← Eesti

2-15-18030/24

Obsah (7)§ 651§ 436§ 654§ 652§ 171§ 174§ 178

Tsiviilasi nr: 2-15-18030 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Gaida Kivinurm ja Margo Klaar Otsuse tegemis

) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

  1. Maakohus on mh tuvastanud järgmised asjaolud:  kostja on hageja isa;  kostja on
  2. a jooksul tasunud hageja ülalpidamiseks elatist kokku summas 2550 eurot, mis on keskmiselt 212,50 eurot kuus;  alates
  3. a jaanuarist annab kostja lapsele ülalpidamist summas 230 eurot kuus;  lapse ema on saanud kuni
  4. a novembrini lapsele riiklikku lapsetoetust summas 45 eurot kuus ja alates
  5. a detsembrist lapsetoetust ja lapsehooldustasu kokku summas 83,35 eurot kuus ja alates
  6. a jaanuarist 88,35 eurot kuus.
  7. Neid maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid hageja apellatsioonkaebuses ei vaidlusta ning ringkonnakohus võtab ülalmärgitud osas apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud (

§ 651lg 1 p 1).

  1. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas maakohus on lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes määranud õigesti kindlaks ülalpidamise ulatuse ning kas kostja on ülalpidamist seni andnud piisavas ulatuses (st ülalpidamiskohustust kohaselt täitnud).
  2. Kolleegium ei nõustu maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei ületanud igakuised lastehoiu kulud (sh söök)
  3. a-l aasta lõikes 40 eurot kuus ja alates
  4. a-st ei ületa need aasta lõikes 46 eurot kuus. Nende järelduste osas on maakohtu otsus

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8 nõuete kohaselt põhjendamata.

Ringkonnakohtul on võimalik see viga parandada ning maakohtu otsuse põhjendusi vastavas osas täiendada ja muuta.

  1. Ringkonnakohtu hinnangul asjas esitatud tõendid ülaviidatud maakohtu järeldust ei toeta. Tõenditest nähtuvalt moodustas juba lastehoiu kohatasu
  2. a-l 58 eurot kuus ja alates
  3. a jaanuarist on see 64,50 eurot kuus (I kd, tl-d 42, 104-105). Sellele lisandub söögiraha arvestusega 2,90 eurot iga lastehoius viibitud päeva kohta. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud maakohtu otsusest nähtuv eeldus, et lastehoiu kohatasu ei tule tasuda päevade eest, mil laps lastehoius ei käi või kui lastehoid ei tööta. Asja materjalide hulgas olevast lapsehoiuteenuse osutamise lepingu p-st 6.3.4 nähtub vastupidine – kohatasu puudutud hoiupäevade eest tagastamisele ei kuulu, tagastamisele kuulub ainult (ette tasutud) söögiraha. Maakohtu seisukoht, et suvekuudel laps lastehoius ei käi ja on kogu aeg vanavanemate või vanematega koos, on oletuslik. Kolleegiumi hinnangul võib küll pidada eluliselt usutavaks, et väikelapsed üldiselt haigestuvad sageli ning seetõttu ei saa iga päev lastehoius käia. 5

(8)Tsiviilasi nr: 2-15-18030 Haigestumise tõttu hoiust puudumise päevade arv ei ole aasta lõikes eelduslikult keskmiselt siiski suurem kui kolm päeva kuus. Kolleegiumi hinnangul võib eelmärgitut arvestades lugeda tõendatuks, et hageja lastehoiu kulude suurus ühes kuus on 116 eurot (sh kohatasu ja söögiraha).
  1. Eelmärgitu ei muuda praegusel juhul siiski ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust, et kostja ei ole lapse ülalpidamise kohustust rikkunud. Ringkonnakohtu hinnangul moodustavad hageja senised põhjendatud ülalpidamiskulud 465 eurot kuus (sh eluasemekulud 100 eurot; kulu hügieenitarvetele 5 eurot; toidukulud 100 eurot; mähkmekulud 40 eurot; tervishoiukulud 8 eurot; kulud ujumisele 36 eurot; kulud riietele ja jalanõudele 30 eurot; transpordikulud 10 eurot; lastehoiu kulud 116 eurot; meelelahutuskulud 20 eurot). Arvestades ka lapse emale makstavat lapsetoetust, on kostja senini andnud lapsele ülalpidamist piisavas ulatuses. Nagu ka maakohus on otsuses märkinud, on lapse põhjendatud ülalpidamiskulud seni jäänud ema kanda tegelikult väiksemas osas kui kostja kanda.
  2. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.

  1. Vastuseks apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib kolleegium esmalt, et lapse vajadusi ja kostja varalist seisundit puudutavas osas on kaebuses peamiselt korratud hageja varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid hageja väited on maakohus otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks väidetele veelkord vastata. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.
  2. Kolleegiumi hinnangul on maakohus talle seadusest tulenevat kaalutlusõigust lapse vajalike ja põhjendatud kulutuste suuruse hindamisel kohaselt teostanud, v.a ülalkäsitletud lastehoiu kulude osas. Kohus on kõigi oluliste asjaoludega ja tõenditega arvestanud. Arvestades vanemate poolt antavat ülalpidamist (kokku 460 eurot) ja riiklikku igakuist lapsetoetust (50 eurot), on kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni tema ülalpidamiseks igakuiselt kasutatav summa minimaalselt 510 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et sellise summa eest ei ole võimalik alla 3-aastast last ülal pidada.
  3. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu hinnanguga lapse eluasemekulude põhjendatud suurusele. Eelkõige üürikulu puudutavas osas tulnuks hageja emal korteri üürimisel arvestada pere tegelike rahaliste võimalustega. Lapse esmavajadused oleksid tema hetke vanust arvestades tagatud ka väiksemal elamispinnal (nt 1-toalises korteris). 6

(8)Tsiviilasi nr: 2-15-18030
  1. Perekonnaseaduse (PKS) § 99 lg-te 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülapidamise ulatust. PKS § 99 lg-te 1 ja 2 sõnastuse järgi tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt nt Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Maakohtu järelduste kohaselt ei ole käesolevas tsiviilasjas tõendamist leidnud, et hageja vajab ülalpidamiseks tavapärasest suuremaid kulutusi. Kolleegium nõustub selle järeldusega. Hageja seisukoht, et elatise suuruse määramisel tuleks lähtuda ainult reaalsetest kuludest, ei ole eelmärgitut arvestades õiguslikult põhjendatud.
  2. PKS § 101 lg-st 1 tulenevalt ei saa igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Laps võib kindlasti saada ülalpidamist ka seaduses sätestatud miinimummäära ületavas ulatuses, kui vanemate varaline seisund seda võimaldab. Praegusel juhul lapse vanemate sellised varalised võimalused asja materjalide põhjal tuvastatavad ei ole. PKS § 105 lg 3 järgi peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist, vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt nt Riigikohtu 16.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-21-69-13, p 18; 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Hageja ema enda varaline seisund ei ole hetkel selline, mis võimaldaks tal anda lapsele igas kuus ülalpidamist 388 euro ulatuses või muus seaduses sätestatud miinimummäära oluliselt ületavas ulatuses. Seda kinnitab mh hageja väide, et hageja ema abistavad hageja ülalpidamiskulude kandmisel tema vanemad. Hageja ei ole menetluses väitnud, et isa peaks andma elatist emast suuremas ulatuses.
  3. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus jätnud ebaõigesti arvestamata asjaoluga, et last aitavad ka vanavanemad. Kaebuses on välja toodud, et hageja ema tasub enda vanematelt saadud raha tagasi, kui ta leiab töö. Ringkonnakohtu hinnangul on need etteheited põhjendamatud. Kolleegium märgib, vanavanemate poolne abi on igati kiiduväärt, kuid vaidluse lahendamise seisukohalt see tähtsust ei oma. Last on kohustatud ülal pidama esimeses järjekorras tema vanemad (PKS § 96, § 105 lg-d 1 ja 2). Seega oli elatise suuruse määramise seisukohalt oluline praegusel juhul kindlaks teha vanemate varaline seisund. Väitele, et hageja ema peab vanavanemate poolt 7
(8)Tsiviilasi nr: 2-15-18030 tasutu tagastama, ei ole hageja maakohtu menetluses tuginenud. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine

§ 652

lg-s 3 sätestatud aluseid, mis võimaldaksid sellise uue asjaoluga apellatsioonimenetluses arvestada. Uue asjaolu esitamise lubatavust ei ole apellatsioonkaebuses ka põhjendatud (

§ 652lg 4).

Kõnealune väide on lisaks ka tõendamata. Asja materjalidest ei nähtu, et vanavanematel võiks olla hageja ema vastu nõue seoses tema eest lapse ülalpidamiseks tasutud summadega.

  1. Hageja väidete kohaselt toetas kostja teda vanemate kooselu ajal praegusest rohkem. See väide ei anna kolleegiumi arvates iseenesest alust asuda lapse põhjendatud vajaduste ja elatise suuruse osas maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on tuvastanud, et kummagi vanema (sh isa) varaline seisund ei ole hetkel selline, mis võimaldaks järeldada, et vanemate sissetulekust tulenevalt peaks lapse tavaline elulaad olema oluliselt kõrgem kui Eestis tavapärane. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus seejuures menetlusnorme rikkunud. Kolleegiumi hinnangul ei saa kohtu ette toodud asjaolude ja esitatud tõendite põhjal väita, et kostja ei soovi hagejat suuremas ulatuses toetada. Isa varaline seisund võis hageja vanemate kooselu ajal olla lihtsalt praegusest parem. Kostja on menetluses kinnitanud, et vastavate võimaluste paranemisel on ta meeleldi valmis hageja hüvanguks suuremal määral panustama. Arvestades kostja senist käitumist, eelkõige vabatahtlikku osalemist hageja ülalpidamises, puudub kohtul alus nendes kostja väidetes kahelda. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  2. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

38.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kostja ei ole praegusel juhul apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude kohta menetluskulude nimekirja kohtule esitanud. Ka tsiviilasja materjalidest ei nähtu apellatsioonimenetluses hüvitamisele kuuluvate menetluskulude kandmine kostja poolt. Eelmärgitut arvestades puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. 39.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.