsus ja rahuldada apellandi kaebus. Halduskohus ei ole arvestanud asjaoluga, et vanglas on ITK lähtedokumendiks järgnevate otsuste vastuvõtmisel ja dokumentide koostamisel s.h avavanglasse paigutamisel ja ennetähtaegsel vabastamisel. Samuti pole kohus pööranud tähelepanu, et vangla on isiku hinnanud kõrgohtlikuks ilma põhjenduseta. ITK on olulisi fakte sisaldav dokument, mida peaks olema võimalik vaidlustada. Apellatsioonkaebuses leitakse, et kõrgohtlikkuse märge ITK-s muudab kinnipeetava õigusi. 2
28. Viru Vangla palub
29. juuli
30. a vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata, kuna apellatsioonkaebuses puuduvad sisulised põhjendused halduskohtu otsuse tühistamiseks ning ennetähtaegse vabanemise võimalusele viitamine on abstraktne ja hüpoteetiline. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
31. Ringkonnakohus on seisukohal, et puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus jätab Tartu Halduskohtu otsuse resolutsiooni

§ 200p 4 alusel muutmata ning muudab halduskohtu otsuse põhjendusi.

11.

§ 197

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses ning

§ 197

lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Kohtupraktikas on selgitatud, et ulatuses, milles esimese astme halduskohtu lahend on vaidlustatud, kontrollib ringkonnakohus otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (RKHKo

1. novembrist 2008, nr 33126-08, p 11 ja seal viidatud kohtulahendid).
2. Halduskohus jättis
3. aprilli
4. a otsusega D. Jermolajevi kaebuse rahuldamata, tunnistas ITK õiguspäraseks ja jättis toimingule hinnangu andmata, kuna vastustaja ei olnud ohtlikkusele tuginedes vastu võtnud mingit otsust, mis vastaks haldusakti tunnustele. Ringkonnakohus peab vajalikuks täpsustada kaebuse rahuldamata jätmise õiguslikku alust. 13.

§ 44

lg 1 kohaselt võib isik halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks.

§ 45

lg 2 järgi võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Seega on tuvastamiskaebuse esitamine lubatud juhul, kui isikul on kaebeõigus s.t see on isiku õiguste kaitseks vajalik ning puuduvad tõhusamad õiguskaitsevahendid. Kaebuse kohaselt muudab kõrgohtlikkuse märge ITK-s kinnipeetava õigusi, selle tulemina võidakse kohtulikul arutamisel jätta isik vangistusest enne tähtaega vabastamata või jätta ümber paigutamata avavanglasse. Õigusvastasuse tuvastamist taotletakse preventiivsetel eesmärkidel ning see aitaks tagada tõhusa õiguskaitsevahendi edaspidi analoogsetes olukordades. Riigikohus on leidnud, et reeglina antakse kaebeõigusele hinnang kaebuse esitamise hetke seisuga (RKHKo

1. maist 2014, nr 3-3-1-8-14, p 12; RKHKo
2. novembrist 2011, nr 3-3-1-65-11, p 15; RKHKo
3. veebruarist 2011, nr 3-3-1-76-10 p 16-17). Kaebaja põhjendatud huvi tuvastamisnõude esitamiseks seoses preventiivse eesmärgiga hinnatakse seega
4. veebruari
5. a seisuga.
6. VangS § 16 kommentaaride kohaselt (Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. P. Pikamäe, lk 66-67) on täitmiskava oma olemuselt mitte haldusakt, vaid üksiku kinnipeetava vangistuse täideviimist planeeriv programmiline dokument, mis vahetult ei piira kinnipeetava õigusi ega pane talle kohustusi. Kinnipeetaval on võimalus vaidemenetluses või halduskohtus vaidlustada täitmiskavas ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikke otsustusi, millega piiratakse kinnipeetava õigusi ning mis vormistatakse eraldi haldusaktidega. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks ITK mõne osa kohtulikku vaidlustamist juhul, kui täitmiskava mõni osa vastab sisuliselt haldusakti tunnustele, tekitades, muutes või lõpetades kinnipeetava õigusi või kohustusi.
7. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole märge kinnipeetava ohtlikkuse kohta haldusakti tunnustele vastav märge. Kinnipeetavale ei tulene nimetatud märkest kohustusi ning kaebusest ei nähtu, et vaidlusalune märge oleks seni mõjutanud kinnipeetava suhtes tehtud otsustusi. Seega märkel puudub iseseisev mõju isiku õigustele ja kohustustele. 3
8. Lisaks ei nähtu, missugune oleks reaalne või õiguslik kasu, mida kaebaja märke „kõrgohtlik“ õigusvastaseks tunnistamiseks saab, s.t isikul peab olema toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks põhjendatud huvi. Kaebaja sõnul võidakse nimetatud märke alusel otsustada tema avavanglasse mittepaigutamine või ennetähtaegselt mittevabastamine. Mõlemad otsustused tehakse kaalutlusõiguse alusel, arvestades mitmeid erinevaid tegureid ja vormistatakse haldusaktiga, mida kinnipeetaval on võimalik kohtulikult vaidlustada, kui nendega õigusvastaselt tema õigusi riivatakse. Ringkonnakohus selgitab, et isegi juhul, kui vaidlusaluse märke tegemist oleks võimalik tunnistada õigusvastaseks, ei laiene märke õigusvastasus järgnevatele kinnipeetava ohtlikkuse kohta tehtavatele sarnastele otsustustele ning see ei määra võimalikke õiguskaitsevahendeid tulevikus.
9. Riigikohus on sedastanud, et seadus ei anna õigust vaidlustada haldustoimingut või -akti, mis ei riku kaebaja õigusi. Kui kohus leiab, et vaidlustatud haldustoiming või –akt ei riku kaebaja õigusi, siis pole kohtul alust analüüsida kaebaja väiteid, mis puudutavad toimingu või akti seaduslikkust (RKHKm
10. juunist 1999, 3-3-1-26-99, p 4). Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja muudab halduskohtu otsuse põhjendusi kaebuse rahuldamata jätmise aluse osas. Kaebus jääb rahuldamata vastavalt

§ 44lgle 1 kaebeõiguse puudumise tõttu.

1. Apellatsioonkaebuse kohaselt on D. Jermolajevi ohtlikkuse hinnang muudetud meelevaldselt. Ringkonnakohus esitatud väitega ei nõustu ja leiab, et Viru Vangla on piisavalt selgitanud kaalutlusi, millel põhines isiku ohtlikkuse hindamine
2. veebruari
3. a vastuses selgitustaotlusele.
4. Kaebaja on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot.

§ 108

lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole enda menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud. Seega kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ 4 Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/