3-15-2916/24

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2016, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-2916 Kohtuasi A.P. kaebus Viru Vangla 06.08.2015 käskkirja nr 6-4/445-KP, 31.08.2015 nr 6-4/489-KP ja 22.10.2015 vaideotsuse nr 6-12/276-2 tühistamiseks ja 20 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: A.P. Vastustaja: Viru Vangla Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Jätta A.P. kaebus täies ulatuses rahuldamata.
3. Võtta toimikusse kaebaja distsiplinaarkaristusi kajastav väljatrükk vangiregistrist.
4. Jätta taotlus kaebaja vastuväitest koopia saamiseks rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 07.03.
5. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. 06.08.2015 koostati Viru Vanglas kinnipeetav A.P.le (edaspidi kaebaja) kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude täiendamiseks käskkiri nr 6-4/445-KP (tl 12-13). Sellega otsustati kohaldada tema suhtes eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, isiklike riiete ja esemete kasutamise ning 1 kehakultuuriga tegelemise keelamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning käeraudade ohjeldusmeetmena kasutamist. 31.08.2015 koostati käskkiri nr 6-4/489-KP (tl 15-16), millega pikendati eelnevalt nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. 03.09.2015 koostas kaebaja vaie-kahjunõude (tl 18-19 ja 55-57), milles palus tunnistada mõlemad käskkirjad kehtetuks ning maksta välja 20 000 euro suurune hüvitis. Ta väitis, et talle on nendega kohaldatud täiendavat karistust, tema väärikust on alandatud ning ta füüsilisele ja vaimsele tervisele on kahju tekitatud. 22.10.2015 koostatud vaideotsusega nr 6-12/276-2 (tl 20) jäeti vaie mõlema käskkirja osas rahuldamata. 09.11.2015 vastusega nr 6-16/123-4 (tl 29-31) ei rahuldatud ka kahjunõuet. Veel on toimikusse esitatud viienda üksuse valvuri ettekanded kaebaja kambris 06.08.2015 kell 8.00 ja 9.25 toimunu kohta (tl 44-45), füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokollid (tl 46-53), meditsiiniosakonna 06.08.2015 tõendid (tl 54) ning ajavahemikku 06.08.2015 kuni 15.09.2015 kajastav tervisekaardi väljavõte (tl 60-65). Haldusasja nr 3-15-2242 materjalidest võtab kohus toimikusse kaebajale määratud distsiplinaarkaristusi kajastava väljatrüki vangiregistrist (tl 88-101). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
7. 18.11.2015 koostatud kaebuses (tl 1-3) palus kaebaja tunnistada tema suhtes tehtud käskkirjad, vaideotsus ja ametnike tegevus kahekordse karistuse kohaldamisel õigusvastaseks ning välja mõista 20 000 euro suurune hüvitis. Ta väitis, et on kõik väited, faktid, põhjendused ja nõuded põhjalikult esitanud vanglale edastatud kaebuses. Täienduseks lisas ta, et vanglaametnikud võtsid käskkirjade ja vastuse tõlkimisest keeldumise ja karistuse kohese kohaldamisega temalt võimaluse end efektiivselt kaitsta ja diskrimineerisid teda rahvusvähemusse kuulumise tunnustel. Ühtlasi esitas ta menetlusabi taotluse, milles palus maksujõuetuse põhjendusel vabastada ta riigilõivu tasumisest ning tõlkida riigi kulul vene keelde vaidlustatud käskkirjad ja vaideotsus. 18.01.2016 koostatud vastuväites (tl 78-83) kirjeldas kaebaja enda karistamise ja vaidlusaluste käskkirjade andmise alustega seonduvaid asjaolusid ning väitis, et vägivaldsed on ametnikud, mitte tema, mistõttu puudub vanglal igasugune alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Ühtlasi esitas ta taotluse vastuväitest koopia saamiseks väites, et see on talle vajalik oma õiguste kaitsmiseks kõrgemalseisvates organites ja Euroopa kohtus.
8. Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 42-43) leiti, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus ning paluti arvestada kohtueelses menetluses kogutud tõendite ja otsuste seisukohtadega. Seejuures märgiti, et vaidlusalused käskkirjad on distsipliininõuete rikkumist arvestades vajalikud ja proportsionaalsed ning vanglaametnikud on kasutanud füüsilist jõudu võimalikult minimaalsel määral ega ole kaebaja tervist kahjustanud. Veel märgiti, et inspektor-kontaktisik on kõikide dokumentide sisu kaebajale vene keelde tõlkinud ja tema on suulist tõlget piisavaks pidanud ega ole avaldanud soovi muul viisil tõlkimiseks. KOHTU PÕHJENDUSED
9. Käesolevas asjas on vaja lahendada küsimused, kas vastustajal oli olemas õiguspärane alus selleks, et pikendada kaebajale kohaldatud täiendavaid julgeolekumeetmeid ning kas sellekohaste käskkirjade ja nende alusel tegutsemise läbi on saanud talle tekkida tema poolt nimetatud suurusega mittevaraline kahju.
10. Vaidlustatud käskkirjadest nähtuvalt on vastustaja kohaldanud kaebajale 15.07.2014 käskkirjaga nr 6-1/1031-KP täiendavaid julgeolekuabinõusid ning neid käskkirjadega 28.08.2014 nr 6-1/1261KP, 28.11.2014 nr 6-1/1759, 26.02.2015 nr 6-4/112-KP ja 28.05.2015 nr 6-4/280-KP pikendanud. Vastavad meetmed on vangistusseaduse (VangS) § 69 lg-s 1 ja lg 2 p-des 1, 2, 3, 4 ja 5 kehtestatuga 2 ette nähtud kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusalaste õigusaktide nõudeid, kahjustab oma tervist, on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega või ohtlik vangla julgeolekule või teistele isikutele ning ka juhuks, kui see on vajalik raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Vaidlustatud käskkirjades esitatud väidetel tingis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kaebaja vanglaametnikele suunatud allumatu ja agressiivne käitumine ning tema süstemaatilised distsipliinirikkumised. Kuna vangiregistri andmed kinnitavad väga suurt distsiplinaarkaristuste arvu, puudub alus arvata, et käskkirjade nimetatud väited ei vasta tõele. Seega on kaebaja ise põhjustanud olukorra, et ta paigutati tõhusama järelevalve teostamiseks ja ametnikele suunatud rünnakute ennetamiseks eraldatud lukustatud kambrisse, piirati tema liikumis- ja suhtlemisvabadust, keelati tal kehakultuuriga tegelemine ja isiklike esemete kasutamine ning kohaldati iga kord enne kambrisse sisenemist ohjeldusmeetmena veel ka käeraudade kasutamist.
11. Riigikohus on lahendites nr 3-3-1-33-10 ja 3-3-1-63-09 väljendanud seisukohta, et VangS § 69 lg 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal kaalutlusõiguse alusel võimalik otsustada julgeolekuabinõu kohaldamise vajaduse üle ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud abinõudest. Seega on tegemist laiaulatusliku kaalutlusõiguse alusel tehtava otsustusega, mille puhul on kohtulik kontroll piiratud. Kohus saab hinnata üksnes seda, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle otsustamisel või meetme valikul esines kaalumisvigu või mitte, kuid ta ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust ega hinnata, millist meedet tuli kohaldada ja kas konkreetse meetme rakendamine oli otstarbekas või mitte. Viimati nimetatud lahendis on leitud veel, et täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada ka preventiivsel või tõkestaval eesmärgil, et seejuures antakse tulevikku suunatud prognoosi ja piiratud teabe alusel hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele, kahjustuse hilisem tegelik saabumine pole oluline, julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav üksnes see, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises ning ta ei saa õigushüve kahjustust ootama jääda, vaid peab selle tõenäosuse puhul ennetavaid meetmeid kasutama.
12. Haldusakti õiguspärasuse eeldused sisalduvad haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Täiendavate julgeolekuabinõude puhul piiratakse kinni peetava isiku vangistusseadusest tulenevaid õigusi ja abinõude pikaajalisel kohaldamisel on riive eriti piirava iseloomuga. Seetõttu peavad nende rakendamiseks esinema olulised põhjused ning olema taotletud eesmärgi saavutamiseks vajalik ja mõõdukas. Kaebaja puhul see nii ka on, sest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja pikendamise on eelnevalt juba käsitletu kohaselt tinginud ta enda allumatus ja agressiivne käitumine ning vangla veendumus, et sarnasest käitumisest tulenev oht vangla üldisele julgeolekule ei ole veel möödas. Kohtule esitatud väidete kohaselt on vastustaja enne vastavate otsustuste tegemist andnud kaebajale võimaluse oma vastuväiteid esitada ning käskkirjadest nähtuv kinnitab, et otsustamise käigus kaaluti piisava ulatusega nii tema varasema käitumisega seonduvat kui selle mõju teistele vanglas viibivatele isikutele. Selle kõige tulemusel tekkis veendumus, et valitud abinõud aitavad kõige tõhusamal viisil ära hoida uute rikkumiste ja rünnete võimalust, on seega vangla julgeoleku huvides igati vajalikud ja mõõdukad ning kaaluvad üles kaebaja enda vaba liikumise, suhtlemise, asjade omamise ja kehakultuuriga tegelemise õigustele rakenduvad piirangud.
13. VangS §-s 69 ega muus vangistusalases õigusaktis ei sisaldu täpseid tähtaegu selleks, kui kaua võib täiendavaid julgeolekuabinõusid üldse kohaldada. Nimetatud paragrahvi lõige kolm näeb ette üksnes, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse neid põhjustanud asjaolude ära langemisel. Käesoleval juhul ei saa olla vaidlust selles, et kaebaja on süstemaatiliselt rikkunud vangistusalaste õigusaktide sätteid ning hetkel ei tõenda miski, et vaatamata juba mõnda aega kestnud piirangutele oli temast tulenev oht vangla üldisele julgeolekule ja vanglaametnike elule ja tervisele vaidlusaluste 3 käskkirja andmise ajaks ära langenud või vähemalt olulisel määral vähenenud. Ta ise tugineb üksnes paljasõnalistele väidetele enda kuuleka käitumise ja vanglaametnike poolt rakendatud vägivalla kohta ega ole esitanud vaide- või kohtumenetluses midagi niisugust, mis saaks käskkirjas väljendatud arvamuse temast tuleneva jätkuva ohu suhtes kahtluse alla seada või hoopis ümber lükata. Lisaks on ta viidanud ka teistkordsele karistamisele. Kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärk seisneb eelnevalt juba käsitletu kohaselt vangla üldise julgeoleku tagamises ja seal viibivate isikute või kinnipeetava enda kaitsmises, ei ole tegemist karistusliku meetmega, mistõttu on viide asjakohatu.
14. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on reguleeritud riigivastutuse seaduse §-s
15. Selle lõikes üks on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud sama seaduse § 9 lg-s
16. Selles kehtestatu võimaldab mittevaralise kahju rahas hüvitamist nõuda üksnes süüliselt väärikuse alandamise, kodu või eraelu puutumatuse, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
17. Eelnevalt juba esitatud põhjenduste kohaselt olid mõlemad vaidlustatud käskkirjad õiguspärased ega saanud seetõttu kaasa tuua riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele kuuluvat kahju. Alust kahju hüvitamiseks ei tulene ka ametnike poolse vägivalla ja arstiabi osutamata jätmise ning nende tagajärjel tekkinud tervisekahjude kohta esitatud väidetest. Vanglaametnike ettekanded, füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokollid ning tervisekaardi väljavõtted kinnitavad küll füüsilise jõu kasutamist ametnike poolt, kuid nii 06.08.2015 kui 31.08.2015 on tervishoiutöötaja käinud kaebaja juures. Esimesena nimetatud kuupäeval koguni kahel korral, sest esmalt polnud tema käitumise tõttu võimalik läbivaatust toimetada ega abi osutada. Viimasena nimetatud kuupäeval on ta aga ise läbivaatusest keeldunud. Kohtul puudub alus mitte uskuda tervishoiutöötaja poolt tervisekaarti tehtud kandeid, samuti pole tõsiselt võetavat põhjust kahelda ettekannete ja protokollide tõepäras. Küll on aga vastav alus olemas kaebaja väidete suhtes. Talle määratud distsiplinaarkaristuste rohkus annab tunnistust sellest, et tegemist on kinnipeetavaga, kes kuidagi ei taha alluda vanglas kehtivale korrale ega ametnike poolt talle selle raames antud korraldustele. See ei luba uskuda tema väiteid enda korralikust ja viisakast käitumisest ning ametnike poolsest põhjendamatu jõu kasutamisest. Seda ei võimalda teha ka kaebaja kohtueelse nõude väited. Nende kohaselt löödi teda 06.08.2015 peaga vastu voodit ja põrandat ja rusikaga näkku ning teadvuse kaotamisel lõi ta oma peaga katki WC paagi kaane. Tervisekaardi andmed aga kinnitavad vaid minimaalse füüsilise jõu kasutamisele viitavaid vigastusi - täppverevalumit vasaku õlavarre piirkonnas, kriimustust varbal, käeraudadest tingitud punetavaid soonimise jälgi ning marrastusi abaluu ja randme piirkondades, millised puhastati ja suleti plaastriga. Seda, et vigastusi esines ka pea piirkonnas, tervisekaardist ei nähtu. Samuti ei kinnita tervisekaardi kanded väiteid teadvuse kaotuse või astmast tuleneda võiva õhupuuduse kohta. Kaebaja on olnud tervishoiutöötajate pideva järelevalve all. Korra on ta küll kurtnud õele, et unustas mainida arstile raskusi hingamisel ja teadvuse kaotust siis, kui ta ärritub ning kartust, et tal on astma, kuid sellekohane raviloo kanne nr 419 on tehtud 09.09.2015, seega enam kui kuu aega peale vaidluse põhjustanud sündmust.
18. Keeleseaduse § 10 lg 1 ja 12 lg 3 tulenevalt toimub riigiasutuste asjaajamine eesti keeles ning võõrkeelsele dokumendile vastatakse eesti keeles. Sama seaduse § 9 lg-tes 1, 2 ja 3 kehtestatuga on tehtud erand vaid nende vähemusrahvusest isikute suhtes, kes elavad paikkondades, kus vähemalt pooled püsielanikest on sellest vähemusrahvusest. Viru Vangla asukohaks on Jõhvi vald, mille kodulehel avalikult kättesaadavate andmete kohaselt moodustasid 6080 vene rahvusest elanikku 4 01.01.2015 seisuga 49,77% ehk vähem kui pool selle omavalitsusüksuse 12 217 elaniku suurusest rahvuslikust koosseisust. Seega ei saanud vastustaja koostada vaidluse põhjuseks olevaid käskkirju vene keeles ning tal polnud kohustust vastata kaebaja vaie-kahjunõudele vene keeles ega eestikeelset vastust talle omal kulul ka tõlkida. Kaebusele antud vastuse väidetel on kõigi nimetatud dokumentide sisu talle kätteandmisel tutvustatud. Isegi juhul kui mingit vene keelset selgitamist ei toimunud, pole see takistanud kaebajal põhiseadusest tuleneva kaebeõiguse realiseerimist, sest kohus on tema kaebuse kohtueelses menetluses esitatud nõude ulatuses menetlusse võtnud ning ka läbi vaadanud.
19. Menetlusdokumentidest koopia väljastamist reguleerib HKMS § 88 lg 1, milles sätestatu kohaselt on menetlusosalisel küll õigus saada menetlusdokumentidest ärakirju, kuid vastav õigus ei ole piiramatu. Nii on Riigikohtu Halduskolleegium leidnud oma 08.09.2015 kohtumääruses nr 3-71-502-
20. Selle punktis 3 märgiti, et koopiate tegemise ja saatmisega kaasnevate kulude jätmine riigi kanda peab olema õiguste kaitse seisukohast vajalik ning täiendavalt tuleb arvestada HKMS § 28 lg-ga 2, milline ei luba menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada. Veel märgiti, et menetlusosalisel puudub üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju ta enda poolt esitatud menetlusdokumendist, sest niisuguse dokumendi sisu on talle teada ning tal on reeglina enne dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest omale ärakiri. 18.01.2016 koostatud vastuväite puhul on tegemist kaebaja enda poolt koostatud dokumendiga, mis saab asjakohane olla üksnes käesolevas menetluses. See on lisatud toimiku materjalidesse ja on seetõttu kõigile asja edasiselt lahendavatele siseriiklikele kohtutele kättesaadav. Vajadust koopia saamiseks ei anna ka viide Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumise soovile. Selle realiseerimise eelduseks on siseriikliku kohtumenetluse võimaluste ammendumine. Seega on taotlus ennatlik ja põhjendamatu ning jääb rahuldamata.
21. Eeltoodud järeldustel ei ole Tartu Halduskohtul vähimatki alust pidada vaidlustatud käskkirju ja nende kohta tehtud vaideotsust õigusvastasteks ega vastustaja tegevust nende haldusaktide alusel niisuguseks mittevaralise kahju põhjustamiseks, mille eest on võimalik välja mõista kaebaja poolt soovitud või muu suurusega rahalist hüvitist. Seetõttu jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest. Seega jäävad vastustaja võimalikud kulutused HKMS § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata ning kaebaja riigilõiv Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 5