TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised Resolutsioon Edasikaebamise kord 3-16-63 1

§ 16

lg 1 kohaselt koostatakse kinnipeetavale, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ületab ühte aastat, individuaalne täitmiskava, milles nähakse muuhulgas ette kinnipeetava paigutamine vanglas, samuti kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglasse või teise kinnisesse vanglasse, kinnipeetava töövõimelisus ja kutseoskused ning kinnipeetavale üldhariduse või kutsehariduse või tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolituse andmise vajadus, kinnipeetava vabastamise ettevalmistamiseks vajalikud abinõud ning muud vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks vajalikud abinõud. 4 Sama paragrahvi

1. lõike järgi muudetakse ja täiendatakse täitmiskava vastavalt kinnipeetava arengule. kinnipeetava individuaalset
2. Vaidlusaluse ITK koostamise hetkel kehtinud justiitsministri 14.05.
3. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (juhend) § 1 lg 1 sätestab, et täitmiskava on kinnipeetava karistuse täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Juhendi § 1 lg 2 järgi on täitmiskava koostamise ja rakendamise eesmärk suunata kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele läbi kriminogeensete riskide maandamise, toetada kinnipeetava arengut haridustaseme tõstmise ning kutse-, töö- ja sotsiaalsete oskuste täiendamise kaudu ning tõsta kinnipeetava iseseisvat õiguskuulekat toimetulekuvõimet vabaduses.
4. Õigus haridusele on põhiõigusena sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37
5. lauses ning

§ 34

lg 1 ja § 35 lg 2 tagavad kinnipeetavale võimaluse omanda üldkeskharidus, mille realiseerumiseks on vanglale pandud kohustus aidata kaasa kinnipeetava hariduse omandamisele (

§ 34lg 6).

1. Kinnipeetavale hariduse omandamise võimaldamine on vangla kaalutlusotsus (Riigikohtu halduskolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3-3-1-31-12, p 12).
4. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et vastustaja on kaebaja ITK-s teostanud kaalutlusõigust asjakohaselt ning ta pole lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest.
5. Kohtute infosüsteemis ja ITK-s (tl 19) leiduva kaebaja isikukoodi kohaselt on kaebaja sünniaasta 1993, seega oli ta vaidlustatud ITK koostamise ajal 22 aastane. Kaebuse vastuse ( tl 82) kohaselt viibib kaebaja kinnipidamisasutuses alates 22.02.
6. a. Seega 17 aasta vanusest saati.
7. Halduskohus märgib vastuseks kaebajale, et

§ 35

lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetaval omandada keskharidus vaid juhul, kui see on individuaalses täitmiskavas ette nähtud. Kusjuures seaduse kohaselt peab vastustaja otsustama kinnipeetava keskhariduse omandamise võimaluse sõltuvalt tema arenguvajadusest.

1. Kohus on seisukohal, et vaidlusalune ITK toetab kinnipeetavast kaebaja arengut kutse-, tööja sotsiaalsete oskuste täiendamise kaudu ning aitab seeläbi tõsta kaebaja iseseisvat õiguskuulekat toimetulekuvõimet vabaduses. Arvestades kaebajale mõistetud karistuse pikkust ei mineta kaebaja oma haridustaseme tõstmise võimalust vanglas seoses vaidlusaluse ITK-ga.
2. Halduskohus on seisukohal, et arvestades kaebaja vanust saab pidada temale individuaalses täitmiskavas keskhariduse omandamise mittevõimaldamise 2016–
3. aastal ja selle asemel esmalt kutsehariduse omandamise võimaldamise tööhõives osalemise teel kooskõlas olevaks kaebaja arenguvajadustega. Kohus märgib vastuseks kaebajale, et ühiskonnas tänapäeval üldteada olevaks asjaoluks on olukord, kus eriala mitteomavatel, kuid üldkeskharidusega noortel on raske tööturul tööd leida ning, et tööturul on puudus erialaliselt ettevalmistatud töötajatest. Kuna ITK realiseerumise kohaselt peaks kaebaja olema kutsehariduse omandanud
4. aastal, on talle tagatud vanglas ka jätkuvalt võimalus üldkeskhariduse omandamiseks, kuna kaebaja vabanemise tähtajaks karistuse ära kandmisel on ITK kohaselt 22.02.
5. a. 5 18.

§ 34

lg 6 sätestab, et vanglateenistus suunab ja soodustab kinnipeetavaid hariduse omandamisel. Kaebajale on individuaalse täitmiskava kohaselt riskide maandamise tegevustena ette nähtud tööharjumuse kujundamiseks ja kindla toimetuleku tagamiseks töötamise võimalus. Töötamist ja hariduse omandamist on seadusandja käsitlenud võrdse tähtsusega kohtlemisabinõudena. Mõlema eesmärk on suurendada kinnipeetava iseseisvat toimetulekuvõimet pärast karistuse kandmisest vabanemist ja aidata seeläbi kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele.

1. Kohus on seisukohal, et seetõttu ei ole kaebaja subjektiivseid õigusi seoses vaidlusaluse ITK-ga rikutud. Seoses põhiõiguse – õigus haridusele riivega ITK-s märgib kohus, et kinnipeetav viibib kinnipidamisasutuses süüdimõistva kohtuotsuse alusel ning temalt on vabadus võetud kohtuotsuse täitmise eesmärgil. Seeläbi on kinnipeetav ise end viinud olukorda, kus tema õigused on piiratud. Kuigi kinnipeetavatele laienevad kõik põhiseaduslikud õigused, on olemas teatud piirangud, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Selliselt on piiratud ka kinnipeetavate õigust haridusele, kuid kaebaja puhul ei ole käesoleval juhul tegemist põhiseadusest tulenevate õiguste rikkumisega, sest põhiõiguse riive ei ole ülekasvanud kaebaja õiguste rikkumiseks.
2. Puutuvalt kaebaja ohutaseme määratlemisega ITK-s tuleb märkida, et kohtule ei ole äratuntav kaebaja õiguste rikkumine ka selles osas. Oma õiguste rikkumist tõendab kaebaja kaebusele lisatud vangla direktori käskkirjadega kaebaja motivatsioonisüsteemi raames lühiajalise väljaviimisega
3. aasta augustis ja novembris (tl 11–12) ja samasisuliste soodustuste kohaldamisega (tl 13–18)
4. aasta juunis ja augustis.
5. Kahetsusväärselt peab halduskohus vastuseks kaebajale märkima, et pikemas perspektiivis ei ole vangla kohaldatud motivatsioonisüsteem ja võimaldatud soodustused oma eesmärki veel kaebaja puhul saavutanud, kuna kohus ei saa nõustuda vastustaja esitatud tõendite alusel sellega, et vastustaja oleks alates
6. a kaebaja osalusel toimunud intsidente arvestades kaebaja ohutaseme määratlemisel eksinud.
7. Pooled ei vaidle sisuliselt selle üle, et riskihindamise analüüsis tuleb välja tuua kinnipeetavale omased ohutegurid, mistõttu on riskihindamise vabatekstiväljadel sisalduvate väidete puhul tegemist riskihindamisel kogutud faktide alusel koostatud analüüsi tulemusel antava hinnanguga, millest lähtutakse individuaalse täitmiskava tegevuste ja abinõude kavandamisel. Seega ei saa kaebajaga seonduvaid riske käsitlev individuaalne täitmiskava rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi (vrdl Tartu Ringkonnakohtu 02.09.
8. a otsus haldusasjas nr 3-12-1988, p 7).
9. Nagu ITK-s toodud kaalutlustest nähtub, on vangla jaoks kinnipeetava karistatus ning käitumine vanglas ja seejuures uute kuritegude toimepanemine, negatiivsete mõjuritena kaalunud üles sellise positiivse asjaolu, nagu kaebaja soovi jätkata õpinguid. Kohus on seisukohal, et kõik ITK vabatekstiväljade alusel tehtud järeldused selle kohta, kas kinnipeetav on oma käitumist parandanud ning on võimeline jätkama ja tahab jätkata oma elu seaduskuulekalt, määrava tähtsustega Seetõttu on viitamine neile asjaoludele ka õigustatud ja vangla ei saa arvestada ainult positiivsete nähtustega kaebaja käitumises 2013–
10. aastatel.
11. Seda, kas kinnipeetav on oma käitumist parandanud ning tahab jätkata elu seaduskuulekalt iseloomustab kõige enam kinnipeetava karistatus. Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud raskete isikuvastaste kuritegude eest. Kaebaja on toime pannud kinnipidamisasutuses olles aga uue kuriteo. Seega võib järeldada, et kaebajal ei 6 ole seaduskuulekas käitumine ühiskonnas õnnestunud. Iga järgneva karistusega saadab isik ühiskonnale ühese signaali selle kohta, et ta ei soovi käituda õiguskuulekalt. Kui isikut on karistatud ka kinnipidamisasutuses viibimise ajal, peavad vastupidisele järeldusele asumiseks olema väga mõjuvad põhjused – näiteks isiku seaduskuulekas käitumine vanglas, mida tõendab distsiplinaarkaristuste puudumine. Kaebaja puhul taolisele asjaolule apelleerida ei saa, sest kaebaja poolt viimastel aastatel toime pandud distsipliinirikkumiste arv ja määratud distsiplinaarkaristuste arv on kasvanud. Õiguskuulekat käitumist võib järeldada vaid õigusvastase käitumise puudumisest ning reeglitele allumisest. Kaebuse vastuse kohaselt on kaebaja õigusvastast käitumist (sh kuriteo tunnustega tegude toimepanemist ) jätkanud ka pärast vaidlusaluse ITK koostamist ja isegi pärast kaebuse halduskohtule esitamist, mis kinnitab muuhulgas kaebaja ohutaseme asjakohast tuvastamist ITK-s. Ka kaebaja 15.07.
12. a pöördumisest kohtule (tl 115) saab järeldada õigusvastaste tegude toimepanemise jätkamist kaebaja poolt, kuna pöördumise kohaselt on kaebajale kehtestatud isiklike asjade keeld, mistõttu ei anna kaebuse väited alust ITK õigusvastasuse kindlakstegemiseks ohutaseme määramisel, kuna kaebuse vastuse lisad (tl 85–111) ei kinnita kaebuse väidete põhjendatust.
13. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jätab halduskohus kaebuse rahuldamata.
14. Kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv jääb Eesti Vabariigi kanda, muud võimalikud kulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Roby Koik kohtunik 7