Obsah (7)

§ 142§ 145§ 53§ 157§ 218§ 8§ 102

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht 6. oktoober 2016, Tartu Tsiviilasja number 2-16-6109 Tsiviilasi S.S.

) §-st 145. Kinnisasju hinnatakse

§ 142

lg 1 ja § 143 p 4 koostoimes kinnisasja üleskirjutamise käigus, mil kinnisasja arestimisakti märgitakse kinnisasja hind. Tavajuhul saadetakse avaldus keelumärke seadmiseks kinnistusosakonnale

§ 145lg 1 järgi alles pärast kinnisasja arestimisakti koostamist.

Kinnisasja hindamine ei pea olema viivitamatu toiming. Kinnisasja täitemenetluse eesmärk ei ole kinnisasja müümine (milleks on vajalik hindamine), vaid sissenõudja nõude rahuldamine. Seega võimaldab

kinnisasja hindamise erandjuhul edasi lükata kuni hetkeni, mil on selge, et sissenõudja nõude rahuldamiseks tuleb kinnisasi müüa. Praegusel juhul on kohtutäitur hinnanud, et täitmisteate kättetoimetamisest 2 tulenev viivitus võib oluliselt ohustada sundtäitmise eesmärgi saavutamist ning seadnud kinnistutele keelumärked

§ 145lg 4 alusel.

Tõendamata on avaldaja väide, et kinnistud on hinnatud alla nende tegeliku väärtuse. Vaidlust ei ole selle üle, et kohtutäitur on kinnistud lasknud hinnata kinnisvarabürool Uus Maa. Hinnad on märgitud ka arestimisaktis, võlgnik ei ole hindasid vaidlustanud. Kinnistute hindamisel tuleb arvestada nii neil lasuvaid keskkonna säästmise meetmelisi piiranguid kui ka võimalikke hinna muutusi ning

§ 53

lg 1 ei kohusta vara arestima täpselt sellises ulatuses, mis oleks võrdne sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katmiseks.

§ 157võimaldab võlgnikul müüa oma kinnisasja kohtutäituri kontrolli all.

Avaldaja väidab vastuoluliselt, et täitur on viivitanud täitemenetluse läbiviimisega, samas leides, et täitur pidanuks arvestama kaebuse esitamisega Euroopa Inimõiguste kohtusse, ja ka sellega, et avaldaja taotleb ühe oma kinnistu riigi omandisse üleandmist. Nimetatud väide ei anna alust kohtutäituri otsuse tühistamiseks. Nende väidete osas, mida avaldaja kohtutäiturile esitatud kaebuses ei käsitlenud, tuleb jätta

§ 218lg 1 järgi seisukoht võtmata.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED 4. Avaldaja S.S. esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja uue määrusega avaldaja kaebus rahuldada (tühistada kohtutäituri otsus osas, millega jäeti avaldaja kinnistutele seatud keelumärked kustutamata). Maakohus leidis valesti, et keelumärgete kandmine kinnistusraamatusse oli kooskõlas

§-ga 145. Kohtutäitur esitas avalduse käsutamise keelumärke kinnistusraamatusse kandmiseks, jättes arestimisaktid vastuolus

§ 145lg-ga 1 koostamata.

Asjas ei olnud tuvastatud eeldusi

§ 145lg 4 kohaldamiseks.

Maakohus kohaldas valesti

§ 157

. Arvestades, et kohtutäitur jättis avaldaja kinnisasjad arestimata, oli kinnisasjade müük kohtutäituri kontrolli all õiguslikult võimatu. Maakohus kohaldas valesti

§ 53lg-t 1.

Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata avaldaja väidetega, et kohtutäitur on hinnanud kinnistud alla nende tegeliku hinna. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuses esitatud väited alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja märgib vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele järgmist.
2. Tuvastatud asjaoludel algatati avaldaja S.S. suhtes
3. augustil 2011 täitemenetlus. Kohtutäituri vaidlustatud otsuse kohaselt ei ole täitmisteadet allkirja vastu kätte toimetatud, sest AS Eesti Post tagastas selle
4. septembril 2011, seejärel saadeti avaldajale täitmisteade lihtkirjana (tl 13). Avaldaja on kinnitanud, et on täitmisteate kätte saanud (tl 2, 18). Toimikus on avaldaja kinnisasjade (registriosa nr-d XXXX, XXXX, XXXX ja XXXX)
5. mai 2016 arestimise aktid (tl 58-70) ning kohtutäituri
6. mai ja
7. mai 2016 e-kirjade väljatrükid (avaldajat teavitatakse eeltoodud kinnisasjade arestimisest ja saadetakse avaldajale arestimise aktid - tl 56). Tartu Maakohtu kinnistusosakonna elektroonilisest andmebaasist nähtub, et kohtutäituri
8. oktoobri 2016 avalduse alusel seati
9. oktoobril 2016 avaldaja kinnisasjadele (registriosa nr-d XXXX , XXXX, XXXX, XXXX, XXXX , XXXX , XXXX , XXXX ja XXXX ) käsutamise keelumärked. Kohtute infosüsteemist (KIS) nähtuvalt jättis Viru Maakohus
10. juuli 2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-9765 avaldaja kaebuse kohtutäituri
11. juuni 2016 otsuse peale samas täiteasjas rahuldamata 3 (selles tsiviilasjas oli sisuliselt avaldaja nõudeks oma kinnisasjade aresti alt vabastamine). Täitemenetlus on kestnud aastaid, avaldaja ei ole teinud kohtutäituriga koostööd võla tasumiseks.
12. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja väidetega

§ 145

ebaõige kohaldamise kohta.

§ 145

lg 1 kohaselt saadab kohtutäitur viivitamata pärast kinnisasja arestimisakti koostamist kinnistusosakonnale täitedokumendi ärakirja ja ühepoolse avalduse kinnisasja käsutamise keelumärke kandmiseks kinnistusraamatusse.

lg 4 järgi kui täitmisteate kättetoimetamisest tulenev viivitus võib oluliselt ohustada sundtäitmise eesmärgi saavutamist, võib kohtutäitur võlgniku kinnisasja arestida või lasta keelumärke registrisse kanda ka enne täitmisteate saatmist. Riigikohus on selgitanud (vt Riigikohtu 6. aprilli 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-10 p-d 12-15), et

§ 145

lg 1 kui üldnormi kohaselt peab keelumärke seadmisele eelnema kinnisasja arestimisakti koostamine. Samas lahendis selgitas Riigikohus ka

§ 145

lg 4 kui erinormi kohaldamise eeldusi, märkides, et viidatud sätte kohaldamise eeldusena on vajalik sellise asjaolu olemasolu, mis annab alust arvata, et keelumärke sissekandmisega viivitamine võib seada ohtu sissenõudja nõude rahuldamise. Samuti võib üheks selliseks erandlikuks asjaoluks olla olukord, kus sissenõudja kasuks ei ole seatud hüpoteeki, ning on vara võõrandamise või varjamise kahtlus. Riigikohus märkis, et

§ 145

lg 4 on kohtutäituri diskretsiooniotsus ning võlgniku kaebuse esitamise korral peab kohtutäitur suutma viidatud sätte rakendamist põhjendada. Eeltoodut arvestades tuli maakohtul kontrollida avaldaja kaebuse alusel

§ 145lg 4 kohaldamise eeldusi.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kohtutäitur kinnistutele keelumärgete seadmisel

§ 145

lg 4 järgi hinnanud, et täitmisteate kättetoimetamisest tulenev viivitus võib oluliselt ohustada sundtäitmise eesmärgi saavutamist. Ringkonnakohtu hinnangul on kohtutäitur oma otsust põhjendanud ja ei ole selle tegemisel diskretsiooni piire ületanud. Kohtutäitur on selgitanud, milles seisnes täitmisteate kättetoimetamisest tulenev viivitus, mistõttu soovis kohtutäitur vältida, et avaldaja ei saaks vara müüa või kirjutada seda kolmandate isikute nimele.

§ 8

järgi oli kohtutäituril kohustus võtta viivitamata tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks. Kohtutäitur on osutanud ka sellele, et sissenõudja kasuks ei ole seatud hüpoteeki. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohtutäituri otsuse põhjendustest nähtuvalt võis täitmisteate kättetoimetamisest tulenev viivitus ohustada sundtäitmise eesmärgi saavutamist. 8. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja väitega, et avaldaja kinnisasjade müük kohtutäituri kontrolli all oli õiguslikult võimatu. Maakohus märkis õigesti, et

§ 157

võimaldab võlgnikul müüa oma kinnisasja kohtutäitur kontrolli all (

§-s 102 sätestatud korras, vt Riigikohtu 21. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-12, p 12).

§ 102

lg 1 ja 6 järgi võib kohtutäitur lubada võlgniku avalduse alusel ja sissenõudja nõusolekul võlgnikul endal müüa asja kohtutäituri kontrolli all ning asja müümine toimub müügilepingu kohta võlaõigusseaduses ettenähtud korras.

§ 102

lg 4 esimese lause kohaselt ei luba kohtutäitur võlgnikul vara müüa vara arestimise aktis märgitust madalama hinnaga. Seega tuleb müümisel lähtuda kohtutäituri

1. mail 2016 koostatud kinnisasjade (registriosa nr-d XXXX, XXXX, XXXX ja XXXX) arestimise aktides märgitud hinnast.
2. Korraldades kinnisasjade täitemenetlust tuleb kohtutäituril juhinduda sissenõude pööramise üldsätetest (

1. osa
2. ptk).

§ 53

lg 1 järgi ei või arestida rohkem võlgniku vara, kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks, välja arvatud juhul, kui sissenõudja nõude rahuldamine muul viisil ei ole võimalik. Sama sätte lg 3 järgi määrab vara arestimise järjekorra kohtutäitur, kuulates eelnevalt ära sissenõudja ettepaneku. Järjekorda määrates arvestatakse, et sissenõudja nõue tuleb rahuldada kõige kiiremal viisil ning et võlgniku õigustatud huve ei või kahjustada (vt

§ 53kohaldamise kohta Riigikohtu 6.

aprilli 2010 määrus tsiviilasja nr 3-2-1-14-10, p-d 17-18). 4 Tuvastatud asjaoludel on kohtutäitur lasknud avaldaja kinnisasjad 2012. aastal hinnata kinnisvarabürool Uus Maa (tl 71-125), avaldaja omapoolset ekspertarvamust esitanud ei ole. Arestimisaktide kohaselt on avaldaja kinnisasjade (registriosa nr XXXX, XXXX, XXXX ja XXXX) hinnad vastavalt 20 000 eurot, 20 000 eurot, 10 000 eurot, 45 000 eurot. Maakohus märkis õigesti, et

§ 53

lg 1 ei kohusta vara arestima täpselt sellises ulatuses, mis oleks võrdne sissenõudja nõude ja täitekulude suurusega. Praeguses asjas on kohtutäitur arvestanud hindamisel võimalikke hinna muutusi, aga ka kinnisasjadel lasuvaid keskkonna säästmise piiranguid. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa tuvastatud asjaoludel lugeda avaldaja kinnisasjade arestimist

§ 53lg 1 mõttes ebaproportsionaalseks.

Avaldaja leiab, et kohtutäitur on hinnanud kinnistud alla nende tegeliku hinna, kuid pole oma väidet tõendanud. 10. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson