← Eesti

3-16-1172/52

K OHT UMÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Tanel Saar, Einar Vene

  1. oktoober 2016, Tartu 3-16-1172 Juri Ustimenko kaebus Justiitsministeeriumi vastu seoses karistuse kandmise jätkamiseks üleviimise menetlusega Tartu Halduskohtu
  2. septembri
  3. a määrus Juri Ustimenko määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Juri Ustimenko Vastustaja Justiitsministeerium RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  4. septembri
  5. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse resolutsiooni peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Kaebaja esitas
  7. juunil 2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Justiitsministeeriumi kohustamist anda kaebaja üle Vene Föderatsioonile edasise karistuse kandmiseks. Kaebaja soovis vaidlustada justiitsministri
  8. mai
  9. a otsust nr 12-1/2583-2, milles teatati kaebajale keeldumisest esitada Vene Föderatsioonile taotlus kaebaja üleviimiseks karistuse kandmise jätkamiseks Vene Föderatsiooni. Ühes kaebusega esitas kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks.
  10. Tartu Halduskohtu
  11. septembri
  12. a määrusega jäeti kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kaebaja on ise võimeline kaitsma oma õigusi, kuna halduskohtumenetluses kehtiv uurimisprintsiip ja selgitamiskohustus aitavad kompenseerida kaebaja õigusalaste teadmiste võimalikku puudumist, kohustades kaebajat vajadusel suunama ja abistama. Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab halduskohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, kohaldamisele kuuluva seaduse ning võimaliku kohtupraktika. Halduskohtule on arusaadav kaebaja eesmärk ning puudub alus arvata, et kaebaja ei suudaks edaspidi menetlusdokumente koostada ja ise menetluses osaleda. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 järgi võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Vastavalt RVastS § 6 lg-le 4 on kohtul võimalik nõude rahuldamise korral avaliku võimu kandjale ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks, kui õigusvastaselt on jäetud andmata haldusakt või sooritamata toiming, mille andmine või sooritamine tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel. Lisaks on kaebusega vaidlustatud justiitsministeeriumi otsuses viidatud kaebaja õigusele mõistliku aja möödudes esitada uuesti taotlus Justiitsministeeriumile karistuse kandmise jätkamiseks Vene Föderatsiooni üleviimiseks. Seetõttu leidis kohus, et asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Arvestades eeltoodut jättis kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  13. Tartu Halduskohtusse saabus
  14. septembril 2016 kaebaja määruskaebus halduskohtu
  15. septembri
  16. a määrusele. Kaebaja taotleb talle juristi määramist, kuna tal on paljusid asju keeruline mõista ja tal ei ole halduskohtumenetluse seadustikku. Kaebaja soovib teada, kas tähtsaks asjaoluks, mida kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada on ka see, et kaebaja naine on nägemisinvaliid ja Eesti riik on talle sisuliselt suletud. Venemaal on riigi poolt määratud sotsiaaltöötaja, kes kaebaja naist saadaks ning soodustusega sõidupilet, nii et kaebaja naisel oleks võimalik Venemaal kaebajaga kohtumisele sõita. Eesti riigil ei ole põhjendatud huvi kaebajat kui Venemaa kodanikku kinni pidada, sest kaebajale on karistus juba määratud ja kaebaja ei vaidlusta seda. Seega on õiguslik funktsioon täidetud ja Eesti riigil on kaebaja tulevikust Venemaal ükskõik. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  17. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.
  18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu
  19. septembri
  20. a määruses esitatud seisukohtadega ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 203 lg 1 ja § 201 lg 4). Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vastuseks kaebaja määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
  21. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja on käesolevas asjas esitanud kaebuse ja täienduse kaebusele ning samuti on kaebaja olnud võimeline esitama kohtule menetlusseadustikes sätestatud taotlusi. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja halduskohtumenetluses osalenud ka varem. Seega on ringkonnakohtu hinnangul tegemist isikuga, kel on olemas piisavad teadmised selleks, et teha enda soovid ja taotlused kohtule vajalikul määral arusaadavaks. Seda eriti tulenevalt halduskohtumenetluses kehtivast uurimisprintsiibist ja selgitamiskohustusest. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kaebaja esitas halduskohtule ekslikult kaebusest loobumise avalduse, kuid halduskohtu selgituste abil oli kaebaja võimeline menetluse lõpetamise vaidlustama ning asja menetlust jätkama. Seega ka olukorras, kus kaebaja enda õigusalased teadmised ei olnud piisavad, ei jäänud kaebaja õigused kaitseta. Ringkonnakohtu hinnangul on selge, et eelnevast tulenevalt on kaebaja võimeline ise oma õigusi kaitsma ja seega ei ole võimalik talle riigi õigusabi anda.
  22. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
  23. septembri
  24. a määruse muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.