KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere, Ulvi Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 21. oktoober 2016. a, Tallinn Tsiviila

§ 162lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda. Kostja esitas menetluskulude nimekirjad ja taotles 588 euro (3,5h) ja 336 euro

§ 657

lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 25. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad tuginevad endiselt hageja ekslikule eeldusele, et kostja on vastutav hageja korteris tehtud überehitustööde käigus küttekehade likvideerimise eest ning on seetõttu asjakohatud. Maakohus on käsitlenud nõutava põhjalikkusega küttekehade lammutamisega seotud asjaolusid ning selgitanud piisava selgusega, miks ei saa hageja poolt esitatud nõuet rahuldada. Kohus on hageja kõigile seisukohtadele vastanud ning kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ei pea kolleegium

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

1. Kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, menetlusnormide rikkumist või tõendite ebaõiget hindamist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Ringkonnkohtu arvates on maakohus hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõigusenormidega ja kohtu hinnang esitatud tõenditele on olnud seadusekohane. Samuti on kohus jaganud õigesti tõendamiskoormuse. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale.
2. Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud asjaolusid ega muid tõendeid, mis annaks alust väita, et maakohus on küttekehade väljalõhkumise aja ebaõigesti tuvastanud. Selles osas on maakohtu põhjendus arusaadav ja järelduse kujunemine jälgitav. Kolleegium nõustub, et kogutud tõendid annavad alust väita, et lammutustööd tehti korteris enne seada, kui kostja üürnikuna korterit kasutama hakkas. Seda tuvastades on maakohus õigesti tuginenud tunnistaja RS ütlustele, kelle sõnul toimusid lammutustööd
3. a suvel (tl 90) ning dokumentaalse tõendina esitatud
4. a gaasiveesojendi paigadamise tööprojektile, mille seletuskirja järgi planeeriti gaasiveesoojendi töötamisel tekkivad suitsugaasid eemaldada läbi olemasoleva suitsukorstna lõõri (tl 36). Suitsulõõri kaustusele võtmise võimalus gaasivee soojendi tarbeks tähendab, et lõõr oli vaba ja seda toetab tunnistaja RSi ütlus, et korteris varem olnud küttekehad olid sealt juba ammu enne seda välja lõhutud. Kui korteris oleks ka töötav ahi või pliit endiselt säilinud, siis ei oleks saanud planeerida gaasi abil töötava soojendi põlemisgaaside juhtimist suitsulõõri.
5. Maakohus on tõendite asjassepuutuvuse ja lubatavuse hindamisel õigesti lähtunud vaidluse aluseks olevatest asjaoludest ja ühe tõendi teisest kaalukamaks lugemist

§ 442lg-st 8 juhindudes otsuses põhjendanud.

Kohus on selgitanud, miks ei saa otsuse tegemisel pidada määravaks

1. a projekti jooniste andmeid. Kolleegium nõustub maakohtuga, et projekti aluseks olevate
2. a jooniste koostamisel lähtuti tõenäoliselt tegeliku olukorda tuvastamata ehitisregistri andmetest. Kuna muudatus küttekollete kohta on kõnealuse eluruumi osas ehitisregistris tänaseni tegemata, muudab see ehitisregistri andmetele tugineva hageja tõendi ebausaldusväärseks. Muid tõendeid küttekollete olemasolu kohta korteris pärast
3. a suve ei ole hageja kohtule esitanud.
4. Eeltoodut arvestades ei ole õige hageja seisukoht, et maakohtu menetluses hinnatud tõendeid tuleks hinnata teisiti.

§ 232

lg 1 kohaselt hindab kohus tõendeid seadusest juhindudes ning otsustab siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ettemääratud jõudu. Öeldu tähendab, et tõendi usutavuse ja kaalukuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt ning kohtu hinnanguga mittenõustumine ei ole iseseisvaks otsuse tühistamise aluseks. 5

1. Maakohus on lõppjärelduses õigesti käsitlenud ka küsimust, millistel eeldustel on hagejal õigus nõuda enne omandireformi käigus elamu tagastamist eluruumis tehtud ümberehitustele eelnenud olukorra taastamist.
2. Hageja on esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude, põhjendades seda asjaoluga, et kostja on rikkunud üürilepingust tulenevat üürilepingu lõppemisel üüritud ruumide heas korras tagastamise kohustust, kuna tagastatud eluruumist oli välja lõhutud sinna hoone ehitamisel rajatud küttekehad. Kehtiva seaduse järgi peab üürnik VÕS § 334 lg 1 esimese lause järgi üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. VÕS § 334 lg 2 teise lause kohaselt ei vastuta üürnik asja hariliku kulumise, halvenemise ja muutuste eest, mis kaasnevad asja lepingujärgse kasutamisega. Tulenevalt eelviidatud sätetest tuli maakohtul hagi hagi lahendamiseks tuvastada üüritud ruumide seisund nii kostjale üleandmisel kui ka hagejale tagastamisel. Kuivõrd vaidlus oli ühtlasi ka selles, millal lammutustöid tehti ja millal sai kostja eluruumi üürnikuks, tuli maakohtul tuvastada ka lammutustööde tegemise aeg ning see, millal hakkas kostja üürnikuna eluruumi kasutama.
3. Maakohtu tuvastatud asjaoludel tehti korteris lammutustööd
4. a suvel pärast seda, kui tunnistaja RS korterist
5. a maikuus välja kolis (tl 90). Seega tuleb hageja kahju hüvitamise nõuet hinnata enne võlaõigusseaduse jõustumist
6. juulil
7. a kehtinud õigusnormide alusel. VÕSRS § 12 lg 1 järgi kohaldatakse enne
8. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates
9. juulist 2002 TsÜS-is ja VÕS-is sätestatut. Maakohus on tuvastanud, et lammutustööd on tehtud nõukogude ajal, ehk olukorras, kus Eesti Vabariigi iseseisvus ei olnud taastatud ega saanud olla juttu omandireformist selle hilisemas tähenduses. Seetõttu on õige maakohtu järeldus, et kõnealusel juhul puudub õiguslik alus, millele tuginedes saaksid õigusjärgsed omanikud sel ajal korterites tehtud ümberehitustööde tagajärgede eest täna hüvitist nõuda.
10. Lammutustööde tegemise ajal kehtinud Eesti NSV elamukoodeks kaotas kehtivuse
11. juulil
12. a jõustunud ja kuni
13. juunini
14. a kehtinud elamuseaduse kehtima hakkamisega (elamuseaduse § 65 teine lause). Elamuseaduse § 422 sätestas, et eluruumide omavolilisel ümberehitamisel on üürnik kohustatud üürileandja nõudel oma kulul taastama endise olukorra. Nimetatud sätet ei saa praeguses vaidluses siiski kohaldada, kuna elamuseaduse rakendussätted ei viita võimalusele, et elamuseadust oleks saanud kohaldada nõukogude ajal toimunud ümberehitusele. Lisks sellele ei laienud elamuseaduse § 42² järgi endise olukorra taatamise kohustus seaduslikul alusel tehtud ümberehitustele, mida üürnikud olid teinud enne õigusvastaselt võõrandatud elamu tagastamist õigustatud subjektile (vt nt Riigikohtu
15. detsembri
16. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-15 p 16). Kuigi rakendussätte puudumise tõttu ei reguleeri elamuseaduse kõnealune säte nõukogude ajal tehtud ümberehitustöid ning ei puuduta seetõttu praegust vaidlust, on ka selles sättes siiski kirjas üldine põhimõte, et õigusjärgsed omanikud ei saa neile tagastatud eluruumide seisundi suhtes üldjuhul esitada pretensioone elanikele, kes kasutasid tagastatud eluruume enne nende tagastamist. Seda enam ei tule kõne alla selliste nõuete võimaldamine isikute vastu, kes kasutasid tagastatud eluruume ja tegid seal ümberehitusi teise riigikorra tingimustes. Lisaks olgu märgitud, et asjas puuduvad tõendid selle kohta, et küttekollete lammutamine
17. aastal oleks olnud sel ajal kehtinud seaduste järgi ebaseaduslik. Kinnistusraamatu andmetel on AL kantud kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse
18. augustil
19. a ehk üheksa aastat pärast lammutustööde tegemist.
20. Samuti peavad paika maakohtu järeldused kostja üürnikuks saamise aja osas. Vastupidiselt hageja seisukohale, jõudis maakohus ringkonnakohtu hinnangul asjaolusid ja tõendeid, sh tunnistaja ütlusi, kogumis hinnates õigele järeldusele, et hageja nõue kostja vastu ei ole põhjendatud ka seetõttu, et kostjale etteheidetava teo toime panemise ajal ei olnud kostja korteri üürnikuks. Selles osas ei pea ringkonnakohus vajalikuks maakohtu 6 otsuse arutluskäiku

§ 654lg 6 järgi korrata.

Kaebuses viidatud vastuolu tunnistaja RS ütlustes ja kostja poolt samal istungul antud selgituste vahel võib seletada pika aja möödumisega elanike vahetumisega seotud sündmustest, mistõttu ei pruugi kostja sündmuste käiku enam mäletada. Lisaks sellele ei ole kostja andnud seletusi vande all ja seetõttu ei ole tema selgitused (tl 89 pöördel)

28 ptk. tähenduses tõendiks, millega saaks asja lahendamisel arvestada.

1. Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude kindlaksmääramine
2. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb

§ 171

lg 1 alusel jätta hageja kanda.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

1. Kostja poolt
2. aprillil
3. a ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja seoses hageja apellatsioonkaebuse lahendamisega kandnud õigusabikulusid kokku 756 eurot (käibemaksuga). Kostja lepingulise esindaja tunnitasu suuruseks on nimekirjast nähtuvalt olnud 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Õigusabiteenus on seisnenud apellatsioonkaebuse analüüsimises ja sellele vastuse koostamises. Nendele toimingutele on esindajal kokku kulunud 4,5 tundi. Kostja kinnitusel on kõik eeltoodud kulud kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Hageja ei ole apellatsioonkaebuse lahendamisega seotud kostja menetluskulude kohta seisukohta esitanud.
4. Kolleegium leiab, et kostja lepingulise esindaja apellatsioonimenetluse toimingutele kulunud aeg (kokku 4,5 tundi) on esindaja töö eeldatavat mahtu arvestades

§ 175lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalik.

Lisaks esindamisele kulunud ajale tuleb

§ 175

lg 1 alusel hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Kolleegium nõustub maakohtuga, et õigusteenuse tunnitasu määr 168 eurot (käibemaksuga) ei ole käesoleva tsiviilasja raames põhjendatud ja mõistlik tunnitasu määr on 150 eurot käibemaksuga. Lähtudes ülalmärgitust ja kostja esitatud menetluskulude nimekirjast, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (õigusabikulud) 675 eurot. 39.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere Ulvi Loonurm 7