← Eesti

2-14-61401/19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Toomas Ventsli Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 01. juuli 2016.a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2

) § 82 lg 3 sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.

§ 82

lg 7 lause 3 sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. 3

(5)Hageja on avaldanud, et kohustuse täitmiseks vajalik mõistlik aeg on mitte vähem kui üks kuu kohustuse tekkimisest, arvestades bürokraatiat, mis kaasneb asjaolude kontrollimisega, maksekorralduste ettevalmistamisega. Hageja leiab, et mõistlik tähtaeg ei saanud lõppeda enne, kui hagejal oli võimalik teada saada XXXX ehitise omaniku muudatusest ega olla ebamõistlikult lühike. Kostja on leidnud, et mõistlik aeg kohustuse täitmiseks oleks olnud kohe, s.t alates 03.11.
  1. Kostja leiab, et arvestada tuleb sellega, et hageja teadis ette asja tagastamise toimumisest 03.11.
  2. Kohus on seisukohal, et ebaõige on kostja käsitlus, mille kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks kohustuse tekkimise aluseks olevate eelduste esinemisel. Kohus leiab, et kohustuse tekkimist ei saa samastada kohustuse sissenõutavaks muutumisega. Kohus on seisukohal, et

§ 82

lg-ga 3 ei ole kooskõlas kostja seisukoht, et kohustus muutus sissenõutavaks koheselt kohustuse eelduseks olevate asjaolude esinemisel, s.t 03.11.2011. Sellise käsitluse kohaselt oleks mõistlik aeg kohustuse täitmiseks null päeva, mida ei saa lugeda mõistlikuks. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et kostja oleks olnud võimeline täitma 03.11.2011 jooksul 08.05.1996 lepingu punktis 10.1 sisalduva kohustuse. Selliseid asjaolusid ei ole kostja menetluses ka välja toonud ega nendele tuginenud. Kohus on seisukohal, et

§ 82

lg 3 alusel kohustuse täitmise aja kindlaksmääramisel ei saa lähtuda sellest, kas ja millal sai hageja teada 08.05.1996 lepingu punktis 10.1 kokkulepitud eelduste esinemise võimalikkusest.

§ 82

lg 3 kaitseb eelkõige võlgnikku, annab talle kohustuse täitmiseks vajalikku aega ja takistab võlausaldajat nõudmast kohustuse täitmist koheselt. Kui kumbki võlasuhte pooltest teab ette kohustuse täitmise aega, ei lühenda see mõistlikku aega nullini, kuid annab eelkõige võlausaldajale võimaluse tugineda sellele, et kohustuse täitmine peaks toimuma kiiremini võlgniku soovitust, sest kohustuse täitmise vajadus oli ette teada (poolte huvidega arvestamine). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et 08.05.1996 lepingu punktis 10.1 kokkulepitud kohustus ei muutunud sissenõutavaks 03.11.2011 ning kohustuse täitmiseks oli vajalik mõistlik aeg arvestatuna alates 03.11.

  1. Kostja ei ole oma õiguslikult positsioonist lähtudes avaldanud kohtule asjaolusid, mille põhjal kohus saaks määrata kindlaks kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja. Seetõttu lähtub kohus hageja avaldatud põhjendustest ja hageja avaldatud mõistlikust ajast üks kuu. Seejuures arvestab kohus, et riigiasutusel võib kuluda asjaolude kontrollimiseks ja maksekorralduste ettevalmistamiseks ligikaudu üks kuu. Arvestades analoogia korras haldusmenetluse läbiviimiseks kuluvat mõistlikku aega ei ole üks kuu ebamõistlikult pikk aeg kohustuse täitmiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejal tekkis õigus kostjalt nõuda (nõue muutus sissenõutavaks) 08.05.1996 lepingu punktis 10.1 kokkulepitud kohustuse täitmist kõige varem 03.12.
  2. Kostja esitas nõudele aegumise vastuväite. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. TsÜS § 147 lg 2 sätestab, et nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kohustus muutus sissenõutavaks kõige varem 03.12.
  3. Seega pidi hageja esitama hagiavalduse nõude aegumise vältimiseks kuni 03.12.
  4. Hageja esitas 08.05.1996 lepingu punktis 10.1 kokkulepitud kohustuse täitmise nõudes hagiavalduse 24.11.2014, s.t enne aegumistähtaja möödumist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue ei ole aegunud.
  5. Pooled ei ole vaielnud raha tasumise kohustuse ja selle aluseks olevate asjaolude üle. Kohus tuvastab eeltoodu põhjal, et hagejal on õigus nõuda kostjalt 08.05.1996 lepingu punktis 10.1 kokkulepitud kohustuse täitmist ja kostjal puudub õigus kohustuse täitmisest keelduda. Kohus 4

(5)rahuldab hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 35 713,19 eurot (XXXX1 900 000 kroonist on 558 790 krooni, mis on ekvivalente 35 713,19 euroga). 11.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab kostjalt seaduses sätestatud määras viivise tasumist põhinõudelt alates kohtuotsuse jõustumisest. Lepingupooled ei ole kokku leppinud viivisemääras ega viivise maksmise välistamises. Kohus peab eeltoodut arvestades hageja nõuet põhjendatuks ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja

§ 113

lg 1 lauses 2 sätestatud määras viivise põhinõude tasumata osalt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni. 12. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagiavalduse ja tegi seega otsuse kostja kahjuks. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramine takistab asja lahendamist otsusega. Seetõttu määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.