3-14-50916/31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene

1. detsember 2015, Tartu 3-14-50916 Haldusasi J.A. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tekitatud kahju hüvitamiseks summas 1500 eurot Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
2. oktoobri
3. a otsus J.A. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja J.A. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet RESOLUTSIOON
4. Jätta J.A. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
5. oktoobri
6. a otsus muutmata, täiendades Tartu Halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
7. J.A. apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta kaebaja enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
8. jaanuar 2016). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. J.A. viibis vahistatuna eelvangistuses kriminaalasjas nr 11250100641 ajavahemikul
10. mai 2011 kuni
11. jaanuar
12. Lääne Ringkonnaprokuratuuri
13. mai
14. a määrusega piirati J.A. kirjavahetuse ja telefoni kasutamise õigust ning lühiajaliste kokkusaamiste õigust kuni vahistuses viibimise aja lõpuni. J.A. esitas
15. oktoobril 2011 Lääne Ringkonnaprokuratuurile taotluse piirangute tühistamiseks, kuna J.A. soovis suhelda oma naisega, kuid
16. oktoobri
17. a määrusega jäeti taotlus rahuldamata. Taotluse rahuldamata jätmise määruses selgitati, et tegemist ei ole suhtlemise keelu, vaid piiranguga, mistõttu on J.A. l õigus suhelda oma lähedastega menetleja nõusolekul määratud viisil ja ulatuses.
18. J.A. esitas Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles palus hüvitada Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) tekitatud kahju summas 1500 eurot. Kaebuse põhjendustes märgiti, et nii kaebaja kui ka tema lähedased esitasid menetlejale korduvalt suulisi taotlusi suhtlemiseks, kuid neid ei rahuldatud. Prokuratuur oli vastava küsimuse otsustamise andnud menetleja ehk PPA pädevusse. Kuna kaebajal ei avanenud võimalust oma perekonnaliikmetega suhtlemiseks, rikkus see tema õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele, inimväärikusele ning oli ühtlasi kaebaja suhtes diskrimineeriv ja piinav. Mainitud õigusest ilmajätmine tekitas kaebajale stressi ning see mõjus negatiivselt kaebaja tervisele. Kaebaja perekonnaliikmed ei olnud seotud uuritava kriminaalasjaga, seega ei oleks kaebaja saanud nendega suheldes kuidagi kriminaalmenetluse läbiviimist takistada või neid isikuid mõjutada.
19. Tartu Halduskohtu
20. oktoobri
21. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel: 3.
22. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb juhinduda riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-dest 1 ja 2 ning § 13 lg-dest 1 ja
23. Halduskohus leidis, et perekonnast eemalviibimine võib isikule stressi tekitada ning see võib äärmuslikel juhtudel ka isiku tervist kahjustada. Samas ei nõustunud halduskohus sellega, et kaebajale põhjustas väidetavaid kannatusi vastustaja ja et ta tegi seda tahtlikult. Prokuratuuri määrus, millega piirati kirjavahetuse ja telefoni kasutamise õigust ning lühiajaliste kokkusaamiste võimalust, oli kaebaja kui kahtlustatava suhtes ajendatud tema toimepandud kuritegude raskusest ja võimalusest, et kahtlustatava suhtlemine võib kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et väidetav stress oleks tema tervist kahjustanud viisil, mis oleks vajanud meditsiinilist sekkumist ning toonud kaasa rahalise hüvitise maksmise kohustuse. 3.
24. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja viibis vahistatuna eelvangistuses
25. maist 2011 kuni
26. jaanuarini
27. Lääne Ringkonnaprokuratuuri
28. mai
29. a määrusega piirati eelnevalt nimetatud õigusi kuni vahistuses viibimise aja lõpuni kriminaalasjas nr
30. Kaebaja ei vaidlustanud mainitud määrust, kuigi selles oli selgelt märgitud vaidlustamise kord. 3.
31. Lääne Ringkonnaprokuratuuri
32. oktoobri
33. a määrusega jäeti kaebaja taotlus rahuldamata, kuna prokuröri hinnangul püsis oht, et kaebaja suhtlus väljaspool kinnipidamisasutust võib kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist. Samas määruses selgitati kaebajale, et tegemist ei ole suhtlemise keelu, vaid piiranguga, mistõttu säilis kaebajal õigus suhelda oma lähedastega menetleja nõusolekul määratud viisil ja ulatuses. Seega andis prokuratuur kui kohtueelse menetluse juht otsustuspädevuse kaebaja lähedastega suhtlemise küsimuses menetlejale ning menetleja otsus kokkusaamist mitte lubada tulenes konkreetse kriminaalmenetluse eripärast ja menetluse vajadusest. Pärnu Maakohtu
34. oktoobri
35. a kohtumäärusega anti kaebaja kokkuleppemenetluses kohtu alla, kusjuures vahistamise kui tõkendi jättis kohus muutmata (kriminaalasi nr 1-11-11540). Pärnu Maakohtu
36. novembri
37. a otsuse resolutsiooni p 5 kohaselt otsustas kohus kõik kriminaalasjas kohaldatud kirjavahetuse, telefoni ja kokkusaamiste keelud KrMS § 1431 järgi tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Kohtuotsus jõustus
38. detsembril
39. Seega toimus nimetatud piirangute kohaldamine õiguslikul alusel kuni mainitud kuupäevani. 3.
40. Alates
41. detsembrist 2011 kuni
42. jaanuarini 2012 oleks piirangute kohaldamine kaebaja suhtes toimunud õigusliku aluseta, kui kaebaja oleks nimetatud ajavahemikul soovinud suhelda oma lähedastega ja vastustaja ei oleks seda võimaldanud. Kuna kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks vastavat soovi avaldanud, ei saanud kaebaja väidetavalt rikutud õigused kahjustada. Isegi kui taoline rikkumine oleks toimunud, siis arvestades riive lühiajalisust (11 päeva), ei oleks tegemist olnud intensiivse riivega ning seetõttu ei oleks rahalise hüvitise väljamõistmine olnud põhjendatud. 3.
43. Halduskohus leidis, et vastustaja tegevus ei ole kaasa toonud kaebaja õiguste õigusvastast riivet ning seega puudub ka hüvitamisele kuuluv kahju. Kaebaja viited Tallinna Halduskohtu ja 2 Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele ei ole asjakohased, kuna viidatud lahendite asjaolud ei lange kokku antud juhtumiga. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
44. J.A. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse. Kaebuse põhjendused: 4.
45. Halduskohus ei ole lahendi tegemisel arvestanud EIK-i asjakohase kohtupraktika (nt EIK-i lahendid asjades 63106/00 Vasil Sashov vs Bulgaaria; 5123/07 Rangelov vs Saksamaa; 42615/06 Varnas vs Leedu) ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni põhimõtetega. Halduskohus on kohtumenetlust läbi viinud ühekülgselt. Otsuses on vastuolusid. Nimelt on halduskohus leidnud, et piirangu tühistamiseks oleks kaebaja pidanud vaidlustama Lääne Ringkonnaprokuratuuri
46. mai
47. a määruse, samas on halduskohus märkinud, et
48. oktoobri
49. a määrusest nähtub, et prokuratuur on otsustuspädevuse kaebaja lähedastega suhtlemise küsimuses üle andnud menetlejale. 4.
50. ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 7 rikkumisena on käsitletud ka seda, kui eeluurimisvanglas ei ole kinnipeetavale lubatud lähedastega kohtuda (nt ÜRO Inimõiguste Komisjoni otsused asjades Grille Motta 11/1977; Lopez Burgos 52/1979). Halduskohus ei tuvastanud, miks ei lubatud kaebajal perekonnaliikmetega kontrollitud keskkonnas suhelda.
51. PPA vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt: 5.
52. Kaebaja viited Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 13 rikkumisele on paljasõnalised. Viidatud Tallinna Halduskohtu (haldusasi nr 3-12-1458) ja EIK-i lahendid ei ole käesoleva vaidluse puhul relevantsed. 5.
53. Vastustaja ei näe vastuolu halduskohtu otsuse p-de 11 ja 12 vahel, kuna neist esimeses käsitati kirjavahetuse ja telefoni kasutamise õiguse ning lühiajaliste kokkusaamiste piiramist kuni vahistuses viibimise aja lõpuni ning seda, et kaebaja pidi olema teadlik määruse vaidlustamise võimalusest Riigiprokuratuurile kaebuse esitamise võimaluse näol. Kohtuotsuse p-s 12 käsitati Lääne Ringkonnaprokuratuuri
54. mai
55. a määruse rakendamist kaebaja suhtes. Halduskohus leidis, et piirangu rakendamine toimus õiguslikul alusel kuni
56. detsembrini
57. 5.
58. Väited, mis puudutavad seda, miks halduskohus ei kontrollinud, miks kaebajale ei võimaldatud perekonnaliikmetega suhelda kontrollitud keskkonnas, on asjakohatud. Kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasuse kontroll toimub üldjuhul kriminaalmenetluse reeglite kohaselt ja kriminaalmenetluse raames üldkohtutes, mitte halduskohtus (vt ka Riigikohtu üldkogu
59. märtsi
60. a kohtuotsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 128). 5.
61. Apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud, milliseid tõendeid on halduskohus ebaõigesti hinnanud, seega on sellekohane väide alusetu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
62. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
63. Vaidlusaluses haldusasjas on küsimus selles, kas isikule on tekkinud väidetavat kahju, kuna kohtueelse kriminaalmenetluse kestel ei võimaldatud kaebajale lühiajalisi kokkusaamisi perekonnaliikmetega.
64. Piirang lühiajalisteks kokkusaamisteks kehtestati Lääne Ringkonnaprokuratuuri
65. mai
66. a määrusega (tl 4). Lääne Ringkonnaprokuratuuri
67. oktoobri
68. a määruses (tl 5) leiti, et taotlus piirangute tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuid sealjuures märgiti, et kaebajal on õigus suhelda oma lähedastega menetleja nõusolekul määratud viisil ja ulatuses. Seega ei tulnud 3 prokuratuuri määrusest absoluutset keeldu lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamiseks. Taotlus lühiajalise kokkusaamise võimaldamiseks perekonnaliikmega tuli otsustada igal üksikul juhul eraldi ning vastav otsustusõigus selles oli menetlejal ehk PPA-l.
69. Kaebaja viibis vahistatuna Pärnu arestimajas. Seega tuli tal lühiajaliseks kokkusaamiseks taotlust esitades lähtuda arestimaja sisekorraeeskirjas sätestatust. Arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 54 lg 2 kohaselt on vahistatul õigus lühiajalisele kokkusaamisele üks kord kuus, kestusega kuni kolm tundi. ASkE § 56 lg 1 sätestab, et kokkusaamine toimub kinnipeetu või kokkusaaja kirjaliku taotluse alusel ja arestimaja juhi või tema määratud ametniku loal. Kaebaja on väitnud, et nii tema kui ka tema perekonnaliikmed esitasid menetlejale korduvalt kaebaja arestimajas viibimise ajal suulisi taotlusi perekonnaliikmetega suhtlemiseks. Kaebaja sõnutsi neid taotlusi ei rahuldatud ning talle selgitati, et suhtlemisloa saamiseks tuleb taotlus esitada prokuratuurile.
70. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja ei ole väidetavate avalduste esitamisel järginud arestimaja sisekorraeeskirjast tulenevaid nõudeid. Kaebaja ega vastustaja ei ole kinnitanud, et kaebaja oleks esitanud nõuetekohaseid sooviavaldusi lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamiseks. Sellest tulenevalt võib järeldada, et kirjalike taotluste esitamata jätmise tõttu ei saanud menetleja või isik, kes võis anda loa kokkusaamiste toimumiseks, võtta asjas sisulist seisukohta. Ringkonnakohus ei leia, et kirjalike taotluste esitamine oleks pelgalt formaalne nõue ning lahendada tuleks ka suulised taotlused. Sisuliselt on tegemist loa andmise menetlusega ning vastav taotlus lahendatakse haldusaktiga, milles on märgitud ka keeldumise põhjused (ASkE § 58). Nõuet esitada taotlus kirjalikult ei saa pidada koormavaks ning ühtlasi ei saa olukorras, kus õigusakt näeb ette kirjaliku taotluse esitamise kohustuse, algatada haldusmenetlust suulise taotluse alusel. Ka haldusmenetluse seaduse § 14 lg 1 ls-st 2 tuleneb, et seadusega või selle alusel võib taotlusele ette näha kohustusliku vormi. Lisaks märgib ringkonnakohus, et ASkE § 8 lg-st 4 tuleneb, et arestimajja vastuvõetud kinnipeetule tutvustatakse allkirja vastu esimesel võimalusel arusaadavas keeles arestimaja sisekorraeeskirja, arestimaja päevakava ning antakse õiguste ja kohustuste kohta kirjalik teave. Seega pidi kaebaja olema teadlik sellest, millistel tingimustel kokkusaamiseks luba üldse taotleda saab.
71. Ringkonnakohus mõistab Lääne Ringkonnaprokuratuuri
72. mai
73. a ja
74. oktoobri
75. a määrusi selliselt, et sellest tulenes absoluutne keeld suhelda vaid nende isikutega, kellega suhtlemise tõttu võiks kahjustada saada kriminaalmenetluse läbiviimine. Perekonnaliikmed ja lähedased, kellel puudus seos uuritava süüteoasjaga, selle absoluutse keelu alla ei paigutunud, vaid nendega suhtlemisel tuli määrata see, mil viisil ja ulatuses seda õigust võimalik realiseerida on. Eelnevast tulenevalt on õigustatud järeldada, et suhtlemiseks perekonnaliikmetega pidi kaebaja esitama nõuetekohase taotluse, alles misjärel oleks vastustaja saanud igakordselt kaaluda, kas ja mis tingimustel kokkusaamisi perekonnaliikmetega lubada. Ringkonnakohus leiab, et antud kaasuse asjaolusid arvestades ei ole vastustaja õigusvastaselt toiminud. RVastS § 7 lg 1 kohaselt on aga haldusorgani õigusvastane tegu üks eeldusi kahju hüvitamise nõude rahuldamisel. Kui puudub haldusorgani õigusvastane tegu, ei ole alust rääkida ka väidetavalt kahjustada saanud õigushüvede riivest.
76. Kõrvaldamaks KrMS § 1431 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel kriminaalmenetluses kohaldatud lisapiiranguid, sh tingimust, et menetleja peab igakordselt kaaluma, kas luba anda või mitte, oleks kaebaja Riigiprokuratuurile pidanud esitama vastavasisulise määruse. Kaebaja seda ei teinud. Nagu eelnevalt mainitud, säilis kaebajale siiski teatud tingimuste olemasolul võimalus suhelda oma perekonnaliikmete ja lähedastega. Mõlemast eelnevalt mainitud Lääne Ringkonnaprokuratuuri määrusest järeldub, et suhtlemisloa saamiseks vastava isikute grupiga oleks kaebaja pidanud luba taotlema menetlejalt, kuid nagu ringkonnakohus tuvastas, ei saa 4 väidetavate suuliste avalduste esitamist pidada selliseks, mis tooks kaasa ka sisulise hinnangu andmise kokkusaamiste lubatavusele. Kuna asjas ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud nõuetekohaseid taotlusi või et vastustaja oleks taotlusi lahendanud, olid määrused aluseks kokkusaamiste mittelubamiseks. Kui kaebaja oleks esitanud vastutajale nõuetekohase taotluse ning selle rahuldamisest oleks keeldutud, oleks kaebaja saanud vaidlustada juba seda konkreetset keeldumist.
77. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et halduskohus ei ole asja lahendades kõiki olulisi õigusakte ja analoogsetes asjades tehtud lahendeid arvesse võtnud, on alusetud. Kuna vastustaja tegevuses puudus õigusvastasus, ei pea halduskohus hakkama kõrvutama käesoleva vaidluse asjaolusid nende lahenditega, mis on tehtud EIK-i ja muude siseriiklike kohtute poolt. Seda enam, et asja lahendades tuleb kohtul nii või teisiti arvestada konkreetse kaasuse asjaolusid ning varasemates lahendites sedastatu automaatne ja kontekstiväline arvestamine konkreetse vaidluse lahendamisel ei ole põhjendatud.
78. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
79. oktoobri
80. a otsus muutmata. Ringkonnakohus peab vajalikuks nimetatud otsust käesoleva otsuse põhjendustega täiendada. Apellatsioonimenetluses kantud mentluskulud jäävad kaebaja enda kanda (halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 ls 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene