Obsah (5)

§ 121§ 45§ 38§ 151§ 108

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-16-1428 Määruse kuupäev 11. jaanuar 2017 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi Remo Ainsare kaebus Tartu Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudes (kaeb

) § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad

§ 121lg-s 2 sätestatud asjaolud.

Vastavalt

§ 121

lg 2 p-le 1 võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud.

1. Kaebuses on esitatud toimingu õigusvastasuse tuvastamine nõue. Kaebaja leiab, et tema suhtes
2. juunil 2016 koostatud käitumisjuhend, mis nägi ette erisused toidu jagamisel, rikub tema õigusi. Vaidlusaluse käitumisjuhendi p-i 9 kohaselt tuleb toitlustamise ajal anda kinnipeetavale korraldus asetada nõud vahetrelli peale ja peale seda peab kinnipeetav liikuma trellukse juurest eemale. Juhul kui kinnipeetav ei täida korraldust panna nõud trelluste peale ja liikuda trellustest ohutule kaugusele, siis jääb kinnipeetav toiduta. 14.

§ 45

lg-st 2 tuleneb, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Tartu Vangla poolt kohtule esitatud materjalidest nähtub, et esmane käitumisjuhend kehtis kuni

1. juulini 2016, mil muudeti töökorraldust, ning erisused toidu jagamise osas R. Ainsare suhtes lõpetati
2. augusti
3. a seisuga. Seega puudub kaebajal võimalus esitada kaebus käitumisjuhendi lõpetamise nõudes. Kaebaja ei saaks käesoleval hetkel 2 esitada kohtule ka hüvitamiskaebust, kuna selle nõude osas ei ole kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-le
4. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtul võimalus suunata kaebajat tõhusama nõude esitamisele ning kohus kontrollib, kas vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamise eeldused on täidetud. 15.

§ 38

lg 4 kohaselt selgitatakse tuvastamiskaebuses, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks.

§ 45

lg 2 kolmas lause sätestab, et hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu.

1. Kaebaja on tuvastamiskaebuse esitamise vajadust põhjendanud esmalt sooviga esitada tulevikus hüvitamisnõue. Tuginedes puuduste kõrvaldamise avaldusele on kaebajale tekkinud kahju seoses sellega, et vanglaametniku korralduse täitmata jätmisel jäi kaebaja toidust ilma.
2. Kohtule esitatud pöördumistest selgub, et kaebaja jäi toidust ilma alljärgnevatel kuupäevadel: 1)
3. juunil 2016 jäi ilma õhtusöögist; 2)
4. juunil 2016 jäi ilma lõuna- ja õhtusöögist; 3)
5. juunil 2016 jäi ilma hommikusöögist; 4)
6. juulil 2016 jäi osaliselt ilma lõunasöögist; 5)
7. juulil 2016 jäi ilma lõunasöögist; 6)
8. juulil 2016 jäi ilma lõunasöögist.
9. Kaebaja poolt kohtule esitatud pöördumistest nähtuvalt on käitumisjuhendi kehtestamisega, mille täitmata jätmisel jäi kaebaja toidust ilma, tekitatud kahju tervisele. Kuivõrd kaebaja on
10. augustil 2016 esitatud määruskaebuses rõhutanud, et uus käitumisjuhend, mis näeb ette muuhulgas käeraudade kasutamise, on kooskõlas tema eneseväärikusega, siis pole kohtu hinnangul välistatud kaebaja tahe nõuda kahju hüvitamist ka seoses väärikuse alandamisega.
11. Kohus tõdeb, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 sätestab küll isiku õiguse nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral, kuid kohus ei pea võimalikuks, et kuuest toidukorrast ilmajäämisega oleks võimalik põhjustada kaebajale RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud tagajärgi, mis oleks aluseks mittevaralise kahju hüvitamisele. Kuue toidukorra vahelejäämine võib küll tekitada ebameeldivusi, kuid ei põhjusta tervisekahjustusi. Kaebaja pöördumistest nähtuvalt on kaebaja jäänud viiel päeval ilma ühest toidukorrast, ühel päeval (
12. juunil 2016) on kaebaja jäänud ilma lõuna- ja õhtusöögist ning ühel päeval (
13. juulil 2016) on osaliselt ilma jäänud lõunasöögist. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema tervis halvenes pärast toidukordade mittesaamist, mille tõttu oleks tal võimalik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Muuhulgas ei ole kohtu hinnangul käitumisjuhendi kehtestamine, mille sisuks on toidujagamise ajaks ohutus kauguses viibimine, rikkunud kaebaja inimväärikust. Kohus selgitab, et iga ebamugavus ei kvalifitseeru rikkumiseks ega anna alust hüvitise väljamõistmiseks. Käesolevas asjas vaidluse all olev käitumisjuhend ei saanud mõjutada kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt, et oleks põhjendatud rahalise hüvitise väljamõistmine. Et R. Ainsar ei jäänud toidust ilma järjestikkuse pikema perioodi vältel, vaid üksnes üksikutel päevadel ja üksikutel toidukordadel, leiab kohus, et kaebaja õiguste riive on väheoluline võrreldes vangla teenistujate ohutuse tagamisega. Arvesse tuleb kohtu seisukohast võtta ka seda, et toiduta jäämine oli kaebaja enda otsustuse ja käitumise tagajärg. Seega oleks vaidlusaluse juhtumi puhul hüvitamisnõude eduväljavaated ilmselgelt olematud.
14. Muuhulgas on kaebaja põhjendanud, et tuvastamiskaebuse esitamine on esitatud preventiivsel eesmärgil, kuivõrd kaebaja soovib vältida Tartu Vangla poolt sellise äärmusliku ja ebaproportsionaalse meetme kohaldamist kaebaja ja teiste kinnipeetavate suhtes. 3
15. Riigikohtu halduskolleegium on varasemas praktikas leidnud, et põhjendatud huvina on käsitatav ka preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust kaebaja suhtes. Tuvastamisekaebuse esitamise piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitada juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
16. mai
17. a otsus asjas nr 3-3-1-8-14 p 11 ja selles viidatud praktika). Samuti on Riigikohtu halduskolleegium
18. märtsi
19. a otsuses asjas nr 3-3-1-61-13 p-s 21 selgitanud, et preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda.
20. Vastustaja on vastuses kaebusele märkinud, et alates
21. augustist 2016 toimus kaebaja toitlustamine tavapärasel viisil ning pärast
22. augustit 2016 ei ole kaebaja suhtes vaidlustatud käitumisjuhendit rakendatud. Samuti puudub vastustaja sõnade kohaselt reaalne oht, et vastustaja võiks kaebaja suhtes uuesti sarnaselt käituda. Vastustaja selgitab seejuures, et täielikult ei saa välistada, et sellist meedet kaebaja suhtes enam kunagi ei kasutata, kuid sellise võimaluse kordumine on hüpoteetiline ning sõltub eelkõige kaebaja enda käitumisest.
23. Kohus selgitab, et vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamine ei kohusta vanglat tulevikus mingil kindlal viisil käituma. See tuvastab vaid vangla tegevuse õigusvastasuse mingil kindlal ajamomendil, kuid ei garanteeri seda, et vangla sarnases olukorras enam kunagi kaebaja õigusi ei rikuks. Kohus tõdeb, et välistatud ei ole Tartu Vangla poolt samasuguse käitumisjuhendi kehtestamine, kuid preventiivne huvi ei saa antud juhul seisneda selles, et „vältida Tartu Vangla poolt sellise äärmusliku ja ebaproportsionaalse meetme kohaldamist kaebaja ja teiste kinnipeetavate suhtes“ (puuduste kõrvaldamise avalduse sõnastus). Vanglal on õigus sarnaste käitumisjuhendite kehtestamiseks, et tagada VangS ja vangla sisekorraeeskirjade täitmine ja üldine julgeolek vanglas (VangS § 66 lg 1). Samuti nõustub kohus vanglaga selles, et kaebajal puudub õigus esitada tuvastamiskaebus teiste kinnipeetavate õiguste või huvide kaitseks. Arvestades, et üldjoontes oli käitumisjuhendi tulem kaebaja jaoks positiivne – kaebaja suhtes on toidu jagamise osas erisused lõpetatud ning kaebaja poolt käitumisjuhendi täitmata jätmine edaspidiseid otsustusi ei mõjuta – ei saa esineda preventiivset huvi, et sarnast töökorraldust edaspidi vältida. Kohus tõdeb, et esmase käitumisjuhendi täitmata jätmine viis küll olukorrani, kus muudeti töökorraldust, mille alusel kõikide toidukordade ajal tuli paigaldada kinnipeetavale käerauad läbi vahetrelli ja võtta kinnipeetav kambrist välja, kuid kaebaja on
24. augustil 2016 esitatud määruskaebuses selgitanud, et nimetatud meetme osas ei ole tal vastuväiteid, kuivõrd see oli kooskõlas tema inimväärikuse ja vangla ohuga. Seega pole kohtu hinnangul ka preventiivsetel eesmärkidel tuvastamiskaebuse esitamise tingimused täidetud.
25. Eeltoodud põhjustel ei ole kaebaja nõue
26. juunil 2016 koostatud esmane käitumisjuhendi õigusvastasuse tuvastamiseks lubatav, kuna kaebajal puudub kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kohtu hinnangul on kaebaja õiguste võimalik rikkumine väheoluline ning puudub vajadus esitatud kaebuse edasiseks menetlemiseks. Eeltoodud põhjustel jätab kohus kaebuse

§ 151lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

25. Kohus selgitab, et kaebuse läbi vaatamata jätmine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 26.

§ 108

lg 4 kohaselt kannab kaebaja menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise korral, kui käesolevas paragrahvis ei sätestata teisiti. Kuna menetlusosalised ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

1. Tartu Vangla on kohtule teada andnud, et Tartu Vangla on ekslikult
2. novembri
3. a vastuse lisa nr 3 esitanud kujul, mis võimaldab juurdepääsu teisi kinnipeetavaid puudutavatele andmetele ja tähelepanekutele. Sellest tulenevalt palub Tartu Vangla eemaldada haldusasja 4 materjalide hulgast Tartu Vangla
4. novembri
5. a vastuse nr 1-10/131-10 lisa nr 3 ning asendada see
6. jaanuaril 2017 esitatud tõendiga. Kohus rahuldab Tartu Vangla taotluse. Kohus tagastab vastustaja poolt
7. novembril 2016 esitatud vastuse lisa nr 3 ja asendab selle. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Palm kohtunik 5