← Eesti

2-14-58851/43

Obsah (12)§ 657§ 654§ 702§ 230§ 175§ 634§ 652§ 633§ 162§ 178§ 174§ 177

Tsiviilasi nr: 2-14-58851 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Margo Klaar ja Imbi SidokToomsalu Otsuse teg

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus rahuldati 9465,64 eurot ületavas osas, ning teha selles osas uus otsus, millega jätta menetluskulud hagejalt 9465,64 eurot ületavas ulatuses välja mõistmata. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, täiendades kooskõlas

§ 657lg 1 p-ga 21 otsuse põhjendusi.

Hageja apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.

§ 654lg 22 alusel esitab ringkonnakohus kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.

  1. Pooled vaidlevad esiteks selle üle, kas hagi on esitatud tähtaegselt PankrS § 106 lg 3 teise ja kolmanda lause tähenduses. Maakohus on leidnud, et kuivõrd võlgniku haldur keeldus 15.08.2014 elektrooniliselt saadetud kirjaga koosoleku kokkukutsumisest, tuli PankrS § 106 lg 3 kohaselt hagi kostja nõude uuesti läbivaatamiseks esitada hiljemalt 15.09.
  2. Kuivõrd hagiavaldus on esitatud 10.10.2014, on see maakohtu hinnangul toimunud hilinenult. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et hagi ei ole esitatud tähtaegselt PankrS § 106 lg 3 kolmanda lause tähenduses.
  3. Kolleegium siiski märgib, et PankrS § 106 lg 3 kolmandas lauses sätestatud ühekuulise tähtaja kulgemise alguseks saab lugeda päeva, mil hageja sai halduri koosoleku kokkukutsumisest keeldumise teate kätte või päeva, mil selle teate saab lugeda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 järgi kättesaaduks. Kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb TsÜS § 69 lg 1 järgi tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. 6

(15)Tsiviilasi nr: 2-14-58851 Tahteavaldus on TsÜS § 69 lg 2 järgi kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud, ning eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavaldus, mis pidi tahteavalduse saajani jõudma kindla ajavahemiku jooksul, jõuab tahteavalduse saajani hilinenult, loetakse tahteavaldus TsÜS § 69 lg 4 järgi õigel ajal kättesaaduks, kui tahteavaldus ei jõudnud tahteavalduse saajani õigel ajal asjaolude tõttu, mille esinemise riisikot kannab tahteavalduse saaja.
  1. Sarnaselt maakohtuga ei pea kolleegium eluliselt usutavaks, et hagejal ei ole olnud mõistlikku võimalust halduri kõnealuse teatega tutvuda. Asja materjalidest nähtub, et haldur on saatnud teate samale e-posti aadressile (XXX), millelt hageja on halduriga suhelnud (I kd, tl 176). Sama e-posti aadressi on hageja märkinud enda kontaktandmetes ka nt hagiavalduses. Kolleegium lisab maakohtu otsuse põhjendustele, et elektronkiri on jõudnud TsÜS § 69 lg 2 mõttes saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Millal on isikul mõistlik võimalus e-kirjaga tutvuda, sõltub majandus- ja kutsetegevuse raames tehtud tahteavalduste puhul kohtupraktika järgi sellest, kas saajal on interneti-püsiühendus või mitte. Majandus- ja kutsetegevuses tuleks eeldada, et isik kontrollib e-posti vähemalt kord päevas. Seega saab majandus- ja kutsetegevuses lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (vt nt Riigikohtu 21.12.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12307, p 12). Kuivõrd hageja on äriühing, siis kasutatakse meiliaadressi XXX vähemalt eelduslikult hageja majandustegevuses. Seega võib ka eeldada, et hageja pidi mainitud meiliaadressile saabuvat e-posti vähemalt kord päevas kontrollima. Lisaks tuleb käesolevas asjas arvestada, et 15.08.2014, mil võlgniku haldur e-kirjaga teate saatis, oli reede, järgmine tööpäev oli 18.08.2014 (esmaspäev). Eelmärgitut arvestades tekkiski hagejal mõistlik võimalus e-kirjaga tutvuda 18.08.
  2. Seega saab võlgniku halduri teate lugeda kolleegiumi arvates hageja poolt kätte saaduks 18.08.2014, mitte 15.08.2014, nagu on leidnud maakohus. Hagi tulnuks hagejal esitada vastavalt hiljemalt 18.09.2014 (TsÜS § 136 lg 3). Samas, nagu eelnevalt märgitud, ei muuda see praegusel juhul ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust, et hagi on esitatud pärast PankrS § 106 lg 3 kolmandas lauses sätestatud tähtaja lõppu.
  3. Olukorras, kus võlgniku haldur oli hageja taotlusele 15.08.2014 juba vastanud, ei olnud ringkonnakohtu hinnangul vajalik vastata samale taotlusele, mis oli saadetud hageja poolt 12.08.2014 (uuesti) tähtkirjaga. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et uue taotluse esitamine ei mõjutanud kuidagi PankrS § 106 lg 3 kolmandas lauses sätestatud hagi esitamise tähtaja kulgemist. Vastupidine käsitlus ei oleks kooskõlas PankrS § 106 lg 3 mõtte ja eesmärgiga ega pankrotimenetluse üldpõhimõtetega.
  4. Seonduvalt apellatsioonkaebuse väidetega lisab ringkonnakohus, et võlgniku halduri 15.08.2014 teatega tegelik tutvumine ei oma TsÜS § 69 lg-s 2 sätestatut arvestades 7
(15)Tsiviilasi nr: 2-14-58851 tähtsust. Oluline on see, et hagejal oli võimalik sellega tutvuda. Maakohus on praegusel juhul tuvastanud, et hagejal oli võimalik kõnealuse teatega tutvuda ning hageja vastupidised väited ei ole veenvad. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus nimetatud järelduste tegemisel menetlusnorme oluliselt rikkunud. Ringkonnakohus nõustub ka kostjaga, et väidet, mille kohaselt ei ole halduri 15.08.2014 e-kiri saabunud hageja valitud teenusepakkuja serverisse, saanuks hageja võrdlemisi lihtsalt tõendada enda teenusepakkuja logiga kõigi 15.08.2014 saabunud e-kirjade kohta. Selliseid tõendeid ei ole hageja soovinud menetluses esitada. See, millal võlgniku haldur sai kätte hageja 17.07.2014 saadetud avalduse, ei oma iseseisvat õiguslikku tähtsust, kuna tuvastamist leidnud asjaoludel, on haldur sellele 15.08.2015 vastanud (I kd, tl 173176). Järelikult oli võlgniku haldur 17.07.2014 avalduse hiljemalt 15.08.2015 ka kätte saanud.
  1. Kolleegiumi hinnangul on põhjendamatu hageja etteheide, mille kohaselt on maakohus jätnud arvestamata käesolevas asjas Tallinna Ringkonnakohtu poolt 15.01.2015 tehtud määruses avaldatud seisukohtadega. Ringkonnakohus ei ole nimetatud määruses järeldanud, et maakohus jõudis vaidlustatud 06.11.2014 määruses hagi tähtaegsuse küsimuses ebaõigetele järeldustele. Ringkonnakohus üksnes leidis, et konkreetses menetlusetapis ei saanud maakohus nimetatud asjaolusid hinnata, vaid seda tuleb teha asja sisulise läbi vaatamise käigus. Seda ongi maakohus otsuses teinud. Samuti ei ole asja materjalidega kooskõlas hageja väide, et pärast 15.01.2015 ringkonnakohtu määrust asjas rohkem tõendeid ei ole esitatud.
  2. Poolte esitatud asjaolud ja tõendid ei toeta hageja väidet, et hageja ei ole võlgniku haldurile 17.07.2014 avaldust saatnud ja võlgniku haldur ei ole seda kätte saanud. Põhjendamatu on ka etteheide, nagu oleks maakohus hinnanud tõendeid erinevalt mõlemast poolest. Pooled on 17.07.2014 avalduse saatmise ja selle kättesaamise tõendatuse osas avaldanud menetluse käigus erinevaid ning üksteist välistavaid seisukohti. Hageja ei ole oma vastavates käsitlustes järjekindel isegi apellatsioonkaebuses. Kostja on 01.12.2015 esitatud vastuses (p-s 2.1) ja 07.12.2014 kohtuistungil (III kd, tl 119/pöördel) tuginenud asjaolule, et võlgniku haldur vastas hageja 17.07.2014 avaldusele 15.08.
  3. Selle eelduseks, et võlgniku haldur sai 15.08.2014 vastata hageja 17.07.2014 avaldusele, on vastava avalduse kättesaamine. Järelikult on vähemalt kostja tuginenud ka 17.07.2014 avalduse võlgniku halduri poolt kättesaamisele.
  4. Kuna PankrS § 106 lg 3 sätestatud tähtaegade õigusliku olemuse ja nende möödalaskmise tagajärgede osas Eesti kohtupraktikas ja õigusteoorias üheseid seisukohti kujunenud ei ole ning hageja on menetluses mh tuginenud nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumise avalduse (uuesti) esitamisele 12.08.2014, tuleb ringkonnakohtu hinnangul käsitleda ka hageja väiteid kostja nõude tunnustamise põhinemise kohta võltsitud andmetel ja oluliste rikkumiste kohta 14.02.2012 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul. Selles osas tuleb maakohtu otsust täiendada järgnevate põhjendusega. 8
(15)Tsiviilasi nr: 2-14-58851
  1. Kord tunnustatud nõude uuesti läbivaatamist saab PankrS § 106 lg-st 2 tulenevalt taotleda eeldusel, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või kui nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust. Hageja väidete kohaselt on praegusel juhul võltsitud kostja pankrotihalduri poolt esitatud nõudeavaldus ning selle lisaks olev 23.08.2010 töövõtuleping. Lisaks on hageja maakohtu menetluses leidnud, et nõuete kaitsmise koosolekul on oluliselt rikutud seadust.
  2. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja väited dokumentide võltsituse kohta menetluses tõendamist leidnud. Kolleegium iseenesest ei leia, et võltsitud andmetest PankrS § 106 lg 2 mõttes saaks rääkida üksnes juhul, kui karistusseadustiku (KarS) § 344 lg-s 1 sätestatud võltsimistegu (kui kuritegu) oleks jõustunud kohtulahendiga kriminaalmenetluses tuvastatud. PankrS § 106 lg 2 normi sõnastus ise on oluliselt erinev nt

§ 702

lg 2 p-st 4 tulenevast teistmise alusest, mille kohaselt peab dokumendi võltsimine olema kriminaalasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud. Küll nõustub ringkonnakohus kostjaga, et "andmete võltsitust" PankrS § 106 lg 2 tähenduses tuleb sisustada KarS § 344 lg-st 1 lähtuvalt ning hagejal lasub

§ 230lg 1 alusel kohustus tõendada enda väiteid Kar

S § 344 lg 1 tunnustele vastava teo toimepanemise (st dokumendi võltsimise) kohta. Lisaks on PankrS § 106 lg 2 selge erand üldisest nõuete kaitsmise menetlusest ja PankrS § 106 lg-st

  1. Erandit tuleb sisustada kitsalt, sest vastasel juhul muutuks PankrS §-des 100 jj sisalduv nõuete kaitsmise regulatsioon sisutühjaks, kuna võimaldaks kord juba tunnustatud nõuete sisu juurde uuesti tagasi tulla ning neid vaidlustada.
  2. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja väited 23.08.2010 töövõtulepingu nr 9077 (I kd, tl-d 84-90) võltsitusest tõendamist leidnud. Pooled ei ole menetluses vaielnud selle üle, et kõnealust töövõtulepingut ei ole pankrotivõlgniku nimel allkirjastanud lepingu päises märgitud esindaja RS, vaid TV (vt nt III kd, tl 119). Sellest ei saa ringkonnakohtu hinnangul aga teha järeldust, et RS allkiri lepingul on võltsitud. Asjas ei ole tuvastatud, et keegi oleks püüdnud RS allkirja järgi teha, hageja ei ole sellist väidet isegi esitanud. Pigem on eluliselt usutav kostja selgitus, et töövõtulepingu päisesse on RS nimi märgitud ekslikult. Lepingu punktis 11.2 on märgitud, et tellijat esindab TV, kes on tegelikkuses ka lepingu pankrotivõlgniku nimel allkirjastanud. Samuti ei ole lepingudokumendis allkirja juurde märgitud, et tegemist peaks olema RS allkirjaga. Kolleegium nõustub kostjaga, et olukorras, kus lepingul on TV allkiri, mis on kirjutatud tema enda poolt, ei saa rääkida, et töövõtulepingu kui dokumendi võltsitusest. Vaidlus saaks olla ainult TV esindusõiguse olemasolus ning seega töövõtulepingu kehtivuses. Lepingu kehtivust puudutav vastuväide tulnuks aga hagejal (tema õiguseelnejatel) esitada hiljemalt 14.02.2012 nõuete kaitsmise koosolekul ning sellisel juhul oleks vaidlus lahendatud PankrS § 106 lg 1 kohaselt tavapärases korras nõude tunnustamise menetluses. Tegemist ei ole mitte PankrS § 106 lg 2 juhtumiga, vaid tegemist oleks saanud olla materiaalõigusliku vaidlusega, mis tulnuks lahendada PankrS § 106 lg-s 1 kirjeldatud nõude tunnustamise vaidluses. 9

(15)Tsiviilasi nr: 2-14-58851
  1. Nagu eelnevalt märgitud, on ka võlgniku pankrotimenetluses 05.10.2011 esitatud nõudeavaldus (I kd, tl-d 33-38) ise hageja arvates võltsitud. Hageja väitel on tegemist nn intellektuaalse võltsimisega. Hageja leiab, et kostja ei ole tegelikult nõudeavalduses toodud mahus võlgniku rahalisi kohustusi täitnud (st et kostjal ei ole pankrotivõlgniku vastu nõuet tekkinud) ja et võlgnik on oma kohustused tasaarvestanud (st et kostja nõue võlgniku vastu on lõppenud) ning et kostja pankrotihaldur oli nendest asjaoludest nõudeavalduse esitamisel teadlik.
  2. Ringkonnakohus märgib, et pankrotimenetluses võlausaldaja poolt pankrotihaldurile esitatud nõudeavaldus on ka iseseisvalt käsitletav dokumendina, sh KarS § 344 lg 1 tähenduses. Nõudeavalduse alusel on võimalik pankrotimenetluses omandada ka õigusi, eelkõige võlausaldajate esimesel üldkoosolekul (PankrS § 82 lg 3). Seega saab nõudeavaldust võltsida, võimalik on ka hageja väidetud intellektuaalne võltsimine (s.o sisult ebaõigete andmete kandmine vormilt autentsesse dokumenti selle koostamiseks õigustatud isiku poolt). Samas ei saa nõudeavaldust pidada võltsituks üksnes põhjusel, et selles märgitud andmed võlausaldaja nõude suuruse kohta osutuvad hiljem ebaõigeks. Võltsimine eeldab dokumendi koostaja tahtlust (vähemalt kaudse tahtluse vormis), sh võimaluse osas omandada õigusi või vabaneda kohustustest (vt nt Riigikohtu 21.09.2006 otsus kohtuasjas nr 3-1-1-77-06, p 6). Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja käesolevas asjas tõendanud, et kostja pankrotihaldur oleks nõudeavalduses kajastanud andmeid võlausaldaja nõude suuruse kohta ebaõigesti tahtlikult.
  3. Hageja on välja toonud, et kostja juhatuse liige on PankrS § 86 kohases võlgniku vandes kinnitanud, et kostjal oli 22.08.2011 seisuga nõudeid tütarettevõtjate vastu ainult 6500 euro eest ning nõudeid kolmandate isikute vastu kokku 114 328,76 eurot. (III kd, tl-d 18-20 ja 45). Lisaks on hageja esitanud võlgniku ja kostja juhatuse liikme vahelise kokkuleppe võlgniku kohustuste tasumise kohta kostja poolt (III kd, tl 17), millest oli tsiviilasja nr 2-11-22777 materjalide kohaselt teadlik ka kostja ajutine pankrotihaldur. Sellest on hageja järeldanud, et kostjal ei saanud ka kostja haldurile teadaolevalt olla võlgniku vastu 05.10.2011 seisuga nõudeid nõudeavalduses märgitud ulatuses. Kolleegiumi hinnangul ei olnud kostja haldur kohustatud nõudeavalduse esitamisel võlgniku pankrotimenetluses juhinduma ainult kostja juhatuse liikmetelt saadud dokumentidest ja andmetest. Samuti ei ole võlgniku kohustuste ja vara maht pankroti väljakuulutamise hetkel veel lõplikult teada ning üldjuhul see pankrotimenetluse käigus täpsustub. Samas tuli kostja halduril nõudeavaldus võlgniku pankrotimenetluses esitada PankrS § 93 lg-s 1 sätestatud 2-kuulise tähtaja jooksul, mis ei pruukinud praegusel juhul olla piisav kõigi kostja nõude aluseks olevate asjaolude selgitamiseks. Lisaks nähtub võlgniku (Mastermover Estonia AS) registriandmete väljatükist (III kd, tl-d 106-110), et kostja oli võlgniku aktsionär kuni 01.04.
  4. Seega ei saanud kostja seisuga 22.08.2011 enam kajastada võlgniku vastu olevaid nõudeid kostja tütarettevõtjate vastu olevate nõuetena. 10
(15)Tsiviilasi nr: 2-14-58851
  1. Hageja poolt käesolevas menetluses esitatud dokumendid võivad küll tekitada kahtluse kostja poolt võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõude tõendatuses, kuid sellest iseenesest ei saa järeldada nõudeavalduse võltsimist kostja poolt. Vaidlus kostja nõude tõendatuse üle pidanuks toimuma PankrS § 106 lg-s 1 sätestatud korras. Võlgniku pankrotimenetluse praeguses etapis ei ole võimalik selliseid vaidlusi enam pidada.
  2. Ringkonnakohus rõhutab, et ei hinda menetlusökonoomia kaalutlustel käesolevas lahendis seda, kas kostja nõudeavaldus ka tegelikult sisaldas ebaõigeid andmeid või mitte.
  3. Hageja on tuginenud ka PankrS § 106 lg 2 teisele alternatiivile, leides, et võlgniku nõuete kaitsmise koosoleku pidamisel on oluliselt rikutud seadust. Hageja hinnangul rikkus võlgniku haldur PankrS § 101 lg-st 1 tulenevat kohustust kontrollida võlausaldajate nõuete põhjendatust. Sellega seonduvalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et isegi kui võlgniku haldur oleks (hüpoteetiliselt) viidatud kohustust rikkunud, ei saaks seda pidada PankrS § 106 lg 2 kohaseks rikkumiseks, mis annab aluse vaadata juba kaitstud nõude tunnustamise uuesti läbi.
  4. Kuivõrd maakohus on jätnud kolleegiumi hinnangul hagi õigesti rahuldamata, ei muuda ringkonnakohus maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Küll on apellatsioonkaebus osaliselt põhjendatud maakohtu määratud hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse osas. Kolleegium märgib, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on

§ 175

lg 1 järgi kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 18.12.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12, p 13; 18.05.2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul maakohus praegusel juhul diskretsioonipiire täiel määral järginud ei ole. 40. Kostja esitatud menetluskulude nimekirjade järgi (III kd, tl-d 114-118 ja 126-128) moodustasid tema istungile eelnenud menetluskulud maakohtu menetluses 17 887,20 eurot (sh käibemaks), millele lisandus kohtuistungil osalemisega seotud lepinguliste esindajate kulu 499,20 eurot (sh käibemaks). Hageja pidas kostja esindajate ajakulu ülepaisutatuks ning (keskmist) tunnihinda keskmiselt põhjendatuks peetud tunnihinda ületavaks, samuti on hageja märkinud, et menetluskulude nimekirja koostamise kulu ei kuulu vastavalt kohtupraktikale hüvitamisele (III kd, tl 122). Maakohus on nõustunud hagejaga selles, et menetluskulude nimekirja koostamiseks kulunud 40 minutit ei kuulu tasustamisele. Muus osas vastas kostja esindajate tasutaotlus maakohtu hinnangul käesoleva asja keerukusele, kohus pidas kantud kulusid põhjendatuks ja vajalikuks, arvestades lepinguliste esindajate töömahtu ja töö põhjalikkust. Kostja esindajate tunnitasu ei ületanud maakohtu arvates oluliselt keskmist vandeadvokaatide tunnitasu. Maakohus on mõistnud hagejalt välja menetluskulud 18 287,40 euro ulatuses. 11

(15)Tsiviilasi nr: 2-14-58851 41. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda maakohtu otsuse põhjendused järeldada, et hageja esindajatel esindamisele kulunud aeg oleks hageja poolt märgitud ulatuses (s.o 104,7 tundi) põhjendatud ja vajalik, mh ei esine kolleegiumi hinnangul

§ 175

lg-s 3 nimetatud asjaolusid, mis õigustaksid mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutuste hüvitamist. 42.

§ 175

lg 1 esimese lause kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

§ 175

lg 1 alusel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega (vt nt Riigikohtu 06.05.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Käesolev asi on ringkonnakohtu hinnangul keskmist veidi keerukam ning ka asja mahukus ületab keskmise.

  1. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja lepinguline esindaja esitanud 02.03.2015 maakohtule vastuse koos mahukate lisadega ning 01.12.2015 täiendava vastuse koos mitmete lisadega. Lisaks on kostja esindaja esitanud 29.09.2015 seisukoha ja taotluse tähtaja andmiseks ning 02.10.2015 taotluse istungi edasilükkamiseks. Maakohtu 07.12.2015 istungil on osalenud kaks kostja lepingulist esindajat, istung on kestnud 1 tund ja 15 minutit. Samuti on kostja esindaja pidanud tutvuma hageja 17.03.2015 seisukohaga, 29.09.2015 hagiavalduse täpsustusega, 27.11.2015 hageja poolt esitatud täiendavate tõenditega ning maakohtu 05.10.2015 määrusega.
  2. Arvestades asja mahtu ja keerukust võib ringkonnakohtu hinnangul tsiviilasja materjalidega tutvumise ja 02.03.2015 vastuse koostamise (sh suhtlus esindatavaga, konsultatsioonid ning tõendite kogumine ja komplekteerimine) põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks pidada mitte rohkem kui 32 tundi. 01.12.2015 täiendava vastuse koostamise (sh suhtlus esindatavaga, konsultatsioonid ning tõendite kogumine ja komplekteerimine) põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks ei saa pidada mitte rohkem kui 9 tundi. Esitatud menetlusdokument on küll mahukas, kuid suures osas korratakse selles juba 01.12.2015 esitatud seisukohti. 29.09.2015 menetlusdokumendi koostamisele (sh suhtlus kliendiga) ja kohtule edastamise põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks ei saa pidada mitte rohkem kui 2,5 tundi ning 02.10.2015 taotluse puhul rohkem kui 0,75 tundi. 07.12.2015 istungiks ettevalmistamise põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks (sh suhtlus seoses tunnistaja istungile kutsumisega) võib lugeda 4 tundi. Istungil osalemise ajakulu 1,2 tundi on kooskõlas istungi tsiviilasja materjalidest nähtuva kestvusega ning on kolleegiumi hinnangul vajalik ja põhjendatud, kuid seda ainult ühe esindaja osas. Hageja poolt 17.03.2015, 29.09.2015 ja 27.11.2015 esitatud menetlusdokumentide ja täiendavate tõenditega tutvumisele, nende analüüsile ja esindatavaga nõupidamisele võis kuluda igakordselt 1,5 tundi, kokku seega 4,5 tundi. Maakohtu 05.10.2015 määrusega tutvumise põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks võib pidada 0,2 tundi. 12

(15)Tsiviilasi nr: 2-14-58851
  1. Eelmärgitut arvestades, võib kolleegiumi hinnangul pidada kostja esindaja esindamisele kulunud põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks maakohtu menetluses mitte rohkem kui 54,15 tundi.
  2. Kostja esindaja tunnitasu (tööühiku hind) 145,67 eurot (millele lisandub käibemaks) on

§ 175

lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik, kuna see ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus selles osas diskretsiooni piire ületanud. Kohtupraktikas on loetud asja keerukusest ja mahukusest lähtuvalt põhjendatud ja vajalikuks ka suuremat tunnitasu (vt nt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14).

  1. Lähtudes ülalmärgitust ja kostja poolt maakohtule esitatud menetluskulu nimekirjast, tuleb hagejalt väljamõistetavate kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatud ja vajalikuks suuruseks lugeda 9465,64 eurot, sh käibemaks (54,15*145,67*1,2). Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus 9465,64 eurot ületavas ulatuses rahuldati.
  2. Ringkonnakohus andis 22.09.2016 kirjaga menetlusosalistele võimaluse esitada seni esitamata avaldusi ja seisukohti kirjalikult kuni 24.10.2016 (III kd, tl 70). Ühtlasi selgitas kohus pooltele

§ 634sätete sisu.

Hageja on esitanud 24.10.2016 mitmeid täiendavaid asjaolusid ja dokumentaalseid tõendeid. Hageja põhjenduste kohaselt ei olnud võimalik kõnealuseid asjaolusid ja tõendeid varem esitada, sest need asjaolud ja tõendid on hagejale teatavaks saanud pärast asja lahendamist maakohtus ja pärast apellatsioonkaebuse esitamist (

§ 652lg 3 p 2).

Hageja lepinguline esindaja on pärast asja lahendamist maakohtus saanud tutvuda Keskkonnainvesteeringute Keskuses (KIK) kostja poolt aastatel 2008-2010 teostatud ja avalikest vahenditest rahastatud riigihangete dokumentatsiooniga ja saanud teavet ja dokumente. Täiendavad tõendid kinnitavad hageja hinnangul tema väiteid kostja nõudeavalduse ning nõuet tõendavate dokumentide võltsituse kohta. 49. Kolleegiumi hinnangul ei esine aluseid, mis võimaldaksid 24.10.2016 hageja esitatud täiendavate asjaoludega apellatsioonimenetluses arvestada ja dokumentaalseid tõendeid vastu võtta. Apellatsiooniastmes saab

§ 652

lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi asjaolusid ja tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning

§ 633

lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt nt Riigikohtu 29.10.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9907, p-d 18, 19).

§ 652

lg 3 p 2 järgi on võimalik tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hinnata maakohtu otsuses hindamata tõendeid mh juhul, kui pool ei saanud asjaolu või tõendit varem esitada põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Ringkonnakohus leiab, et taolistel juhtudel peab tõendi varasema esitamise takistus olema objektiivset laadi. Praegusel juhul nähtub hageja 24.10.2016 menetlusdokumendis esitatud põhjendustest ja selle dokumendi lisadest, et tõendid olid tegelikult olemas ka asja lahendamise ajal esimese astme kohtus. Hageja 13

(15)Tsiviilasi nr: 2-14-58851 esindaja on lihtsalt pöördunud täiendavate andmete ja dokumentide saamiseks KIK-i poole pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Hageja ei ole selgitanud, miks ei olnud võimalik KIK-i poole pöördud juba varasema menetluse käigus.
  1. Eelmärgitut arvestades keeldub ringkonnakohus hageja poolt 24.10.2016 esitatud tõendite vastuvõtmisest. Kuivõrd tõendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus nende tagastamiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  2. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab kolleegium

§ 162lg 1 alusel hageja kanda.

Kuivõrd apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt menetluskulude kindlaksmääramist puudutavas osas, lisab ringkonnakohus, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud ei kuuluks

§ 178lg 4 järgi igal juhul hüvitamisele.

52.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd maakohus määras kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja menetluskulude jaotust käesoleva otsusega ei muudeta, määrab ringkonnakohus kooskõlas

§ 174

lg-ga 3 kindlaks ka apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse.

  1. Kostja poolt 24.10.2016 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjast (IV kd, tl-d 3-5) nähtuvalt on kostja apellatsioonimenetluses kandnud õigusabikulusid kokku 5361,60 eurot (sh käibemaks), mis sisaldab tasu õigusabi eest kokku 30,6 töötunni ulatuses. Kostjat esindava vandeadvokaadi tunnitasu keskmiseks suuruseks on 175,22 eurot (koos käibemaksuga). Kostja kinnitab, et eeltoodud kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Samuti kinnitab kostja, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa seetõttu tekkinud menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada.
  2. Hageja vaidleb 31.10.2016 esitatud seisukohas (IV kd, tl 11) kostja menetluskulude nimekirjale vastu. Nimekirjas toodud toiminguid ja selle alusel arvestatud menetluskulu ei saa pidada hageja arvates täies ulatuses

§ 175lg 1 mõistes põhjendatud ega vajalikuks.

55. Kostja lepinguline esindaja on esitanud ringkonnakohtule 19.02.2016 taotluse kostja menetluskulude katteks tagatise andmiseks ja apellatsioonkaebusele vastamise tähtaja pikendamiseks ning 12.04.2016 vastuse apellatsioonkaebusele. Kolleegiumi hinnangul on 19.02.2016 taotluse põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks (sh maakohtu otsuse analüüs ja apellatsioonkaebusega tutvumine) mitte rohkem kui 5 tundi. Samuti loeb kolleegium apellatsioonkaebuse vastuse koostamise ajakuluks (sh täiendav tutvumine apellatsioonkaebusega ja suhtlus kliendiga) mitte rohkem kui 5 tundi. Esitatud vastuse näol on tegu küll mahuka dokumendiga, kuid selles enamjaolt korratakse juba esimese 14

(15)Tsiviilasi nr: 2-14-58851 astme kohtu menetluses avaldatud kostja seisukohti ja väiteid. Ka hageja on apellatsioonkaebuses suuremas osas korranud juba oma varasemas menetluses esitatud väiteid. Vajalikuks tuleb pidada ka tutvumist ringkonnakohtu 25.02.2016 ja 30.03.2016 määrustega, samuti suhtlust kohtuga ning tutvumist kohtu 22.09.2016 kirjaga ja sellega seonduvate võimalike edasiste menetlustoimingute analüüsi. Põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks eelmärgitud toimingutele kokku võib pidada 1 tund. Menetluskulude nimekirja koostamisele kulunud aega ei saa lugeda

§ 175

lg 1 mõttes vajalikuks ega põhjendatuks, sest menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ning need saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata (vt nt Riigikohtu 11.11.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14, p 12). 56. Kostja esindaja tunnitasu 175,22 eurot (sh käibemaks) on kolleegiumi arvates

§ 175lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik.

See ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 57. Ülalmärgitut arvestades, rahuldab kolleegium kostja menetluskulude suuruse kindlaksmääramise avalduse osaliselt ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 1927,42 euro (11*175,22) ulatuses (sh käibemaks). Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 58. Seonduvalt hageja vastuväidetega lisab kolleegium, et

§ 175

lg-s 3 nimetatud asjaolusid, mis õigustaksid mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutuste hüvitamist, ei ole ringkonnakohus tuvastanud. Samas ei nähtu asja materjalidest, et kostja nõuaks sama toimingu eest mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutuste hüvitamist. Asjaolust, et kostja poolt 19.02.2016 esitatud taotluse menetluskulude katteks tagatise andmiseks on ringkonnakohus jätnud 30.03.2016 määrusega rahuldamata, ei saa kolleegiumi arvates järeldada, et nimetatud taotluse koostamisega seotud ajakulu poleks

§ 175lg 1 mõttes vajalik ega põhjendatud.

59.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.