Obsah (9)

§ 177§ 230§ 163§ 174§ 657§ 367§ 654§ 173§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Mati Maksing ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 29.12.2016, Talli

§ 177lg 1 p 2).

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. IN (hageja) esitas 19.01.2016 Harju Maakohtule hagiavalduse TN (kostja) vastu ühisvara osalise jagamise lepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmiseks summas 63 911,65 eurot. 08.06.2016 suurendas hageja oma nõuet ning palus lisaks kostjalt välja mõista viivitusintressi 17 543,67 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 02.04.2009 ühisvara osalise jagamise lepingu. Lepingu p-i 2.1.2 kohaselt jäi kostja lahusvaraks Tallinnas, XXX asuv kinnistu ning pooled leppisid kokku nimetatud kinnistu hagejale kuuluva ühisomandi osa üleandmises kostjale. Lepingu p-i 2.3 kohaselt hindasid pooled XXX kinnistu väärtuseks 3 500 000 krooni (s.o 223 690, 76 eurot).
3. Lepingu p-s 2.4.1 leppisid pooled kokku, et kui kostja võõrandab XXX kinnistu, kohustub ta tasuma hagejale 20 % nimetatud kinnistu müügikasumist, kuid mitte vähem kui 1 000 000 krooni (s.o 63 911,65 eurot).
4. Hagejale sai
5. aasta juulikuus teatavaks, et kostja on XXX kinnistu võõrandanud ning saatis sellest tulenevalt kostjale 19.07.2013 e-kirja, milles küsis kostjalt lepingu p-st 2.4.1 tuleneva kohustuse täitmise kohta. Kostja hageja e-kirjale ei vastanud ega ole täitnud ka oma lepingust tulenevat kohustust tasuda hagejale 20 % XXX kinnistu müügikasumist või vähemalt 63 911,65 eurot.
6. 25.01.2013 asjaõiguslepingu sõlmimisega sai kostja XXX kinnistu müügihinna 232 500 eurot täies ulatuses kätte hiljemalt 3 pangapäeva jooksul alates asjaõiguslepingu sõlmimisest ning seega tuleb kostja rahalise kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumiseks lugeda 31.01.
7. Kuivõrd kostja oma rahalist kohustust hageja ees tähtaegselt ei täitnud, sattus ta kohustuse täitmisega viivitusse. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt lisaks põhivõlale viivitusintressi tasumist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja viivisenõue kostja vastu on 17 543,67 eurot. 2
8. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 63 911,65 eurot; viivitusintressi perioodi 01.02.2013 kuni 08.06.2016 eest 17 543,67 eurot ja edasi viivise kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
9. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja järgmist. Lepingu sõlmimisel ei teadnud pooled kindlalt, kas kostja XXX kinnistu võõrandab või mitte. Leping oli sõlmitud edasilükkava tingimusega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 tähenduses. Leping nägi ette, millised on õiguslikud tagajärjed juhul, kui kostja XXX kinnistu võõrandab. Lepingus on üheselt välja toodud, et hageja peab kinnistu võõrandamisel saama vähemalt 1 000 000 krooni (ehk 63 911,65 eurot). Taolise miinimumsumma maksmise kohustus ei olnud lepingu kohaselt seotud „müügikasumi“ suurusega. Lepingu p-i 2.4.1 eesmärgiks oli kaitsta hageja huve, et ta kinnistu müügil saaks vähemalt 63 911,65 eurot, hoolimata sellest, kas ja millises suuruses on kostja „müügikasum“ või 20 % müügihinnast. Isegi kui sisustada nn „müügikasumi“ mõistet, tuleks ilmselt lähtuda kinnistu soetushinna ja müügihinna vahest. Kuid poolte ühine tahe oli lähtuda hagejale makstava rahasumma kindlaks määramisel sellest, et hageja peab saama 20 % müügikasumist, aga kui 20 % müügikasumist on väiksem kui 1000 000 krooni, siis on hagejal õigus viimati nimetatud rahasummale. Selline poolte ühine tahe vormistati kokkuleppena professionaalse õigusnõustaja ehk notari juures ka lepingusse. Seega erinevalt kostja poolt väidetust oli poolte tahe lähtuda protsendist sellisel juhul, kui see protsent ületab summat 1 000 000 krooni. Seejuures lepingu p-i 2.4.1 ega ka mitte ühegi teise lepingu punkti mõttes ei ole tähendust asjaolul, kas kostja võõrandab kinnistu hariliku turuväärtusega või mitte.
10. Hageja viivisenõue ei ole aegunud. Korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõuded aeguvad TsÜS §-s 154 kehtestatud eriregulatsiooni järgi. Hageja viivisenõude aegumistähtaeg algas
11. aasta (ehk selle kalendriaasta, mil hageja viivisenõue muutus sissenõutavaks) lõppemisest ehk 01.01.2014 kell 00.00 ning seega lõpeb selle nõude aegumistähtaeg alles 31.12.
12. Kostja vastuväited hagile
13. Kostja tunnistas hagi osaliselt, s.o 1761,85 euro ulatuses. Kostja hinnangul on viivisenõue põhjendamatu. Lisaks on viivisenõue perioodi 01.02.2013 – 08.06.2013 eest aegunud.
14. Kostja hinnangul on hageja tõlgendanud ebaõigesti ühisvara osalise jagamise lepingu p-i 2.4.
15. Lepingu p-i 2.4.
16. mõte ja tähendus oli kohustus tasuda hagejale 20 % XXX kinnistu müügikasumist. Sellel põhjusel sai müügilepingus fikseeritud kinnistu väärtus 3 500 000 krooni. Kasumi arvutamisel tuleb lähtuda poolte poolt XXX kinnistu väärtuseks hinnatud 3 500 000 kroonist (s.o 223 690,77 eurot) ja kostja poolt 25.01.2013 sama kinnistu EO-le müümisel saadud müügihinnast 232 500 eurot. Kostja müügikasum on XXX kinnistu võõrandamisel saadud 232 500 eurot miinus poolte poolt ühisvara osalise jagamise lepingu sõlmimise ajal fikseeritud väärtus 223 690,77 eurot, ehk 8809,23 eurot. Sellest kasumist tulebki kostja hinnangul hagejale hüvitada 20 %, mis on 1761,85 eurot.
17. Juhul kui poolte tahe ei oleks olnud lähtuda hüvitise suuruse määramisel kasumi protsendist, siis sellisel juhul olekski lepitud kokku, et XXX kinnistu võõrandamisel tuleb tasuda hagejale 1 000 000 krooni.
18. Kostja võttis ühisvara osalise jagamise lepingu p-s 2.1.
19. enda kanda kõik laenulepingutest tulenevad kohustused summas 6 409 088 krooni olukorras, kus ühisvara väärtus oli sama lepingu järgselt üksnes 4 120 000 krooni. Kostja arvates ei ole ühisvara osalise jagamise lepingu mõte kunagi olnud selles, et kostja võtab enda 3 kanda hageja osa laenulepingutest tulenevatest kohustustest võõrandamisel tasub veel 1 000 000 krooni. ja XXX kinnistu Esimese astme kohtu otsus
20. Harju Maakohtu 10.10.2016 otsusega rahuldati hagi osaliselt ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 63 911,65 eurot. Maakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda vastavalt hagi rahuldamise ulatusele (78,46 % hageja menetluskuludest kannab kostja).
21. Vaidlust ei ole selle üle, et: - 02.04.2009 sõlmisid pooled ühisvara osalise jagamise lepingu, mille esemeks oli XXX asuv kinnistu; - lepingu p-i 2.1.2 kohaselt leppisid pooled kokku nimetatud kinnistu hagejale kuuluva ühisomandi osa üleandmises kostjale; - lepingu p-i 2.3 kohaselt hindasid pooled XXX kinnistu väärtuseks 3 500 000 krooni (s.o 223 690,76 eurot); - lepingu p-s 2.4.1 leppisid pooled kokku, et kui kostja võõrandab XXX kinnistu, kohustub ta tasuma hagejale 20 % nimetatud kinnistu müügikasumist, kuid mitte vähem kui 1 000 000 krooni (s.o 63 911,65 eurot); - kostja müüs 25.01.2013 nimetatud kinnistu EO-le.
22. Pooled vaidlevad selle üle, kuidas tuleb tõlgendada lepingu p-i 2.4.1, st kas hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda kinnistu müügikasumist või mitte, kas laenukohustuste jagamisel on riivatud kostja õigusi ning kas hageja nõue on seaduslik ja kehtiv.
23. Riigikohus on selgitanud lahendi nr 3-2-1-56-11 p-s 12, et VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, peab tõendama

§ 230lg 1 järgi pool, kes sellele tugineb.

Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest lepingu tõlgendamisel sel juhul eelkõige tuleb lähtuda (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-109-10, p 11).

1. Kostja väide, et lepingut tuleb tõlgendada nii, et 20 % makstakse kasumist, ei järeldu tõenditest. Kohtule esitatud tõenditest ei järeldu, et poolte huviks oli hüvitise suuruse leidmine läbi sellise arvutuskäigu: 232 500 eurot (kostja müügikasum kinnistu võõrandamisel) - 223 690,77 eurot (ühisvara lepingu sõlmimise ajal fikseeritud väärtus) = 8809,23 eurot ning sellest kasumit tuleb hüvitada 20 %, mis on 1761,85 eurot. Kohus on seisukohal, et kostja arutluskäik sellisel viisil hüvitise suuruse leidmiseks on väär ja ei vasta lepingu eesmärgile.
2. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et lepingu p-st 2.4.1 tuleneb expressis verbis kostja kohustus tasuda hagejale XXX kinnistu võõrandamisel vähemalt 63 911,65 eurot hoolimata asjaolust, millises suuruses oli kostja võimalik nn müügikasum, vastasel juhul ei oleks pooled taolises miinimumsummas (1 miljon krooni) lepingus kokku leppinud. Kohtu hinnangul oli lepingu eesmärgiks garanteerida hagejale vähemalt 1 miljon krooni (63 911,65 eurot) juhuks, kui kostja kinnistu müüb. 4
3. Kuna tegemist on ühisvara osalise jagamise lepinguga, tuleb selle tõlgendamisel arvestada ka vastava lepinguliigi eripära: lepingu olemust ja eesmärki ning ühisvara jagamise mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust, samuti tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (VÕS § 29 lg 5 p-d 4 ja 5, lg 6). Olukorras, kus poolte vahel oli sõlmitud ühisvara osalise jagamise leping, mille p 2.1.2 kohaselt jäi kinnistu kostjale, hõlmab õiguspraktikas reeglina õiglase hüvitise tasumist teisele poolele omandi kaotuse eest. Samuti nähtub Riigikohtu praktikast, et kinnistu väärtuse hindamisel lähtutakse asja kui terviku väärtusest, mitte kinnistu soetushinna ja müügihinna vahest. Omandi väärtuses leppisid pooled kokku ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise ajal ja tingimusega, et kui kostja võõrandab XXX kinnistu, kohustub ta tasuma hagejale 20 % nimetatud kinnistu müügikasumist, kuid mitte vähem kui 1 000 000 krooni (63 911,65 eurot).
4. Eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti (TsÜS § 65). Lepingu p-i 2.3 kohaselt hindasid pooled XXX kinnistu väärtuseks 3 500 000 krooni (s.o 223 690,76 eurot) ning arvestades poolte võrdsuse põhimõtet vara jagamisel moodustub ½ osa 111 845,38 eurot, mis on tunduvalt suurem kui hageja nõue.
5. Vastavalt lepingu p-le 1.1.4 on kostja sõlminud laenulepingud laenusummas kokku 6 409 088 krooni ning lepingu p-i 2.1.3 kohaselt on pooled kokku leppinud, et laenulepingutest tulenevad kohustused jäävad kostja lahusvaraks. Kuigi üldreeglina pere huvides võetud laenu eest vastutavad mõlemad abikaasad, siis 28.06.2016 toimunud kohtuistungil kinnitas hageja, et laenud ei olnud võetud perekonna huvides. Hageja selgitas, et kinnistut ei müüdud kohe põhjusel, et hageja läks Hispaaniasse elama ning poeg jäi isaga kinnistule elama. Hageja oli nõus kinnistust loobuma eesmärgil, et tema poeg saab kuni täisealiseni seal elada ja kui kinnistu otsustatakse müüja, siis hageja saab vähemalt 1 miljon krooni. Kostja väide, et laenud võeti perekonna huvides, ei ole tuvastatud ega tõendatud. Lepingust ei nähtu, millised olid p-s 1.1.4 nimetatud laenulepingutest tulenevad kohustused ja milline oli nende kohustuste kostjale jätmise eesmärk. Lepingu p-st 2.1.3 nähtub selgelt, et laenulepingutest tulenevad kohustused jäävad kostja lahusvaraks. Kohus on seisukohal, et laenude lahususe korral ei muutunud laenulepingud abikaasade ühiskohustuseks ning abieluvaraleping annabki nõudeõiguse selles märgitud kujul ühisvara jagamiseks. EO on 05.02.2013 üle võtnud esimese laenukohustuse. Teine laen on kustutatud 05.02.
7. Ka TsÜS § 75 lg 1 kohaldamine ei võimalda asjas jõuda teistsugusele järeldusele. Poolte ühine tahe tuleneb lepingust, s.o leppida kokku minimaalses rahasummas, mida hageja kinnistu võõrandamisel on õigustatud kostjalt saama.
8. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada põhinõude osas ning kostja on kohustatud hagejale tasuma lepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmiseks 63 911,65 eurot.
9. Hageja viivisenõue on aegunud. Kohtule esitatud viiviseraportist (tl 69) nähtuvalt nõuab hageja viivist alates 01.02.
10. TsÜS § 146 g 1 kohaselt aegub tehingust tulenev nõue kolme aastaga. Hagiavalduse kohaselt sai kostja 25.01.2013 (reede) asjaõiguslepingu sõlmimisega kinnistu müügihinna 232 500 eurot täies ulatuses kätte hiljemalt 3 pangapäeva jooksul alates asjaõiguslepingu sõlmimisest, mistõttu tuleb kostja rahalise kohustuse täitmiseks lugeda 31.01.2013 (kolmapäev). Seega algas nõude aegumistähtaeg 01.02.
11. Kooskõlas TsÜS § 146 lg-ga 1 aegus nõue 01.02.2016, seega enne hageja poolt viivitusintressi nõudeavalduse esitamist.
12. Kohus rahuldas hagi osaliselt (78,46 % ulatuses). Kuna hagi jääb viivise nõude osas rahuldamata, jäävad menetluskulud

§ 163

lg 1 alusel hagi rahuldamise ulatust 5 arvestades 21,54 % ulatuses hageja kanda ja 78,46 % ulatuses kostja kanda.

§ 174

lg 4 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

Apellatsioonkaebus

1. Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada resolutsiooni p-de 2 ja 4 osas ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles jäeti hagi rahuldamata. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda.
2. Maakohus eiras lepingu tõlgendamisel lepingu p-i 2.2, milles pooled leppisid kokku, et nad ei oma pärast käesoleva lepingu alusel jagatava ühisvara jagamise osas teineteisele mingeid pretensioone ning on kokku leppinud, et käesoleva lepingu alusel jagatava ühisvara arvel teineteisele mingeid rahalisi kompensatsioone ei maksta. Viidatud lepingu punktist lähtumise asemel rajas maakohus oma otsuse hageja lepingulise esindaja paljasõnalisele väitele, et ühisvara osalise jagamise lepingus nimetatud laenud ei olnud võetud perekonna huvides. Hageja lepingulise esindaja kohtuistungil antud kinnitus ei ole tõend, millele saab tugineda kohtuotsuse tegemisel.
3. Juhul kui ühisvara osalise jagamise lepingus nimetatud laenud ei oleks võetud perekonna huvides, siis ei oleks nendest lepingutest tulenevaid kohustusi jagatud ühisvara jagamise lepinguga, sest need ei oleks olnud ühisvara hulgas. Lepingu p-s 1.1.4 nimetatud laenulepingutest tulenevad kohustused jäid kostja lahusvaraks alles selle sama ühisvara osalise jagamise lepingu sõlmimisega vastavalt p-le 2.1 ja 2.1.
4. Enne selle kokkuleppe sõlmimist oli tegemist abikaasade ühise ja perekonna huvides võetud kohustusega. Maakohus pidanuks lähtuma ka lepingu p-s 2.4.2 sätestatust, mille kohaselt juhul kui võlausaldajad ei anna nõusolekut kohustuste ülevõtmiseks, kohustub laenud tasuma kostja. Ehk siis üheselt oli selge, et tegemist oli perekonna huvides abikaasade poolt võetud kohustusega. Kui tegemist olnuks kostja lahusvaraks olevate kohustustega, siis ei oleks abikaasad vajanud võlausaldajate nõusolekut laenude kostja kanda jätmiseks.
5. Maakohus on eiranud lepingu p-i 2.1.
6. sisu, millega kostja võttis enda kanda kõik laenulepingutest tulenevad kohustused summas 6 409 088 krooni olukorras, kus ühisvara väärtus oli sama lepingu järgselt üksnes 4 120 000 krooni ja leidnud, et kostja peab hagejale veel midagi täiendavalt hüvitama. Ühisvara osalise jagamise lepingu mõte ei ole kunagi olnud selles, et kostja võtab enda kanda hageja osa laenulepingutest tulenevatest kohustustest 6 409 088 / 2 = 3 204 544 krooni ja XXX kinnistu võõrandamisel tasub veel 1 000 000 krooni. Ehk siis hagis toodud tõlgendusest lähtudes peaks kostja ühisvara jagamisel tasuma hagejale suurema summa kui kogu poole abielu jooksul omandatud ühisvara kokku. See ei olnud poolte tahe ega eesmärk.
7. Poolte tahe oli, et juhul kui nende ühisvaraks olnud vara väärtus tõuseb nii palju, et tekib kasum, siis see kasum jagatakse omavahel. Seega peab kostja tasuma hagejale 20 % kinnistu müügikasumist. Vastuapellatsioonkaebus
8. Hageja palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o osas, milles maakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata ja määras kindlaks menetluskulude jaotuse vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Hageja palub teha asjas 6 uue otsuse, millega rahuldada hageja viivisenõue täies ulatuses ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivitusintress 08.06.2016 seisuga 17 543,67 eurot ja edasi kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
9. TsÜS § 143 kohaselt ei saa kohus kohaldada aegumist omal algatusel. Antud juhul vaidles kostja hageja viivisenõudele vastu osaliselt (perioodi 01.02.2013 kuni 08.06.2013 osas). Sellest hoolimata on maakohus jätnud hageja viivisenõude rahuldamata täies ulatuses. Seega oleks maakohus igal juhul pidanud rahuldama hageja viivisenõude vähemalt perioodi eest alates 09.06.
11. Viivisenõude näol on tegemist korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõudega, mistõttu kohaldub viivisenõude aegumisele TsÜS §-s 154 sätestatud eriregulatsioon, mitte TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommenteeritud väljaandes on toodud välja, et viivisenõuet tuleb käsitleda „korduva kohustusena“ TsÜS § 154 tähenduses ja rõhutatud, et aegumist arvestatakse kalendriaasta kaupa, st aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes on nenditud järgmist: „Viivisenõude aegumisele kohaldatakse TsÜS § 154 lg-t 1, mille kohaselt on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Ka Riigikohus on eelkirjeldatud seisukohta oma lahendites korduvalt rõhutanud (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-95-08, nr 3-2-1-108-08 ja nr 3-2-1-52-10). Hageja viivisenõude aegumistähtaeg algas antud juhul
12. aasta (s.o selle kalendriaasta, millal hageja viivisenõue muutus sissenõutavaks) lõppemisest ehk 01.01.2014 kell 00.
13. Seega lõppeb hageja
14. aastal sissenõutavaks muutunud viivisenõuete aegumistähtaeg 31.12.2016 kell 24.
15. Viivisenõue ei ole aegunud.
16. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta pidas hageja viivisenõuet aegunuks ning luges aegumistähtaja alguseks 01.02.2013; miks maakohus ei nõustunud hageja väitega, et hageja viivisenõue ei ole TsÜS § 154 lg 1 kohaselt aegunud; miks maakohus kohaldas aegumist kogu viivisenõude osas, kuigi kostja taotles aegumise kohaldamist üksnes osale viivisenõudest. Vastustaja seisukoht
17. Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
18. Kostja palus jätta hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
19. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada viivisenõude rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus, millega hageja viivisenõue tuleb rahuldada.

1. Ringkonnakohus nõustub hageja vastuapellatsioonkaebuses toodud põhjendustega. Viivisenõude näol on tegemist korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõudega, mistõttu kohaldub viivisenõude aegumisele TsÜS §-s 154 sätestatud eriregulatsioon, mitte TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatu. TsÜS § 154 lg 1 kohaselt on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Ka Riigikohus on eelkirjeldatud seisukohta oma lahendites korduvalt rõhutanud (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-95-08 p 12, nr 3-2-1-108-08 p 11 ja nr 3-2-1-52-10 p 19). Hageja viivisenõude aegumistähtaeg algas antud juhul
2. 7 aasta (s.o selle kalendriaasta, millal hageja viivisenõue muutus sissenõutavaks) lõppemisest ehk 01.01.2014 kell 00.
3. Seega lõpeb hageja
4. aastal sissenõutavaks muutunud viivisenõuete aegumistähtaeg alles 31.12.2016 kell 24.00 ja viivisenõue ei ole üheski osas aegunud.
5. Hageja nõuab alates põhinõude sissenõutavaks muutumisest 01.02.2013 kuni kohustuse täitmiseni seadusjärgset viivist ja on esitanud viivise arvestuse. Kostja hageja viivise arvestusele vastuväiteid esitanud ei ole. Ringkonnakohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud VÕS § 113 lg 1 alusel. Rahuldada tuleb ka hageja taotlus viivise edasiulatuvaks väljamõistmiseks

§ 367alusel kuni põhinõude täitmiseni.

1. Eeltoodu alusel tuleb hageja viivisenõue rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 08.06.2016 seisuga 17 543,67 eurot ja edasi kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
2. Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja

§ 654lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

1. Maakohus on õigesti hinnanud ühisvara osalise jagamise lepingu p-st 2.4.1 tulenevat raha maksmise kohustust. Nimetatud punktis leppisid pooled kokku, et kui kostja võõrandab XXX kinnistu, kohustub ta tasuma hagejale 20 % nimetatud kinnistu müügikasumist, kuid mitte vähem kui 1 000 000 krooni (s.o 63 911,65 eurot). Seega oli hageja õigustatud kinnistu võõrandamisel saama vähemalt 63 911,65 eurot ja kuna hageja rohkem ei nõudnud, siis ei oma müügikasumi olemasolu ega suurus antud juhul tähtsust. Kostja on andnud omapoolse tõlgenduse sellele, kuidas tuli arvutada müügikasumit, kuid ei ole omistanud mingit tähelepanu lause teisele poolele, milles on kokku lepitud hüvitise miinimumsumma, olenemata müügikasumist. Seega ei ole kostja põhjendanud, miks kohus ei peaks arvestama lepingus sõnaselgelt kokku lepitud ja ühemõtteliselt kirja pandud kohustust.
2. Lepingu p 2.2, milles pooled leppisid kokku, et nad ei oma pärast käesoleva lepingu alusel jagatava ühisvara jagamise osas teineteisele mingeid pretensioone, ei puuduta käesolevat vaidlust. Hageja nõuab sellesama ühisvara lepingu täitmist ega ole esitanud muid pretensioone.
3. Kostja väited väidetavalt perekonna huvides võetud laenude kohta ei ole käesolevas menetluses asjakohased. Pooled on jaganud abielu kestel soetatud vara, sealhulgas võetud rahalised kohustused, vabatahtlikult vastavalt vaidlusalusele lepingule ja käesolev vaidlus ei puuduta rahaliste kohustuste jagamist. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 45.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. 46.

§ 173

lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. 47. Seoses hagi täieliku rahuldamisega, jätab ringkonnakohus

§ 162lg 1 alusel maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda.

48. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuste jõustumist (

§ 177lg 1 p 2).

8 /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv 9