← Eesti

2-14-58361/57

Obsah (11)§ 654§ 5§ 230§ 438§ 272§ 238§ 171§ 174§ 177§ 184§ 190

Tsiviilasi nr: 2-14-58361 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Margo Klaar ja Imbi SidokToomsalu Otsuse teg

) § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 24. Maakohus on jõudnud järeldusele, et hageja nõue seoses hageja garaažis toimunud vargusega ei kuulu rahuldamisele, kuna hageja ei ole tõendanud VÕS § 1043 alusel kostjate poolt kahju tekitamise õigusvastasust ega kostjate käitumisest põhjustatult endale kahju tekkimist (maakohtu otsuse põhjenduste p-d 22-25). Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse osundatud põhjendusi, mistõttu ei pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.

Ka apellatsioonkaebuses kordab hageja sisuliselt juba varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid hageja väiteid on maakohus otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud ning kolleegium ei pea vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata vastavas osas tõendeid maakohtust erinevalt või anda menetluses tuvastatud asjaoludele teistsugust õiguslikku hinnangut. Hageja esitatud asjaoludest ja tõenditest ei nähtu, et kostjatele etteheidetav tegevus ja tegevustus oleks põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4) hagejale väidetavalt kuulunud esemete vargusega garaažiboksist.

  1. Kolleegiumi arvates on maakohus jätnud hagi õigesti rahuldamata ka muus osas ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta vaidlustatud otsuse resolutsiooni. Küll tuleb muuta selles osas osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb hagi jätta rahuldamata eelkõige põhjusel, et hageja poolt väidetud kahju tekkimine ei saa hageja esitatud asjaoludel olla põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg-d 1 ja 4) kostjatele etteheidetavate rikkumistega. Hageja on kahjunõude esitamisel lähtunud käsitlusest, nagu oleks osa Tammsaare tee kinnistust kuulunud temale, ning nõudnud hüvitist, mis hageja arvates vastab samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kolleegiumi arvates on selline käsitlus õiguslikult põhjendamatu. Hageja enda poolt esitatud asjaoludel ei ole talle kuulunud garaažiboksi (aadressil Tammsaare tee 103b) kui ehitist ega ehitusalust maatükki. Seega ei saa hageja temale kuulunud omandiõiguse rikkumisele kahjunõude esitamisel tugineda.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul võiks hageja kahju VÕS § 127 normide järgi seisneda eeskätt liikmesuse väärtuse vähenemises. Samas on hagimenetlus põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (

§ 5

lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (vt nt Riigikohtu 20.06.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40).

§ 230

lg 1 järgi on poolel kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja on praegusel juhul menetluses küll väitnud, et tal puudub 6

(10)Tsiviilasi nr: 2-14-58361 Tammsaare tee kinnistu võõrandamise järgselt võimalus liikmesusest tulenevaid õigusi teostada. Samas ei ole hageja liikmesusest tulenevate õiguste teostamise võimatust hagetava kahju suurusega seostanud ega vastava varalise diferentsi kohta asjaolusid ega tõendeid esitanud. 27. Maakohus on (otsuse põhjenduste p-s 20) leidnud, et kuna hageja liikmesus hooneühistus on jätkuvalt alles, siis hooneühistule kuulunud kinnistu võõrandamisega ja sellest tulenenud garaažide lammutamisega ei ole hageja õigusi rikutud. Selles osas ei vasta maakohtu otsus kolleegiumi arvates

§ 438lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele.

Esmalt jääb otsuse teiste põhjenduste kontekstis ebaselgeks, mida on maakohus silmas pidanud, et „hageja õigusi ei ole rikutud“. Sellega võib olla silmas peetud, et kostjad ei ole hageja (subjektiivseid) õigusi rikkunud, et kostjad ei ole käitunud õigusvastaselt või et kostjate tegevus ja tegevusetus ei ole hagejale kahju tekitanud. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda vähemalt maakohtu poolt tuvastatud asjaolud asuda seisukohale, et hageja liikmesuse väärtus ei ole seoses hooneühistule kuulunud kinnistu võõrandamisega vähenenud. Vähemalt eelduslikult sõltub ühistu liikmesuse väärtus kolleegium arvates ka sellest, kas liikmel on (liikmesusest tulenevalt) võimalik kasutada kinnisasja ja sellel osaks oleva hoone kindlaksmääratud osa (HÜS § 2 ja § 3 lg 1) või mitte. Menetluses tuvastatud asjaoludel on hagejal liikmesus küll (õiguslikult) säilinud, kuid tegelikult ei anna see õigust kasutada Tammsaare tee kinnistul ega ühelgi teisel kinnisasjal asuva hoone kindlaksmääratud osa. Samuti pole teada, millal selline õigus hagejal võiks (uuesti) tekkida. Kostjate väited, et kostjat I (kui hooneühistut) ei ole likvideeritud ning et kostja I vara väärtus tervikuna ei ole kinnistu võõrandamise tõttu vähenenud, ei oma siinkohal määravat tähtsust.

  1. Eelmärgitut arvestades tuleb kõnealune põhjenduskäik (maakohtu otsuse p-st 20) jätta maakohtu otsusest välja.
  2. Seoses maakohtu otsuse põhjenduste p-s 18 märgituga lisab ringkonnakohus, et põhimõtteliselt võib nõustuda kostjate käsitlusega, mille järgi ei tulene seadusest ega kostja I põhikirjast hooneühistule kuuluva kinnistu võõrandamise keeldu. Seega võiks kostja I HÜS § 1 lg 1 kohast eesmärki (toetada ja soodustada oma liikmete majanduslikke huve läbi ühise majandustegevuse kinnisaja omamisel ja valitsemisel) teostada ka muudel kinnisasjadel ning selleks ei pea tingimata olema Tallinnas Tammsaare tee 103b asuv kinnistu. Kolleegiumi hinnangul saaks nende kostjate seisukohtadega nõustuda siiski eeldusel, et kostjale I kuuluks veel teisi kinnisasju (millel ühist majandustegevust arendada) või oleks tuvastatav kostja I reaalne võimalus 01.08.2013 seisuga (uus) kinnisasi omandada (vt selle kohta ka Riigikohtu 05.01.2009 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-129-08, p 7 ja 8). Selliseid asjaolusid ei ole praegusel juhul aga kohtu ette toodud ega tõendatud. Seega kostjate kõnealune teoreetiline käsitlus ei haaku menetluses tuvastamist leidnud asjaoludega.
  3. Lisaks vajavad maakohtu otsuse põhjendused täiendamist seetõttu, et maakohus on käsitlenud kostjate vastutust liiga kitsalt. Maakohtu otsusest nähtuva käsitluse järgi on 7

(10)Tsiviilasi nr: 2-14-58361 hageja esitanud mh kahju hüvitamise nõude (summas 45 594,50 eurot) seoses kostjate II ja III käitumisega HÜ Säde Kaks juhatuse liikmetena kostjale I kuulunud kinnistu müümisel. Maakohus on jätnud nõude rahuldamata, kuna kostjad II ja III ei ole käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ega seadusest tulenevaid nõudeid rikkudes, võõrandades kinnistu asukohaga A.H. Tammsaare tee 103b, kuna võõrandamine toimus üldkoosoleku otsuse alusel. Samuti ei leidnud maakohtu hinnangul tõendamist, et hageja oleks jäetud teavitamata garaažiboksi lammutamisest ning 01.08.2013 üldkoosoleku toimumisest. Osundatud järelduste aluseks olevate asjaolude tuvastamisel ei ole maakohus menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning apellatsioonkaebuse väited ei annaks teha maakohtust erinevaid järeldusi.
  1. Maakohus on jätnud samas tähelepanuta, et hageja ei ole rajanud kahju hüvitamise nõuet ainult kostjate II ja III kui kostja I juhatuse liikmete käitumisele ülalmärgitud kinnisasja müümisel. 12.01.2015 esitatud hagi täpsustuse põhjal (I kd, tl-d 88-93) on nõue esitatud ka seoses tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 32 tulenevate kohustuste rikkumisega kostjate II ja III kui hooneühistu liikmete poolt. Hageja on mh tuginenud väitele, et kostjad ja nendega seotud äriühingud ostsid ajavahemikus 20112014 kostja I liikmetelt nende liikmelisusi. Kostjate sellise tegevuse eesmärgiks ei olnud garaažibokside kasutamine, vaid kontrolli saavutamine kostja I juhtimise üle ja selle kaudu kostjale I kuulunud Tammsaare tee kinnistu võõrandamine. Kostjate II ja III eesmärgiks oli muuta hageja liikmesus kostjas I väärtusetuks ja saada varalist kasu hageja arvel. Hageja on 12.01.2015 menetlusdokumendi p-s 3.2 välja toonud ka väiteid kinnitavad asjaolud ning kostja I üldkoosolekute ja Tammsaare tee kinnistuga tehtud tehingute kronoloogia. Maakohus ei ole nende hageja väidete osas sisuliselt seisukohta võtnud ega hinnanud hageja poolt väidete aluseks olevate asjaolude kohta esitatud tõendeid.
  2. Kolleegium märgib, et hooneühistu liikmete omavahelise suhte määrab eelkõige TsÜS § 32, millest tulenevalt peavad liikmed omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Kolleegiumi arvates on hooneühistu liikmetel nii omavahelises suhtes kui ka suhtes hooneühistuga kohustus vastavalt panustada ühistu juhtimisse ja mitte kahjustada ühistu või teiste liikmete õigustatud huve. Selle kohustuse kui seadusjärgsest võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumine võib mh kaasa tuua liikme vastutuse VÕS § 115 lg 1 alusel. Eelmärgitu ei välista senise kohtupraktika põhjal VÕS § 1044 lg 1 järgi vastutust deliktiõiguse alusel, st paralleelselt saab nõude esitada ka VÕS § 1043 alusel. (vt nt Riigikohtu 31.03.2010 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 31). Hageja väidete õigsust eeldades võiks praegusel juhul kõne alla tulla eelkõige kahju hüvitamine VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel.
  3. Osundatud maakohtu minetus ei saanud aga kolleegiumi arvates praegusel juhul kaasa tuua ebaõiget lõpplahendit, kuna hagi jääb rahuldamata käesoleva otsuse p-des 25 ja 26 märgitud põhjusel. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei pea ka ringkonnakohus seetõttu vajalikuks hinnata kostjate II ja III poolt TsÜS §-st 32 tulenevate kohustuste 8
(10)Tsiviilasi nr: 2-14-58361 rikkumist ja heade kommete vastast käitumist puudutavate hageja väidete aluseks olevate asjaolude tõendatust. 34. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea juhindudes vajalikuks neid üle korrata (

§ 654lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib kolleegium järgmist. 35. Hageja leiab, et Tammsaare tee kinnistu turuhinna kohta esitatud Seven Kinnisvarakonsultandid OÜ eksperthinnangut (I kd, tl-d 134-152) ei saa pidada usaldusväärseks ning maakohus on jätnud andmata hinnangu eksperthinnangu usaldusväärsuse kohta. Kolleegium märgib esiteks, et sellel tõendil ei ole asjas tehtava lõpplahendi seisukohalt määravat tähtsust. Teiseks tuleb eeldada, et maakohus on hinnanud asja lahendamisel kõigi esitatud ja kogutud tõendite usaldusväärsust. Oma vastupidist seisukohta peaks menetlusosaline põhjendama ja põhistama. Hageja poolt esile toodud asjaolud ka ei võimalda pidada eksperthinnangut kui dokumentaalset tõendit (

§ 272

lg 2) ebausaldusväärseks ning jätta seda

§ 238lg 5 teise lause alusel tervikuna arvestamata.

Eksperthinnang on koostatud õige väärtuspäeva (01.08.2013) kohta, hinnangu koostanud isiku (LP) pädevuses puudub põhjus kahelda ning hinnang vastab kinnisasja turuväärtuse hindamise põhilistele sisulistele ja vormilistele nõuetele. Kolmandaks ei ole hageja ise esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kinnistu müügihind (189 000 eurot) ei vastanud kinnistu väärtusele. Menetluskulude jaotus 36. Ringkonnakohus ei muuda menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab ringkonnakohus

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

37. Maakohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud. Seetõttu ei määra menetluskulude rahalist suurust apellatsioonkaebuse lahendamisel kooskõlas

§ 174lg-ga 4 kindlaks ka ringkonnakohus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab käesolevas asjas kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

38. Hageja on saanud menetluse käigus menetlusabi. Maakohtu 20.01.2015 määrusega (I kd, tl-d 107-108) vabastati hageja hagi esitamisel nõutava riigilõivu tasumisest. Tallinna Ringkonnakohtu 18.01.2016 määrusega (III kd, tl-d 1-3) otsustati jätkata hagejale menetlusabi andmist

§ 184

lg 4 alusel ja loeti ta vabastatuks riigilõivu 1000 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel.

§ 190

lg-st 4 tuleneb, et kui hageja on saanud menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kuivõrd hagi ei rahuldata, tuleks hagejalt seega mh välja mõista riigilõiv, mille tasumisest hageja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud. Samas ei ole hageja majanduslik seisund ringkonnakohtule teadaolevalt praeguseks hetkeks paranenud, mistõttu peab 9

(10)Tsiviilasi nr: 2-14-58361 kolleegium põhjendatuks kohaldada

§ 190

lg-s 7 sätestatut ning vabastada hageja tema majanduslikust seisundist lähtuvalt kõnealuse menetluskulu riigituludesse tasumise kohustusest. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.