Obsah (11)

§ 162§ 637§ 657§ 132§ 124§ 134§ 137§ 171§ 138§ 139§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise aeg ja koht 30. august 2016 Tartu Tsiviilasja number 2-

§-st 407 ja

§-st 410.

§-st 412 tuleneb hageja õigus nõustuda asja läbivaatamisega ilma tema osavõtuta. Asjaolu, et hageja väidete kohaselt on täitemenetlus läbi viidud ilma tema osavõtuta ja kinnistu müüdi turuhinnast odavamalt, ei puuduta kostjat, sest täitemenetlust viib läbi kohtutäitur. Ka see, et kostja on finantseerinud sundenampakkumisel suurema pakkumise teinud isikut, ei muuda kostja käitumist hea usu vastaseks, sest kostja kui krediidiasutuse eesmärgiks ongi oma teenuste pakkumine. Kostjal oli seadusest tulenev õigus rahuldada nõue kinnisasja arvel. Hageja viited kodule ja selle kaitsele ei ole asjakohased, sest sellise tõlgenduse puhul ei saakski kinnisasja, millel asub koduna kasutatav elamu, laenu tagatisena kasutada. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on kahju tekitanud või alusetult rikastunud. Hüpoteegiga koormatud kinnisasi müüdi kohtutäituri enampakkumisel ja enampakkumise käigus kujunenud hind ei ole samastatav turuhinnaga. Maakohus leidis, et olukorras, kus hageja ei ole suutnud täita võetud laenukohustust, mistõttu on kinnisvara enampakkumise korras müüdud, on ebaõiglane jätta kostja menetluskulud hageja kanda. Maakohus luges eelnimetatu erandlikuks asjaoluks

§ 162lg 4 mõttes ning jättis menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus jättis kostja menetluskulud tema enda kanda ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja palub jätta kõik apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus menetluskulude jaotamisel ületanud diskretsiooni piire ning see tõi kaasa kostja õiguste olulise riive. Hageja on teadlik, et ta ei täitnud lepingulisi kohustusi ning et tal on kohustus alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude 4 ulatuses. Otsustades pöörduda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudega kohtusse, pidi hageja arvestama, et hagi rahuldamata jätmisel tuleb tal hüvitada vastaspoole menetluskulud. Kostja kulude tema enda kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane. Täitemenetluse algatamine on hageja enda tegevuse/tegevusetuse tulemus, mille eest ei pea vastutama kostja. Kostja huvid on niigi kahjustada saanud, kuna hageja ei täitnud kohaselt lepingust tulenevaid kohustusi. Laenusaajad esitavadki kostja kui võlausaldaja vastu põhjendamatuid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagisid ning tegemist on olukordadega, kus laenusaajad ei ole suutnud täita võetud laenukohustusi, mille tulemusena on nende vara täitemenetluses realiseeritud. Seega tuleks maakohtu põhjenduste kohaselt neil kõigil juhtudel jätta võlausaldaja menetluskulud tema enda kanda. Selline olukord tekitaks võlausaldaja õiguste olulise rikkumise ning tooks kaasa materiaalse kahju. Maakohtu seisukoha püsima jäämisel võib tekkida olukord, kus võlgnik teadlikult võlausaldaja huvide kahjustamise eesmärgil esitab põhjendamatu hagi, kartmata, et talle võiks sellega menetluskulude hüvitamise kohustust kaasneda. Kostjat esindas kohtumenetluses tema enda töötaja ja seetõttu saab kostja menetluskuluks olla vaid kohtuistungitega seotud sõidukulu, mis ei ole märkimisväärselt suur või hagejale ebamõistlikult koormav.
2. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. Vastuse kohaselt on kohtuistungitel osalemine ning kostja esindamine kostja töötaja tööülesanne, mille eest ta saab töötasu. Palgalise esindaja töötasu ei saa olla menetluskulu tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes. Ka sõidukulu ei saa antud juhul olla menetluskuluks, kuna kohtus esindamine on seotud kostja töötaja tööülesannete täitmisega. Menetluskulude jaotuse otsustamine on kohtu diskretsioon.
3. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ning jätta menetluskulud täielikult kostja kanda.
4. mail 2016 täpsustas hageja ringkonnakohtu istungil nõuet ning palus vaadata maakohtu otsus ka kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas üle. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja käitunud hageja suhtes pahatahtlikult, hea usu põhimõtte ning heade kommetega vastuolus. Kostja poolt lepingu lõpetamine ning täitemenetluse algatamine on toimunud ajal, mil hageja viibis ravil ning kostja oli sellest teadlik. Kostja
5. juuli 2011 e-kirjast tulenevalt võib kinnistu müügi alghind olla 57 500 eurot. Samas on kostja esitanud nõude summas 75 000 eurot. Heatahtlikul lepingupartneril oleks olnud võimalik läbi rääkida kohustuse ajatamist või peatamist. Kostja on oma õigusi kuritarvitanud ning hagejale kahju tekitanud. Hagejale kuulunud kinnistu tegelik väärtus oli 306 003 eurot 39 senti. Kostja ei reageerinud hageja hõimlase e-kirjale, milles kostjat teavitati hageja haigestumisest. Kostja finantseeris hagejale kuulunud kinnistu ostu uuele omanikule. Maakohus on väljunud nõude piiridest, käsitledes tsiviilasja nr 2-12-9970 vaidlust. Kohtuotsuse põhjendustest ei ole jälgitav otsuse kujunemine. Hea usu põhimõtet on maakohus käsitlenud tsiviilasja nr 2-12-9970 valguses, mis ei puutu käesoleva asja vaidlusesse. Maakohus ei ole põhjendanud haginõude asjaolusid heade kommete ja hea usu põhimõttest lähtudes. Samuti ei ole maakohus analüüsinud nõude asjaolusid tulenevalt VÕS §-st
6. Maakohus ei ole tõendeid objektiivselt hinnanud. Kostja on esitanud ebaõigeid tõendeid (andmeid). Kostja vastuse kohaselt toimus juulis 2009 poolte kohtumine, hageja saatis
7. juulil 5 2009 kostjale kirja, ning hageja reageeris kostja lepingu ülesütlemisele
8. augustil
9. Hageja ei saanud seda kõike teha, sest hageja oli juulis haigestunud. Asjaolu, et täitemenetlus viidi läbi ilma hageja osavõtuta puudutab otseselt kostjat, sest kostja esitas avalduse täitemenetluse läbiviimiseks. Kostja esitas kohtutäiturile seisukoha, et kinnistu alghind võib olla 57 500 eurot. Samas kostja nõude suuruseks oli 75 000 eurot. Maakohus on jätnud nimetatud tõendi hindamata. Maakohus on jätnud ka eksperthinnangud vara väärtuse kohta hindamata. Kostja poolt kinnistu ostja finantseerimine on hageja, kui pikaajalise lepingupartneri suhtes, hea usu põhimõtte vastane. Ei ole välistatud, et kostja on käitunud vastuolus hea pangandustavaga või on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Maakohus ei ole analüüsinud VÕS § 1043 ja §
11. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja käitumine ei ole kunagi olnud hageja suhtes pahatahtlik. Lepingu ülesütlemise teatisele reageeris hageja
12. augustil 2009 e-kirjaga, milles hageja ei rääkinud, et ta ei saa tervise halvenemise tõttu võlgnevust tasuda, vaid avaldas, et maksed taastuvad. Põhjendamatu on hageja süüdistus, et kostja ei vastanud hageja hõimlase e-kirjale. On arusaamatu, mida hageja oleks pidanud vastama e-kirjale, milles oli märgitud, et makse pangale viibib ning püütakse leida kõikidele osapooltele sobivaim lahendus. Täitemenetlust puudutavate vastuväidete esitamine käesolevas menetluses ei ole lubatud ega põhjendatud. On tõendatud, et kinnisasja müüki alustati kõrgema hinnaga (159 779 eurot), kuid mitmed enampakkumised nurjusid huviliste puudumise tõttu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude osas tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus keeldub hageja apellatsioonkaebuse kahju hüvitamise nõude osas menetlusse võtmisest

§ 637lg 1 p 3 alusel, kuna kaebuselt ei ole tasutud riigilõiv.

Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus menetluskulude jaotuse osas tuleb rahuldada ning maakohtu otsus menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus teeb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega jätab menetluskulud maakohtus hageja kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta hageja kanda.

1. Hageja esitas hagiavalduses kaks nõuet: sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude ning kahju hüvitamise nõude. Maakohus jättis hagi mõlema nõude suhtes rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning rahuldada hagi. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab menetluskulude jaotuse.
2. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda kahju hüvitamise nõude osas.

§ 637

lg 1 p 3 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuselt ei ole tasutud riigilõivu. Hageja soovis kahju 306 003 euro 39 sendi hüvitamist. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on määranud tsiviilasja hinna valesti.

§ 132

lg-te 1 ja 5 kohaselt eeldatakse mittevaralise nõude puhul, et hagihind on 3500 eurot ning mittevaraliseks loetakse hagihinna tähenduses ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Maakohus jättis aga tähelepanuta, et hageja esitas lisaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudele ka kahju hüvitamise nõude.

§ 124

lg 1 esimese lause kohaselt määratakse raha 6 maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga. Seega on hageja kahju hüvitamise nõude hagihinnaks hüvitatava kahju summa 306 003 eurot 39 senti.

§ 134

lg 1 esimese lause kohaselt hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded. Seega

§ 132

lg 1 ja 5 ning § 124 lg 1 arvestades on tsiviilasja hinnaks maakohtus 309 503 eurot 39 senti (3500 + 306 003,39).

§ 137

lg 1 järgi on apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Hageja taotles apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamist. Ringkonnakohus rahuldas hageja taotluse menetlusabi saamiseks

1. detsembri 2015 määrusega ning vabastas hagejat riigilõivu 300 euro tasumisest apellatsioonkaebuselt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude osas. Hageja täpsustas oma nõuet
2. mai 2016 istungil ning palus rahuldada ka nõude kahju hüvitamise osas. Hageja palus vabastada teda kahju hüvitamise nõude osas apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Ringkonnakohus jättis
3. mai 2016 määrusega hageja taotluse menetlusabi saamiseks kahjuhüvitise nõude esitamisel rahuldamata ning andis hagejale tähtaja riigilõivu 2700 eurot tasumiseks. Hageja ei ole määratud tähtajaks riigilõivu tasunud. Kuivõrd apellatsioonkaebuse kahju hüvitamise nõude osas menetlusse võtmisest tuleb keelduda, ei analüüsi maakohus hageja etteheidet maakohtu VÕS §-de 1043 ja 1050 kohaldamata jätmise kohta ega hinda hageja esitatud tõendeid kahju suuruse kohta.
4. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude osas on põhjendamatu ning see tuleb jätta rahuldamata. Hageja leiab, et kostja on käitunud hageja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt, maakohus on väljunud nõude piiridest ega ole objektiivselt tõendeid hinnanud. TMS § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 3 järgi võib hagi esitada täitemenetluse lõpuni. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju (Riigikohtu
5. detsembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07, p 16;
6. novembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16;
7. märtsi 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-06, p 17). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja käitunud hageja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt. Hageja võlgnevus kostja ees tekkis jaanuaris–veebruaris 2009 (I kd, tl 32, 34), seega enne hageja haigestumist juulis
8. Sellele vaatamata ei ole kostja laenulepinguid enne
9. augustit 2009 üles öelnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostja tegevust lugeda ebamõistlikuks ega pahauskseks. Kostja kui laenuandja kasutas seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, et saada väljalaenatud rahalised vahendid võimalikult kiiresti tagasi. VÕS § 196 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Kui 7 mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Kostja on hagejale korduvalt andnud täiendavaid tähtaegu kohustuse täitmiseks ning
10. juuni 2009 e-kirjas teavitanud laenulepingu ülesütlemise võimalusest kohustuse täitmata jätmise korral. Ainuüksi asjaolu, et kostja ütles laenulepingu üles hageja haiguslehel viibimise aja jooksul, ei tähenda kostja hea usu põhimõtte vastast käitumist. Hageja võlgnevus ei tekkinud hageja haigestumise tagajärjel, vaid tegemist oli juba eelnevalt tekkinud võlgnevusega ning hageja oli sellest teadlik. Pooled on pidanud kirjavahetust hageja võlgnevusega seoses hiljemalt juunist 2009 (I kd, tl 36–37), seega enne hageja haiguslehele sattumist, ning e-kirjavahetusest nähtuvalt on kostja teinud hageja võlgnevuste likvideerimiseks tähtaegades järeleandmisi, pikendades tasumise tähtaegu (I kd, tl 37). Seega on kostja korduvalt andnud hagejale täiendavaid võimalusi võlgnevuse tasumiseks ning meelevaldsed on hageja väited kostja poolt õiguste kuritarvitamisest ja hagejale kahju tekitamisest. Samuti on alusetud hageja etteheited kohustuse ajatamata või peatamata jätmise kohta kostja poolt. Hageja ei ole lepingute kehtivuse ajal lepingute peatamist, s.o maksepuhkust, oma tervisliku seisundi tõttu või muul põhjusel taotlenud. Hageja on kogu aeg tasumist lubanud, nii juunis, kui ka
11. augusti 2009 e-kirjas (I kd, tl 40), kuid ei ole oma lubadusi täitnud. Hageja on ise kinnitanud võlgnevuse olemasolu (I kd, tl 88 pöördel). Hageja toimetati haiglasse terviserikkega
12. juulil
13. Seega ei ole õige hageja väide, et ta ei saanud haiguslehel viibimise tõttu kostja esindajaga
14. juulil 2009 kohtuda. Asjaolu, et hageja oli perioodil
15. juuli 2009 kuni
16. november 2009 haiguslehel, ei välista selle ajavahemiku jooksul e-kirjade saatmist. Hageja on ka kinnitanud, et e-kirju saatis hageja hõimlane hageja teadmisel (I kd, tl 88 pöördel, tl 122). Asjaolu, et kostja finantseeris hagejale kuulunud kinnistu ostu ostjale, ei ole hea usu põhimõtte vastane käitumine ning maakohtu seisukoht on selles osas õige. Kostja ei ole käitunud hageja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt, kui ta tegi kohtutäiturile ettepaneku kinnisvara enampakkumise alghinna määramiseks. Enampakkumise alghind kujuneb täitemenetluse seadustikus kehtestatud reeglite kohaselt ning enampakkumise nurjumise korral on võimalik alghinda langetada, küsides selle kohta sissenõudja ja võlgniku seisukohti (TMS § 100 lg 5). Esmastel enampakkumistel oli kinnisasja hind oluliselt kõrgem (I kd, tl 123–125). Pahatahtlikuks käitumiseks ei saa lugeda kostja hageja poolt hõimlase e-kirjale mittevastamist. Hageja hõimlane ei ole kostja lepingupartner ega olnud hageja volitatud isikuks pooltevahelistes laenusuhetes. Hageja hõimlase e-kiri (I kd, tl 6) oli informatiivne ega vajanud eraldi vastamist.
17. Hageja viide vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalikule rikkumisele on asjakohatu. Vastutustundlik laenamine tähendab, et laen peab vastama tarbija vajadustele ning olema kujundatud selliseks, et tarbijal oleks võimalik saadud krediit tagasi maksta. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Hageja ei ole kordagi väitnud, et laenulepingute sõlmimise ajal 2001 ei olnud ta suuteline laenu tagastama, vaid vastupidiselt on menetluse jooksul korduvalt kinnitanud, et on pikaajaliselt täitnud oma kohustusi korrektselt (I kd, tl 133, 171).
18. Maakohus ei ole haginõude piiridest väljunud. Maakohus selgitas, et hea usu põhimõttega ei ole vastuolus kostja poolt tsiviilasjas nr 2-12-9970 esitatud taotlused, kuid tegemist ei ole 8 maakohtu ainukese hinnanguga hea usu põhimõtte väidetavale rikkumisele kostja poolt. Maakohus on otsuses analüüsinud nii hageja väiteid, kui ka esitatud tõendeid, s.h poolte ekirjavahetust.
19. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja apellatsioonkaebus menetluskulude jaotuse osas põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Maakohus leidis, et kuigi üldreegli

§ 162

lg 1 kohaselt peaks jätma menetluskulud hageja kanda, on olukorras, kus hageja ei ole suutnud täita võetud laenukohustust, ebaõiglane jätta kostja menetluskulud hageja kanda ning põhjendatud jätta menetluskulud

§ 162

lg 4 alusel poolte endi kanda.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd maakohus jättis hagi rahuldamata, tuleks menetluskulud jätta üldreegli kohaselt hageja kanda. Asjaolu, et hageja ei suutnud täita võetud laenukohustust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul menetluskulude teistsuguse jaotuse aluseks.

§ 162

lg-t 4 ei saa kohaldada üksnes põhjendusega, et menetlusosaline on raskes majanduslikus olukorras.

§ 162lg 4 kohaldamine eeldab erandlike asjaolude olemasolu.

Menetluskulude välja mõistmata jätmine tsiviilasja kaotanud poolelt peab olema sellele menetlusosalisele olema äärmiselt ebaõiglane mitte üksnes tema majanduslikust seisundist lähtudes, vaid ka muudest objektiivsetest asjaoludest, mida ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul ei esine. 15.

§ 171lg 1 alusel jäävad menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda.

Kostja

1. juuli 2016 menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulud maakohtus sõidukulud 67 eurot 16 senti
2. septembri 2014 ja
3. jaanuari 2015 istungitele ning menetluskulud ringkonnakohtus riigilõiv apellatsioonkaebuse esitamisel 50 eurot ja sõidukulu
4. mai 2016 istungile 23 eurot 10 senti.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 139lg 1 järgi on riigilõiv menetlusosalise kohtukulu.

Kostja tasus 24. novembril 2016 apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu summas 50 eurot. Riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras ja see kuulub menetlusosalisele hüvitamisele. Kostjat esindas kohtumenetluses kostja töötaja, seega hüvitatakse kostjale

§ 175lg 2 järgi üksnes sõidukulud.

Ekslik on hageja seisukoht, et sõidukulu ei saa antud juhul olla menetluskuluks. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja sõidukulud põhjendatud. Seega saab kostja põhjendatud kuluks maakohus lugeda kokku 67 eurot 16 senti ning ringkonnakohtus 73 eurot 10 senti (riigilõiv 50 eurot ning sõidukulud 23 eurot 10 senti). Eespoolöeldut arvestades on kostja põhjendatud ja vajalik kulu, mis kuulub hageja poolt hüvitamisele 140 eurot 26 senti. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 9