) § 50 lg-test 1 ja 3 (p 1); 2) mitte rakendama allmaakaevanduse öötöötajaid, kelle tervist mõjutavad töökeskkonna ohutegurid ning töö iseloom, tööle üle 8-tunnise töövahetuse, lähtudes
lg-st 2 (p 4); 3) korraldama tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2 töötajate tööaja (mis ei vasta summeeritud tööajale) ümber ning võimaldama töötajatele iganädalast puhkeaega 48 järjestikust tundi vastavalt
lg-le 1, lisaks teavitama töötajaid tööaja muudatusest
-i regulatsiooni.
lg 1 sätestab ammendavalt, millistel tingimustel saab töötajat lugeda öötöötajaks. Ebaõige on määratleda öötöötajat lähtuvalt nädalast või aastast. Puudub vaidlus, et täidetud ei ole
Kaebaja töötajate puhul ei ole täidetud ka esimene alternatiiv.
lg 1 ei sätesta, et kui töötaja töötab 15 tundi nädalas ööajal, oleks teda võimalik lugeda öötöötajaks. Pole oluline, mitu päeva järjest töötab töötaja seitsmepäevase ajavahemiku jooksul, vaid kui palju see moodustab igapäevasest tööajast. Seega ei tugine ettekirjutuse p 1 kehtivale õigusele. 2) Kuna kõnealused töötajad ei ole öötöötajad, ei ole kaebaja kohustatud järgima
Seega on ettekirjutus ka p 4 osas õigusvastane. 3) Vastustaja on ebaõigesti sisustanud ning rakendanud
lg-t 6, leides, et kaebajal ei ole tootmisjaoskondades nr 1 ja nr 2 õigust rakendada summeeritud tööaja arvestust. Nende töötajate tööaeg jaguneb neljakuulise arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt. Summeeritud tööaja rakendamiseks ei pea tööaja kõikumine arvestusperioodi jooksul olema igapäevane ning tingimata väljenduma tundides.
ei sätesta, kui tihe peab arvestusperioodi jooksul olema tööaja iganädalane või igakuine erisus võrreldes teiste arvestusperioodi nädalate või kuudega.
ei välista ka vahetustega töö puhul summeeritud tööaja rakendamises kokku leppimist. Kaebaja on tootmisjaoskondade nr 1 ja 2 töötajatega töölepingutes kokku leppinud, et töösuhetes kohaldatakse summeeritud tööaega. Kaebajal on õigus tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2 töötajate osas rakendada summeeritud tööaega ning kaebaja ei ole kohustatud tagama töötajatele iganädalast järjestikust puhkeaega 48 tunni ulatuses vastavalt
Töötajatele on tagatud 36 tundi järjestikust puhkeaega
Seega on ettekirjutus p 5 osas vastuolus kehtiva õigusega. 4)
§-st 115 lähtuvalt ei ole vastustajal
Seega ei olnud vastustajal pädevust teha kaebajale ettekirjutust tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2 töötajate tööaja ümberkorraldamiseks. 5. Tööinspektsioon vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Töötingimuste üle järelevalve teostamise pädevus tuleneb vastustajale Vabariigi Valitsuse seadusest ja Tööinspektsiooni põhimäärusest. Tööinspektori kohustus on kontrollida, et õigusaktidega kehtestatud kohustuslikke töötingimusi järgitaks. 2) Öötöötaja tööaja regulatsiooni eesmärk on piirata pikaajalist ja regulaarset öötöö tegemist.
§-s 50 sätestatud öötöötaja tööaja piirangud on kehtestatud töötaja tervise ja ohutuse kaitseks, sest öösel töötamine on töötajale kurnavam kui päevasel ajal töötamine. Lisaks võib pikaajaline öötöö ohustada töökoha turvalisust.
lg-st 1 ja Sotsiaalministeeriumi selgitustest
kohta tuleneb, et öötöötaja staatuse määratlemisel lähtutakse sellest, et töötaja töötab nädalas viis tööpäeva ning ööajal vähemalt kolm tundi oma igapäevasest tööajast. Seega peab töötaja öötöötaja staatuse saamiseks töötama nädalas 15 tundi ööajal ehk kella 22.00 ja 06.00 vahel. Seejuures peab töötajale olema tagatud seitsmepäevases vahemikus igapäevane ja -nädalane puhkeaeg. Summeeritud arvestuse alusel töötava töötaja igapäevane tööaeg nähakse ette tööajakavas ning tema igapäevane tööaeg võib seitsmepäevases vahemikus langeda nii ööajale kui ka päevasele ajale. Summeeritud arvestuse alusel töötava töötaja öötöötajana määratlemisel lähtutakse sellest, et töötaja peab töötama seitsmepäevases vahemikus (nädalas) 15 tundi ööajal. 3) Ekslik on kaebaja seisukoht, et ettekirjutuse p-s 1 nimetatud allüksuse nr 666 töötajad ei tööta vähemalt kolm tundi oma igapäevasest tööajast ööajal. Allüksuse nr 666 töötajate jaanuar kuni aprill 2015 tööajakavast nähtub, et töötajatel on öötöötaja staatus vaid neil nädalatel, mil 3
lg 1 mõistes ning nad on 7-päevase arvestusperioodi jooksul töötanud rohkem kui 48 tundi. 4) Lähtudes eeltoodud öötöötaja määratlusest, on ka ettekirjutuse p-s 4 nimetatud töötajad öötöötajad. Öötöötaja tööaeg on rangemalt reguleeritud nende töötajate puhul, kelle töö kätkeb ohutegureid või on sellise iseloomuga, millega kaasneb eriline oht ja mõju öötöötaja tervisele. Ohutegurid, mille esinemisel on öötöötajal keelatud töötada rohkem kui 8 tundi ööpäevas, sõltuvad erinevatest asjaoludest, mida tuleb hinnata kogumis igal konkreetsel juhul (
Kaebaja esitatud tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2 (põlevkivi transpordijaoskonna ning rikastusvabriku) töökohtade riskianalüüsist lähtudes leidis tööinspektor, et töökeskkonna ohutegurite tõttu ei või need töötajad töötada rohkem kui kaheksa tundi 24-tunnise ajavahemiku jooksul. Ettekirjutuse p-s 4 nimetatud töötajad on öötöötajad, kelle tervist mõjutavad ka töökeskkonna ohutegurid ning neile kohalduvad
5) Ettekirjutuse p-s 5 käsitletud tööaja korraldus ei vasta summeeritud tööaja tunnustele. Kaebaja enda kehtestatud tööaja korraldus näeb ette, et tootmisjaoskondades nr 1 ja nr 2 on töö korraldatud 8-tunniste töövahetustega. Jaanuar kuni aprill 2015 tööajaarvestuse tabelite põhjal oli üldine töörütm järgmine: 7-päevases ajavahemikus on viis või kuus 8-tunnist töövahetust, millele järgneb 2 puhkepäeva või vähemalt 36 järjestikust tundi, ainult üksikutel juhtudel on neli 8-tunnist töövahetust. Vahetustega töö ehk nn graafiku alusel töötamine ei ole sama, mis tööaja summeeritud arvestus. Töötaja võib töötada 7-päevases vahemikus 8-tunniste tööpäevadega eri aegadel tingimusel, et talle on tagatud igapäevane 11-tunnine puhkeaeg ja iganädalane 48-tunnine puhkeaeg. Kui töötaja töötab 7-päevase perioodi jooksul üle 40 tunni, on tegemist ületunnitööga. Kaebajal puudub õiguslik alus
lg-s 1, §-s 46 ja § 52 lg-s 2 nimetatud summeeritud tööaja rakendamisega kaasnevate erandite tegemiseks. Kokkulepe tööajas on üks
6) Ehkki Tööinspektsioon on ettekirjutuses tuginenud sättele (
lg 6), millele
ei viita, ei ole ta oma pädevust ületanud, sest samasisuline kohustus tuleneb tööandjale
lg 1 p-st 7 ning sellest sättest kinnipidamise kontrollimine on Tööinspektsiooni pädevuses. Tööinspektsioonil on pädevus kontrollida tööaja nõuetest kinnipidamist (
Tallinna Halduskohus jättis 09.03.2016 otsusega OÜ VKG Kaevandused kaebuse rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. 1) Vastustaja on õigesti sisustanud öötöö ja öötöötaja mõisteid. Ühel päeval pikemalt öisel ajal töötamisest tingitud kahjulikke mõjutusi ei saa „tasaarvestada“ teisel päeval lühemalt öisel ajal töötamisega ning seetõttu pole töötaja kaitse eesmärki arvestades mõistlik määratleda öötööd igapäevase kolme tunni miinimumnõude alusel. Vastasel korral oleks võimalik rakendada töötajat öötööl suuremas ulatuses, kui seda lubavad ülemäärase öötöö eest kaitsvad normid. Vaidlust ei ole selles, et ettekirjutuse p-s 1 nimetatud isikud on kõik töötanud seal märgitud ajavahemikel 7-päevases arvestuses rohkem kui 15 tundi öisel ajal ning nende tööaeg kokku on ületanud 40-tunnist tööaega rohkem kui 8 tundi. 2) Vastustaja leidis õigesti, et ettekirjutuse p-s 4 nimetatud töötajad on öötöötajad
3)
lg 1 p-s 7 sätestatud tööaja teatavakstegemise kohustus hõlmab ka kohustuse teha teatavaks tööaja arvestus summeeritud tööaja järgi ning tööajakava teatavaks tegemise tingimused. Vastustaja ei kohustanud kaebajat teavitama töötajaid summeeritud tööaja teatavaks tegemise tingimustest, vaid tööaja muudatustest vastavalt
Seega leiab kaebaja ekslikult, et vastustajal puudus pädevus teostada järelevalvet summeeritud tööaja kohaldamise üle. 4)
ega muu õigusakt ei sätesta summeeritud tööaja arvestamise korda. Kohtupraktikas on leitud, et mõisted „vahetustega töö“ ja „summeeritud tööaeg“ ei ole kattuvad. Esimene tähendab seda, et töötajad vahetuvad ühel ja samal tööl vastavalt mingile kindlale korrale ega eelda tingimata
lg-s 2 sätestatud kaheksast tunnist pikemat tööpäeva, teine aga rakendub üksnes siis, kui tööajanormi täidetakse tööpäevast pikema ajavahemiku jooksul (Tartu Halduskohtu 15.11.2012 otsus haldusasjas nr 3-12-1362, p 6). Kehtivast õigusest ega viidatud kohtupraktikast ei ilmne, et summeeritud tööajaga saaks olla tegemist vaid ebaühtlase pikkusega tööpäevade või -vahetuste korral ning see oleks välistatud ebaühtlase pikkusega töönädalate puhul, mis koosnevad ühepikkustest tööpäevadest, kuid nende päevade arv nädalate lõikes on erinev. Direktiivi 2003/88/EÜ art 2 lg 5 kohaselt on vahetustega töö iga vahetustega töökorralduse meetod, mille puhul töötajad vahetuvad ühel ja samal töökohal üksteise järel vastavalt teatavale mudelile, kaasa arvatud rotatsioon, ning mis võib olla pidev või puhkepausidega, nii et töötajatel on vajadus töötada antud päevade või nädalate jooksul eri aegadel. Seega ei ole põhjust pidada vahetustega tööks üksnes igapäevaselt või -nädalaselt samasuguse mustri ja regulaarsusega korduvat tööaja korraldust, vaid direktiivi viidatud sätte sõnastusest tuleneb selgelt, et vahetused võivad paindlikult varieeruda nii päevade kui ka kellaaja lõikes. Vastustaja on järelevalvemenetluses tuvastanud just sellise töötamise ning seega järeldanud õigesti, et kaebaja on õigusvastaselt kohaldanud summeeritud tööaega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. OÜ VKG Kaevandused palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 1) Halduskohus leidis ebaõigesti, et öötöötaja on
lg 1 mõistes ka töötaja, kes ei tööta ööajal vähemalt kolm tundi oma igapäevasest tööajast, kuid töötab ööajal summaarselt 15 tundi 7 päeva arvestuses. Töötaja peab öötöötaja staatuse saamiseks töötama igapäevasest tööajast vähemalt kolm tundi ööajal. Olukorras, kus töötaja töötab 7-päevase ajavahemiku jooksul ööajal vaid mõnel päeval ning teistel päevadel ei tööta ööajal, ei ole tegemist öötöötajaga. Halduskohtu käsitus (mõistlikkuse põhimõttest lähtumine) tekitab öötöötaja staatuse tuvastamise küsimuses õigusselgusetuse. Ettekirjutuse p-s 1 nimetatud töötajad on seega ebaõigesti kvalifitseeritud öötöötajateks. 2) Ettekirjutuse p-s 4 nimetatud töötajad ei ole öötöötajad. Näiteks AP töötas vahemikus 24.02.–28.02.2015 viiel päeval, millest öisel ajal vaid kolmel päeval. Seega ei olnud tegemist öötöötajaga. 3) Halduskohus leidis ekslikult, et Tööinspektsioonil on pädevus teostada järelevalvet summeeritud tööaja kohaldamise üle. 4) Kaebaja on tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2 töötajatega töölepingutes kokku leppinud, et neile kohaldatakse summeeritud tööaega.
lg 6 ei sätesta summeeritud tööaja rakendamisele muid tingimusi, kui see, et tööaeg jaotub arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt.
ei sätesta, milline peab arvestusperioodi jooksul olema tööaja iganädalane või -kuine erisus võrreldes teiste arvestusperioodi nädalate või kuudega. Nimetatud tootmisjaoskondades ei ole tegemist mitte vahetustega tööga, vaid summeeritud tööajaga. Ettekirjutuse p 5 on ebaselge, mistõttu ei ole see täidetav. Vastustaja ei ole nimetanud konkreetseid töötajaid, kelle suhtes ei 5
lg 1 esimese alternatiivi kohaselt vaid juhul, kui töötaja töötab talle ette nähtud igapäevasest tööajast vähemalt kolm tundi ööajal, ning kui töötaja töötab ööajal vaid osadel päevadel, ei ole tegemist öötöötajaga. Kaebaja lähtub
lg 1 sisustamisel üksnes selle sõnastusest, jättes arvestamata normi eesmärgi, milleks on piirata töötajate tervise kaitse ja tööohutuse huvides pikaajalist ja regulaarset öötöö tegemist (vt direktiivi 2003/88/EÜ preambuli p-d 7–10,
(299 SE) seletuskiri, lk 44–45). Kaebaja tõlgenduse kohaselt oleks öötöötaja selline töötaja, kes 7-päevase ajavahemiku sees töötab viiel päeval, sh igal tööpäeval kolm tundi ööajal ehk kokku 15 tundi ööajal, aga mitte selline töötaja, kes töötab näiteks kahel või kolmel päeval viiest tööpäevast öösel, ning ööajale langeb 15 või enam töötundi. Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjust selliseid töötajaid eristada ning arvata viimased öötöötajate hulgast välja: öötöö riskitegurid mõjutavad neid töötajaid võrdsel määral. Vastasel juhul võiks tööandja töögraafikuid paika pannes väga lihtsalt välistada öötöö piirangute kohaldamise töötajatele, kes töötavad olulise osa oma tööajast ööajal, kuid ei tee seda igal tööpäeval. Seega nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtuga, et öötöötajaks tuleb lugeda ka selline töötaja, kes (summeeritud arvestuse alusel) töötab seitsmepäevases vahemikus kokku 15 tundi ööajal. 11. Vastustaja on ettekirjutuse p-s 1 välja toonud AZ, VR, DT ja AA, kes töötasid 52–64tunnistes vahetustes, millest 24–36 tundi töötati ööajal. Allüksuse nr 666 tööajakavast (tl 7072p) nähtub, et jaanuarist aprillini 2015 töötasid need isikud märkimisväärse osa oma tööajast ööajal ning seega oli tegemist regulaarselt ööajal töötavate töötajatega. Järelikult töötasid need isikud ööajal rohkem kui seaduses sätestatud miinimum öötöötaja staatuse saamiseks ning nad tuleb lugeda öötöötajateks, kelle tööaeg on
lg 2 järgi ei tohi sellised isikud töötada rohkem kui kaheksa tundi 24-tunnise ajavahemiku jooksul. Vastustaja tuvastas, et kõnealused töötajad olid töötanud 12-tunnistes vahetustes, mistõttu oli kaebajale ettekirjutuse tegemine õiguspärane. 13. Ettekirjutuse p-s 5 on vastustaja asunud seisukohale, et tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2 töötajad teevad vahetustega tööd ning nende töötajate suhtes rakendatav tööaja korraldus ei vasta summeeritud tööajale (
lg 6), mistõttu tuleb töötajatele tagada võimalus töötada 40 tundi 7-päevases ajavahemikus, järgides igapäevase ja -nädalase puhkeaja nõudeid. Kaebaja leiab esiteks, et vastustajal puudus pädevus sellise ettekirjutuse tegemiseks, ning teiseks on kaebaja seisukohal, et tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2 tööaja korraldus vastab summeeritud tööaja korraldusele. 14. Tööinspektsiooni pädevust reguleerib
, mis sätestab, et riiklikku järelevalvet sama seaduse § 5 lg-tes 1 ja 3, §-s 7, § 8 lg-tes 1–3 ning 6 ja 7, § 28 lg 2 p-des 9–10, § 29 lg-tes 3 ja 6, § 33 lg-s 1, §-s 43, § 44 lg-tes 2 ja 3 ning 5–7; §-s 45, § 46 lg-tes 1–3 ja 5; § 47 lg-tes 2 ja 3, § 48 lg-tes 1 ja 2, §-des 49–53, § 101 lg-tes 1–3, § 102 lg-tes 1 ja 2 ning § 113 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõuete täitmise üle teeb Tööinspektsioon töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud tingimustel ja korras. 15. Ettekirjutuse p-s 5 kohustatakse kaebajat võimaldama töötajatele iganädalast puhkeaega 48 järjestikust tundi vastavalt
lg-le 1 ja teavitama töötajaid tööaja muudatusest
Pole vaidlust, et Tööinspektsioonil on õigus kontrollida
lg-st 1, sh tööajast teavitamise (
lg 1 p 7) ning iganädalase puhkeaja andmise nõuetest kinnipidamist (
), kuna sellise kohustuse paneb talle selgesõnaliselt
.
lg 6 sätestab, et kui tööaeg jaguneb arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt (summeeritud tööaeg), peab tööandja lisaks
§-s 5 nimetatule teatama töötajale tööajakava teatavaks tegemise tingimused. Kuna tööaja hulka kuulub ka summeeritud tööaeg, hõlmab
lg 1 p-s 7 sätestatud tööaja teatavakstegemise kohustus endas ka summeeritud tööaja, tööajakava teatavakstegemise tingimuste ning tööaja muudatuste teatavakstegemise kohustuse. Seega ei ületanud Tööinspektsioon ettekirjutuse p-ga 5 oma pädevust. 16. Vastustaja arvates tuleb eristada vahetustega tööd summeeritud tööaja arvestusest.
ei sisalda vahetustega töö mõistet, küll aga on see mõiste avatud direktiivi 2003/88/EÜ art 2 p-s 5, mille kohaselt on vahetustega töö iga vahetustega töökorralduse meetod, mille puhul töötajad vahetuvad ühel ja samal töökohal üksteise järel vastavalt teatavale mudelile, kaasa arvatud rotatsioon, ning mis võib olla pidev või pausidega, nii et töötajatel on vajadus töötada antud päevade või nädalate jooksul eri aegadel. Sellest definitsioonist ei saa järeldada, et vahetustega töö puhul ei saaks tööaega summeerida. Ka vahetustega töö puhul võib tekkida vajadus kohaldada summeeritud tööaja arvestust. See järeldub muu hulgas ka
eelnõu seletuskirjas toodud direktiivi 2003/88/EÜ ja
eelnõu võrdlustabelist, kus nimetatud direktiivi art 2 p 5 juurde on märgitud
eelnõu § 43 lg 3, mis sätestab, et summeeritud tööaja arvestuse korral arvestatakse töötaja kokkulepitud tööaega 7-päevase ajavahemiku kohta arvestusperioodi 7
omakorda ei kasuta vahetustega töö mõistet. Seega reguleerib
17. Halduskohus leidis iseenesest õigesti, et kehtivast õigusest ega kohtupraktikast ei tulene, et summeeritud tööajaga saab olla tegemist vaid ebaühtlase pikkusega tööpäevade või -vahetuste korral, nagu arvab vastustaja. Tööaja summeerimine on võimalik näiteks ka ebaühtlase pikkusega töönädalate puhul, mis koosnevad ühepikkustest tööpäevadest. Sotsiaalministeeriumi selgitustes
juurde on märgitud, et „[s]ummeeritud tööaja arvestust kasutatakse eelkõige töötamisel tööajakava ehk graafiku alusel, mille puhul töötaja tööaja jaotus arvestusperioodis ei ole ühtlane, st töötaja võib töötada ühes nädalas rohkem tunde ja/või päevi kui teises“ (§ 43 komm 5, lk 91). Sama on märgitud ka
eelnõu seletuskirjas (lk 39).
lg-te 1 ja 3 kohaselt võib tööaja summeerimise arvestusperiood olla kuni neli kuud. Ringkonnakohus märgib, et vastustaja ise on samastanud vahetustega töö ja graafiku (ehk tööajakava) alusel töötamise (vastus apellatsioonkaebusele, p 3.14 teine lõik). Eelnevast järeldub, et vahetustega töö puhul, kus tööpäevade pikkus on sama, kuid töönädalate pikkus on erinev, võib rakendada tööaja summeeritud arvestust.
Asjaolu, et töötajad puutuvad töökohal kokku ka ohuteguritega, ei välista summeeritud tööaja rakendamist. Tööajakavast nähtub, et tootmisjaoskondades nr 1 ja 2 kestab tööpäev reeglina 8 tundi, mistõttu pole põhjust arvata, et ohutegurid, millega töötajad kokku puutuvad, ohustaksid nende elu ja tervist. Seega puudus vastustajal alus teha kaebajale ettekirjutust korraldada tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2 töötajate tööaeg ümber, võimaldada töötajatele iganädalane puhkeaeg 48 järjestikust tundi vastavalt
lg-le 1 ja teavitada töötajaid tööaja muudatusest
sätete tõlgendamises. Samuti tuleb märkida, et menetlusosalised on palju korranud oma varasemaid seisukohti: näiteks kaebaja 27.01.2016 menetlusdokumendis ei sisaldu võrreldes kaebusega sisuliselt uusi seisukohti ega olulist täiendavat infot. Lisaks nähtub, et advokaadibüroo arvetel on kajastatud osasid toiminguid korduvalt (nt Tööinspektsiooni vastuse analüüs, kirjavahetus kliendiga kompromissi võimalikkuse teemal). Kokkuvõttes peab ringkonnakohus kaebaja esimese astme põhjendatud õigusabikuluks 2500 eurot, s.o põhjendatud menetluskulud on kokku 2530 eurot. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt – 1/3 ulatuses, tuleb vastustajalt välja mõista 1/3 kaebaja menetluskuludest ehk 843,33 eurot.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.