← Eesti

2-16-8280/27

Obsah (5)§ 36§ 35§ 150§ 146§ 143

Tsiviilasi nr: 2-16-8280 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-16-8280 Määruse tegemise aeg ja koht 06.01.2017, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parre

) §-st 35 lg 1 p-st 6 3

(7)Tsiviilasi nr: 2-16-8280 tuleneva üldreegli järgi lõpetatakse võlgniku pankroti väljakuulutamisega intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt ning puudub põhjus avaldaja suhtes erandit teha. Pankrotimenetluses järgib haldur seadusest tulenevaid tähtaegasi ning lähtub vara müügil võlausaldajate juhtnööridest. Viivise tasumise kohustus pankrotivarast ühele võlausaldajatest seab halduri olukorda, kus ta peaks viivitamatult osa võlgniku varast võõrandama, et hüvitada avaldaja menetluskulud vältimaks võlgniku kohustuse suurenemist. Menetluse edasine käik
  1. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.
  2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
  3. Kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 ja §-ga 659 kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse alusel esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu 09.09.2016 määrust on praegusel juhul vaidlustatud osas, millega määrati avaldaja menetluskulude suuruseks 1380 eurost suurem summa, samuti osas, millega määrati, et kindlaksmääratud menetluskuludelt arvestatakse võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras viivist alates vaidlustatud määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada osas, millega avaldaja menetluskulude suuruseks määrati 1735 eurot ületav summa, samuti menetluskuludelt viivise arvestamise osas. Muus osas tuleb jätta maakohtu määrus muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. TsMS § 654 lg 22 ja § 659 alusel esitab ringkonnakohus määruse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.
  4. Esmalt märgib kolleegium, et asja materjalidest nähtuvalt pole maakohus võimaldanud esitada pankrotihalduril seisukohta avaldaja menetluskulude osas. Maakohus on küll edastanud avaldaja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 08.08.2016 võlgniku juhatuse liikmele (I kd, tl 178), kuid pole pankrotihaldurilt seisukohta küsinud. Maakohus on rikkunud sellega TsMS 176 lg-s 8 sätestatut, sest pankroti väljakuulutamisega läheb võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile (

§ 36lg 1).

Kuivõrd pankroti väljakuulutamisega läheb haldurile üle õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara, tulnuks maakohtul küsida arvamust menetluskulude kindlaksmääramise taotluse osas pankrotihaldurilt ja mitte võlgnikult (

§ 35lg 1 p 2).

Seetõttu pole põhjendatud avaldaja vastuväide, et kaebaja pole avaldaja menetluskuludele õigeaegselt vastu vaielnud. Lisaks ei võtnuks vastuväidete esitamata jätmine iseenesest kohtult kohustust kontrollida kulude põhjendatust ja vajalikkust. 4

(7)Tsiviilasi nr: 2-16-8280
  1. Järgnevalt hindab kolleegium määruskaebuse väiteid seoses võlgnikult väljamõistetud menetluskuludega. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 09.03.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 14).
  2. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus pole kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud osas, milles maakohus rahuldas avaldaja taotluse 13.06.2016-28.07.2016 kantud menetluskulude osas (I kd, tl 165-166). Maakohtu määrusest nähtuvalt pidas maakohus 22.06.2016-28.07.2016 kantud kulusid põhjendatuks kokku 3,5 tunni ulatuses. Maakohus vähendas perioodil 22.06.-08.07.2016 tehtud kulutusi 0,75 tunni võrra ja 28.07.2016 kohtuistungil osalemise ajakulu 1 tunni võrra. Maakohtu määruse põhjendustest ei nähtu, et maakohus oleks perioodil 22.06.2016-28.07.2016 tehtud kulusid detailselt analüüsinud. Muuhulgas ei selgu maakohtu määrusest seda, milliseid ajavahemikul 22.06.-08.07.2016 tehtud avaldaja kulusid pidas maakohus põhjendatuks ja milliste kuluridade arvelt toimus 0,75 tunni ulatuses kulude vähendamine. Samuti pole maakohus hinnanud 13.06.2016 ja 20.06.2016 kulude põhjendatust ja vajalikkust. Tegemist on TsMS § 465 lg 2 p-st 8 tuleneva lahendi põhjendamise kohustuse rikkumisega. Ringkonnakohus peab võimalikuks selle rikkumise ise kõrvaldada.
  3. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pidada TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatuks ja vajalikuks hüvitamisele kuuluvaks kuluks perioodil 13.06.2016-28.07.2016 kantud järgmiseid kulusid: 13.06.2016 nõupidamine kliendiga 0,25 tundi; 20.06.2016 kulureal märgitud 20.06.2016 e-kirja asjaolude ja tõendite analüüs 0,5 tundi; 04.07.2016 ajutise halduri 01.07.2016 kirjaga tutvumine 0,25 tundi; 05.07.2016 nõupidamine kliendiga 0,5 tundi; 06.-08.07.2016 nõupidamine kliendiga 0,75 tundi; 28.07.2016 avalduse koostamine 0,5 tundi ja 28.07.2016 materjalidega tutvumine 0,5 tundi (kõik kokku 3,25 tundi). Ringkonnakohtu hinnangul pole tegemist selliste kuludega, mille väljamõistmist vastaspoolelt võib TsMS § 175 lg 1 mõttes pidada hagita menetluses põhjendatuks.
  4. Kolleegium nõustub maakohtu määruses märgituga, et nõupidamist kliendiga võib reeglina ja mõistlikus ulatuses pidada põhjendatud ning vajalikuks kuluks, kuid avaldaja taotluses märgitud kujul on selleks kulunud aeg ebamõistlikult pikk (kokku 3,5 tundi). Hagita menetluses kulude hüvitamisel tuleb arvestada, et kohus selgitab ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti (TsMS § 5 lg 3). Seetõttu ei saa 13.06.2016 ja 05.07.-08.07.2016 kulude (nõupidamised kliendiga, kokku 1,5 tundi) väljamõistmist vastaspoolelt kolleegiumi hinnangul põhjendatuks pidada. Nende nõupidamiste puhul ei nähtu ei taotlusest ega asja materjalidest, et need oleksid olnud seotud kohtule menetlusdokumendi koostamisega, seisukoha või tõendite esitamise vajadusega. 5
(7)Tsiviilasi nr: 2-16-8280
  1. 20.06.2016 ajakulu 0,5 tundi ei pea ringkonnakohus hüvitatavaks menetluskuluks TsMS § 175 lg 1 mõttes. Asja materjalidest ei nähtu, et 20.06.2016 oleks kohtule esitatud e-kiri, mille osas oleks maakohus nõudnud avaldaja seisukohta.
  2. Taotluse kohaselt on esindajal 04.07.2016 kulunud 0,25 tundi ajutise halduri 01.07.2016 kirjaga tutvumiseks ja selle selgitamiseks kliendile. Asja materjalidest ei nähtu, et ajutine haldur oleks sel kuupäeval kohtule kirja edastanud. Seega pole see kulu põhjendatud.
  3. 28.07.2016 kulureal on märgitud avalduse koostamise ajakulu 0,5 tundi. Kulureast ei selgu, millise avalduse koostamiseks on avaldajal 0,5 tundi kulunud. Sellel kuupäeval ei ole avaldaja kohtule avaldust esitanud. Kui avaldaja peab silmas menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, siis Riigikohtu praktikas on korduvalt leitud, et kuivõrd menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ning need saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes (vt nt Riigikohtu 06.05.2015 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 13).
  4. 28.07.2016 materjalidega tutvumist 0,5 tundi ei saa pidada hüvitamisele kuuluvaks kuluks, sest kulureast ei selgu, milliste materjalidega tutvumist on avaldaja silmas pidanud. Pankrotiasja materjalidest ei nähtu, et avaldaja esindaja oleks 28.07.2016 toimikuga tutvumas käinud.
  5. Eelmärgitut arvestades vähendab ringkonnakohus avaldaja menetluskulude taotluses märgitud ja perioodil 13.06.2016-28.07.2016 kantud kulusid ajakulu osas kokku 3,25 tunni võrra (maakohtu poolt vähendatud 0,75 tunni asemel). Maakohtu määrus jääb muutmata osas, milles maakohus vähendas 28.07.2016 kohtuistungil osalemise ajakulu 1 tunni võrra ja mõistis avaldaja kasuks riigilõivu 300 eurot. Selles ulatuses pole maakohtu määrust vaidlustatud.
  6. Muus osas ei saa maakohtule menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel kolleegiumi arvates diskretsioonipiiride ületamist ette heita.
  7. Eespool märgitust tulenevalt määrab kolleegium avaldaja põhjendatud ja hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahaliseks suuruseks 1735 eurot, sh riigilõiv 300 eurot ja kulud õigusabile 1435 eurot (10,25*140). Menetluskulud kuuluvad

§ 150lg 2 alusel hüvitamisele pankrotivarast.

28. Maakohtu määrus tuleb kolleegiumi hinnangul tühistada ka osas, mille kohaselt menetluskuludelt arvestatakse VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras viivist (maakohtu määruse resolutsiooni p 3). Maakohus on juhindunud TsMS § 177 lg-st 4, mille kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt 6

(7)Tsiviilasi nr: 2-16-8280 menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kolleegiumi hinnangul TsMS § 177 lg 4 pankrotimenetluses ei kohaldu. Pankrotiavalduse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud (riigilõiv, lepingulise esindaja kulu) on pankrotimenetluse kulud

§ 150lg 1 p 1 mõttes.

Pankrotiavalduse rahuldamise korral tasutakse pankrotimenetluse kulud

§ 150lg 2 kohaselt pankrotivarast.

Kuna võlausaldaja pankrotiavaldus käesoleval juhul rahuldati, kantakse pankrotimenetluse kulud, sh menetluskulud

§ 150lg 1 p 1 mõttes (riigilõiv ja lepingulise esindaja kulu), pankrotivarast.

Seda on maakohus vaidlustatud määruse resolutsiooni p-s 2 ka õigesti märkinud. 29. Kindlaksmääratud avaldaja menetluskulud hüvitatakse seega pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. Pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tegemist reguleerivad

§ 146

normid.

§ 146

lg-s 1 sätestatud väljamaksete tegemise järjekorda arvestades saab pankrotimenetluse kulud välja maksta alles pärast vara tagasivõitmise tagajärgedest tulenevaid nõudeid, elatist ja massikohustusi. Väljamaksete tegemine oleneb pankrotivara suurusest (vt ka Riigikohtu 10.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 12).

§ 143

lg 1 p 3 kohaselt koostab haldur pärast viimast nõuete kaitsmise koosolekut jaotusettepaneku, milles märgitakse muu hulgas andmed

§ 146lg-s 1 nimetatud väljamaksete kohta ja krediidiasutuses raha hoiustamise kohta.

Kuna pankrotihaldur on pädev tegema

§-s 146 nimetatud väljamakseid ja pankrotimenetluse kulud tuleb välja maksta alles pärast vara tagasivõitmise tagajärgedest tulenevaid nõudeid, elatist ja massikohustusi, oli ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul põhjendamatu viivise tasumise kohustuse märkimine menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis. Lisaks eelmärgitule oleks see ka vastuolus pankrotimenetluse normide üldise eesmärgiga asetada kõik võlausaldajad alates pankroti väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata sellest, millist liiki nõue neil on või millal see muutub sissenõutavaks. 30. TsMS § 178 lg 4 kohaselt määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata . 31. Määruse peale võib

§ 150lg 5 ning Ts

MS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 alusel esitada määruskaebuse Riigikohtule, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (vt ka ülalviidatud Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 11). (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.