← Eesti

3-15-1613/21

Obsah (5)§ 184§ 182§ 108§ 109§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Kadri Palm Otsuse tegemise aeg ja koht 20. aprill 2016, Jõhvi Haldusasja number 3-15-1613 Haldusasi Aleksei Lerneri (Lerner) kaebus Ta

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

3-15-1613 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vanglas registreeriti
  2. aprillil 2015 Tallinna Vangla kinnipeetava Aleksei Lerneri kahju hüvitamise taotlus nr 5-37/15/111-1 (tl 36). A. Lerner palus hüvitada alandava ja ebainimliku kohtlemise eest 500 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest. Tallinna Vangla andis A. Lernerile
  3. aprilli
  4. a otsusega tähtaja kahjunõudes esinevate puuduste kõrvaldamiseks (tl 37). Tallinna Vanglas registreeriti
  5. aprillil 2015 A. Lerneri puuduste kõrvaldamise avaldus nr 5-37/15/111-3 (tl 38).
  6. Tallinna Vangla jättis
  7. juuni
  8. a otsusega nr 5-37/15/111-4 A. Lerneri kahju hüvitamise nõude rahuldamata (tl-d 21-27).
  9. A. Lerner esitas
  10. juunil 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks (tl-d 2-3). Kaebaja esitas kohtule ka riigilõivust vabastamise taotluse (tl 5).
  11. Tartu Halduskohus jättis
  12. juuli
  13. a määrusega kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude täpsustamiseks käiguta (tl 14). Kaebaja esitas kohtule
  14. juulil 2015 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles märkis, et nõuab hüvitist perioodi
  15. juuli 2013 kuni
  16. mai 2014 eest. Kaebaja selgitas, et taotleb 16 euro 66 sendi hüvitamist päevas, mis teeb kokku 5347 eurot 86 senti. Tartu Halduskohus jättis
  17. septembri
  18. a määrusega kaebuse teistkordselt käiguta (tl-d 39-40). Kaebaja esitas
  19. septembril 2015 kohtule puuduste kõrvaldamise avalduse, kus ta märkis, et loobub oma tervisekahju nõudest summas 540 eurot, ning taotleb inimväärikuse alandamise eest kahjutasu 4807 eurot 86 senti (tl 43).
  20. Tartu Halduskohus tagastas
  21. novembri
  22. a määrusega kaebuse osas, milles A. Lerner nõudis mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et kambrid olid niisked, kambrite metallelemendid roostetasid ning öösel käis kambris palju hiiri ja sitikaid (tl-d 51-53). Sama määrusega vabastas kohus A. Lerneri riigilõivu tasumise kohustusest ja võttis kaebuse ülejäänud osas menetlusse ning jättis rahuldamata kaebaja taotluse riigi kulul õigusabi saamiseks.
  23. Vastustaja palus
  24. novembri
  25. a vastuses kaebusele jätta kaebuse rahuldamata (tl-d 61-64). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  26. Kaebaja on taotlenud talle väärikust alandavate kinnipidamistingimustega põhjustatud kahju hüvitamist, väites järgmist. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas sarnastes tingimuste nagu T. Tunis. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendis Tunis vs. Eesti öeldu, laieneb automaatselt ka kaebajale. Kambrites oli ebasanitaarne olukord – kambrid olid niisked ja kambrite metallelemendid roostes; öösiti käisid kambris hiired ja niiskuses elavad sitikad. Kaebaja õigusi rikuti sellega, et ruumi pindala ühe kinnipeetava kohta kambris ei vastanud eurostandarditele. Vabaks liikumiseks oli kambris ruumi vähe. Kambri ventilatsioon töötab halvasti ja akna kõrval olevatest aukudest õhku peaaegu ei tulegi, kuna augud on väikesed. Seetõttu oli õhupuudus.
  27. Vastustaja palub vastuses kaebusele jätta kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata ning menetluskulud kaebuse esitaja enda kanda. Vastuses kaebusele esitas vastustaja järgmised väited. 2

(9)3-15-1613 1) Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad ka kinnipeetavale elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Vabariigi Valitsuse
  1. jaanuari
  2. a määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" p-i 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Kinnipeetavate kambritele on seega sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded. Kuna ka väljapool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda ruumi kogupinnast maha, siis ei tule WC-alust pinda maha arvata ka vanglas. Vastustaja hinnangul tuleb WC-d kambris näha vangistustingimuste kontekstis positiivse asjaoluna. Igal kinnipeetaval ei ole WC-d kambris ja nad peavad selle külastamiseks ajal, kui kambrite uksed on lukustatud, pöörduma vanglaametniku poole. 2) EIK-i praktika ei ole antud küsimuses üheselt välja kujunenud. Küll aga lähtub EIK asja lahendamisel asjaolude kogumis hindamisest, mistõttu automaatsed otsused ei ole võimalikud. 3) Kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja vaidlusalusel perioodidel paigutatud Tallinna Vanglas kambritesse, kus talle oli tagatud 92 päeval põrandapinda 2,78 m 2, ülejäänud 229 päeval oli kaebajale tagatud 3,34-7,9 m2 põrandapinda. Oluline on märkida, et isikute arv kambris muutus pidevalt ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. 4) Kinnipeeturegistri andmetel jõustus kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus
  3. aprillil
  4. Alates
  5. juulist 2013 kuni vangla poolt kaebajat süüdimõistvast otsusest teada saamiseni oli kaebaja vahistatuna kinnisel režiimil (v.a perioodidel 9.-
  6. oktoober 2014 ja
  7. detsember 2013 -
  8. jaanuar 2014, mil kaebaja liikumisvabadus oli piiratud seoses kartserikaristuse kandmisega), seejärel rakendati tema suhtes VangS § 14 lg-t 3 ning kaebaja viibis vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 8 lgst 4 tulenevalt vastuvõtuosakonnas kinnisel režiimil. 5) Vaidlusalusel ajavahemikul oli kaebajale igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vähemalt 1 tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal ca 15 m 2 suuruses jalutusboksis. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt on vangla või arestimaja kohustatud võtma kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Väljaspool kambrit oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega ei ole ka vastuvõtu osakonnas ja kartseris viibival kinnipeetaval (VSKE § 8 lg-d 1 ja 4) . Seega tulenesid kaebaja liikumispiirangud asjaolust, et ta viibis vanglas vahistatuna, kandis kartserikaristust või oli paigutatud vastuvõtuosakonda. 6) Samas ei piirdunud kaebaja võimalused viibida väljaspool kambrit vaid eelpooltoodud punktis sätestatuga. Kinnipeeturegistri andmete kohaselt viibis kaebaja kambrist väljaspool ka erinevates hõivetegevustes osalemiste ajal – perioodil
  9. jaanuar kuni
  10. veebruar 2014 ja
  11. aprill kuni
  12. mai 2014 läbis kaebaja sotsiaalprogrammid ning 19.-
  13. märts 2014 osales suitsetamisest loobumise nõustamisel. Samuti kasutas kaebaja regulaarselt võimalust osaleda lühiajalistel, kuni kolm tundi kestvatel, kokkusaamistel (VangS § 24 lg 2). 7) Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt 3
(9)3-15-1613 avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida ning lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Kinnise osakonna kambrite akendele on küll lisatud perforeeritud metallplaadid, kuid need ei takista õhuvahetust. Akna olemasolu tagas ka kambrite loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana olid kambrite laes laua kohal kaks 75 W lampi, toa keskel üks 75 W lamp, WC-s 40 W lamp ning ukse kohal 25W öölamp ning lisaks oli vanglas viibivatel isikutel vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kinnise osakonna kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati vanglas viibivatele isikutele graafiku alusel duši kasutamist ühel korral nädalas, millega olid tagatud miinimumnõuded isiklike hügieeninõuete täitmiseks (VangS § 50 lg 2). Samas oli vahistatutele ja süüdimõistetutele kambris muuhulgas lubatud ka seep ning kuna isikutel oli juurdepääs voolavale veele, said nad ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles, soojendades selleks veekeetjaga vett või tehes esmaseid hügieenitoiminguid soovi korral külma veega. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul ja süüdimõistetul oli oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. 8) Vahistatutele ja süüdimõistetutele, s.h kaebajale, oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute ja süüdimõistetute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. 9) Eeltoodule tuginedes on vastustaja seisukohal, et vangistustingimused ei saanud ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Siinkohal peab vastustaja vajalikuks märkida, et kaebaja ei ole vaidlusalusel perioodil esitanud vanglale ühtegi pöördumist (v.a kahjunõue), millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind või muud kambri tingimused kaebajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. 10) Kui vangla tegevus vastas siseriiklikule õigusele ja oli seeläbi õiguspärane, ühtegi vangla tegevuse aluseks olevat õigusnormi ei ole tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks, siis ei saanud vangla tegevus isiku kinnipidamisel antud vangistustingimustes ja kambri põrandapinnal olla ka kogumis õigusvastane. Kuna vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, siis puuduvad alused ka mittevaralise kahju hüvitamiseks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 9. Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue seoses väidetavalt väärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas. Kaebus puudutab ajavahemikku 4. juuli 2013 kuni 20. mai 2014. 4
(9)3-15-1613
  1. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on osaliselt põhjendatud ja see tuleb osaliselt rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
  2. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Praeguses asjas on kaebaja väitnud talle kahju tekitamist väärikuse alandamisega.
  3. Vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). Kohus peab hindama, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustes ning kas sellega tekitati hüvitamisele kuuluvat kahju.
  4. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri
  5. novembri
  6. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni
  7. detsembrini 2013 kehtinud redaktsioonis (VSKE v.r) lg 6 sätestas: "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda." Alates
  8. jaanuarist 2014 kehtivas redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m
  9. Kaebusega hõlmatud ajavahemik ulatub mõlema regulatsiooni kehtivusaega.
  10. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis kaebusega hõlmatud ajavahemikul
  11. juuli 2013 kuni
  12. mai 2014 Tallinna Vanglas. Vastustaja andmetel, mida kaebaja ei ole vaidlustanud, jõustus kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus
  13. aprillil
  14. Alates
  15. juulist 2013 kuni süüdimõistvast otsusest teada saamiseni oli kaebaja vahistatuna kinnisel režiimil (v.a perioodidel, mil kaebaja liikumisvabadus oli piiratud seoses kartserikaristuse kandmisega). Seejärel rakendati tema suhtes VangS § 14 lg-t 3 ning kaebaja viibis VSKE § 8 lg-st 4 tulenevalt vastuvõtuosakonnas kinnisel režiimil. Seega viibis kaebaja vaidlustatud perioodil enamuse ajast Tallinna Vanglas vahistatu staatuses.
  16. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina ülevaate A. Lerneri paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl-d 65-67). Tabelitest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris kinni peetud isikute arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata. 5
(9)3-15-1613
  1. VSKE v.r § 6 lg 6 valguses võib teatud kaebusega hõlmatud ajavahemike puhul vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel osutuda oluliseks, kas kambripinna hulka tuleb arvata ka eraldatud WC pindala ning kas arvesse tuleb võtta mööbliga kaetud osa kambripinnast.
  2. Riigikohus selgitas
  3. detsembri
  4. a otsuses asjas nr 3-3-1-42-15, et kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu/Rumeenia, p-d 9– 17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p-d 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m 2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
  5. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel.
  6. Vastustaja esitatud tabelitest nähtuvalt viibis kaebaja 92 päeval kambris, kus pinda isiku kohta oli üle 2,5 m2 ja alla 3 m2 inimese kohta, s.t kooskõlas tol ajal kehtinud VSKE normiga. Seejuures ei ole vaidlust selle üle, et väike isiklik põrandapind kambrites ei tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris. Ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks.
  7. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, on ülerahvastatust peetud sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs. Venemaa
(2012)p 145). Samas ei ole tegemist absoluutsete seisukohtadega. Näiteks ei ole EIK pidanud art 3 rikkumiseks ajutist lühiajalist viibimist (27 päeva jooksul) olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3 m 2, kuid seda kompenseerivad muud tegurid, (Murśić vs. Horvaatia,
  1. märtsi
  2. a kohtuotsus, avaldus nr 7334/13). Selliste teguritena on konkreetsel juhul nimetatud nt kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee olemasolu, kaebajal isikliku voodi olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit viibida raamatukogus või osaleda erinevates tegevustes.
  3. Ka siseriiklikus kohtupraktikas (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium
  4. juuni 2014 otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 36) on leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Riigikohus leidis samas (p 44), et tuvastamaks või 6
(9)3-15-1613 välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Riigikohus möönis viidatud lahendis, et 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga (p 41).
  1. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Erinevalt kinnipeetavatest, kes üldjuhul saavad oma osakonna piires nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline võimalus puudub. Samuti on nende staatuse eripärast tingitult piiratud suhtlemisvõimalused. Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (VangS § 93 lg 5). Vahistatu režiimi eripärast tingitult on neil ka piiratumad sportimisvõimalused. Praeguse kaebaja puhul tuleb arvestada, et kõnealusel perioodil viibis ta enamuse ajast vahistatu staatuses.
  2. Kinnipidamistingimuste kogumi hindamisel on oluline arvestada ka erinevaid suhtlus- ja tegevusvõimalusi. Vastustaja märkis vastuses kaebusele, et kinnipeeturegistri andmete kohaselt viibis kaebaja kambrist väljaspool ka osaledes erinevates hõivetegevustes. Perioodil
  3. jaanuar kuni
  4. veebruar 2014 ja
  5. aprill kuni
  6. mai 2014 läbis kaebaja sotsiaalprogrammid ning
  7. märts kuni
  8. märts 2014 osales suitsetamisest loobumise nõustamisel (tl 68). Samuti kasutas kaebaja regulaarselt võimalust osaleda lühiajalistel, kuni kolm tundi kestvatel, kokkusaamistel (tl-d 69-70p). Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute ja süüdimõistetute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist.
  9. Nii puuduliku kunstliku valguse kui ka liigse niiskuse korral on kohane õiguskaitsevahend kohene pöördumine vanglaametnike poole, et saavutada häirivate olmeprobleemide kõrvaldamine või leevendamine. Vastustaja on kinnitanud, et kaebaja pole seoses väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega kunagi vangla poole pöördunud (vastuse p 18, tl 62p). Praegusel juhul pole põhjust kahelda vastustaja seisukohtades toimiva ventilatsiooni kohta. Asjaolu, et kaebaja pole neis küsimustes vangla poole pöördunud, viitab, et õiguste väidetav riive polnud märkimisväärne ning kaebaja ei tajunud võimalikke ebamugavusi väärikust alandavatena.
  10. Hinnates ebapiisava kambripinna ja väheste liikumisvõimaluste mõju kaebajale tuleb arvesse võtta, et kõnealune periood, mille osas kahju hüvitamist praeguses asjas 7
(9)3-15-1613 taotletakse, on kokku 321 päeva. Kaebajale oli vaidlusalusel perioodil tagatud üle 3 m 2 põrandapinda 229 päeval, s.o umbes 71 % ulatuses koguperioodist.
  1. Kohtupraktikast tulenevalt tuleb selleks, et otsustada, kas kinnipidamistingimused põhjustasid väärikuse alandamist ning tõid kaasa hüvitamisele kuuluva kahju, eristada ka olukordi, kus täidetud oli kehtiva õigusega ette nähtud tingimus (s.t 2,5 m2 nõue) olukordadest, kus see nõue täidetud ei olnud. Riigikohus on kinnipidamistingimustest põhjustatud kahju hüvitamisega seonduvalt eristanud olukorda, kus järgitud pole seaduses imperatiivselt sätestatud norme (halduskolleegiumi
  2. septembri
  3. asjas nr 3-3-1-24-09, otsus, p 9). Kohus peab sellest seisukohast põhjendatuks lähtuda ka praeguse juhul.
  4. Kahju hüvitamisel peab RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestama muude kriteeriumite hulgas ka õiguste rikkumise raskust (p 3) ning asjaolusid, millest lähtuvalt oleks kahju hüvitamine taotletud ulatuses ebaõiglane (p 5). Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse.

  1. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades seejuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Arvestada tuleb nii kinnipidamise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi olla kogu aeg samasugused ja ühesuguse mõjuga isiku õigustele (Riigikohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-38-13, p-d 21, 23).
  4. Vahelduvates tingimustes kinnipidamise korral ei saa hüvitise mõistmisel lähtuda pelgalt automaatsetest arvutustehetest. Oluline on tähele panna ruumikitsikuses viibitud perioodide pikkust, sest lühiajaliselt kitsastes oludes viibimine ei põhjusta sedavõrd intensiivseid kannatusi kui pikaajaline (nt kuudepikkune) ruumikitsikuse talumine (Tallinna Ringkonnakohtu
  5. juuni
  6. a otsus haldusasjas nr 3-14-52725, p 25).
  7. Eelnevalt käsitletud asjaoludel ning viidatud kohtupraktika valguses, leiab kohus, et piisav hüvitis on kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamine. Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Seejuures arvestab kohus sellega, et kaebaja ei pidanud alla 3 m 2 põrandapinnal viibima järjestikku väga palju päevi (kõige pikem periood oli 31 päeva) ja vahepeal oli kaebajale tagatud ka üle 3 m2 põrandapinda (isegi 7,9 m2). Kõnealusel ajal oli kaebajale tagatud põrandapinda ulatuses, mis vastas kehtivale siseriiklikule õigusele. Samuti võtab kohus arvesse asjaolu, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameldivuste hulka VangS § 41 lg 1 mõttes. 30.

§ 108lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. 8

(9)3-15-1613 Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (

§ 108lg 2).

Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised kantud menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning seejärel tuleb jaotada need menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-33-12, p 25; 5. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-17-11, p 13). 31.

§ 109

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesolevas kohtuasjas hõlmavad kaebaja menetluskulud riigilõivu. Riigilõivu seaduse § 60 lg 2 kohaselt tasutakse halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisel riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Kahjunõudelt summas 4807 eurot 86 senti tuleb tasuda riigilõivu 144 eurot 24 senti. Tartu Halduskohus vabastas 5. novembri 2015. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel (tl-d 51-53). 32. Kohus on 92 päeva osas kahju hüvitamiseks tuvastanud kinnipidamistingimuste õigusvastasuse, s.t rahuldanud kaebuse osaliselt, kuid rahuldamise osakaal ei ole suhtarvuna hinnatav. Kohus leiab, et kaebust tuleb pidada rahuldatuks 5 % ulatuses.

§ 118

lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kuna menetlusabi saaja oli vabastatud 144 euro 24 sendi ulatuses riigilõivu tasumisest, tuleb Tallinna Vanglalt riigituludesse välja mõista 7 eurot 21 senti (144,24×0,05). Ülejäänud kaebaja menetluskulu (riigilõiv) summas 137 eurot 3 senti jääb Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.