) § 50 lg-test 1 ja 3; 2) p 4 - lõpetama rikkumise ja mitte rakendama allmaakaevanduse töötajaid, kes on öötöötajad ja kelle tervist mõjutavad töökeskkonna ohutegurid ning tööiseloom, tööle üle 8-tunnise töövahetuse lähtudes
lg-st 2; 3) p 5 - lõpetama rikkumise ja korraldama tootmisjaoskonna nr 1 ja nr 2 töötajate tööaeg ümber ning võimaldama töötajatele iganädalast puhkeaega 48 järjestikust tundi vastavalt
lg-le 1 ja teavitama töötajaid tööaja muudatusest
-i regulatsiooni seonduvalt öötöötajate tööaja piiranguga ning summeeritud tööaja regulatsiooniga. Seejuures puudub vastustajal järelevalvepädevus ettekirjutuse punktis 5 esitatu osas. Kuna ettekirjutuse ja vaideotsuse sisulised põhjendused on samad, siis vaidlustab kaebaja haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 87 tuginedes vaideotsuse samadel põhjendustel ja alustel nagu ettekirjutuse. Kaebaja väidab järgmist. 8.1.
lg 1 sätestab ammendavalt, milliste tingimuste täitmise saab töötajat lugeda öötöötajaks. Ebaõige on määratleda öötöötajat lähtuvalt nädalast või aastast. Vaidlust pole, et VKG töötajate osas ei ole täidetud
Allüksuse 666 töötaja osas ei ole täidetud ka esimene alternatiiv.
lg 1 ei sätesta, et kui töötaja töötab 15 tundi nädalas ööajal, oleks võimalik teda lugeda öötöötajaks. Oluline ei ole mitu päeva järjest töötab töötaja seitsmepäevase ajavahemiku jooksul, vaid kui palju see moodustab igapäevasest tööajast. Seega ei tugine ettekirjutuse p 1 kehtival õigusel, vaid vastustaja on loonud eraldi aluse. 2
Seega on ettekirjutus ka punkti 4 osas õigusvastane ning tuleb tühistada. 8.3. Vastustaja on ebaõigesti sisustanud ning rakendanud
lg-t 6, leides, et kaebajal ei ole tootmisjaoskondades nr 1 ja nr 2 õigust rakendada summeeritud tööaja arvestust. Vaidlust ei ole, et kõnealuste töötajate tööaeg jaguneb ebavõrdselt neljakuulise arvestusperioodi jooksul. Summeeritud tööaja rakendamiseks ei pea tööaja kõikumine arvestusperioodi jooksul olema igapäevane ning väljenduma ilmtingimata tundides.
-i regulatsioon ei sätesta, kui tihe peab arvestusperioodi jooksul olema tööaja iganädalane või igakuine erisus võrreldes teiste arvestusperioodi nädalate või kuudega, seega ei ole ettekirjutus kooskõlas kehtiva õigusega.
ei välista ka vahetustega töö summeeritud tööaja rakendamises kokku leppimist. Kaebajal on õigus tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2 töötajate osas rakendada summeeritud tööaega ega ole kohustatud tagama töötajatele iganädalast järjestikust puhkeaega 48 tunni ulatuses vastavalt
Töötajatele on tagatud 36 tundi järjestikust puhkeaega
Seega puudub kaebajapoolne rikkumine, mistõttu kaebaja ei ole kohustatud teavitama töötajaid tööaja muudatustest
Ettekirjutus on ka punkti 5 osas vastuolus kehtiva õigusega 8.4.
§-st 115 lähtuvalt ei ole vastustajal
8.5 Ettekirjutusega kohustuste panemisel tuleb arvestada, et VKG-l on 486 töötajat, mistõttu igasugune muudatus töökorralduses peab olema põhjendatud ja kaalutud, selliseid samme ei ole võimalik teha kiiresti ega väikeste kuludega.
§-s 50 sätestatud öötöötaja tööaja piirangud on kehtestatud töötaja tervise ja ohutuse kaitseks, sest öösel töötamine on töötajale kurnavam kui päevasel ajal töötamine. Lisaks võib pikaajaline öötöö ohustada töökoha turvalisust.
lg 1 regulatsioonist ja Sotsiaalministeeriumi selgitustest töölepingu seaduse kohta tuleneb, et öötöötaja staatuse määratlemisel lähtutakse tööaja üldisest eeldusest ja sellest, et töötaja töötab ööajal vähemalt kolm tundi oma igapäevasest tööajast. Seega öötöötaja staatuse saamiseks peab töötaja töötama nädalas 15 tundi ööajal ehk kell 22.00 kuni 06.
lg 1 mõistes ning nad on 7-päevase arvestusperioodi jooksul töötanud rohkem kui 48 tundi. 9.6. Arvestades eeltoodud öötöötaja määratlust, on ka ettekirjutuse punktis 4 nimetatud töötajad öötöötajad. Öötöötaja tööaeg on rangemalt reguleeritud nende töötajate puhul, kelle töö kätkeb selliseid ohutegureid või on sellise iseloomuga, millega kaasneb eriline oht ja mõju öötöötaja tervisele. Ohutegurid, mille esinemisel on öötöötajal keelatud töötada rohkem kui 8 tundi ööpäevas, sõltuvad erinevatest asjaoludest, mida tuleb hinnata kogumis igal konkreetsel juhul eraldi (
9.7. Kaebaja poolt esitatud tootmisjaoskondade nr 1 ja 2, põlevkivi transpordijaoskonna ning rikastusvabriku töökohtade riskianalüüsist lähtudes leidis tööinspektor, et töökeskkonna ohutegurite tõttu ei või need töötajad töötada rohkem kui kaheksa tundi 24-tunnise ajavahemiku jooksul. Ettekirjutuse punktis 4 nimetatud töötajad on öötöötajad, kelle tervist mõjutavad ka töökeskkonna ohutegurid ning neile kohalduvad
9.8. Ettekirjutuse p-s 5 käsitletud tööaja korraldus ei vasta summeeritud tööaja tunnustele, mistõttu vaatamata töötajaga töölepingus sõlmitud kokkuleppele, on see tühine. Tööinspektor on jaanuar kuni aprill 2015 tootmisjaoskondade nr 1 ja nr 2 töötajate tööajaarvestuse tabelite järgi tuvastanud, et üldine töörütm on selline: 7-päevases ajavahemikus on viis 8-tunnist töövahetust, või kuus 8-tunnist töövahetust, millele järgneb 2 puhkepäeva või vähemalt 36 järjestikust tundi, ainult üksikutel juhtudel on neli 8-tunnist töövahetust. Vahetustega töö ehk nn graafiku alusel töötamine ei tähenda veel tööaja summeeritud arvestust. See tähendab, et töötaja võib töötada 7-päevases vahemikus 8-tunniste tööpäevadega eri aegadel tingimusel, et talle on tagatud igapäevane 11-tunnine puhkeaeg ja iganädalane 48 tunnine puhkeaeg. Kaebajal puudub õiguslik alus
lg-s 1, §-s 46 ja § 52 lg-s 2 nimetatud summeeritud tööaja rakendamisega kaasnevate erandite tegemiseks. 9.9. Kokkulepe tööajas on üks
9.10. Ehkki vormiliselt on Tööinspektsioon viidanud ettekirjutuses sättele, mida
otsesõnu Tööinspektsiooni kontrolli alla kuuluvana ei nimeta (
lg 6), ei ole ta sellega oma pädevuse piirest väljunud, sest samasisuline kohustus tuleneb tööandjale
lg 1 pst 7 ning sellest sättest kinnipidamise kontrollimine on Tööinspektsiooni pädevuses. Tööinspektsioonil on pädevus kontrollida tööaja nõuetest kinnipidamise vastavust (
Vaidlus vastustaja ettekirjutuse üle seondub eelkõige küsimusega, kuidas sisustada ettekirjutusega hõlmatud olukorras öötöötaja mõistet (
lg 1) ning summeeritud tööaega (
Samuti on tõusetunud küsimus Tööinspektsiooni pädevusest teostada riiklikku järelevalvet
11. Vastustaja on 12.06.2015 kontrolli protokollis nr 3-1/6574-4 (tl 46–49) põlevkivi transpordi jaoskonna (allüksus 666) neljakuulise summeerimisperioodi jaanuar – aprill 2015 tööajaarvestuse tabelite (tööajakava) alusel tuvastanud, et osa öötöötajatest töötas 7-päevase arvestusperioodi jooksul rohkem kui 48 tundi. 4
lõige 1 sätestab öötöötaja mõiste, mille kohaselt öötöötaja on töötaja, kes töötab ööajal, st ajavahemikus kell 22.00 kuni 06.00 vähemalt kolm tundi oma igapäevasest tööajast või vähemalt kolmandiku oma iga-aastasest tööajast.
lg 1 kohaselt on tühine kokkulepe, mille kohaselt öötöötaja on kohustatud töötama keskmiselt rohkem kui kaheksa tundi 24-tunnise ajavahemiku jooksul seitsmepäevase arvestusperioodi kohta. Siseriiklik öötöö regulatsioon põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu
lg 1 grammatilise tõlgendusega, vaid lähtuda tuleb ka sätte eesmärgist, milleks on piirata pikaajalist ja regulaarset öötöö tegemist. 14.2. Kohus nõustub vastustajaga, et
§-s 50 sätestatud öötöötaja tööaja piirangud on kehtestatud töötaja tervise ja ohutuse kaitseks, sest töötamine öösel on töötajale kurnavam kui päevasel ajal. Lisaks võib pikaajaline öötöö luua ohu ka töökeskkonnas laiemalt, sh kaastöötajatele (väsimus tingib tähelepanuvõime ja reageerimiskiiruse vähenemist jms). Ka direktiivi 2003/88/EÜ 7. põhjenduses märgitakse: „Uuringud on näidanud, et inimkeha on öösel tundlikum keskkonnahäirete ja teatavate koormavate töökorralduse vormide suhtes ning et pikaajaline öötöö võib kahjustada töötajate tervist ja ohustada töökoha turvalisust.“ 5
eeldab, et töötaja töötab 8 tundi päevas ja viis päeva nädalas, st seaduse mõistes täistööaeg. Täistööaja eeldamise põhimõte kehtib ka summeeritud tööaja kohaldamisel ning ainukeseks erisuseks on see, et tööaeg jaguneb arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt. Töötaja võib töötada seitsmepäevase ajavahemiku jooksul (nädalas) rohkem kui 40 tundi, töötaja töövahetused võivad seitsmepäevase ajavahemiku jooksul mahuliselt varieeruda (alla või üle 8 tunni), seitsmepäevases vahemikus võib töötajal olla ka vähem või rohkem kui viis tööpäeva. Oluline on siinjuures märkida, et töötajale peab olema tagatud seitsmepäevases vahemikus igapäevane ja iganädalane puhkeaeg. 14.3. Kohus nõustub vastustajaga öötöö ja öötöötaja mõiste sisustamisel. Ühel päeval pikemalt öisel ajal töötamisest tingitud kahjulikke mõjutusi ei saa „tasaarvestada“ teisel päeval lühemalt öisel ajal töötamisest tulenevate mõjutustega ning seetõttu pole töötaja kaitse eesmärki arvestades mõistlik määratleda öötööd igapäevase kolme tunni miinimumnõude alusel. Vastasel korral oleks võimalik rakendada töötaja suhtes öötööd ja võimaldada talle öötööst lähtuvaid kahjulike mõjutusi suuremas ulatuses, kui seda lubaks ülemäärase öötöö eest kaitsvad normid. Ka
lg-s 1 sätestatud teine alternatiiv öötöö määratlemisel (kolmandik iga-aastasest tööajast) peab silmas öisel ajal töötamise üldist kestust ega ole jagatud lühemate ajaühikute peale.
lõikest 2 tööandjat lõpetama rikkumine ning mitte rakendada allmaakaevanduse töötajaid, kes on öötöötajad ja kelle tervist mõjutavad töökeskkonna ohutegurid ning töö iseloom, tööle üle 8-tunnistes töövahetustes.
lg 2 kohaselt on tühine kokkulepe, mille kohaselt öötöötaja, kelle tervist mõjutab töökeskkonna ohutegur või töö iseloom, on kohustatud töötama rohkem kui kaheksa tundi 24tunnise ajavahemiku jooksul. 17. Ettekirjutuse punkti 4 õiguspärasuse hindamise juures on samuti määrav öötöötaja määratlus. Erireegel
18. Kontrollimisel 12.06.2015.a. esitatud jaanuar–aprill 2015.a. tootmisjaoskonna nr 2 (KP allüksus 667) tööajaarvestuste põhjal tuvastas tööinspektor, et kaevanduse allmaa koristuseetöölised ja allmaa mäetööline (autojuht) töötasid töövahetustes üle 8 töötunni. Esitatud tööarvestuste kohaselt töötati järgmiselt: 1) A. F. - 10.04.2015.a. tööpäev algas kell 20.00 ja lõppes 11.04.2015.a. kell 8.00, tööpäeva kestus 12 tundi; 2) V. H. - 17.04.2015.a. tööpäev algas kell 14.00 ja lõppes 18.04.2015.a. kell 2.00, tööpäeva kestus 12 tundi; 3) A. P. - 28.02.2015.a. tööpäev algas kell 8.00 ja lõppes kell 20.00, tööpäeva kestus 12 tundi. 1 https://www.sm.ee/sites/default/files/contenteditors/eesmargid_ja_tegevused/Too/Toolepingu_seadus/selgitused _toolepingu_seaduse_juurde.pdf 6
lg-s 2 nimetatud ohutegurid, vaid vaidlus taandub sellele, kas tegemist oli öötöötajatega. Vastustaja on kohtule esitanud järelevalvemenetluses tööandjalt saadud allüksuse 666 töötajate
21. Ettekirjutuse p-s 5 kohustas vastustaja tööandjat lõpetama rikkumine, korraldama tootmisjaoskonna nr 1 ja nr 2 töötajate tööaeg ümber, võimaldama töötajatele iganädalane puhkeaeg 48 järjestikust tundi vastavalt
lõikele 1 ja teavitada töötajaid tööaja muudatusest
Ettekirjutuses leiti, et kuna rakendatav tööaja korraldus ei vasta summeeritud tööaja tunnustele, siis tuleb tööandjal tagada töötajale võimalus töötada 40 tundi 7-päevases ajavahemikus, järgides seejuures igapäevase ja iganädalase puhkeaja nõudeid. Juhul, kui töötaja töötab 7-päevases perioodis üle 40 tunni, on tegemist ületunnitööga, mis on küll poolte kokkuleppel piirnorme arvestades lubatud, kuid see ei saa olla süstemaatiline, s.t ajakavas planeeritav. 22. Kaebaja väitel puudus vastustajal õiguslik alus riikliku järelevalve teostamiseks
lg 6 nõuete täitmise üle (summeeritud tööaja korral töötajale tööajakava teatavaks tegemise tingimuste teatamise kohustus). 22.1. Avaliku võimu sekkumine eraõiguslikku sfääri, sh Tööinspektsiooni järelevalve töölepinguliste suhete üle saab toimuda seadusega kindlaks määratud tingimustel ja ulatuses (Riigikohtu 31.10.2000 a otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-00, p 4). Tööinspektsiooni pädevust reguleerib
, mis sätestab, et riiklikku järelevalvet
lõigetes 1 ja 3, §-s 7, § 8 lõigetes 1–3 ning 6 ja 7, § 28 lõike 2 punktides 9–10, § 29 lõigetes 3 ja 6, § 33 lõikes 1, §-s 43, § 44 lõigetes 2 ja 3 ning 5–7; §-s 45, § 46 lõigetes 1–3 ja 5; § 47 lõigetes 2 ja 3, § 48 lõigetes 1 ja 2, §-des 49–53, § 101 lõigetes 1–3, § 102 lõigetes 1 ja 2 ning 7
Ettekirjutuse õigusliku alusena on märgitud korrakaitseseaduse § 28 ja
.
§-s 115 on sätestatud, milliste
-s sätestatud nõuete täitmise üle Tööinspektsioon järelevalvet teostab. Nende sätete hulgas on selgesõnaliselt nimetatud ka
lg 1.
lg 1 p 7 sätestab, et töölepingus peab sisalduma aeg, millal töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid (tööaeg).
lg 6 sätestab, et kui tööaeg jaguneb arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt (summeeritud tööaeg), peab tööandja lisaks
§-s 5 nimetatule teatama töötajale tööajakava teatavaks tegemise tingimused. 22.3. Eeltoodud sätetest nende koostoimes tulenevalt hõlmab
lg 1 p-s 7 sätestatud tööaja teatavakstegemise kohustus endas ka kohustuse teha teatavaks tööaja arevestus summeeritud tööaja järgi ning sellest tulenevalt ka kohustuse teatada tööajakava teatavaks tegemise tingimused. Praegusel juhul ei kohustanud vastustaja kaebajat mitte töötajaid teavitama summeeritud tööaja teatavaks tegemise tingimustest, vaid vastupidiselt, tööaja muudatustest vastavalt
Seega tuli töötajaid teavitada muudatustest, mille kohaselt ei kohaldata iganädalast puhkeaega enam summeeritud tööaja reeglite järgi. 22.4. Ettekirjutuse punkti 5 puhul tugines vastustaja eeldusele, et sisuliselt pole tegemist summeeritud tööajaga, vaid tavapärase vahetustega tööga. Eeltoodud sätetest tulenevalt hõlmab tööaeg
kontekstis ka summeeritud tööajaga töötamist.
lg 3 kohaselt arvestatakse summeeritud tööaja arvestuse korral töötaja kokkulepitud tööaega seitsmepäevase ajavahemiku kohta arvestusperioodi jooksul.
kohaselt on Tööinspektsioonil õigus teostada järelevalvet
§-s 43 sätestatu, st tööaja nõuete järgimise üle. Sellele sättele otsesõnu viitamata, tugineb vastustaja
§-le 115, mis tema sellekohase pädevuse ette näeb. Vastustaja ei ole kontrollinud mitte
Seega ei ole põhjust järelduseks, et vastustajal puudus pädevus teostada järelevalvet summeeritud tööaja kohaldamise üle ning ettekirjutust pole punkti 5 osas alust pidada tühiseks HMS § 63 lg 2 p 3 mõttes.
ette vähemalt 48 tunni pikkuse järjestikuse puhkeaja.
lg 1 järgi on tühine kokkulepe, mille kohaselt töötajale jääb seitsmepäevase ajavahemiku jooksul vähem kui 48 tundi järjestikust puhkeaega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Summeeeritud tööaja puhul on sätestatud, et kokkulepe, mille kohaselt töötajale jääb summeeritud tööaja arvestuse korral seitsmepäevase ajavahemiku jooksul vähem kui 36 tundi järjestikust puhkeaega, on tühine, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (
24. Töölepingu seadus defineerib summeeritud tööaja § 6 lg-s 6, s.t kui tööandja ja töötaja lepivad kokku, et tööaeg jaguneb arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt. 8
lg 3 kohaselt arvestatakse summeeritud tööaja arvestuse korral töötaja kokkulepitud tööaega seitsmepäevase ajavahemiku kohta arvestusperioodi jooksul. Tööaeg kokku ei tohi ületada keskmiselt 48 tundi seitsmepäevase ajavahemiku kohta kuni neljakuulise arvestusperioodi jooksul, kui seaduses ei ole sätestatud teistsugust arvestusperioodi (
Töötaja ja tööandja võivad kokku leppida sätestatust pikemas tööajas, kui tööaeg kokku ei ületa keskmiselt 52 tundi seitsmepäevase ajavahemiku kohta neljakuulise arvestusperioodi jooksul ja kokkulepe ei ole töötajale ebamõistlikult kahjustav. 25. Summeeritud tööaja kasutamine võidakse kokku leppida nii töötaja kui tööandja huve eelistades. Selle võib tingida tööandja vajadus töö teatud viisil ja rütmis korraldada. Töölepingu seadus ega muu õigusakt ei sätesta aga summeeritud tööaja arvestamise korda (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-15, p 13). Kohtupraktikas on leitud, et mõisted „vahetustega töö“ ja „summeeritud tööaeg“ ei ole kattuvad. Esimene tähendab seda, et töötajad vahetuvad ühel ja samal tööl vastavalt mingile kindlale korrale ega eelda tingimata töölepingu seaduse § 43 lg 2 sätestatud kaheksast tunnist pikemat tööpäeva, teine aga rakendub üksnes siis, kui tööajanormi täidetakse tööpäevast pikema ajavahemiku jooksul (Tartu Halduskohtu 15.11.2012 otsus haldusasjas nr 3-12-1362, p 6). Kehtivast õigusest ega viidatud kohtupraktikast ei ilmne, et summeeritud tööajaga saaks olla tegemist vaid ebaühtlase pikkusega tööpäevade või –vahetuste korral ning et see oleks välistatud ebaühtlase pikkusega töönädalate puhul, mis koosnevad ühepikkustest tööpäevadest, kuid nende päevade arv nädalate lõikes on erinev. Direktiivi 2003/88/EÜ) art 2 lõike 5 kohaselt on vahetustega töö iga vahetustega töökorralduse meetod, mille puhul töötajad vahetuvad ühel ja samal töökohal üksteise järel vastavalt teatavale mudelile, kaasa arvatud rotatsioon, ning mis võib olla pidev või puhkepausidega, nii et töötajatel on vajadus töötada antud päevade või nädalate jooksul eri aegadel. Seega ei ole põhjust pidada vahetustega tööks üksnes igapäevaselt või –nädalaselt samasuguse mustri ja regulaarsusega korduvat tööaja korraldust, vaid direktiivi viidatud sätte sõnastusest tuleneb selgelt, et vahetused võivad paindlikult varieeruda nii päevade kui kellaaja lõikes. Vastustaja on järelevalvemenetluse tuvastanud just sellise töötamise ja seda ka ettekirjutuse punktis 5 kajastanud. 26.
lg-st 6 tulenevalt võivad tööandja ja töötaja kokku leppida, et tööaeg jaguneb arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt. Kaebaja on sellise kokkuleppe tõendamiseks esitanud üksnes näidislepingu töövariandi (tl 89– 90), mis ei ole allkirjastatud ega ole konkreetselt ühegi töötaja töösuhte aluseks. Esitatud näidislepingu teksti p 4.2. kohaselt kasutatakse tööaja arvestamisel summeeritud tööaja arvestust tööandja poolt koostatud vahetusgraafikute alusel. Vahetuse ajakava tehakse hiljemalt arvestuslikule kalendrikuule eelneva kalendrikuu eelviimasel tööpäeval. Tööaja summeerimise periood märgitakse vahetuste ajakavas.
lg 1 sätestab kirjaliku töölepingu kohustuslikud sisuelemendid, milleks p 7 kohaselt on ka aeg, millal töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid (tööaeg). Vastustaja rõhutab, et kõnealuses lepingu tekstis puudub kokkulepe, milles võrreldes üldise tööaja korraldusega kokku lepitakse. Lepingu tekstis kohtule esitatud kujul ei ole kokkulepet tööaja ega töö korraldamise reeglite kohta ega tööaja summeerimise perioodi pikkust (vt ka viidatud Tartu Halduskohtu lahend asjas nr 3-12-1362 (p 6), kus peeti oluliseks kokkulepet konkreetses tööajas ning töökorralduse reeglites). 27. Vastustaja on tuginenud ka töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 3 lg-le 1, mis sätestab, et töökeskkonna keemiliste ohutegurite ja sama seaduse § 6 lõike 1 punktis 1 loetletud füüsikaliste ohutegurite parameetrid ei tohi ületada piirnorme. Piirnorm on ohuteguri parameetri ajaühikus mõõdetud keskmine väärtus, mis 8-tunnise tööpäeva (40-tunnise töönädala) jooksul töötajale mõjudes ei põhjusta tervisekahjustust. 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.