KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 30.11.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52635 Haldusasi M.M. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 30.09.2014 käskkirja nr 1.3-3/116-d tühistamiseks. Menetlusvorm Suuline, kirjalik. Menetlusosalised Kaebuse esitaja M.M., riigi õigusabi korras esindaja vandeadvokaadi abi Mihkel Gaver ning vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Irina Punko ja Gea Pais. Resolutsioon
- Rahuldada M.M. kaebus.
- Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 30.09.2014 käskkirja nr 1.3-3/116-d. 3.Rahuldada vandeadvokaadi abi Mihkel Gaver’i taotlus ning määrata tema poolt M.M.’le osutatud riigi õigusabi tasu suurusega 1494,00 eurot, millele lisandub käibemaks 298,80 eurot, ja riigi õigusabi kulud suurusega 126,00 eurot, kokku 1918,80 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Politsei- ja Piirivalveameti 19.05.2015 käskkirjaga nr 66-d algatati Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lääne Prefektuuri kriminaalbüroo lastekaitseteenistuse eriasjade uurija vanemkomissar M.M. suhtes võimaliku distsiplinaarsüüteo toimepanemise asjaolude väljaselgitamiseks ja kontrollimiseks distsiplinaarmenetlus. 30.09.2014 koostas PPA käskkirja nr 1.3-3/116d, millega määras PPA Lääne Prefektuuri kriminaalbüroo lastekaitseteenistuse eriasjade uurija vanemkomissar M.M.le distsiplinaarkaristuseks rahatrahvi tema kahekordse päevapalga ulatuses. Distsipinaarsüüdistuse kohaselt töötles M.M. jälitusmenetluse andmestikus KAIRI 12.11.2013 ühe isiku isikuandmeid, omamata isikuandmete töötlemiseks teenistusülesannete täitmisest tulenevat teadmisvajadust ehk õiguslikku alust ning 29.11.2013, 09.10.2013 ja 06.03.2013 töötles ta 11 isiku isikuandmeid sellisel määral, mis ületas andmete vajaliku töötlemise eesmärgipärasuse, s.o M.M. ei piirdunud üksnes kahe isiku puhul nende isikute ankeetide ja nendega seotud juhtumite vaatamisega, vaid töötles isikute andmeid rohkemal määral, kui talle teenistusalasest pädevusest tulenevalt info edastamiseks oli vajalik. Tulenevalt Isikuandmete katse seaduse (IKS) §-st 5 on isikuandmete töötlemine iga isikuandmetega tehtav toiming, sh päringute teostamine. Vaidlustatud käskkirjas asuti seisukohale, et selline tegevus ei põhinenud M.M. teenistusalasel teadmisvajadusel ning seega puudus õiguslik alus nimetatud liigsete päringute teostamiseks. 30.10.2014 esitas M.M. Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 30.09.2014 käskkirja nr 1.3-3/116-d tühistamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja: Kaebajale ei ole ette heidetud, et ta oleks andmebaase kasutades teinud eraelulisi või politseitööväliseid päringuid. Samuti ei heidetud kaebajale ette, et ta mingilgi viisil oleks saanud väidetava distsiplinaarsüüteo raames päringute tegemisest isiklikku kasu, sest kasu sai neist päringutest üksnes tööandja. Kaebuse esitajale heidetakse ette seda, et tema poolt andmebaasides tehtud päringud ületasid tema teadmisvajadust. Täpsemalt on etteheide ühe isiku osas (G.G., täisnimi on kinnises toimikus) selles, et M.M. lastekaitseteenistuse uurijana ei omanud päringute tegemise õigust väidetavalt varguse toime pannud isiku osas. Teiste isikute osas seisneb etteheide selles, et M.M. küll omas teadmisvajadust, kuid töötles andmeid suuremas kahus kui oli tarvilik selle teadmisvajaduse rahuldamiseks. Kuigi päringud ületasid väidetavalt teadmisvajadust, siis ei seisne etteheide ühelgi puhul selles, et päringuid oleks tehtud eraelulisest eesmärgist kantuna. Väär ja õigusaktidega kinnitamata on vastustaja lähenemine, et politseiametnikule lubatud toimingud on piiratud üksnes politseiametniku ametijuhendis sätestatud kohustustega. Kaebaja on seisukohal, et ametijuhendis sätestavad kirjeldatud kohustused ametniku poolt antava panuse miinimummäära, sätestamata siiski veel ametniku panuse lubatavat maksimummäära. M.M.l kui Politsei- ja Piirivalveameti töötajal oli kohustus ja seega õigustus aidata kaasa ka teiste PPA üldisemate ülesannete täitmisele. M.M. tööülesanded uurijana ja jälitusametnikuna ei olnud piiratud üksnes nende ülesannetega, mis olid nimetatud lastekaitseteenistuse uurija ametijuhendis. Sellise lähenemise õigsust kinnitavad mitmed Riigikohtu lahendid. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-13-01 p 2 sedastanud, et teenistuja peab enese töökohustuste täitmisel olema laiema visiooniga – teenistuja peab aitama kaasa ka tema poolt teenitava asutuse üldisemate kohustuste ja eesmärkide täitmisele. Riigikohus sõnastas mõtte järgmiselt: „Reeglina pole võimalik konkreetse ametikoha jaoks koostatud ametijuhendis anda ammendavat loetelu kõigist teenistusülesannetest nimetatud ametikohal ja nende täitmiseks vajalikest üksikutest toimingutest. Seega ei saa ametnik oma ülesannete täitmisel piirduda ametijuhendis sätestatu järgimisega. Ta peab oma ametikohast lähtuvalt juhinduma ka muudest õigusaktidest, millega on reguleeritud tema teenistusvaldkond. Tolliseaduse §-st 11 lg 1 tulenevalt täpsustatakse 2 tolliametnike ametikohustusi tollieeskirjadega. Teenistusülesannete määratlemisel tuleb arvesse võtta ka teenistuskoha olemust ja teenistussuhete laadi.“ Riigikohus on sama lahendi punktis 5 sedastanud sama idee raames veel, et ametniku töökohustuste ringi sedastamisel peab lähtuma ka institutsiooni tegevuse üldisematest eesmärkidest – teenistujal on kohustus aidata kaasa nende täitmisele. Viidatud kohtulahendi pinnalt on Riigikohtu praktika analüütikud teinud järelduse, et Riigikohtu varases praktikas on kujundatud seisukoht, et reeglina pole võimalik konkreetse ametikoha jaoks koostatud ametijuhendis anda ammendavat loetelu kõigist teenistusülesannetest nimetatud ametikohal ja nende täitmiseks vajalikest üksikutest toimingutest. Seega ei saa ametnik oma ülesannete täitmisel piirduda ametijuhendis sätestatu järgimisega. Ta peab oma ametikohast lähtuvalt juhinduma ka muudest õigusaktidest, millega on reguleeritud tema teenistusvaldkond. Samuti on Riigikohus märkinud, et teenistusülesannete määratlemisel tuleb arvesse võtta teenistuskoha olemust ja teenistussuhete laadi. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-27-01 p 6 sedastanud sarnaselt, et ametnik peab täitma ka neid ülesandeid, mis tulenevad muudest õigusaktidest, aga ka teenistuskoha olemusest ja teenistussuhte laadist, samuti ametiasutuse juhi või vahetu ülemuse korraldustest. Sama on väitnud Riigikohus ka lahendis nr 3-3-1-57-05 p-s
- Politsei ja piirivalve seadus (PPVS) § 1 lg 2 kohaselt on politsei ülesandeks avaliku korra tagamine. PPVS § 3 lg 1 kohaselt on politsei ülesanneteks süütegude ennetamine ja menetlemine. M.M. oli PPA töötaja. Ülaltoodud Riigikohtu lahendite kohaselt oli järelikult tema kohustuseks aidata kaasa kõigi PPA üldisemate eesmärkide saavutamisele. M.M. on korduvalt selgitanud, et käskkirjas etteheidetavate päringute tegemisega aitas tema enese hinnangul kaasa politseiliste ülesannete täitmisele. Selles vaidlust ei ole. Samamoodi oli M.M.l kohustus aidata kaasa Lääne Prefektuuri ja Kriminaalbüroo ülesannete täitmisele. Esindaja hinnangul on kõik käskkirjas nimetatud päringud ülaltoodud põhjustel lubatud. Lubamatute päringutega saaks tegu olla üksnes siis, kui päringud oleksid tehtud politseitöö välistest eesmärkidest kantuna, sellist etteheidet aga tehtud ei ole. PPA-siseselt on senise praktika kohaselt lubatud ka selliste kriminaalasjade menetlemine, millised ei kuulu ametijuhendi kohaselt isiku töökohustuste alla. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja Karin Sadama ütlustega on tõendatud, et igapäevase praktikaga kooskõlas ja isegi soositud on olukorrad, kus politseiametnik menetleb selliseid kuritegusid, mis ei ole sätestatud tema kui konkreetse teenistuse koosseisu kuuluva uurija ametijuhendis. Tunnistaja selgitas, et sellised kuriteod võivad ametniku menetlusse sattuda üldistatult kolmel moel: -esiteks olukord, kui uurija tuleb üle teisest teenistusest ja võtab pooleliolevad menetlused eelmisest teenistusest nö kaasa. Eesmärk on menetlusökonoomia, kuivõrd ressursikulu seisukohalt ei ole ratsionaalne hakata selgitama kõiki juba poolelioleva menetluse aspekte uuele uurijale. Ratsionaalsem on menetluse lõpuleviimine sama menetleja poolt; -teiseks juhuleid, ehk kui enese teenistuse menetluses oleva kriminaalmenetluse raames avastatakse kuritegu, mis ei kuulu konkreetse teenistuse põhitegevuse hulka. Selline kuritegu menetletakse tihti samuti lõpuni selle avastanud menetleja poolt, kuivõrd menetlusökonoomiliselt on ressursisäästlikum mitme seotud episoodi menetlemine ühe menetluse raames; -kolmandaks olukord, kui menetleja käib abistamas teisi ametnikke nende poolt läbiviidavates mahukamates toimingutes. Nt kaasatakse kinnipidamiste ja läbiotsimiste läbiviimisele tihti ka teiste teenistuste ametnikke, sest suurem rahvahulk tagab toimingu läbiviijate turvalisuse ja toimingu läbiviimise sujuvuse. Sellisel moel osaleb ametnik üksnes konkreetse toimingu juures ning ei menetle kuritegu lõpuni. Eeltoodust tuleneb esindaja hinnangul, et kui M.M.l on lubatud menetleda kuritegusid, mis ei ole sätestatud tema ametijuhendi grammatilise tõlgenduse kohaselt otseselt tema teenistuskohustusena, siis järelikult on temal ka õigus töötleda selle menetlusega seotud isiku andmeid, sh teha tema kohta päringuid IS-s KAIRI. 21.05.2015 toimunud kohtuistungil juhtis kohus vastuataja tähelepanu asjaolule, et vastustaja positsioon on nõrk selles osas, millised olid need konkreetsed õigusaktid, milliste nõudeid on M.M. oma tegevusega rikkunud. Vastustaja on viidanud Arvutivõrgu ja andmebaaside kasutamise korra ple 4.2, milles on säteatatud: „Andmebaaside kasutamine on lubatud ainult teenistuskohustuste täitmiseks.“ Kaebaja leiab, et selline regulatsioon on väga üldine ja seetõttu käesolevas asjas 3 mittekohaldatav. Sätte abstraktsuse tõttu ei saa leida, et M.M. oleks rikkunud viidatud korra punkti 4.
- Nimelt on teenistuskohustuste näol tegu äärmiselt laia mõistega. Mõiste teenistuskohustus hõlmab eneses kõiki politseiametnikule laienevaid kohustusi: enesetäiendamise kohustused; konkreetsed ülemuse poolt antud tööülesanded; üldiste eesmärkide täitmisele kaasaaitamine; kohustus käituda sündsalt ka väljaspool tööaega jne. Mõiste teenistuskohustus alla kuulub mh ka ametniku kohustus aidata kaasa üldiste politseiliste eesmärkide täitmisele. Kaebaja juhib siinkohal tähelepanu eelviidatud Riigikohtu lahenditele, kus on lahatud teenistuskohustuste olemust ja piire. Neist lahenditest tulenevalt võib järeldada, et politseiametniku teenistuskohustuste ring on oluliselt laiem tema ametijuhendis sätestatust. Kaebaja on endiselt seisukohal, et politseiliste andebaaside väärkasutusega ja distsiplinaarsüüteoga on tegu üksnes siis, kui politseiametnik kasutab andmebaase teenistusega mitteseotud eesmärkide saavutamiseks, s.o andmebaase kasutataks eraeluliste eesmärkide saavutamiseks. Kaebaja on seisukohal, et sama väidet toetab kaudselt ka kõnealuse korra p 4.2 – kui PPA oleks soovinud kehtestada andmebaaside kasutamisele konkreetsemad, rangemad ja piiravamad reeglid, siis oleks see olnud võimalik ja aktuaalne just kõnealuses korras. Korras oleks olnud võimalik sedastada, et andmebaase tohib kasutada ainult ametijuhendis märgitud eesmärkide saavutamiseks. Alternatiivselt oleks võinud märkida, et andmebaase on lubatud kasutada ainult otsese ülemuse poolt läbi dokumendihaldussüsteemi antud tööülesannete lahendamiseks. Veel oleks võinud alternatiivselt sätestada, et andmebaaside kasutamine on lubatud üksnes struktuuriüksuse eesmärkide saavutamiseks. Korras on aga valitud teine tee ning regulatsioon on väga üldine. Kaebaja hinnangul ongi selline regulatsioon mõistlik, kuivõrd politseiametnik vajab võimalust töö tegemiseks ilma ebamõistlike piiranguteta. Kaebaja on seisukohal, et viidatud Arvutivõrgu ja andmebaaside kasutamise kord ei kinnita vastustaja väidet, et info saaja peaks selle edastama ise seda eelnevalt kontrollimata. Kaebaja on juba eelnevalt viidanud, miks on kaebaja hinnangul politseiametniku teenistuskohustused laiemad. Lisaks on kaebaja andnud istungil ütlusi, mille kohaselt on temal kohustus enne info edastamist kontrollida selle usaldusväärsust. See on ratsionaalne olukorras, kus info edastaja on kaebajale enesele tuttav isik, aga teisele ametnikule mitte. Kaebaja leiab, et kui PPA-l on soov kontrollida rangemini andmebaaside kasutamise õiguspärasust ja andmete töötlemise eesmärke, siis on PPA-l võimalik kohaldada selle eesmärgi saavutamiseks kas tarkvaralisi või konkreetsetest juhenditest-käskirjadest tulenevaid piiranguid. Kuivõrd käesoleval ajal on PPA otsustanud selliseid piiranguid mitte rakendada ja ei ole kehtestanud andmebaaside kasutamist sisuliselt piiravaid õigusakte, siis sellest tulenevalt ei ole ka ühtegi akti, mida kaebaja oleks saanud rikkuda andmebaase tööalaselt kasutades. Kaebaja rõhutab, et temale ei heideta ette andmebaaside eraelulist kasutamist või põhjendamatut levitamist. M.M. näol on tegemist politseiametnikuga, kes on täitnud oma ametikohustusi põhjalikult ja püüdlikult. M.M. on pikaajalise politseistaažiga ning töötanud enamuse 23-aastasest staažist jälitusametnikuna Pärnu linnas. Nii pika aja jooksul saab jälitusametnik tuttavaks väga paljude inimestega – tal tekib oma informaatorite võrgustik. Paljud neist inimestest on sellised inimesed, kes ei julge erinevatel põhjustel pöörduda enese tähelepanekutega või neile edastatud informatsiooniga otse politsei poole või teiste ametnike poole. On loomulik, et politseisiseselt ametnikud ei tööta aastakümneid täpselt ühe koha peal, vaid roteeruvad erinevate positsioonide vahel. M.M. on Pärnu linnas töötanud uurijana nii Kaitsepolitseiametis, PPA Korruptsioonikuritegude teenistuses kui ka PPA Lastekaitseteenistuses. Oleks ebaõiglane ning avalikule korrale vastutöötav ja isegi jabur olukord, kus M.M. Lastekaitseteenistuse uurijana keelduks tegelemast muu temale laekunud informatsiooniga. Esindaja hinnangul tänases olukorras vastustaja aga just karistabki seda initsiatiivi, et isik on tegelenud teenistusega küll seotud, aga isiku teenistuskohustuseks grammatilisel tõlgendamisel mitteolevate ülesannetega. Kaebaja on seisukohal, et töötaja sellist initsiatiivi tuleks pigem soosida ja teda selle eest kiita. Antud asjas on olulise tähendusega asjaolu, et ka käskkirjas on nõustutud, et tõendamist ei ole leidnud ühegi päringu seotus isiku erahuvidega. Isikule heidetakse ette üksnes seda, et tema poolt teostatud päringud on olnud teostatud liiga suures mahus, olles siiski seotud PPA ülesannetega. Isiku 4 karistamine initsiatiivi eest võiks tekitada olukorras, kus ametnikud ei julge enam oma tööd teha. Kaebaja leiab, et PPA peadirektori 30.09.2014 käskkiri nr 1.3-3/116d ei ole materiaalselt õiguspärane, kuivõrd selles toodud järeldused ei põhine tõenditel. Vastustaja: Vaidlus puudub järgmistes asjaoludes: kaebuse esitaja töötas Lääne prefektuuri kriminaalbüroo lastekaitseteenistuse eriasjade uurijana. PPA peadirektori 20.12.2012 käskkirjaga nr 462 lisana 10 kinnitatud ametijuhendi kohaselt oli M.M. teenistusalaseks kohustuseks talituse uurimisalluvuses olevates kriminaalmenetlustes ja kriminaalmenetluse väliste jälitusmenetlusalaste toimingute ja menetluste läbiviimine. Kaebuse esitajal oli õigus kasutada seoses teenistusülesannete täitmisega politsei infosüsteemi POLIS jälitusmenetluse andmestikus (KAIRI). Kaebuse esitaja teostas päringuid 12.11.2013 G.G. ja 29.11.2013 R. M., H.M, R.P., M.A., A.P., J. M., H. M., A. M., M.-V.M. ja M.O. ning 09.10.2013 ja 06.03.2014 S.B. kohta (täisnimed on toodud kinnises toimikus). Vaidlus on selles, kas päringute tegemine toimus tulenevalt M.M. üldistest ülesannetest politseis ja eesmärgipäraselt, kas M.M. poolt on pandud toime süüline distsiplinaarrikkumine ja kas distsiplinaarmenetlus on viidud läbi objektiivselt ning igakülgselt. Vastustaja leiab, et M.M. pani toime teenistuskohustuse süülise rikkumise. Distsiplinaarmenetlus on viidud läbi nõuetekohaselt. Distsiplinaarmenetluse algatamisele eelnes kontrollmenetlus, mille käigus ilmnesid faktilised asjaolud distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta (PPVS § 91 lg 1 p 1). Distsiplinaarmenetlust alustati käskkirjaga ja kooskõlas PPVS § 91 lg 1 p 1 ja § 92 lg 1 nõuetega. Distsiplinaarmenetluse käigus selgitati rikkuja staatus, kas ja millist teenistuskohustust ta on eiranud, tema käitumise süülisus kooskõlas PPVS 92 lg 2 ja § 90 lg
- Selleks koguti distsiplinaarmenetluse käigus tõendeid – dokumente ja seletusi, milleks olid väljavõtted politsei andmekogu logidest, ning tunnistajate seletused. Kõik tõendid on asjakohased ja puudutavad kaebuse esitajale esitatud kahtlustust seoses kolmandate isikute andmete töötlemisega. Distsiplinaarmenetluse käigus on kogutud andmeid kaebaja isiku kohta ja võetud struktuuriüksuse juhi arvamus. Kaebajale tutvustati distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja, tutvustati tema õigusi ja kohustusi distsiplinaarmenetluse aluse isikuna, tutvustati kahtlustuse sisu, võeti seletus, võimaldati mitmel korral tutvuda distsiplinaarmenetluse materjaliga ja esitada vastuväiteid ning võeti vastu kaebaja poolt esitatud tõendid. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte on koostatud vastavalt nõuetele. Kokkuvõte on koostatud vastavuses PPVS § 92 lg 3 nõuetega. Kokkuvõttes on nimetatud isik, kellele heidetakse ette distsiplinaarsüüteo toimepanemine, iga kahtlustus on eraldi välja toodud, igat kahtlustust on analüüsitud koos kogutud tõenditega ja kaebaja vastuväidetega, kokkuvõttes on märgitud, milliseid seaduse nõudeid on kaebuse esitaja rikkunud (distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioon). Kokkuvõttes on hinnang kaebaja käitumise süülisusele (ATS § 74). Kokkuvõttes on kajastatud kaebajat iseloomustavad andmed tema teenistuskäigu ja isikuomaduste kohta. Kokkuvõttes on ettepanek kaebuse esitaja vastutusele võtmise, sh karistuse liigi ja määra osas. Kaebajal tutvus distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega, struktuuriüksuse juhi arvamusega ja esitas vastuväited, millele on antud arvamus käskkirjas. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri vastab vorminõuetele kooskõlas HMS § 54 ja 56 lg
- Käskkiri on antud pädeva asutuse ja ametniku poolt. Käskkirjast nähtub haldusakti väljaandmise kuupäev ja koht. Käskkirja andmise kaalutlused on esitatud. Käskkirjas osundatakse kohastele õiguslikele alustele. Käskkiri vastab sisunõuetele. Käskkirjas on kirjeldatud distsiplinaarsüütegu, osundatud tõenditele, mis kinnitavad kaebuse esitaja poolt toime pandud rikkumist ja süüd ning analüüsitud kaebuse esitaja vastuargumente, kaalutud ja põhjendatud, miks otsustati kaebuse esitajat karistada ja karistuse liigi valikut. Käskkirjas on märgitud, millise õigusakti nõudeid on kaebuse esitaja rikkunud. Karistuse määramisel on arvestatud kaebuse esitaja isikuga ja teenistuskäiguga. Käskkirjas on piisava selgusega osundatud käskkirja andmise aluseks olevatele dokumentideledistsiplinaarmenetluse kokkuvõte, struktuuriüksuse juhi arvamus ja kaebuse esitaja kirjalikult esitatud 5 vastuväited. Viitamine on tehtud sellise täpsusega, et on leitav see osa distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest, millel distsiplinaarvõimu teostaja käskkirjas peatub ja tugineb. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja on liialt kinni kriminaalmenetluse põhimõtetest, arvestamata distsiplinaarmenetluse printsiipe. Ükski kõnealune juhtum ei olnud kaebaja või tema struktuuriüksuse menetluses. Võttes aluseks kaebaja teenistusülesanded, kaebaja saadud info, kõne all olevate isikute kohta tehtud päringuid ning kõrvutades neid tunnistajate selgitustega, võib järeldada, et piisas saadud info edastamisest isikutele, keda see võiks huvitada. Kaebajal puudus teenistuslik vajadus või muu mõjuv põhjus uurida andmebaasidest nende isikute kohta kogutud teavet. Kaebaja väide tõsta päringuga info usaldusväärsust on vastusolus kriminaalmenetluse põhimõtetega (KrMS § 32 ja § 62), millest tulenevalt ei saa kaebaja otsustada teise menetleja asemel info väärtuse ja vajalikkuse üle ning millises mahus seda infot kriminaalmenetluses kasutatakse. Kaebaja ei ole selgitanud, kas ja mil moel tõstis päringute tegemine info usaldusväärsust. Vastustaja ei ole rikkunud uurimispõhimõtet. Kui M.M.le tundus, et mingi oluline fakt või tõend jääb tähelepanuta, tulnuks sellele ka osundada ja taotleda või esitada vajalik dokument. Vastustaja kinnitab, et kaebuse esitajale ei heideta ette info põhjendamatut levitamist või andmete töötlemist eraelulistel eesmärkidel. PPA väidab, et kaebuse esitaja on rikkunud andmetöötluse põhimõtteid ja pani sellega toime distsiplinaarrikkumise. Kõne all oleval juhtumil ei saa andmete töötlemine toimuda õigusliku aluseta. Üldjuhul seostatakse õigusaktides (IKS § 6, § 10, § 12, § 15; KrMS § 121 lg 1; siseministri 22.12.2009 määrus nr 92) andmebaaside kasutamist ja andmete töötlemist teenistusülesannete täitmisega. See tähendab, et tööks antud vahendeid saab kasutada üksnes tööülesannete täitmise eesmärgil. Selliseks tööks saab lugeda struktuuriüksusele põhimäärusega ja ametnikule ametijuhendiga pandud kohustusi. Käskkirja kohaselt rikkus M.M. oma tegevusega Arvutivõrgu ja andmebaaside kasutamise korra p 4.2, mille kohaselt tuleb andmebaase kasutada ainult teenistuskohustuse täitmiseks. Tegemist on juba 01.01.2010 kehtiva nõudega. Teenistusülesannete käigus saadud info, mis ei ole otseselt seotud konkreetse ametniku teenistusülesannetega, edastatakse üldjuhul saadud kujul pädevale ametnikule. Vastasel juhul toimuks andmebaaside kasutamine ja andmete töötlemine piiramatult ja kontrollimatult. Päringute tegemist saaks alati õigustada üldise teadmisvajadusega ja sellega varjata andmebaaside kasutamise tegelikku eesmärki. Kuigi pealtnäha tundub, et sellega põhjendamatult kitsendatakse politseiametniku-jälitaja tegevuse ulatust, on see põhiõigusi, seaduslikkuse ja andmetöötluse põhimõtteid arvestades proportsionaalne. Samuti leiab vastustaja, et info usaldusväärsust ja vajalikkust saab eelkõige hinnata see ametnik, keda info puudutab, arvestades temal olevat muud teavet, sest tema vastutab oma tegevuse eest. M.M. tegevust oleks võinud õigustada teadmisvajadus. M.M. kinnitas 21.05.2015 kohtuistungil, et mõned isikud olid temale teada juba varasemast ajast, mil ta tegeles majanduskuritegudega. Samuti tuleb panna tähele, et 12.11.2013 ja 09.10.2013 päringud (kokku oli tehtud neli päringut) on tehtud sünniaja ja isikukoodi järgi (G.G. ja S.B. juhtumid), mitte nime järgi. Vastustaja hinnangul M.M. info väärtus ei olnud suur. Ainus tulemus ei olnud seotud õiguskaitseorganite tegevuse tulemusega, vaid tsiviilkohtumenetlusega maakohtus. Kaebaja ei ole tõendanud, et maakohtus kasutati tema poolt kogutud või tuvastatud asjaolusid. Vastustaja leiab, et M.M.le oli juba enne päringute tegemist teada, kellega on tegu ja info usaldusväärsuse kontrollimiseks puudus vajadus. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, sh kaebuse esitaja vande all antud seletust, tunnistaja vande all antud ütlusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. 6 Poolte vahel on põhivaidlus selles, kas M.M. poolt päringute tegemine 12.11.2013 G.G. osas ning 29.11.2013 R.M., H.M., R.P., M.A, A.P., J.M., H.M, A.M, M.-V.M. ja M.O. ning 09.10.2013 ja 06.03.2014 S.B. (täisnimed kinnises toimikus) osas toimus tulenevalt tema üldistest ülesannetest politseis ja eesmärgipäraselt ning kas M.M. on toime pannud distsiplinaarsüüteo. Vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kohaselt Politsei-ja Piirivalveameti (PPA) Lääne Prefektuuri Kriminaalbüroo Lastekaitseteenistuse (LKT) eriasjade uurija vanemkomissar M.M. tunnistati süüdi Politsei-ja Piirivalve seaduse (PPVS) § 86 p 1 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo (teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine), s.o teenistuskohustuse süüline mittenõuetekohane täitmine, toimepanemise eest ning temale määrati PPVS § 88 p 2 (rahatrahv kuni kümnekordse päevapalga ulatuses) alusel distsiplinaarkaristuseks rahatrahv kahekordse päevapalga ulatuses, mis on 106,44 eurot. Politseitöötaja ülesandeks on avaliku korra tagamine, st süütegude ennetamine ja menetlemine. Ilma vajaliku koostööta erinevate politseiüksuste vahel oleks see ilmselgelt problemaatiline. Samuti koostöö erinevate üksuste vahel mõjutab ka uurimise kiirust, tõhusust ja kvaliteeti. Riigikohus on oma kohtulahendites (nr 3-3-1-13-01; nr 3-3-1-27-01; nr 3-3-1-57-05) asunud seisukohale, et teenistuja peab enese töökohustuste täitmisel olema laiema visiooniga – teenistuja peab aitama kaasa ka tema poolt teenitava asutuse üldisemate kohustuste ja eesmärkide täitmisele. Riigikohus leidis, et reeglina pole võimalik konkreetse ametikoha jaoks koostatud ametijuhendis anda ammendavat loetelu kõigist teenistusülesannetest nimetatud ametikohal ja nende täitmiseks vajalikest üksikutest toimingutest, seega ei saa ametnik oma ülesannete täitmisel piirduda ametijuhendis sätestatu järgimisega. Riigikohus märkis, et teenistuja peab oma ametikohast lähtuvalt juhinduma ka muudest õigusaktidest, millega on reguleeritud tema teenistusvaldkond ning et teenistusülesannete määratlemisel tuleb arvesse võtta ka teenistuskoha olemust ja teenistussuhete laadi. Riigikohtu hinnangul ametniku töökohustuste ringi sedastamisel peab lähtuma ka institutsiooni tegevuse üldisematest eesmärkidest – teenistujal on kohustus aidata kaasa nende täitmisele. Riigikohus on sedastanud, et ametnik peab täitma ka neid ülesandeid, mis tulenevad muudest õigusaktidest, aga ka teenistuskoha olemusest ja teenistussuhte laadist, samuti ametiasutuse juhi või vahetu ülemuse korraldustest. Nendest Riigikohtu seisukohtadest lähtub ka halduskohus käesoleva kohtuvaidluse lahendamisel. 21.05.2015 toimunud väljasõiduistungil kuulati tunnistajana vande all üle M.M. vahetu ülemus Karin Sadam, kelle ütluste kohaselt töötas ta Lääne Prefektuuris Lastekaitseteenistuse (LKT) vanemana ajavahemikul 01.01.2010 kuni 30.11.
- M.M. töötas ajavahemikus 01.07.2012 kuni 31.09.2014 samas teenistuses Lastekaitseteenistuse eriasjade uurijana. M.M. põhiülesandeks oli tegelemine jälitusmenetlusega. Lastekaitseteenistus kuulus kriminaalbüroo koosseisu, millel on oma põhimäärus, kus on kirjeldatud ka Lastekaitseteenistuse tegevus ehk milliseid kuritegusid menetleb Lastekaitseteenistus. Kriminaalpolitseinik oma töö käigus võib saada teavet, mis ei puuduta Lastekaitseteenistuse pädevuses olevaid kuritegusid. Kui tegemist on ametnikuga, kes töötab kriminaalpolitsei valdkonnas pikemat aega, siis sellel perioodil kujunevad välja inimesed, kellega suheldakse ning kellelt saadakse infot (see võib olla jätkuv olenemata üksusest), mida ei saa välistada ka kaebaja suhtes. Teenistuse vanemana eelkõige huvitas tunnistajat see, et menetluses vajalik info saaks kogutud, kontrollitud ja analüüsitud eelkõige LKT asjades. Politsei oma töös puutub kokku ja saab erinevat informatsiooni ja kui see võib viidata kuriteole või sellega seotud isikutele, siis ei saa seda informatsiooni tähelepanuta jätta. PPA-l on infosüsteemide kasutamise kord, millega peavad infosüsteemi kasutavad isikud olema tutvunud. KAIRI-i kasutamise korra rikkumise suhtes pöörduti tunnistaja poole, kes küsis kaebuse esitaja käest, kas see on toimunud või mitte. Tunnistaja ei mäletanud kaebaja vastus, miks ta isikuid vaatas, kuid need võisid olla temale teadaoleva 7 informatsiooni kohaselt seotud võimaliku süüteoga. Kaebaja menetluses oli ka kriminaalasju. Kaebaja ametijuhendit vaadates on tema põhilised tegevused seotud jälitustööga. Kaebuse esitaja töökoht oli tema kabinet, kuid see tegevus ei hõlma ainult kabinetis istumist ja andmebaaside kasutamist. Kaebaja asus tööle lastekaitseteenistusse, töötades eelnevalt teises talitluses ning pikaajaliselt töötades on välja kujunenud isikute ring, kes teavad, et see inimene töötab politseisüsteemis, seda politseiametnikku usaldatakse ning edastatakse temale informatsiooni. Teatud menetlustoimingutes, mis nõuavad enama inimressursi kasutamist, nt läbiotsimine jms, kasutatakse teiste üksuste abi, nad on ise ka kaasanud inimesi teistest üksustest. Lastekaitseteenistuse töötajaid on palutud appi mitte ainult lastekaitsega seonduvalt. Tunnistaja ise palus kaebajal minna teisele üksusele appi (kui palutakse teistelt üksustelt abi, siis vajaduse korral minnakse ka neile appi). Tunnistaja sõnul korruptsioonikuritegude osas on võimalik, et M.M. on osutanud abi. LKT jälitaja võis käia teistel abis, seda ei ole ametijuhendis kirjas, kuid see oli tavapärane tegevus. Tunnistaja väitel oma valdkonna asja uurimisel lastekaitsega seonduvalt menetleti ka neid asju, mis tulevad selle menetluse käigus välja ja mis ei ole lastekaitse valdkonnaga seotud. Konse puhkeküla territooriumil olevas ujumiskohas
- aastal V. L. pani toime kuriteo. Tunnistaja K. Sadam kinnitas, et LKT perioodil on ta ka ise menetlenud kuritegusid, mis ei seondu lastekaitsega. Juhul, kui mõni kolleeg pöördub nende poole abi saamiseks, siis on isiku enda otsustada, kas ta vaatab KAIRI-st või mitte, lähtutakse teadmisvajadusest, kui ei ole lastekaitsega seotud. Tunnistaja selgitas, et mahukas kriminaalasjas laekub põhiasjale juurde ka muud informatsiooni, siis tuleb hinnata, kes neile selle informatsiooni andis, üldiselt mingit informatsiooni saades tuleb kaaluda, miks seda informatsiooni edastatakse, kas selline isik üldse on olemas jms. Informatsiooni saades tuleb tuvastada, kas konkreetne inimene on olemas, seda saab vaadata KAIRIst, MIS-st ning kui on näha, et saadud teabel ei ole seost lastekaitse asjaga, siis edastatakse informatsioon vastavale politseiametnikule ehk siis kui tuvastatakse, et info ei puutu menetluses olevatesse asjadesse, võetakse ühendust politseitöötajaga, kes on sellega seotud. Tunnistaja väitel ka teiste üksuste töötajad on laste vastu suunatud kuritegudes isikute kohta informatsiooni talle edastanud, sellisel juhul veendub ta isiku olemasolus, kontrollib isikukoodi, kasutades politseiinfosüsteeme (MIS, KAIRI). Tunnistaja väitis kohtus, et tema poolt saadud informatsioon võib abiks olla tema kolleegile. Tunnistaja edastab informatsiooni peale esmast kontrollimist. Selleks, et aru saada, kas konkreetne isik eksisteerib, piisab tema isikukoodi teadasaamisest. Samas isikukoodi vaadates ei ole teada, kas isik on elus või surnud, kus on tema sünd registreeritud, samuti ei näe, kas ta on varem karistatud jms, kuid kuna KAIRI ja MIS andmebaasid on ühendatud, saab näha ka isiku karistusregistri andmeid jms. Samal väljasõiduistungil võeti kaebuse esitajalt vande all seletus, mille kohaselt tema oma tööülesandeid täites lähtus politsei põhifunktsioonist, milleks on võitlus kuritegevusega. M.M. on 24aastase jälitaja tööstaažiga. Politseitöös on oluline üksuste vahel informatsiooni jagamine, mida ta ka tegi. Kui talle laekus informatsioon, näiteks varavastased- või majanduskuriteod vms, siis pidas ta oma kohustuseks informatsiooni edastada vastavale üksusele, kes sellega tegeles. Tavapärane on, et kõigepealt tuleb informatsiooni kontrollida, et mitte edastada valeinformatsiooni ja risustada politsei andmebaasi KAIRI. M.M. poole pöördusid usaldusisikud, andsid talle informatsiooni, mida ta kontrollis ja edastas vastavale üksusele. M.M. uuris infot politsei andmebaasidest MIS ja KAIRI, need on kriminaalpolitsei igapäevased põhitöövahendid. S. B. (täisnimi kinnises toimikus) kohta laekus temale informatsioon, et isik paneb toime kuritegusid. S.B. diskrediteeris PPA-d, nimetades ennast politseiagendiks, selle informatsiooni sai M.M. oma usaldusisikult. S.B-ga seonduv taustauuring oli seoses infoga, et ta paneb Eestis toime kelmusi, öeldes, et tal on „politsei katus“. Kelmusi pani ta toime erinevates asutustes, nimetades ennast politsei salaagendiks. Haigekassa päringu tegi S.B. suhtes kontrollimaks tema tööandjat, st kas ta on PPA-s tööl, juhul kui ta oleks olnud, siis oleks ta selle informatsiooni edastanud Kaitsepolitseile. Selle info edastas ta keskkriminaalpolitsei üksuse juhile politseimajor Aivar Makkile. G.G. kohta käiv informatsioon laekus temale seoses V. L. poolt toime pandud kuriteo sündmuskohaga Konse külalistemaja/puhkemaja lähistel, mille sai usaldusisiku käest 8 seoses lastekaitseteenistuse kriminaalasja menetlusega. R.M. ja tema sugulaste (täisnimed kinnises toimikus) kohta laekus informatsioon usaldusisikult, et on suures ulatuses omastamine toime pandud. M.M. edastas selle informatsiooni keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude teenistusele ja Pärnu majanduskuritegude teenistusele, korruptsioonikuritegude talituse töötajale Vardo Schneiderile (eriasjade uurija) ning majanduskuritegude talituse juhile Erika Juksarile. Peale seda käis Erika Juksar selle informatsiooniga Lääne ringkonnaprokuratuuris ning tuli tagasi teadmisega, et tuleb põhjalikult uurida, kas omastamine annab välja suure ulatuse, mis on riiklik prioriteet. Etteheidetud päringuid, mis puudutavad R.M. ja tema sugulasi tegi M.M. koos Erika Juksariga, vaatasid koos isikuid ühe arvuti taga. Kinnistusraamatust vaatasid, kui palju on omandatud kinnisasju koos googlemapist aerofotodega, et kas kinnisasjadel on ka ehitised peal, eesmärgiga tuvastada kriminaaltulu, vaatasid ka võltsitud arveid jne. Nende andmetega ta rohkem ei tegelenud, ta edastas vaid informatsiooni ja sellega lõppes tema puutumus. M.M.le heideti ette, et vaatas isikuid liiga palju. Samas vaatamine on lubatud, aga ta vaatas neid liiga süviti. M.M. ei piirdunud vaid isikukoodi ja ankeetandmete vaatamisega, vaid uuris ka taustaandmeid nagu näit. varasem karistus, töökohad, kodakondsus- ja migratsiooniosakonna andmed eesmärgiga kontrollida laekunud informatsiooni kvaliteeti ja usaldusväärsust. KAIRI on ristkasutuses, eraldi kuhugi sisse logima ei pea, andmed on kättesaadavad ühe logimisega. M.M. kinnitas, et kõike tegi politseile pandud ülesannete täitmiseks, mitte isiklikul eesmärgil. Informatsiooni vahetamine on üks olulisemaid politseiüksuste koostöö eeldusi. Näit. üksustevaheline töötajate operatsioonidel osalemine (läbiotsimine, varjatud jälgimised jne) olid Lääne prefektuuri kriminaalbüroos igapäevased toimingud. Kui M.M.l oli abi vaja, siis tulid teised üksused appi, kui teistel üksustel oli vaja abi, läks M.M. neile appi. Tunnistaja vande all antud ütlused ja menetlusosalise vande all antud seletus on suulised tõendid, mida kohus hindab kogumis teiste tõenditega. Kohus antud juhul ei sea kahtluse alla vande all antud ütluste tõesuse ja usaldusväärsuse. M.M.t süüdistatakse selles, et ta süüliselt täitis oma tööülesandeid mittenõuetekohaselt. Samas on vaieldavas käskkirjas täpsustamata, konkreetselt milliseid tööülesandeid ta mittenõuetekohaselt täitis. Kaebaja vahetu ülemus K. Sadam seda väidet ei kinnitanud. K. Sadamal ei olnud ühtegi pretensiooni M.M. tööülesannete täitmise kohta. Ka vastustaja ise kinnitas, et M.M. vahetu juht on teda positiivselt iseloomustanud. Distsiplinaarasjas tunnistajana üle kuulatud Lennart Pulk (Pärnu politseijaoskonna jälitajate juht) iseloomustas M.M.t kui kogenud ja tugevat operatiivtöötajat. L. Pulk kinnitas, et temale on M.M. korduvalt andnud infot Konses toimunud kuritegude juhti. Samuti kinnitas L. Pulk, et tänu M.M. infole on Konse vargusi ka lahendatud. G.G. kohta ta teadis, et see isik on varga taustaga. Ka M.M. endine kolleeg Vardo Schnaider kuulati distsiplinaarmenetluses üle, kus ta väitis, et nad arutasid R.M.-ga seonduvaid asjaolusid, mille käigus jõudsid muuhulgas järeldusele, et R.M. tegutseb sarnaselt teise isikuga (V. J.) ning kaubad või teenused läksid kas R.M.-le või temaga seotud kolmandatele isikutele (kelle osas tehti päringud vastavalt teadmisvajadusele). V. Schnaideri ütluste kohaselt M.M. ütles talle, et ta oli R.M.-st rääkinud ka E. Juksariga (politseiametnik). M.M. on piisavalt põhjendanud päringutega seotud asjaolusid, mida kohus ei hakka üle kordama. Eriasjade uurija ametijuhendis (põhitöö: jälitusmenetlus, ametikoha eesmärk: kriminaalasjade kvaliteetne kohtueelne menetlus), millega on tutvunud ja allkirjastanud 11.02.2013 M.M., on loetletud ametniku teenistuskohustused (p 3), õigused (p 5) ja vastutus (p 4). Ametijuhendi p 5.1 kohaselt on eriasjade uurijal õigus saada teenistuskohustuste täitmiseks vajalikke andmeid, dokumente ja muud informatsiooni ning kasutada oma pädevuse piires büroo juhi poolt määratud ulatuses ameti infosüsteeme. Käesolevas asjas ei ole kriminaalbüroo juht seadnud eriasjade uurijale M.M.le mingeid piiranguid politsei infosüsteemide (KAIRI, MIS) kasutamisel, vastupidist ei ole vastustaja kohtule tõendanud. 9 Distsiplinaarmenetluse kokkuvõte 17.09.2014 nr 1.3-2/141284-3 sisaldab muuhulgas pikka loetelu õigusaktidest, mida selles tsiteeritakse, kuid mille rikkumist kaebajale ei inkrimineerita. Kokkuvõttes on kokkuvõtvalt öeldud, et M.M. väärkasutas temale PPA poolt teenistusülesannete täitmiseks antud juurdepääsuõigusi KAIRI-s, kui töötles õigusliku aluseta kolmandate isikute isikuandmeid lubamatus ulatuses, millega on eksinud politsei infosüsteemi kasutamise ning isikuandmete töötlemise nõuete ja põhimõtete vastu PPA-s, rikkudes oma tegevusega Politsei andmekogu pidamise põhimääruse § 2 lg-s 1 ja § 19 lg 2 p-s 1, samuti Arvutivõrgu ja andmebaaside kasutamise korra ps 4.2 sätestatut ning selle kaudu ei järginud ka Avaliku teenistuse seaduse (ATS) §§-de 50 ja 51 lgtes 1 (lubatud ja lubamatute päringute tegemise piiri mittetunnetamisega ei adunud M.M. endal oleva päringu tegemise õiguse ulatust ning on olnud sellest tulenevalt asjatundmatu) ja 5 (M.M. on infosüsteemis lubamatute päringute tegemisega talle usaldatud vahendeid, s.o IS-i, kasutanud mittesihipäraselt) sätestatud ametniku üldisi kohustusi, riivates andmesubjektide Põhiseaduse §-s 26 sätestatud põhiõigust, millega kogumis pani toime Politsei ja piirivalve seaduse § 86 p 1 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo- teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise. Kohus märgib, et üksnes viitest erinevatele õigusaktidele ei piisa distsiplinaarsüüteo kirjeldamiseks, kuna lahti tuleb kirjutada, milles nimelt see rikkumine seisneb, et isikule oleks süüdistus selge ja arusaadav välistamaks mitmeti tõlgendamist. Kohus ei nõustu kokkuvõttes toodud väitega, et lubatud ja lubamatute päringute tegemise piiri mittetunnetamisega ei adunud M.M. endal oleva päringu tegemise õiguse ulatust ning on olnud sellest tulenevalt asjatundmatu. Haldusasja materjali põhjal ei saa küll järeldada, et M.M. näol oleks tegemist asjatundmatu politseiametnikuga, pigem vastupidi, M.M. on kogenud politseiametnik, keda iseloomustatakse väga hästi, tal on ametnikule sobivad isikuomadused ja tööks vajalikud oskused, mida kinnitavad kohtule esitatud nii suulised kui kirjalikud tõendid, mida kohus käesolevas asjas hindas kogumis ja koostoimes. Kohtu jaoks ei ole usutav, ja seda ei ole vastustaja suutnud usutavalt ka kohtule põhjendada ja tõendada, et tööalaselt nii kogenud ja korrektne politseiametnik nagu M.M. ühtäkki ei tee oma töös enam vahet sobival ja mittesobival päringul ning ei oska enam piiritleda politseitööga seonduvate päringute tegemist. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõte, mis ei ole haldusakt, ei asenda distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja, seega käskkirjas peab muuhulgas olema lahti kirjutatud, millist konkreetset õigusakti ja selle sätet on kaebuse esitaja rikkunud. Distsiplinaarmenetlus ei pea tingimata lõppema isiku karistamisega. Distsiplinaarkaristuse määramiseks pädev ametisik ei ole seotud kokkuvõttes toodud ettepanekutega. Samuti võib ameti juht otsustada, milliste asjaoludega nõustuda või millised välja jätta ning käskkirjas mitte kajastada. Nii on käskkirjast õigesti välja jäetud väidetav Politsei andmekogu pidamise põhimääruse § 2 lg 1 ja § 19 lg 2 p 1 rikkumine, kuna tegemist oli PPA arvates ilmse ebatäpsusega. Käskkirjas on ka viide ATS §-le 50, mille kohaselt ametniku tegevus peab vastama Eesti Vabariigi põhiseadusele ning muudele seadustele ja õigusaktidele. ATS § 51 lg 1 sätestab, et ametnik peab oma teenistusülesandeid täitma ausalt, asjatundlikult ja hoolikalt. Need on üldised normid, mis kehtivad kõigi teenistujate suhtes. Samas kui tuvuda M.M. iseloomustusega ja tema vahetu juhi arvamusega, siis tema puhul ei saa väita, et ta oleks eksinud nende nõuete vastu. Süüdistus peab olema konkreetne ja täpselt piiritletud ning seostatud õigusaktiga, mille vastavat sätet on rikutud. M.M.t süüdistatakse järgnevas: 1) 12.11.2013 töötles ta isiku (G.G.) andmeid, omamata selleks isikuandmete töötlemiseks teenistusülesannete täitmisest tulenevat teadmisvajadust; 2) 29.11.2013 (kümne isiku suhtes) ning 09.10.2013 ja 06.03.2014 (ühe isiku suhtes) töötles isikuandmeid sellisel määral, mis ületas andmete vajaliku töötlemise eesmärgipärasuse, s.o ta ei piirdunud üksnes R.M. ja S.B. ankeetide ja nendega seotud juhtumite vaatamisega, vaid töötles nimetatud isikuid rohkemal määral, kui talle teenistusalasest pädevusest tulenevalt info edastamiseks on vajalik. Käskkirjas leitakse, et selline tegevus ei põhinenud tema teenistusalasel teadmisvajadusel ja seega puudus õiguslik alus nimetatud liigsete päringute teostamiseks. Seega leidis PPA, et M.M.l oli küll pädevus päringuid teha, kuid ta oleks pidanud seda tegema väiksemas mahus. Kohus nõustub kaebaja väitega, et temale heidetakse ette üksnes seda, et tema poolt teostatud päringud on olnud 10 teostatud suuremas mahus, olles siiski seotud PPA ülesannetega, ning et politseiametniku karistamine initsiatiivi eest võib tekitada olukorras, kus ametnikud ei julge enam oma tööd teha, sh tööalast initsiatiivi üles näidata, mis aitaks kaasa süütegude ennetamisele, avastamisele ja nende menetlemisele. PPA arvates kaebajal puudus õiguslik alus liigsete päringute teostamiseks, samas ei ole lahti kirjutatud, millised ja kelle suhtes need väidetavalt liigsed päringud olid tehtud. Oluline on seejuures märkida, et kaebuse esitaja suhtes ei olnud kehtestatud konkreetseid piiranguid KAIRI ja MIS-i kasutamisel (piirangute tegemise maht, isikute ring, päringute piiritlemine jne). Politsei andmekogu pidamise põhimääruse § 2 lg-s 1 sätestatakse, et infosüsteemi eesmärk on politseiliste ülesannetega seotud toimingute ja menetlustega seotud andmete kogumine ühtsesse andmekogusse politseiliste ülesannete efektiivseks ja kiireks täitmiseks ning tõhusa järelevalve teostamiseks. Sama põhimääruse § 19 lg 2 p 1 kohaselt andmekogust on õigus saada andmeid politseiasutusel kõigist infosüsteemi andmestikest politseile seadusega pandud ülesannete täitmiseks. Üldist piirangut näeb ette Arvutivõrgu ja andmebaaside kasutamise korra p 4.2, mille kohaselt andmebaaside kasutamine on lubatud ainult teenistuskohustuste täitmiseks. Siinkohal peab kohus vajalikuks märkida, et politsetöötaja teenistuskohustused ei piirdu vaid kitsalt mingi valdkonnaga ning selle mõiste alla muuhulgas kuulub ka kohustus aidata kaasa üldiste politsetöö eesmärkide täitmisele, millest võib järeldada, et politseiametniku teenistuskohustuste ring on oluliselt laiem tema ametijuhendis sätestatust, mida on kinnitanud ka Riigikohus oma kohtulahendites. Kohus nõustub kaebajaga, et kui PPA oleks soovinud kehtestada andmebaaside kasutamisele konkreetsemad, rangemad ja piiravamad reeglid, siis oleks see olnud kohane just eelviidatud korras. Kohus nõustub kaebajaga ka selles, et kui PPA-l oleks soov kontrollida rangemini andmebaaside kasutamise õiguspärasust ja andmete töötlemise eesmärke, siis on ju PPA-l võimalik kohaldada selle eesmärgi saavutamiseks kas tarkvaralisi või konkreetsetest juhenditest/käskkirjadest tulenevaid piiranguid, kuid kuivõrd käesoleval ajal on PPA otsustanud selliseid piiranguid mitte rakendada ning ei ole kehtestanud ka andmebaaside kasutamist sisuliselt piiravaid õigusakte, siis sellest tulenevalt ei ole ka ühtegi konkreetset sätet, mida kaebaja oleks sisuliselt rikkunud andmebaase tööalaselt kasutades. Kohus kordab ja rõhutab, et M.M.le ei heideta ette politseiandmebaaside eraelulist kasutamist või teabe põhjendamatut levitamist. Distsiplinaarmenetluse käigus ei ole tuvastatud, et M.M. oleks kõnealuste isikute andmeid vaadanud erahuvist või oleks neid kuritarvitanud, s.o kasutanud väljaspool töökeskkonda (ametiväliselt) jms. Samuti ei ole tuvastatud, et M.M. oleks sellega kellelegi kahju tekitanud või politsei mainet kahjustanud vms. Samuti ei ole tuvastamist leidnud, et päringute teostamise ajal oleksid M.M.l oma valdkonna tööülesanded jäänud täitmata või ta oleks neid ebakorrektselt või ebapiisavalt täitnud vms. Seda ei ole ka väitnud M.M. vahetu juht K. Sadam. M.M. on kogenud politseitöötaja (politseistaaž 24 aastat). Enne Lastekaitseteenistussse tööle asumist töötas M.M. 10 aastat Kaitsepolitseis. Haldusasja materjali hulgas on M.M. iseloomustus, mis on tervikuna väga positiivne. M.M.l varasemalt teenistusülesannete täitmisega, sh politsei infosüsteemide tööalase kasutamisega, arusaamatusi ei ole olnud. Isiklikku huvi ja uudishimu rahuldamise soovi M.M.l päringuid tehes ei olnud, mida ta on korduvalt kinnitanud nii PPA-le kui kohtule ning milles ei ole teda ka süüstatud. Kohus nõustub vastustajaga, et teenistusülesannete käigus saadud info, mis ei ole seotud ametniku teenistusülesannetega, edastatakse pädevale ametnikule ning et info usaldusväärsust ja vajalikkust saab eelkõige hinnata see ametnik, keda info puudutab, arvestades temal olevat muud teavet, sest tema vastutab oma tegevuse eest. Samas peab kohus vajalikuks märkida, et info edastaja poolne kontroll on õigustatud põhjusel, et ei edastataks ebaõiget või poolikut infot ning selle mõte võib olla ka selles, et lihtsustada teiste politseitöötajate tööd, mis ei ole vastuolus koostöö põhimõttega. M.M. kui pika politseiteenistuse staažiga kogenud politseitöötaja (operatiivtöötaja, jälitaja), kelle teenistus politseis on olnud laitmatu, teadis väga hästi oma pädevuse piire ja oskas eristada vajalikku infot mittevajalikust, mida oma kolleegidele edastada. See, mida ja mis mahus tema kolleg oma töös edastatavat infot kasutas ja mida mitte oli juba viimase otsustada ja kaebajasse see enam ei puutunud. 11 Kohus leiab, et vastustaja ei ole arusaadavalt selgitanud, milles seisnes tema arvates teadmisvajaduse puudumine/piiride ületamine (kelle suhtes, millises mahus), mis on hinnanguline küsimus. Seega pidi vastustaja seda selgelt ja arusaadavalt oma käskkirjas põhjendama, mida ta aga teinud ei ole. Kohus nõustub kaebuse esitaja kohtule antud põhjendustega, mida kohus ei hakka siinkohal üle kordama. Kohtu hinnangul on kaebuse põhjendused piisavad kaebaja nõude rahuldamiseks. Kohus asub ülalöeldut kokku võttes seisukohale, et vaidlustatud käskkiri ei ole piisavalt põhjendatud ning distsiplinaarsüüteo toimepanemine ei ole tõendatud. Vastavalt Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg-le 7 kontrollib riigi õigusabi andmise otsustanud kohus advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. RÕS § 22 lg 6 kohaselt määratakse riigi õigusabi tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus sama seaduse § 21 lõikes 3 nimetatud tasude ja kulude korra alusel, mis kehtis vastava tasu maksmise või kulu hüvitamise aluseks oleva toimingu tegemise ajal, kui advokatuuri juhatus ei ole kehtestanud teisiti. Kohus on kontrollinud tasu ja kulude suuruse vastavust 01.05.2015 kuni 01.10.2015 kehtinud ning 02.10.2015 jõustunud (hetkel kehtiv) Eesti Advokatuuri juhatuse otsusega kinnitatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ lisale „Esindaja tasumäärad halduskohtumenetluses ja haldusmenetluses“. Kohus leiab, et tasu ja kulud kindlaksmääramise taotlustes märgitud summas on põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus õigusabi tasu taotluse summas 1494,00 eurot (990 + 288 + 216), millele lisandub käibemaks 298,80 eurot, ja riigi õigusabi kulude taotluse summas 126,00 eurot, mis teeb kokku 1918,80 eurot. Eelnimetatud Eesti Advokatuuri korra lisa punkti 8 ja RÕS § 24 lg 1 kohaselt maksab Eesti Advokatuuri juhatus õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud välja RÕS § 18 lõike 1 kohaselt määratud riigi õigusabi osutajale. Tasu ja kulud makstakse välja advokaadi või advokaadibüroo pidaja poolt esitatud arve ja riigi õigusabi infosüsteemis koostatud tasuarvestuslehe alusel. Kohtuotsus, millega riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks määrati, tuleb advokaadil teha kättesaadavaks Eesti Advokatuuri juhatusele riigi õigusabi infosüsteemis. Kui viimane ei ole võimalik, tuleb edastada Eesti Advokatuuri juhatusele ärakiri vastavast kohtuotsusest või määrusest. /allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik 12