3-15-2903/23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2016, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-2903 Kohtuasi V.N. kaebus Tartu Vangla poolt saatemasina reisitingimustega tekitatud 2000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: V.N. Vastustaja: Tartu Vangla Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ja kaebaja menetluskulu hüvitamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 14.03.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. 13.09.2015 on kinnipeetav V. N. (edaspidi kaebaja) koostanud kahjunõude (tl 17-19), milles soovis saada Tartu Vanglalt 2000 euro suurust hüvitist 09.06.2015 ja 18.08.2015 Viru Vanglast Tallinna Vanglasse ning 16.06.2015 ja 25.08.2015 Tallinna Vanglast Viru Vanglasse saatmisel talle kohaldunud inimväärikust alandavate reisitingimuste eest. 20.10.2015 vastuses nr 1-13/276-2 (tl 2021) leiti, et kaebaja saatmisel pole tema inimväärikust alandatud ning jäeti taotlus rahuldamata. Veel on toimikusse esitatud väljavõte kaebaja tervisekaardist alates 01.06.2015 kuni 01.10.2015 (tl 46-47). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 1
4. 17.11.2015 koostatud kaebuses (tl 1-5) soovis kaebaja, et kohus tühistaks Tartu Vangla poolt kahjunõudele antud keelduva vastuse ja mõistaks talle tekitatud mittevaralise kahju eest välja 2000 euro suuruse hüvitise. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklile 3, põhiseaduse § 18 ning erinevate kohtute lahenditele osundades väitis ta, et VW Grafter etapibussi reisitingimused alandasid inimväärikust, tekitasid füüsilisi ja vaimseid kannatusi ning seadsid ohtu elu ja tervise. Seejuures nimetas ta ära bussi ehitatud kitsad, pimedad, rusuvad ja piinavad boksid, võimatuse end liigutada, sellest tekkinud seljavalud ja vaimsed kannatused ning turvavööde puudumisest tulenenud ohu ja pideva hirmutunde. 17.01.2016 koostatud täienduses (tl 39) palus kaebaja, et lisaks hüvitisele mõistaks kohus välja ka kaebuse esitamisel tasutud 60 euro suuruse riigilõivu.
5. Vastustaja vastuses (tl 34-35) paluti kaebus rahuldamata jätta ja teatati, et jäädakse kohtueelses menetluses esitatud põhjenduste juurde ega peeta vajalikuks neid korrata. Vastuseks kaebusele selgitati siiski, et oktoobrist 2010 kasutuses olevad etapibussid soetati riigihankega, milles nähti ette kambritele mõeldud tingimused ja mõõtmed. Seejuures väideti, et bussides on olemas ventilatsioon, valgustus ja istekoht igale kinnipeetavale, neid koristatakse iga kord peale etapeerimist ning Eesti vahemaid arvestades ei toimu etapeerimised ebamõistlikult kaua. Veel väideti, et kuna etapibussis on igale istekohale ruumi samas suurusjärgus nagu ühistranspordis kasutatavas reisibussis, ei saa saatmistingimused rikkuda kinnipeetava õigusi ning lisati, et bussid läbivad regulaarselt tehnilisi ülevaatusi ja ettekirjutusi seoses turvavööde puudumisega kambrites pole tehtud. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Käesolevas asjas ei ole pooltel vaidlust selle üle, et kaebajat transporditi Viru Vanglast Tallinna Vanglasse ja tagasi saatebussi neljakohalises kambris, kus puudus turvavöö ning mille suurus ühe kinnipeetava kohta oli 0,396 m
7. Seega vajab lahendamist ainult küsimus, kas saatemasina sellised tingimused said alandada tema inimväärikust, ohustada elu ja tervist ning tekitada seeläbi kaebuses nimetatud suurusega mittevaralise kahju.
8. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldiseid aluseid käsitleb riigivastutuse seaduse § 7 lg
9. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid reguleerivad sama seaduse § 9 lg-d 1 ja
10. Neis kehtestatu võimaldab küll nõuda väärikuse alandamise või tervise kahjustamise korral mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kuid üksnes haldusorgani süülise käitumise korral, proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.
11. Kaebuse õigusliku alusena osundatud põhiseaduse § 18 ning EIÕK artikkel 3 näevad ette, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Lisaks nõuab vangistusseaduse § 4’ lg-s 1 sätestatu, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldaks viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on märkinud oma 20.06.2014 kohtuotsuse nr 3-4-1-9-14 punktis 36 vangla elamistingimustega seotud väärikuse alandamise küsimust käsitledes, et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel kinnipeetava inimväärikuse alandamist. Vastuolu õigusega väärikale kohtlemisele saab tekkida vaid siis, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud 2 raskusastme, kuid selle täpset piiri ei ole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, sealhulgas kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Nimetatud lahend käsitles küll kinnipeetava kambri suurusega seonduvaid küsimusi, kuid selles sisalduvad põhimõtted on kohaldatavad ka käesolevas juhtumis arutluse all olevatele saatebussi reisitingimustele.
12. Vangistusseaduses ei sisaldu nõudeid kinnipeetavate ühest kohast teise toimetamiseks ettenähtud transpordivahendite reisimise tingimustele. Selle alusel justiitsministri 30.05.2015 määrusega nr 17 kehtestatud „ Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökorra“ § 11 ja § 12 lg 1 näevad ette üksnes, et kinni peetavate isikute saatmine toimub alarmsõiduki või muu selleks sobiva sõidukiga, milles on saadetavate paigutamiseks lukustatavad kambrid ja võimalus neid vahetult või ust avamata elektrooniliselt jälgida. Seda, kui suur peab kamber olema ja millistele täpsematele tingimustele vastama, ei ole määruses ega ka üheski teises vangistusalases õigusaktis kehtestatud. Vastavat konkreetset ja kõigi juhtumite jaoks kohalduvat kambri suurust ei ole oma otsustes määratlenud ka Euroopa Inimõiguste Kohus. Lisaks ei saaks selle kohtu poolt mingis konkreetses asjas avaldatud seisukohad olla teistele juhtumitele ka üheselt üle võetavad. Seetõttu tuleb ühe kinnipeetava kohta vajaliku minimaalse ruumi hindamisel lähtuda neist nõuetest, millised on ette nähtud Euroopa Liidu direktiiviga 2001/85/EÜ reisibussis reisijale. Käesoleva vaidluse põhjuseks olevas saatebussis asuva neljakohalise 90 cm x 176 cm mõõtmetega kambri ühe kinnipeetava osaks langev istumisruum järgib neid nõudeid. Seega ei saanud kaebaja neis tingimustes ühest vanglast teise transportimine kuidagi põhjustada rohkem kannatusi või ebamugavusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad ega kaasa tuua tema poolt nimetatud mittevaralist kahju.
13. Mittevaralist kahju ei saanud kaebajale kaasa tuua ka asjaolu, et saatebussi lukustatud kambris ei ole kinnipeetavate tarbeks turvavöösid. Kohtul pole alust kahelda vastustaja väites, et tegemist on regulaarselt toimuvatel tehnilistel ülevaatustel kõigile nõuetele vastavaks tunnistatud sõidukiga. Kinnipeetavate transportimiseks ettenähtud buss on eriotstarbeline alarmsõiduk, millele ei saagi sõitjate eripärast ja nendega seotud turvariskidest tulenevalt kehtida tavasõidukitega täpselt samad nõuded. Liiklusseaduse § 30 lg 1 näeb ette, et sõitja peab olema turvavööga kinnitatud üksnes sõidukis, milles on see olemas. Turvavööta istekohal sõidutamise keeld kehtib sama seaduse § 36 § 5’ kohaselt ainult alla kolme aastase lapse puhul. Isegi juhul, kui oleks võimalik pidada turvavööde puudumist rikkumiseks, ei kinnita miski kohtule esitatust, et sellest või ka eelnevalt juba käsitletud vähesest istumisruumist tingituna sai kaebaja tervisele tekkida rahas hüvitatav mittevaraline kahju. Kohus on välja nõudnud tema tervisekaardi väljavõtte vaidlusaluse saatmisega seotud ajavahemiku kohta. Sellest selgub, et talle on ühest vanglast teise etapeerimise järgselt tehtud meditsiinilised üldläbivaatused, kuid ei nähtu mingeid kaebusi saatebussi tingimustega seotud füüsiliste kannatuste või psüühiliste läbielamiste üle.
14. Eeltoodud järeldustel pole kohtul alus pidada Tartu Vangla tegevust kaebaja transportimisel õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks ega välja mõista tema poolt soovitud või mistahes muu suurusega rahalist hüvitist. Vangla otsustus, millega jäeti kaebaja kohtueelne nõue rahuldamata, on toimingu tegemisest keeldumise kohta antud kirjalik põhjendus. Tegemist ei ole haldusaktiga, mille peale üldse saaks tühistamisnõuet esitada. Seega jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebuse esitamisel tasutud 60 euro suurune riigilõiv halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg-s 1 sätestatu kohaselt selle kaebaja eest tasunud isiku kanda. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 3