Obsah (4)

§ 186§ 95§ 164§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise aeg ja koht 10. oktoober 2016. a Tartu Tsiviilasja number 2

§ 186p 1).

Nõude loovutaja on nõude loovutamise lepingu p-s 2.1 kinnitanud, et loovutatav nõue on kehtiv ning p-s 2.3, et nõue kuulub temale. Nõue oli varasemalt juba loovutatud. Hüpoteegi loovutamise lepingus puudub notariaalselt tõestatud tagatiskokkulepe hageja ja kostja vahel, millega oleks kokku lepitud, millised kostja nõuded on hüpoteegiga tagatud. Isegi kui poolte vahel on kohese sundtäitmise kokkulepe, siis hüpoteek ei anna kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolul hüpoteegipidajale abstraktset õigust täitemenetluses kinnisasja müümiseks, vaid seda saab asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg 1 ja § 352 lg 1 kohaselt teha üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.

1. Kostja vaidles hagile vastu. Kohtutäiturile on esitatud täitmiseks notariaalne hüpoteegi seadmise leping nr 3472 (tl 34–36), seega täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p-s 19 sätestatud dokument.
2. augustil
3. a sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu p-s 2.
4. on pooled leppinud kokku, et hüpoteegiga on tagatud hüpoteegipidaja nõuded hageja vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja hageja vahel
5. aprillil
6. a sõlmitud laenulepingust. Hüpoteegi seadmise lepingu p-s 4 on kokku lepitud kohesele sundtäitmisele allumises. Kokkuleppe kohaselt on hüpoteegi summa 600 000 Eesti krooni ehk 38 346 eurot 98 senti ja vastavalt lepingule on tagatud
7. aprillil
8. a sõlmitud laenulepingust ja selle lisadest tulenevad nõuded. Hageja ei ole rahuldanud
9. aprilli
10. a laenulepingust tulenevat nõuet. Kohtutäiturile esitatud kaebuses ei ole hageja võlgnikuna maininud kohustuse täitmist, nimetatud väide on esitatud alles hagis. A. Uibokandi ja kostja vahel on nõude loovutamise leping allkirjastatud ja seega ka sõlmitud mitte
11. augustil
12. a vaid
13. augustil
14. a, ehk ajal, millal K. Uibokand oli kostja juhatuse liikmeks. Tegemist on digitaalselt allkirjastatud lepinguga, mille digidoc failist nähtub üheselt kokkuleppe allkirjastamise kuupäev. Hageja aegumise vastuväide tuleb jätta tähelepanuta. TsÜS § 1451 lg 1 järgi ei võta pandiga tagatud nõude aegumine pandipidajalt õigust nõude rahuldamisele pandiga tagatud eseme arvelt. 3 A. Uibokandil olid rahalised vahendid olemas ja sellises summas laenu andmine ei olnud ebaharilik. Hageja väited ähvarduste osas on paljasõnalised ega vasta tegelikkusele. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtuks, et hüpoteegiga tagatud nõude maksmapanek 7 aastat peale laenu saamist on hea usu põhimõttest lähtudes lubamatu. Kostja ega endine võlausaldaja ei ole arvestanud nimetatud perioodi eest intressi või viivist, mistõttu ei ole hagejale ka kahju tekkinud. Tagatiskokkulepe kehtib hüpoteegipidaja vahetumisel uue hüpoteegipidaja suhtes (AÕS § 346 lg 2 teine lause). MAAKOHTU LAHEND
15. Tartu Maakohus rahuldas
16. aprilli
17. a otsusega hagi, tunnistas lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr 084/2015/2609 ning määras tühistada otsuse jõustumisel Tartu Maakohtu
18. oktoobri
19. a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõuna täitemenetluse peatamise täiteasjas nr 084/2015/
20. Maakohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1945 eurot. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud nõuete aluseks oleva
21. aprilli
22. a laenulepingu alusel laenu üleandmist hagejale ega ka
23. augustil
24. a sõlmitud võlatunnistuses märgitud summade detailset arvestust. Isegi kui eeldada, et kostja oleks tõendanud ka hüpoteegiga tagatud võlaõigusliku nõude olemasolu, oleks kostja tegevus vastuolus hea usu põhimõttega. AÕS § 352 lg-st 1 tulenevalt kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta, on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Täitemenetluse alustamiseks peab sissenõudja (s.o hüpoteegipidaja) TMS § 23 lg 1 esimese lause järgi esitama täitmisavalduse ja täitedokumendi. Alates
25. aprillist
26. a kehtiva TMS § 23 lg 41 järgi tuleb täiturile esitada pandileping, tagatiskokkulepe, nõuete alus ja nõuete detailne arvestus. Kohtutäiturile esitatud avaldusest nähtuvalt on kostja esitanud hageja ja M.-A.J. vastu nõude. Täitedokumendiks on märgitud
27. augusti
28. a Võru notar Inga Anipai koostatud ja tõestatud notariaalakt nr 3472, milles võlgnik tunnistab hüpoteegiga tagatud nõuete mittetäitmisel kohest sundtäitmisele allumist (tl 8). Hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingust nähtuvalt on abikaasad ühisomanikena seadnud A. Uibokandi kasuks kinnistule nr XXXXX esimesele vabale järjekohale hüpoteegi 600 000 Eesti krooni kinnisasja igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras (p 2.1). Lepingu p 2.2 kohaselt on pooled kokku leppinud, et lepingu alusel seatava hüpoteegiga on tagatud hüpoteegipidaja nõuded hageja vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja hageja vahel
29. aprillil
30. a sõlmitud laenulepingust ja selle sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest lisadest (tl 34–35).
31. juunil
32. a A. Uibokandi ja kostja vahel sõlmitud ja notariaalselt tõestatud hüpoteegi loovutamise lepingu ja asjaõiguslepingust nähtuvalt on A. Uibokand loovutanud kinnistut koormava hüpoteegi summas 600 000 Eesti krooni täielikult ja tasuta kostja kasuks, kellele lähevad üle kõik nõuded kinnistu omaniku vastu, mis tulenevad hüpoteegi seadmise lepingu punktist, kus on toodud omaniku kohustused (tl 69–71). Maakohus leidis, et hageja seisukohad, vande all antud selgitused ja A. Uibokandi tunnistajana antud ütlused on erinevad. Hageja arusaama kohaselt vormistati
33. aprilli
34. a laenulepinguga ja
35. augusti
36. a võlatunnistusega kirjalikult eelnev kohustus, s.o eelnevalt laenatud 114 000 Eesti krooni võlgnevuse kohta. A. Uibokandi ütlustest nähtuvalt oli
37. aprilli
38. a laenuleping uus leping, st ta andis väidetava lepingu kohaselt
39. aprillil
40. a laenu hagejale 350 000 Eesti krooni. Maakohus leidis, et
41. aprilli
42. a laenulepingul ja
43. augusti
44. a võlatunnistusel põhinev nõue ei ole tõendatud, s.o kostja ei ole tõendanud, et andis
45. aprillil
46. a hagejale laenu 4 350 000 Eesti krooni. Hageja ei eita, et ta laenas A. Uibokandilt varasematel aastatel 114 000 Eesti krooni, tagasimaksega tekkisid raskused, laenusumma kasvas arusaamatult, kuid on nii vande all antud ütlustes kui ka Volante OÜ nimele kantud kinnistuga (tl 72–74) tõendanud võetud võlakohustuse täitmist. Seadus ei sätesta laenulepingu kohustuslikku vormi. Lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul saab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi panna hagejale tõendamiskoormise üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale enda tõendamiskoormise täitmiseks, et ta põhistab, et sissenõudjal ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust korraldada. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormist täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (Riigikohtu
47. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-14, p 11). Hageja on tõendanud oma ütlustes varasemalt võetud laenu tagasimaksmise asjaolusid ning esitanud ka notariaalselt tõestatud kinnistu müügilepingu, mille järgi on müünud XXXX asuva kinnistu turuhinnast tunduvalt odavamalt Volante OÜ-le. A. Uibokand on tunnistajana antud ütlustes kinnitanud, et aastatel 2005–2008 tegutses ta Volante OÜ nime all. Tähtsust ei oma, kas A. Uibokandil olid reaalselt
48. aastal olemas rahalised vahendid laenu andmiseks, vaid kostjal tuleb tõendada laenusumma üleandmise fakti.

§ 95

lg 1 järgi peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Kuigi täitmise kviitungile ei ole kehtestatud kindlat vorminõuet, ei saa kostja poolt täitmise kviitungina käsitleda laenulepingus olevat lauset, et laenuandja annab laenusaajale laenu 350 000 Eesti krooni sularahas ja koheselt. Laenulepingus ei ole laenusaajana märgitud hageja kinnitanud, et ta on laenuandjalt laenusumma sularahas kätte saanud. Seega ei saa viidatud lauselt pidada laenuandja kohustuse täitmise kviitungiks

§ 95lg 1 mõttes.

A. Uibokandil puudub

1. aprilli
2. a laenulepingust ja
3. augusti
4. a võlakirjast tulenev nõue hageja vastu. Hageja on vande all antud seletuses kinnitanud, et laenulepingus märgitud summat ei ole talle üle antud, seega on tegemist rahatu laenulepinguga. A. Uibokandi poolt kohtuistungil tunnistaja antud ütlused raha üleandmise osas ei ole veenvad. Muid tõendeid kostja väidetava laenu 350 000 Eesti krooni üleandmise kohta hagejale kohtule esitanud ei ole. Hageja ja A. Uibokandi vahel
5. augustil
6. a allkirjastatud võlatunnistus ei sisalda endas nõude detailset arvestust (tl 32). Selliselt esitatud võlatunnistuses märgitud summade kujunemine ei ole kontrollitav ja kuna puudub nõude detailne arvestus, ei saa võlatunnistust eraldi võttes lugeda võlgnevust tõendavaks kokkuleppeks. Kuna A. Uibokandil puudus nõue hageja vastu, puudus ka kostjal võimalus omandada A. Uibokandilt nõuet hageja vastu. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 1451 lg 1 kohaselt pandiga tagatud nõude aegumine ei võta pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvelt. Seega saaks kostja kui pandipidaja nõuda üksnes põhivõlga. Hageja leidis, et nõude loovutamine
7. augustil
8. a (või
9. augustil
10. a) ei saanud olla kehtiv, kuna
11. juuni
12. a hüpoteegi loovutamise lepingu ja asjaõiguslepingu p 2.4.
13. kohaselt on nii A. Uibokand kui ka kostja kinnitanud, et nende vahel on sõlmitud nõude loovutamise leping, mille kohaselt on hüpoteegiga tagatud nõuded loovutatud kostjale. Eeltoodust nähtuvalt on A. Uibokand loovutanud oma väidetava nõude hageja vastu kostjale kaks korda, s.o
14. juuni
15. a hüpoteegi loovutamise ja asjaõiguslepinguga ning
16. augusti
17. a (või
18. augusti
19. a) nõude loovutamise lepinguga. Maakohus nõustus hagejaga, et sellises olukorras tuleb kohaldada

§ 164

lg-t 3, mille järgi kui sama võlausaldaja loovutab korduvalt sama nõude, loetakse kehtivaks varasem loovutamine.

§ 164lg-st 3 tulenevalt ei saa viia läbi täitemenetlust A.

Uibokandi ja kostja vahel

1. augustil
2. a (või
3. augustil
4. a) sõlmitud nõude loovutamislepingu alusel. 5 Kohtule esitatud
5. augusti
6. a hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping on notariaalselt tõestatud, seega on täidetud AÕS § 346 lg-s 2 sisalduv notariaalse tõestamise nõue (tl 34–35). Notariaalselt on tõestatud ka
7. juuni
8. a A. Uibokandi ja kostja vahel sõlmitud hüpoteegi loovutamise leping ja asjaõigusleping (tl 69–71). Seega on täietud AÕS § 346 lg-s 2 märgitud kohustus ja tagatiskokkulepped on notariaalselt tõestatud. Kuna A. Uibokand ja kostja on
9. juuni
10. a hüpoteegi loovutamise lepingu ja asjaõiguslepingu p-des 1.1 ja 2.4.2 kokku leppinud ka hüpoteegiga tagatud nõuete loovutamises kostjale, siis on üle läinud ka võlaõiguslikud kohustused uuele hüpoteegipidajale. Maakohus leidis, et isegi juhul, kui kostjal oleks kehtiv nõue hageja vastu, oleks 7 aastat hiljem nõude esitamine vastuolus hea usu põhimõttega ja täitemenetlus tuleks tunnistada lubamatuks. Kuigi väidetavad laenuleping ja võlatunnistus on sõlmitud
11. aastal, on nõue esitatud A. Uibokandiga seotud kostja poolt alles
12. aastal juba kohtutäituri kaudu. Kostja ei ole esitanud mitte ühtegi täitmisnõuet kuni
13. aastani. Maakohus leidis, et selline kostja käitumine viitab üheselt asjaolule, et kostja ei soovi täitemenetlusega mitte saavutada rahalise nõude täitmist, vaid hüpoteegiga koormatud kinnisasja omandamist. Kuigi sissenõudjaks on kostja, on tegemist A. Uibokandiga seotud firmaga ja sissenõudmisega tegeleb jätkuvalt A. Uibokand. Selline käitumine viitab TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumisele ja eesmärgiks on hagejale kahju tekitamine, s.o tekitada olukord, kus kostja poolt omandatakse hageja kinnisvara. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
14. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha uus kohtuotsus, millega jätta hagi sundtäitmise täiteasjas nr 084/2015/2609 lubamatuks tunnistamiseks rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus eksinud tõendamiskoormuse jagamisel. Maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta
15. augustil
16. a sõlmitud võlatunnistuse tähenduse. Kui võlausaldaja esitab nõude tulenevalt võlatunnistusest, piirdub võlausaldaja tõendamiskoormis võlatunnistuse esitamisega. Muid tõendeid võlausaldajal esitada vaja ei ole. Kostja on kandnud vajalikku tõendamiskoormist (isegi suuremas mahus, kui see on nõutav) ning maakohtu etteheited nõude tõendamata jätmisele on alusetud. Üksnes väite põhistamine ei ole antud juhul piisav. Maakohus on eksinud tõendi hindamisel.
17. aprilli
18. a laenulepingu teisel lehel on lepingu osapoolte selged kinnitused laenu üleandmise ja vastuvõtmise kohta, mille maakohus on jätnud tähelepanuta. Laenulepingu teisel lehel on kirjas „laenusumma vastu võtnud 350 000 kr“ ja selle all on hageja allkiri. Kui laenulepingu p 1 on suunatud n.ö laenu andmise kohustusele ja ei ole käsitletav laenu üleandmise kohustuse täitmise kviitungina, siis teisel leheküljel olev kinnitus on kohustuse täitmise kviitung

§ 95mõttes.

Lisaks on laenu üleandmine tõendatud tunnistaja A. Uibokand ütlustega, kes on korduvalt kinnitanud laenu üleandmist summas 350 000 Eesti krooni. Samuti tõendavad laenu saamist laenulepingu pikendamine hageja poolt, võlatunnistuse väljastamine ning hüpoteegi seadmine notari juures. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti

§ 6lg 1 ja 2.

Maakohus on õigesti märkinud, et nõude maksmapanek saab olla vastuolus hea usu põhimõttega üksnes erandlikel asjaoludel. Kohtuotsusest ei nähtu ühtegi sisulist argumenti ja tuvastatud asjaolu, mille alusel saaks väita, et antud juhul on tegemist erandlike asjaolude esinemisega, mis välistab nõude maksmapaneku. Maakohtu argumentatsioon põhineb tõendamata oletusel, et kostja tegevus oli suunatud kinnistu omandamisele. Tegelikkuses ei anna täitemenetluse algatamine nõude rahuldamiseks sissenõudjale õigust kinnistu endale saada. Kinnistu müüakse avalikul enampakkumisel, mille tulemist saadu arvel rahuldatakse võlausaldaja (sissenõudja) nõuded. 6 Hageja ei ole tuginenud asjaolule, et hea usu põhimõtte vastaseks käitumiseks on kostja või tema õiguseellase soov omandada võlgniku kinnisasi. Nimetatud asjaolu ei ole maakohtu menetluses arutatud ning sellele tuginemine alles kohtuotsuses on lubamatu (TsMS § 436 lg 4 rikkumine). Hageja väitis, et hea usu põhimõtte vastane käitumine on nõude esitamine 7 aastat peale laenulepingu sõlmimist ning seda kohtutäituri kaudu. Seega oleks maakohus pidanud asja arutamisel lähtuma just nimetatud asjaolust ja hindama, kas 7-aastane ootamine on tekitanud hagejale kahju või on see tema suhtes äärmiselt ülekohtune ja vastuolus valitsevate moraalinormidega. Seda hageja väidet ega vastuväiteid sellele ei ole maakohus analüüsinud. Nõude täitmisele mitteandmine ei tähenda, et sissenõudja soovib omandada kinnistu. Kostja on kohtumenetluses korduvalt pakkunud hagejale võimalust kokkuleppe korras tasuda üksnes põhivõlg ja sellega lugeda hüpoteegiga tagatud nõue täidetuks ja kustutada hüpoteek. Nõue on esitatud täitmisele samas suuruses kui see oli võlatunnistuse andmisel 2008. aastal. Seega ei ole vahepealne aeg võlgnikule kahju tekitanud ega seadnud teda halvemasse olukorda, mis annaks alust

§ 6

lg 2 kohaldamiseks ning nõude esitamine 7 aastat hiljem ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et täitemenetlus viiakse läbi nõude loovutamise lepingu alusel. Täitemenetlus ei toimu mitte nõude loovutamise lepingu täitmiseks vaid hüpoteegilepingus määratud nõude täitmiseks. Nõude omandamise ajaline hetk eeldusel, et see on toimunud enne täitmisavalduse esitamist, ei ole oluline ega takista täitemenetlust. Hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmiseks peab olema sissenõudjal kinnistusraamatusse kantud hüpoteek ja hüpoteegiga tagatud nõue. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 164lg-s 3 sätestatut.

Viidatud norm ei keela mistahes viisil täitemenetluse läbiviimist.

1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Vastuse kohaselt on maakohus hageja väited võlgnevuse puudumise osas lugenud tõendatuks hageja vande all antud seletustega, tunnistaja A. Uibokandi ütlustega ning kirjalike tõenditega. Seega on ekslik kostja väide, et hageja väide võlgnevuse puudumise kohta ei ole tõendatud. Kui maakohus on lugenud tõendatuks asjaolu, et hagejal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, langes tõendamiskoormis võlgnevuse olemasolu tõendamise osas kostjale. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui pool esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele (Riigikohtu
2. detsembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26;
4. märtsi
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14). Võlatunnistuse aluseks on rahatu laenuleping, mistõttu on maakohus tuvastanud õigesti, et tõendamiskoormis on ümber pöördunud kostjale. Kostja ei ole tõendanud, et laenulepingu alusel on raha üle antud. Maakohus ei ole eksinud tõendi hindamisel. Hageja möönab, et laenulepingu teisel lehel (tl 11) on trükitud tekst laenusumma üleandmise kohta, kuid lõppjäreldustes on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud, sest kõiki tõendeid kogumis hinnates on maakohus lugenud tõendatuks, et tegemist on rahatu laenulepinguga. Maakohus on õigesti kohaldanud

§ 6lg-tes 1 ja 2 sätestatut.

Maakohus on õigesti tuvastanud kostja käitumise vastasuse hea usu põhimõttega. Esitatud tõenditega on tõendatud, et laenulepingu alusel ei ole hagejale raha üle antud, hageja on A. Uibokandile nii isiklikult, kui ka viimase äriühingute kaudu tasunud olulistes summades rahasummasid, võlausaldaja ei ole asunud väidetavat võlgnevust sisse nõudma ligi 7 aasta jooksul ning sundtäitmise lubatavaks tunnistamine tekitaks olulist kahju hagejale ning seda just elukoha kaotamise näol. Heas usus käitumine eeldanuks seda, et kostja teavitab hagejat nõude omandamisest ja sellest, et hageja peaks asuma oma väidetavat võlgnevust tasuma. Hea usu põhimõtte vastane käitumine on võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-14). 7 Maakohus on õigesti kohaldanud

§ 164lg-s 3 sätestatut.

Kostja väide, et täitemenetluses on oluline üksnes hüpoteek, ei ole õige. Pelgalt hüpoteegi olemasolu ilma võlaõigusliku nõude olemasoluta ei anna alust täitemenetluse läbiviimiseks. Maakohus on tuvastanud õigesti, et sundtäitmine on lubamatu ka põhjusel, et

§ 164lg 3 kohaselt ei saa viia läbi täitemenetlust A.

Uibokandi ja kostja vahel

1. augustil
2. a (või
3. augustil
4. a) sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel, sest kehtib varasem loovutamine. Maakohus on tuvastanud, et A. Uibokand on loovutanud oma väidetava nõude hageja vastu kostjale esitatud dokumentidest nähtuvalt kaks korda s.o
5. juunil
6. a ning
7. augustil
8. a (või
9. augustil
10. a). Kostja ei ole kahekordsele nõude loovutamisele vastu vaielnud. Kohtutäitur ei saanud talle esitatud nõude loovutamise lepingu alusel alustada täitemenetlust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
12. Maakohus rahuldas hageja nõude sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 084/2015/
13. Täitedokumendiks oli selles täiteasjas
14. augusti
15. a notariaalne hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping, mille p 2.1 järgi on hageja ja tema abikaasa ühisomanikena seadnud A. Uibokandi kasuks kinnistule nr XXXXX esimesele vabale järjekohale hüpoteegi 600 000 Eesti krooni kinnisasja igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Lepingu p-s 2.2 leppisid pooled kokku, et lepingu alusel seatava hüpoteegiga on tagatud hüpoteegipidaja nõuded hageja vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja hageja vahel
16. aprillil
17. a sõlmitud laenulepingust ja selle sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest lisadest (tl 34–35). A. Uibokand loovutas nõude kostjale. Pooled ei vaidlusta apellatsioonimenetluses seda, et maakohus tuvastas A. Uibokandi nõude ülemineku kostjale. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, mis puudutab maakohtu käsitlust täitemenetluse läbiviimise õigusliku aluse kohta. TMS alusel täidetakse nõuded, mis tulenevad TMS § 2 lg-s 1 nimetatud täitedokumentidest. Praegusel juhul on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaja kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks (TMS § 2 lg 1 p 19). Hageja on kohtule esitanud ka täitemenetluse alustamise avalduse (tl 8), mille kohaselt on täitedokumendiks notariaalne leping, milles võlgnik tunnistab hüpoteegiga tagatud nõuete mittetäitmisel kohest sundtäitmisele allumist (avalduses) on märgitud õiguslikuks aluseks TMS § 2 lg 1 p 18, kuid praegusel juhul ei ole pooled esitanud rahalise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkulepet, mille kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele). A. Uibokand loovutas
18. juuni
19. a notariaalse lepinguga tema kasuks seatud hüpoteegi kostjale (tl 69 jj). Maakohus on ekslikult leidnud, et

§ 164lg-st 3 tulenevalt ei saa viia läbi täitemenetlust A.

Uibokandi ja kostja vahel

1. augustil
2. a (või
3. augustil
4. a) sõlmitud nõude loovutamislepingu alusel, kuna nõue on juba varasemalt kostjale kehtivalt loovutatud. Nimetatud seisukoht ei tulene seadusest. Kui sama võlausaldaja loovutab korduvalt sama nõude, loetakse kehtivaks varasem loovutamine (

§ 164lg 3).

Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise võlausaldaja asemele (

§ 164lg 2), kuid nõude loovutamine ise ei ole õiguslikuks aluseks täitemenetluses.

Põhjendatud on kostja apellatsioonkaebuses esitatu, mille kohaselt juhul, kui nõude loovutamine on toimunud enne täitmisavalduse esitamist, ei ole täitemenetluse läbiviimisel nõude loovutamise ajahetk oluline. 8

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on hageja nõude rahuldanud põhjendatult. Apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt on maakohtus eksinud tõendamiskoormise jagamisel Riigikohtu praktika vastu, ei ole õiguslikult põhjendatud. TMS § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 11 järgi võib võlgnik muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et juhul, kui võlausaldaja nõue põhineb deklaratiivsel võlatunnistusel, vabaneb võlgnik kohustusest siis, kui ta tõendab, et tal puudub võlatunnistusega tunnistatud võlg (Riigikohtu
2. novembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-15, p 13). Maakohus on praegusel juhul põhjendatult tuginenud tõendamiskoormuse kindlakstegemisel aga asjaolule, et hageja kui võlgniku suhtes toimub sundtäitmine hüpoteegiga tagatud laenulepingu alusel. Riigikohus on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagide puhul leidnud, et lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul saab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi panna hagejale tõendamiskoormise üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale enda tõendamiskoormise täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust korraldada. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormist täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (Riigikohtu
4. märtsi
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-14, p 11). Hageja tugines menetluses sellele, et ta on kostjale võla tasunud. Ringkonnakohus leiab, et hageja on põhistanud oma vande all antud ütlustega (tl 139) ning notariaalselt tõestatud kinnistu müügilepinguga, mille järgi on müünud XXXXasuva kinnistu turuhinnast tunduvalt odavamalt Volante OÜ-le, et ta on oma laenukohustuse täitnud. A. Uibokand on tunnistajana antud ütlustes kinnitanud, et aastatel 2005–2008 tegutses ta Volante OÜ nime all. Eri liiki tõenditel ei ole erinevat tõendiväärtust. Poole vande all antud ütlus vastab TsMS § 229 lg 1 nõuetele, seega tugineb ringkonnakohus menetlusosalise vande all antud seletusele (Riigikohtu
6. juuni
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 15). Seega on hageja täitnud oma kohustuse põhistada nõude puudumist ning kostjal tuli menetluses tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue täitemenetluse läbiviimise ulatuses.
8. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue. Täitemenetluse alustamise avalduse kohaselt (tl 8) on kostja nõude suuruseks 33 617 eurot.
9. aprilli
10. a laenulepingu järgi on laenusummaks 350 000 krooni (22 370 eurot) ning
11. augusti
12. a lisa kohaselt on hageja võlgnevus 526 000 Eesti krooni (33 617 eurot). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et tal oleks hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõue täitemenetluse alustamise avalduses märgitud ulatuses. Pooled ei vaidle selles, et nende vahel on olnud mitmeid erinevaid suuri laenutehinguid, mis on tehtud sularaha üleandmisega. Seda on kinnitanud nii tunnistaja A. Uibokand, kes oli laenulepingujärgseks laenuandjaks, kui ka hageja. Tunnistaja väitel on olnud hageja ja tunnistaja vahel pikk tutvus, on aetud ühiseid asju ja hagejale on laenatud raha. Hageja ütluste kohaselt oli võlasuhte alguseks
13. aasta august, mil ta laenas A. Uibokandilt 114 000 Eesti krooni intressiga 10% kuus, laenu tagastamiseks on ta teinud erinevaid makseid, kirjutanud XXXX kinnistu Volante OÜ-le, laenu tagamiseks seati lisaks hüpoteek, kuigi raha pidi hageja väitel olema kindlasti tasutud. Tunnistaja A. Uibokandi ütluste kohaselt helistas ta kostja emale, pakkus välja, et „istuks koos maha, meie tasuks ära pangalaenu jäägi mis oli enne hüpoteegi 9 seadmist ja emale jääb korter alles“. Seega oli ka tunnistaja väitel enne hüpoteegi seadmist ja laenulepingu sõlmimist olemas varasem laenulepingust tulenev võlgnevus. Hageja tunnistuse kohaselt on ta teinud A. Uibopuule sularahas erinevates kohtades makseid ka pärast hüpoteegi seadmist. Hageja väitel oli
14. aprilli
15. a laenuleping varasema suulise laenulepingu pikendamine (tl 140). Tunnistaja A. Uibokandi vande all antud ütlused ei ole üheselt arusaadavad. Tunnistaja ei teadnud täpselt praegust nõuet puudutava raha üleandmise kohta (tl 140 pöördel), leides, et vist oli see tema kontoris. Hageja väitel sõlmiti laenuleping Volante OÜ kontoris. Apellatsioonkaebuse väide, et arvestades aastat 2008 ja seda, et poolte vahel on ka varasemalt suurtes summades sularahas laene antud, on see mõistetav. Ringkonnakohus leiab, et kostja seisukoht ei ole põhjendatud. TMS § 23 lg-s 41 nimetatakse TMS § 2 lg 1 p-de 19 ja 191 järgsetele täitedokumentidele lisatavad dokumendid. Täiturile tuleb esitada pandileping, tagatiskokkulepe, nõuete alus ja nõuete detailne arvestus. Nimetatu on ühtlasi tõendiks nõude sissenõutavuse kohta. Kostjal tuli praegusel juhul tõendada konkreetselt
16. aprillil
17. a sõlmitud laenulepingujärgse laenu üleandmine ja nõude kujunemine (sh kuidas on kujunenud
18. augusti
19. a võlatunnistusel märgitud võlgnevus). Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole menetluses tõendanud, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue ning maakohus on põhjendatult rahuldanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
20. Maakohus on põhjendatult leidnud, et laenulepingu lauset „laenusumma vastu võtnud 350 000 kr“ ei saa pidada laenuandja kohustuse täitmise kviitungiks

§ 95lg 1 mõttes.

Laenulepingus ei ole viidet kuidas ja millal raha on hagejale makstud. Hageja väitel on lepingujärgne summa

1. aasta võlg. Tunnistaja väitel on laenulepingus käekirjaline tekst kirjutatud arvatavasti notari poolt, fikseeritud on hageja järjekordne lubadus (tl 141).
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et õige on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on maakohus tuginenud ilma poolte seisukohta välja selgitamata otsuses asjaolule, et kostja käitumine on suunatud hagejale kahju tekitamisele ning kostja tegevuse eesmärk on omandada hagejale kuuluv kinnisasi. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse seisukoht, mille kohaselt ei ole hageja tuginenud asjaolule, et hea usu põhimõtte vastaseks käitumiseks on kostja või tema õiguseelase soov omandada võlgniku kinnisasi. Seda ei ole maakohtu menetluses arutatud. Maakohus on rikkunud kohtu selgitamiskohustust ning maakohtu järeldus ei tugine asjas poolte poolt esitatule.
3. Maakohus on samuti ekslikult asunud seisukohale, et isegi juhul, kui kostjal oleks kehtiv nõue hageja vastu, oleks praegusel juhul seitse aastat hiljem nõude esitamine vastuolus hea usu põhimõttega ja täitemenetlus tuleks tunnistada lubamatuks. Nimetatu kehtiks eelduslikult juhul, kui kostja oleks selle aja jooksul käitunud viisil, mis jätaks hagejale mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud (Riigikohtu
4. detsembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-14, p 11). Maakohus on otsuse p-s 20 leidnud, et TsÜS § 1451 lg 1 järgi ei võta pandiga tagatud nõude aegumine pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei pidanud usutavaks tunnistaja A. Uibokandi ütlusi, et ta on püüdnud saada hagejaga korduvalt ühendust enne täitemenetluse algatamise avalduse esitamist (tl 140). Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatu põhjal ei saa asuda seisukohale, et hageja ja kostja või nõude loovutaja A. Uibokandi vahel puudus kontakt kuni asjas täitemenetluse avaldamise esitamiseni ning tõendatud ei ole, et hagejal võis tekkida kostjast käitumise tõttu arusaam, et tema suhtes nõuet ei esitata. Ringkonnakohus leiab aga, et otsuse p-des 11 ja 12 nimetatud menetlusõiguse normide rikkumine maakohtu poolt ei muuda otsuse lõpptulemust.
6. Kuna ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust hagi rahuldamise osas, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole 10 diskretsiooniõiguse piire ületanud ning maakohtu poolt määratud menetluskulude suurus on põhjendatud ja vajalik. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Hageja menetluskulud ringkonnakohtus on lepingulise esindaja tasu 594 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohtu hinnangul on tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades, samuti arvestades asjaolu, et apellatsioonkaebuse arutamist suulisel kohtuistungil taotles kostja, tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke 11