TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS kaebuse tagastamise kohta Kohtuasja number 3-16-2478 Määruse kuupäev 04.01.2017 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi I.A. kaebus Tartu Vangla peale seonduvalt ind

) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kaebuse saanud alluvusjärgne kohus kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus on seisukohal, et käesolev kaebus kuulub tagastamisele alljärgneval põhjusel.

§ 44

lg 1 kohaselt võib isik halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks.

§ 121

lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. 5. Kohus selgitas kaebajale 20.12.2016 käiguta jätmise määruses, et kaebaja ei saa eraldiseisvalt vaidlustada enda kohta koostatud individuaalset täitmiskava ning enda ohutasemele antud hinnangut. Nii justiitsministri 14.05.2008 määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi“ §-s 1 kui kohtupraktikas (Riigikohtu 17.06.2010 otsus nr 3-3-1-95-09, p 19) väljendatud seisukohtade kohaselt ei ole ITK puhul tegemist haldusaktiga vaid programmilise dokumendiga. ITK ei piira vahetult kinnipeetava õigusi ega pane talle kohustusi. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks ITK mõne osa kohtulikku vaidlustamist juhul, kui täitmiskava mõni osa vastab sisuliselt haldusakti tunnustele, tekitades, muutes või lõpetades kinnipeetava õigusi või kohustusi. Selline olukord tekib siis, kui vangla annab haldusakti või teeb toimingu, mis riivab kinnipeetava õigusi ning mille tegemisel tuginetakse ITK-s viidatule. Riigikohtu 17.06.2010 otsuse nr 3-3-1-95-09 p 26 kohaselt saab kaebaja riskihindamise põhjal koostatud täitmiskavas esitatu ekslikkusele viidata tulevikus ette tulla võival juhul, kui vangla tugineb täitmiskavale mõne toimingu või haldusakti põhjendamisel. Kaebaja ei ole oma kaebuses ega 30.12.2016 kohtusse saabunud vastuses viidanud ühelegi Tartu Vangla toimingule või haldusaktile, mis riivaks tema õigusi ja mille andmisel oleks tuginetud 01.09.2016 koostatud individuaalsele täitmiskavale. Samuti ei nähtu viidatud vastusest, et kaebaja sooviks oleks enda 15.02.2016 ümberpaigutamise otsuse vaidlustamine või et ta sooviks tagant järele vaidlustada matustel käimise korraldust. Kaebaja on märkinud, et tema kaebusel on preventiivne eesmärk seonduvalt sellega, et märsis 2017 saab tal ära kantud pool karistusajast. Seega ei soovi kaebaja käesolevas asjas vaidlustada ühtegi tema õigusi riivavat toimingut või haldusakti, milles oleks tuginetud tema ohutasemele. Arvestades eeltoodut puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus oma individuaalse täitmiskava ja enda ohutasemele antud hinnangu ja seega ka Tartu Vangla 25.10.2016 vastuse nr 6-24/8469-2 vaidlustamiseks. Vaideotsuse vaidlustamine ei ole aga käesoleval juhul eraldiseisvalt lubatav (

§ 45lg 4).

Kohus selgitab, et kui vangla peaks pärast

1. a märtsikuud tegema kaebaja suhtes mõne otsuse, mis riivab tema õigusi ning milles tuginetakse kaebaja individuaalses täitmiskavas märgitud ohutasemele, siis seda otsust vaidlustades saab kaebaja viidata ka ohutaseme määramise ekslikkusele. 2
2. Eeltoodust tulenevalt kuulub I.A. kaebus haldusasjas nr 3-16-2478 tagastamisele

§ 121lg 2 p 1 alusel.

Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus võtta seisukoht kaebaja menetlusabi taotluse suhtes. (allkirjastatud digitaalselt) Mare Priks kohtunik 3