Tsiviilasi nr 2-16-112236 EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG Kohus ei ole andnud luba otsuse edasikaebamiseks. Vastavalt TsMS § 637 lg-le 2¹ võetakse käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kui aga menetlusosaline leiab, et kohus otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit, on tal õigus kohtuotsust apellatsiooni korras edasi kaevata otse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2). Kohus selgitab, et menetlusabi taotluse esitamise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 p-le 9 kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Tulenevalt TsMS § 444 lg-st 2 kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. PlusPlus Baltic OÜ (hageja) esitas 21. juulil 2016 Viru Maakohtule S N (N , kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus summas 526,40 eurot, 18.07.2016 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 150,43 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuvad viivised 0,066% põhinõudelt päevas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kuna haginõue on varaline ja lähtudes TsMS §-dest 123, 124 lg-st 1, 133 ja 367 hagihind on 803,64 eurot, teeb kohus vastavalt TsMS §-dele 405 ja 444 otsust kirjeldava osata, põhjendavas 2
) § 30 lg-le 1 leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 06.02.2012 otsuse asjas nr 3-2-1-149-11 p-des 20-22 väljendatud seisukoha kohaselt võlatunnistus on konstitutiivne (abstraktne)
mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu
p-st 1 ja § 8 lg-st 2 tulenevalt võlasuhe võib tekkida lepingust ning leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
lg 1 ja § 82 lg 1 näevad ette, et tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning seda nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal.
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Hageja arvates kostja rikkus lepingut, jättes tasumata maksegraafikujärgsed maksed. Kostja poolt esitatud maksekorralduste kohaselt (tl 43-49) tasus ta alates 7.10.2014 kuni 7.04.2015 (k.a) igakuiselt 20 eurot PLUSPLUS INKASSO OÜ arvelduskontole nr XXX LHV PANK AS-is, viitenumbrile 23786233, seega kokku 140 eurot.
lg-st 3 tulenevalt kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Vaatamata sellele, et makse saajaks oli maksekorraldustel märgitud PLUSPLUS INKASSO OÜ (mitte hageja kui oli kokkulepitud), arvelduskonto number ja viitenumber, kuhu ülekanded olid kostja poolt tehtud, langevad kokku, mistõttu leiab kohus tõendatuks, et ajavahemikul 7.10.20147.04.2015 (k.a) täitis kostja 14.09.2014 kokkulepitud kohustust nõuetekohaselt. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et ta täidaks kohustuse peale 7.04.2015. Kokkulepe p 2.1 kohaselt pooled leppisid kokku, et kompromissisummale 590 eurot lisandub 20% aastas ning mille kostja kohustus tasuma iga kuu 10.kuupäevaks võrdsete osamaksetena summas 20 eurot. Kokkulepe olemuselt võib järeldada, et kokkulepitud 20% on intress. 4
lg 1 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolsete kohustuste rikkumise korral nõuda muuseas kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
lg 1 sätestab et, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.
lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
lg 1 lg 3 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui
§-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. Vastavalt kokkulepe punktile 3.2 kokkuleppe rikkumisel kohustus võlgnik tasuma hagejale viivist 0,5% päevas kokkuleppe punktis 1.1 nimetatud nõude tasumata põhiosalt. Arvestades kujunenud kohtupraktikat ei esita Hageja viiviste nõuet kokkulepe punktis 3.2 alusel vaid võtab viivisnõudel aluseks viivise määra 0,066% päevas. Viivisearvestus on järgmine: võla põhisumma (526,40) x viivitatud päevade arv
lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). 5
lg 1 sätestatud viivisemäära, mis on viiviste arvestamise ajal olnud 8 - 8,05% aastas. Lähtudes kõigest ülaltoodust rahuldab kohus hagi täies ulatuses ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla katteks 526,40 eurot, seisuga 18.07.2016 arvestatud viivis 150,43 eurot ja alates 19.07.2016 kuni kohustuse täitmiseni 0,066% põhinõudelt päevas. MENETLUSKULUD TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud, mis hüvitataks tunnistajale, kaasa arvatud hüvitis saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku eest, hüvitatakse poolele samadel alustel ja samas ulatuses, nagu hüvitatakse tunnistajakulud. Kuna hagi on rahuldatud täies ulatuses, seega on tehtud kostja kahjuks, jätab kohus kõik menetluskulud tsiviilasjas kostja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Seega hageja menetluskulud jäävad kostja kanda, kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kostjale hüvitatavad kulud puuduvad. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1, 2, 8 ja 9 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik. Hageja menetluskulud koosnevad riigilõivust summas kokku 175 eurot ja lepingulise esindaja kulust summas 288 eurot (tl 51). Kostja ei esitanud vastuväiteid hageja menetluskulude nimekirjale. Vastavalt TsMS § 138 lg 1 ja 2 menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Tulenevalt TsMS § 144 p-st 1 kohtuvälised kulud on muuhulgas menetlusosaliste esindajate kulud. Kohus, tutvudes tsiviilasjas toimiku materjalidega ja kulu liikidega leiab, et need on põhjendatud ja vajalikud ning on seotud menetlusega. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.