KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene 6. oktoober 2016, Tartu 3-14-53166 Haldus

) §-des 54–56 esitatud nõuetele. 9. Kuna EhS § 25 lg 2 sätestab haldusakti kehtivuse kadumise ehitamise mittealustamisega, siis oleks haldusorgan pidanud tuvastama, kas kaebaja ei ole tõepoolest kahe aasta jooksul ehitamist alustanud. See eeldab nõuetekohase haldusmenetluse läbiviimist, mille alguses on vaja menetlusosalist ehk haldusakti adressaati haldusmenetlusest teavitada (

§ 35lg 1 p 2) ning anda talle võimalus oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.

Antud juhul ei nähtu asjaolusid, mis oleksid välistanud isiku ärakuulamata jätmise (

§ 40lg 3 p-d 1–7).

Seega oli vastustajal kohustus isikut menetlusest teavitada ja anda talle võimalus olla ära kuulatud. Ringkonnakohus ei leia, et isiku ärakuulamise saab lugeda tagatuks vaidemenetluses vastuväidete esitamise võimalusega. Ärakuulamine peab toimuma enne haldusakti andmist (

§ 40lg 1), seega enne seda, kui ehitusluba kehtetuks tunnistati.

Vaidemenetlus on juba haldusakti üle toimuv kontroll. Vaidemenetluses vaide kaudu oma seisukohtade esitamine ei täida haldusmenetluses kohustuslikku ärakuulamise ülesannet. Sellisel juhul ei toimu enam vaidemenetluses kontrolli senise haldusmenetluse ja antud haldusakti üle, vaid viiakse selles osas sisuliselt läbi haldusmenetlust esmakordselt. Vastavalt jääb isik ilma ühest hierarhilisest etapist oma õiguste kaitsmisel, kuna vaidemenetluses ei toimu mitte senise tegevuse kontrollimist, vaid täidetakse ülesandeid, mida oleks tulnud läbi teha juba esialgses haldusmenetluses.

1. Teiseks on vastustajale ette heidetud asjaolu, et viimane ei ole ehitusloa kehtetuks tunnistamist motiveerinud. Ehitusloa kehtetuks tunnistamise korraldusest (tl 6) ei nähtu peale viite EhS v.r § 25 lg-le 2 mitte ühtegi muud asjaolu, millest selguks, mis on need asjaolud, mis tõid kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamise. Seal ei nähtu isegi linnavalitsuse konstateeringut, et kaebaja ei ole ehitamist alustatud, rääkimata hinnangust, miks linnavalitsus sellisel seisukohal on. Riigikohus on
2. veebruari
3. a otsuse nr 3-3-1-81-08 p-s 22 sõnaselgelt märkinud, et „haldusakti põhjendamisel tuleb faktilised asjaolud siduda õigusnormi koosseisuga, mis vastab tuvastatud asjaoludele.“ See aga eeldab, et haldusorgan asuks reaalselt tuvastama asjaolusid, mis annaksid aluse õigusaktis toodud tagajärje saabumiseks. Seda antud juhul ei nähtu. See asjaolu aga ei võimalda piisaval määral põhjendada, miks taoline otsustus üldse vastu võeti. „Haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (Riigikohtu halduskolleegiumi
4. mai
5. a otsus asjas nr 3-3-1-14-00). Kui haldusakti adressaat ei tea haldusakti andmise tegelikke põhjuseid selle andmise hetkel, siis ei ole tal efektiivselt ja argumenteeritult võimalik vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Läbi haldusakti õigusliku ja faktilise aluse saab isikule selgeks, miks just selline haldusakt tema suhtes 3 anti. Vastasel korral kanduks haldusakti õigusliku ja faktilise aluse otsimine üle kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks. Ühtlasi ei ole kirjaliku põhjendamise eesmärk ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine (Riigikohtu halduskolleegiumi
6. oktoobri
7. a otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 36). Haldusorgani enesekontrolli kaudu peab haldusorgan jõudma selgusele otsuse õigsuses.“ (Riigikohtu halduskolleegiumi
8. novembri
9. a otsus asjas nr 3-3-1-49-08, p 11).Viidatud seisukoht kohaldub ka antud asjale.
10. Apellatsioonkaebuses on vastustaja märkinud, et EhS v.r § 25 lg 2 ei näe haldusorganile võimalust kaalutlusõiguse teostamiseks, st otsustada selle üle, kas ehitusluba jääb kehtima või mitte, sest kehtetus tuleneb automaatselt, kui on möödunud sättes märgitud ajaperiood. Siinkohal ei ole ringkonnakohtu hinnangul käesoleva kaasuse asjaolusid arvesse võttes mitte niivõrd oluline see, kas seadus näeb ette kaalutlusõiguse kohaldamise või mitte, vaid see, et haldusakt on sisuliselt jäänud täielikult motiveerimata. Motiveerimise kohustus esineb aga nii nende haldusaktide suhtes, kus on vaja teostada kaalutlusõigust kui ka nende suhtes, kus kaalutlusõiguse teostamiseks võimalus puudub (

§ 56lg 1).

Nagu eelnevalt märgitud, peab haldusorgan esiteks tuvastama vajalikud asjaolud, mis tingivad haldusakti andmise. Vastavalt tuleb need asjaolud ära näidata ka haldusaktis endas. Kui toimub isiku ärakuulamine ning isik esitab oma nägemuse, miks tuleb lugeda ehitamist alustatuks, peab haldusorgan näitama ära põhjendused, miks ta isikuga ei nõustu.

1. Kuna vaidlusalusest haldusaktist ei nähtu põhjendusi, mis viisid selle otsuse tegemiseni ning lisaks ei saanud kaebaja haldusmenetluses võimalust oma seisukohtade avaldamiseks, on vaidlusalune haldusakt õigusvastane ning halduskohus on selle õigesti tühistanud.
2. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb Mustvee linna apellatsioonkaebus rahuldamata.
3. Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgmist. EhS v.r § 25 lg 2 sõnastusest järeldub, et ehitusluba kaotab automaatselt kehtivuse, kui ehitamisega ei ole alustatud kahe aasta jooksul pärast ehitusloa väljastamist. Ringkonnakohus ei ole veendunud, et kui leiab tuvastamist, et ehitamist ei ole tõepoolest selle aja jooksul alustanud ja järelikult on ehitusluba kehtetuks muutunud, on võimalik veel ehitusluba kehtetuks tunnistada haldusorgani poolt. See tähendaks paradoksi, kuna kehtetuks tunnistamine tähendab kehtivuse kõrvaldamist, kuid kuna haldusakti kehtivus on juba kadunud tulenevalt seaduses sätestatud tingimuse saabumist, ei ole pärast seda enam kehtivust, mida saaks haldusorgan eraldi haldusaktiga tunnistada. Sellises olukorras võib ehitusloa täiendav kehtetuks tunnistamine tekitada õigusselguse asemel hoopis õigusselgusetust, kuna niisuguse praktika juurdumisel võivad isikud hakata väitma, et EhS v.r § 25 lg 2 eeldabki ehitusloa täiendavat kehtetuks tunnistamist ning kuni seda ei ole tehtud, ei ole ehitusloa kehtivus lõppenud. See omakorda tähendaks EhS v.r § 25 lg 2 sisutuks muutumist. Sellest tulenevalt võib olla olukorras, kus isik ei ole haldusorgani arvates alustanud õigeaegselt ehitamist ning ehitusluba on seetõttu kehtetuks muutunud, haldusorganil mõistlikum fikseerida oma seisukoht, et ehitusluba on kehtetuks muutunud, ning teha see teatavaks ehitusloa adressaadile. Võimalik, et selline fikseering oleks käsitatav tuvastava haldusaktina. Õiguskaitsevahendina saaks isik sellisel juhul pöörduda kohtusse ning taotleda seal HKMS § 37 lg 2 p 6 alusel tuvastamiskaebusega avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava fakti – et ehitusluba on jätkuvalt kehtiv – kindlakstegemist. Alternatiivselt oleks haldusorganil võimalik ka 4 ehitustegevuse keelamine, kui isik jätkab ehitamisega pärast ehitusloa kehtetuks muutumist pärast seaduses sätestatud tähtaega. Eelnevalt otsuse p-des 7-12 väljatoodut see siiski ei muuda, sest käesoleval juhul kuulub kaebus nagunii rahuldamisele. Käesoleval juhul on ebaselge see, kas algse ehitusloa kehtivus oli lõppenud või mitte, mistõttu tuleb ehitusloa kehtetuks tunnistamist lugeda siiski haldusaktiks. Ning ka juhul, kui ehitusloa kehtivuse lõppemine fikseeritaks haldusorgani poolt ilma, et seda kehtetuks tunnistataks, tuleb haldusmenetluse üldpõhimõtetest tulenevalt sellisel juhul ikkagi tuvastada kõik vajalikud asjaolud, isik ära kuulata ning oma seisukohta kirjalikult motiveerida. Seega kohaldub ka niisuguse lahenduse puhul kõik ülaltoodu.
4. Lisaks märgib ringkonnakohus, et ei ole veendunud ka selles, et EhS v.r § 25 lg 2 oli põhiseaduspärane. Kuna kaebus kuulub aga niikuinii rahuldamisele, ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve algatamine asjas võimalik ning ringkonnakohus seda küsimust põhjalikumalt ei käsitle.
5. Viimasena lahendab ringkonnakohus menetluslikud küsimused.
6. Kaebaja on esitanud täiendava tõendina
7. septembril 2016 tema ja kolmanda isiku vahel
8. a juunis sõlmitud kokkuleppe, mille järgi kolmas isik paigaldab vee- ja kanalisatsioonitrassi muuhulgas kaebaja kinnistule. Sellega soovib kaebaja tõendada, et ehitamist oli alustatud. Ringkonnakohus leiab, et kuna kaebus kuulub niikuinii ülaltoodud põhjustel rahuldamisele, ei ole täiendava tõendi võtmine asja materjalide juurde vajalik. Seetõttu pole vajalik peatuda ka küsimusel, kas uue tõendi esitamine alles apellatsioonimenetluses on käesoleval juhul HKMS § 198 lg 2 ja 3 järgi lubatav. Eeltoodu tõttu tagastatakse kaebajale tema poolt apellatsioonimenetluses esitatud dokumentaalsed tõendid.
9. Kaebaja on taotlenud menetluskuludena nõustaja kulude (250 eurot) ja kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu (15 eurot) väljamõistmist vastustajalt. Ringkonnakohus selgitab, et kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 15 eurot mõistis kaebaja kasuks välja juba halduskohus oma otsuses ning kuivõrd halduskohtu otsus jääb muutmata, ei ole riigilõivu teistkordne väljamõistmine vastustajalt vajalik ega võimalik. Nõustaja kulud koosnevad enamjaolt (210 eurot) halduskohtus kantud kuludest. Nähtuvalt asja materjalidest ei esitanud kaebaja halduskohtus õigeaegselt taotlust nende menetluskulude väljamõistmiseks ning seetõttu piirdus halduskohus oma otsuses vaid riigilõivu (15 eurot) väljamõistmisega kaebaja kasuks (tl 65). Kuna kaebaja poolt selles osas otsuse vaidlustamiseks esitatud apellatsioonkaebus oli esitatud apellatsioonitähtaja rikkumisega ning apellatsioonkaebus tagastati kaebajale ringkonnakohtu
10. septembri
11. a määrusega, ei ole võimalik ringkonnakohtul selles osas nõustaja kulude välja mõistmata jätmist ümber hinnata ning need kulud jäävad kaebaja kanda.
12. Küll tuleb aga kaebaja kasuks HKMS § 108 lg 1 alusel välja mõista apellatsioonimenetluses kantud nõustaja kulud 40 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene