lg 1 mõttest tulenevalt peatus nõude aegumine alates XXXX surmast 13.04.2010 kuni pärandvara vastuvõtmiseni. Kuna XXXX esitas 23.04.2013 avalduse XXXX pärandi vastuvõtmiseks ja inventuuri läbiviimiseks, siis sellest kuupäevast jätkus hagi aegumine PärS § 118 lg 1 alusel. Hagi aegumistähtaeg lõppes 11.06.2015 vastavalt
Hageja esitas 09.02.2016 kohtule avalduse maksekäsu kiirmenetluses kostjatelet võlgnevuse väljamõistmiseks, seega pärast 3-aastase aegumistähtaja möödumist. Kostjad paluvad kohtul kohaldada aegumist ja jätta seetõttu hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad, uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud, tõendatud ja kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu 2 vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Pooltel puudub vaidlus selles, et hageja ja XXXX sõlmisid 31.05.2002 Magnet krediitkaardi lepingu nr XXXX. Antud lepingu täitmist tagasid laekumised XXXX arvelduskontole. Lepingu kohaselt avas hageja XXXX krediidilimiidi summas 30 000 EEK e. 1 917.35 eurot, laenu tagastamisega kohustuslike tagasimaksetega 1 340 EEK e. 85.64 eurot. Leping XXXX lõpetati ennetähtaegselt seoses võlgnevustega 02.06.2009.a. XXXX suri 13.04.2010. Kostja I esitas 23.04.2013 avalduse XXXX pärandi vastuvõtmiseks ja inventuuri läbiviimiseks. Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts koostas 02.07.2013 XXXX pärandvara loetelu täiteasjas nr 025/2013/1194. Hageja teatas oma nõudest 30.04.2013. 17.11.2014 väljastati kostjatele pärimistunnistus. Hageja esitas 09.02.2016 kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjate vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kohus leiab, et hageja nõue on aegunud alljärgnevatel põhjendustel.
lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt 2 seaduses sätestatud juhtudel nõudeõigus ei aegu.
§-st 143 tulenevalt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuivõrd hageja nõue tuleneb hageja ja XXXX vahel 31.05.2002 sõlmitud Magnet krediitkaardi lepingust nr XXXX, on tegemist tehingust tuleneva nõudega.
lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.
lg 1 esimese lause järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 12). Käesoleval juhul algas aegumistähtaja kulgemine laenulepingu ülesütlemise päevale järgnevast päevast. Kuna hageja ütles laenulepingu üles 01.06.2009, muutus hageja nõue XXXX vastu sissenõutavaks 02.06.2009.
lg 1 kohaselt peatub pärandvarasse kuuluva või pärandvara vastu suunatud nõude aegumine ajani, mil pärija võtab pärandvara vastu või pärandvara suhtes kuulutatakse välja pankrot või pärandvarale määratakse hooldaja.
lg 1 alusel ei arvestata aega, mille kestel aegumine oli peatunud, aegumistähtaja hulka. Kuna XXXX suri 13.04.2010 peatus nõude aegumine alates 13.04.2010 kuni tema pärandvara vastuvõtmiseni. PärS § 118 lg 1 alusel loetakse pärija pärandi vastu võtnuks, kui ta ei loobu pärandist üldjuhul kolme kuu jooksul alates ajast, millal ta sai teada või pidi teada saama pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest (PärS § 119 lg 1). Mitme pärija puhul piisab aegumise peatumise lõppemiseks pärandi vastuvõtmisest ka üksnes ühe pärija poolt. 3 Kuna kostja I esitas 23.04.2013 avalduse XXXX pärandi vastuvõtmiseks ja inventuuri läbiviimiseks, lõppes sellega aegumise peatumine. Antud avalduse pealkirjast nähtub üheselt, et tegemist on pärandi vastuvõtmise avaldusega ja selle p-s 1 on märgitud, et pärija sai teada oma pärimisõigusest 03.04.2013 ning ta ei ole pärandist loobunud. Seega hakkas
lg 1 alusel aegumistähtaeg kulgema 02.06.2009 ning peatus 13.04.2010 seoses XXXX surmaga (316 päeva). Seoses XXXX pärandi vastuvõtmisega nõude aegumise peatumine lõppes 22.04.2013 ning aegumine jätkus 23.04.2013 kostja I poolt pärandi vastuvõtmisega. Kohus ei nõustu hageja selgitustega selle kohta, et hageja ei olnud teadlik pärandi vastuvõtmisest, kuna tema kasutuses olid üksnes pärimisregistri andmed, milliste kohaselt pärimismenetluse algatamise avaldus on esitatud 03.06.2010 ja pärimistunnistus väljastatud 17.11.
lg 1 ja § 147 lg 1 kohane kolmeaastane aegumistähtaeg on 1095 (3x 365 = 1095) päeva. Seega lõppes kolmeaastane hagi aegumistähtaeg 11.06.2015. Seetõttu on hageja 09.02.2016 esitatud nõue kostjate vastu aegunud. Riigikohus on leidnud, et vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata (RKTKo 3-2-1-8-07 ja 3-2-1-101-07). Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et hagi tuleb aegumise tõttu jätta rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama sätte lõige 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas 4 määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kuna kostjad menetluskulude nimekirja ei esitanud ja tsiviilasja materjalidest ei nähtu kostjate menetluskulusid, siis kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.