Obsah (9)

§ 113§ 100§ 101§ 108§ 635§ 637§ 9§ 636§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Liisi Vernik Otsuse tegemise aeg ja koht 15.02.2016.a Tallinn, Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number

§ 113

lg 1 ja kokkulepitud viivisemäärale õigus nõuda kostjalt viivist määraga 0,5% tasumata summast päevas kuni summa täieliku tasumiseni. Seisuga 01.12.2015 on kostja kohustatud maksma hagejale viivist 3 839,24 eurot.

§ 113¹ lg 1 alusel nõuab hageja ka kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist 40 eurot.

Tuginedes eeltoodule palus hageja kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise summas 3 839,24 eurot ning sissenõudmise kulu summas 40 eurot. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu, väites, et: - Teise makse summas1000 eurot tasus kostja hagejale 30.05.2013, mitte 30.05.

1. - Poolte vahel puudub leping, kus oleks kokku lepitud, et arve maksmisega hilinemise korral on hagejal õigus nõuda viivist säärases mahus. - Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. - Hageja sissenõudmise kulu on tõendamata ja alusetu. Kohtu põhjendused
2. Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte poolt esitatud tõendeid ning analüüsinud kostja vastuväiteid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele.
3. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
4. Kohus juhindub antud asja lahendamisel võlaõigusseaduse (

) § 76 lg-st 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt

§ 108

lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

§ 635

lg 1 kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle 3 eest tasu.

§ 637lg 3 kohaselt töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest.

1. Kohtu hinnangul ei ole poolte vahel vaidlust järgmistes asjaoludes, mida kohus loeb TsMS § 231 lg 4 alusel tuvastatuks: - - 24.01.2013 tellis kostja hagejalt 2000 raamatu trükkimise (kostja seadusliku esindaja Rein Pinn 24.01.2013 e-kiri, t.lk 9-10); Hageja on tellitud tööd kostjale üle andnud ning kostja on tellitud tööd vastu võtnud; 15.02.2013 esitas hageja kostjale tehtud tööde eest arve nr 130273 maksetähtajaga 11.03.2013, s.o arve esimese poole maksetähtajaks oli 18.02.2013 ja teise poole maksetähtajaks 11.03.2013; 18.02.2013 tasus kostja esimese poole arvest summas 3 456,60 eurot; 30.05.2013 tasus kostja 1 000 eurot teise osa katteks (kuigi hageja on ekslikult märkinud hagis tasumise kuupäevaks 30.05.2015, siis viivisearvestuses on lähtutud siiski 2013 aastast ning ka hageja poolt esitatud tõendist – t lk 17- selgub, et 1000 eurot on tasutud siiski 30.05.2013); 18.03.2015 tasus kostja 2 456 eurot.
2. Käesoleval juhul vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist arvel märgitud määras, kas hageja nõue võib olla vastuolus hea usu põhimõttega ning kas hagejal on õigus nõuda sissenõudmisekulu.
3. Esmalt hindab kohus hageja viivisenõuet ja selle vastavust hea usu põhimõttega. 6.1 Kostja on oma vastuses hagiavaldusele märkinud, et poolte vahel puudub leping, kus oleks kokku lepitud, et arve maksmisega hilinemise korral on hagejal õigus nõuda viivist arvel märgitud määras. Kohus nimetatuga ei nõustu. Hageja on esitanud koos hagiavaldusega pooltevahelise kirjavahetuse, milles kostja soovis hinnapakkumist raamatute trükkimiseks ning hageja esitas omapoolsed hinnapakkumised (kirjavahetus t lk 6-16). Koos hinnapakkumistega on hageja edastanud kostjale ka lepingutingimused, mis on konkreetselt välja toodud hageja poolt 16.01.2013 , 23.01.2013, 24.01.2013 e-kirjades (t.lk 10-14). E-kirjadele lisatud lepingutingimuste punkt 13 sätestab, et hinnapakkumisega nõustumisega annab klient ühtlasi nõusoleku ülaltoodud lepingutingimustega nõustumise kohta. 6.2

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Käesoleval juhul on kostja nõustunud hageja hinnapakkumisega (kostja seadusliku esindaja 24.01.2013 e-kiri, milles kosta seaduslik esindaja märgib „Me tellime ikka 2000 tükki“; t lk 9) ning hageja on trükkinud vastavalt hinnapakkumisele kostja tellitud raamatud. Kirjavahetusest ei nähtu, et kostja oleks lepingutingimuste osas vastuväiteid esitanud. Vastupidiselt on kostja nõustunud hageja hinnapakkumisega ning tulenevalt 4 lepingutingimuste p-st 13 nõustunud ka lepingutingimustega. Seega on pooled sõlminud 24.01.2013 töövõtulepingu, mille osaks on ka e-kirjades väljatoodud lepingutingimused. 6.3

§ 636

lg 1 esimene lause sätestab, et töövõtja peab tööna valmistatud asja tellijale üle andma.

§ 637lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest.

Antud juhul on hageja oma töövõtulepingust tulenevad kohustused täitnud: trükkinud kostjale raamatud vastavalt kokkulepitud tingimustele ja mahule ning tehtud tööd kostjale üle andnud. Nimetatu osas ka poolte vahel vaidlus puudub. Hageja on kostjale esitanud tehtud töö eest arve nr 130273 maksetähtajaga 11.03.2013 (t lk 16). Vastavalt kokkuleppele tuli kostjal tasuda enne toote üleandmist 50 % ja ülejäänud 50 % 21 päeva jooksul alates toodete kättesaamisest, s.o vastavalt 18.02.2013 ning 11.03.2013. Nimetu tuleneb hageja 23.01.2013 e-kirjast kostjale (t lk 11-12). Kostja vastuväiteid nimetatud tähtaegadele esitanud ei ole. 18.02.2013 on kostja tasunud esimese poole arvest summas 3 456,60 eurot, s.o õigeaegselt. 30.05.2013 tasus kostja 1000 eurot ning 18.03.2015 tasus kostja 2 456 eurot. Kuna teine pool arvest tuli tasuda vastavalt kokkuleppele 11.03.2013, siis on 30.05.2013 ning 18.03.2015 maksed tasutud hilinemisega.

§ 101

lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. E-kirjas sätestatud lepingutingimuste p 9 sätestab, et juhul, kui tellija viivitab trükikojale tasu maksmisega üle kokkulepitud tähtaja, on trükikojal õigus nõuda viivist 0,5 % tasumisega viivitatud summast iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Kuna kostja oma kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud ning teist osa arvest tähtaegselt ei tasunud, siis on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist tulenevalt lepingutingimuste p 9 määraga 0,5 % päevas. 6.4 Hageja on hagiavalduses esitanud viivisearvestuse, mille kohaselt on seisuga 01.12.2015 viivis summas 3 839,24 eurot (muuhulgas on hageja vähendanud ajavahemiku 31.05.2013 kuni 18.03.2015 eest viivise summat). Viivisearvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et hageja on õigustatult arvestanud viivist. Kostja olles arve tasumisega viivituses, pidi arvestama viivise rakendumisega, mis tulenes ka poolte vahel sõlmitud lepingust. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja viivisenõue summas 3839,24 eurot. 6.5 Samuti on kostja esitanud vastuväite selles osas, et viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega.

§ 6

lg 1 sätestab, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.

§ 6

lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. 5 Riigikohus on selgitanud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on piirata lepingust või seadusest tulenevate õiguste kuritarvitamist. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14). Kohus märgib, et hea usu põhimõtte alusel aegumistähtaja jooksul esitatud viivisenõude rahuldamata jätmine saab toimuda üksnes erandlikel asjaoludel. Ka Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-43-13 p 15 märkinud, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (vt nt Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11). Lahendis 3-2-1-66-05 p 14 on Riigikohus selgitanud, et ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Kohtu hinnangul on kostja väited viivisenõude vastuolust hea usu põhimõttega paljasõnalised ja ei sisalda ühtegi täpsemat selgitust ega erandlikku asjaolu. Kostja on küll viidanud Riigikohtu lahendile 3-2-1-41-07, aga ei ole täpsustanud selle seost käesoleva tsiviilasjaga. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et lepingutingimustes sisaldus arve tasumisega viivitamise korral viivisemäär 0,5 %. Seega ei saanud kostjale jääda muljet, et viivist ei nõuta või seda tehakse mingis muus määras. Samuti on käesoleval juhul mõlemad pooled majandus- ja kutsetegevusese valdkonnas tegevad äriühingud. Viivise rakendamine õiguskaitsevahendina on kohtu hinnangul aga majandus-ja kutsetegevuse valdkonnas tavapärane ning kohustuse õigeaegse täitmata jätmise korral (käesoleval juhul arve õigeks ajaks tasumata jätmine) ei tohiks see tulla teisele poolele üllatusena. Seega ei ole viivisenõue kohtu hinnangul vastuolus hea usu põhimõttega.
5. Järgnevalt hindab kohus sissenõudmiskulu põhjendatust. 7.1

§ 113

¹ lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot.

§ 113

¹ lg 3 sätestab, et võlgnik ei või tugineda kokkuleppele, millega välistatakse sissenõudmiskulude hüvitamine või millega piiratakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud sissenõudmiskulude hüvitise nõudeõigust, kui selline kokkulepe on asjaolude kohaselt võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Sissenõudmiskulude hüvitamise välistamise korral eeldatakse, et see on võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane. 7.2 Kostja on muuhulgas märkinud, et viivitus ei olnud kostja poolt pahatahtlik ja seetõttu on äärmiselt ülekohtune nõuda kostjalt hageja tekkinud väidetava kahju hüvitamist. Käesoleval juhul on kostja rahalise kohustuse täitmisega viivitanud, hagejal tekkis viivise nõudeõigus ning hageja kasutas kostjalt võlgnevuse sissenõudmiseks Creditreform Eesti 6 OÜ inkassoteenust. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud kostjalt välja mõista ka sissenõudmiskulud

§ 113¹ lg 1 alusel summas 40 eurot.

1. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja nõue kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis 3 839,24 eurot ning sissenõudmiskulu summas 40 eurot. Menetluskulud
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
3. TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. - Hageja on palunud kostjalt välja mõista hagiavalduselt tasutud riigilõivu summas 325 eurot ning lepingulise esindaja tasu 382,50 eurot (koos käibemaksuga), mis koosnevad järgnevast: Õigusabikulud tõendite kogumise ja korrastamise, hagiavalduse koostamise, ülevaatamise ja kohtule edastamise eest, ajakulu 3 tundi (1 tund/ 85 eurot + käibemaks); Hageja arvamuse koostamine kostja seisukohtadele, ajakulu 1,5 tundi (1 tund /85 eurot + käibemaks). Kohus loeb TsMS § 138 lg 2 alusel põhjendatud menetluskuluks riigilõivu 325 euro ulatuses. Hageja on riigilõivu summas 325 eurot ka reaalselt tasunud (t.lk 25). Samuti loeb kohus põhjendatud kuluks esindaja tasu summas 382,50 eurot. Kohtu hinnangul on menetluskulude nimekirjas märgitud teenused olnud vajalikud ning põhjendatud ning neile kulunud aeg vastavuses osutatud teenusega. Samuti ei ole kostja menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud. Seega on hageja menetluskulu põhjendatud kokku 707,50 eurot ulatuses ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks menetluskulu summas 707,50 eurot.
4. TsMS § 177 lg 4 alusel kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (

) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse kohtule esitanud. Seetõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda 7 hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (707,50 võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. eurolt) viivist /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik 8