KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 13.01.2017, Tallinn Haldusasja number 3-16-2674 Haldusasi A.S. esialgse õiguskaitse taotlus Menetlusosalised ja

§ 249

lg 1 sätestab, et kohus võib kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Riigikohtu 21.12.2001 määruses haldusasjas nr 3-3-1-67-01 on kohtuotsuse täitmise raskendatuse või võimatuse all silmas peetud olukorda, kus haldusakti täitmine asutuse poolt või haldusaktist tulenevate õiguste kasutamine kolmanda isiku poolt kohtumenetluse ajal loob kaebaja õigusi rikkuvaid tagajärgi, mille kõrvaldamine ei ole pärast kohtuotsuse jõustumist enam mõistlikul viisil võimalik. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus ka juhul, kui esialgse õiguskaitse meetme kohaldamata jätmise korral saaksid vastustaja või muud isikud teha toiminguid, mille tagajärjel ei oleks võimalik kaebajal ka talle soodsa kohtuotsuse korral oma kaebusega taotletavat eesmärki saavutada. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleb kohtul teha kõigepealt kindlaks esialgse õiguskaitse vajadus ning seejärel anda eelhinnang kaebuse põhjendatusele, kaaluda kaebaja õigusi, avalikke huve ja teiste isikute õigusi (

§ 249

lg 3 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 14.12.2004 määrus haldusasjas nr 3-3-1-85-04 p 15). 6. Taotleja soovib esialgse õiguskaitse taotlusega saavutada Tallinna Vangla 09.12.2016 käskkirja nr 5-1/2611 kehtivuse peatamist ja vältida täiendavalt võimaliku distsiplinaarkaristuse määramisel kaebaja üleviimist avavanglast kinnise režiimiga vanglasse, millist menetlust on tänaseks päevaks ka alustatud, kuid mille suhtes ei ole veel langetud lõplikku otsust (tl 42). Kohus leiab, et taotluse esitajal esineb õiguskaitse vajadus, kuivõrd käesoleva esialgse õiguskaitse taotluse aluseks oleva 19.12.2016 käskkirja nr 5-1/2611 kehtimisel ei ole kaebajal võimalik jätkata tööl käimist ega muude soodustuste kasutamist ning vastavaid tagajärgi ei ole hiljem võimalik kõrvaldada. Mis puudutab kaebaja ümberpaigutamist, siis sellekohast otsust ei ole kohtule teadaolevalt käesoleva määruse tegemise ajaks veel tehtud – selle suhtes ei ole pooleli ka vaidemenetlust, millest tulenevalt väljub vastavas osas esialgse õiguskaitse taotlus vaidemenetluse esemest ning seetõttu ei ole esialgse õiguskaitse taotlus selles osas ka lubatav (

§ 249lg 5) ja kohus selle suhtes seisukohta võtta ei saa.

Juhul, kui vastav otsus tehakse, on kaebajal võimalik see vaide korras vaidlustada ja taotleda seaduses sätestatud korras esialgse õiguskaitse rakendamist.

1. Kohus leiab, et vaatamata esialgse õiguskaitse vajadusele ei ole esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine käesoleval juhul põhjendatud. Nimelt tuleb esialgse õiguskaitse menetluses üldjuhul vältida põhivaidluse lõplikku otsustamist, mis tähendab, et vaides/kaebuses taotletuga samasisulise ettekirjutuse saaks kohus haldusorganile teha üksnes tingimusel, et kaebusel on suured eduväljavaated ning kaebaja õiguste viivitamatu kaitse vajadus kaalub üle võimaliku avaliku huvi ja kolmandate isikute õiguste riive (vt lahend nr 3-3-1-59-14, p-d 19-20). Pidades silmas, et käesoleval juhul on küll vaidlus taotleja viibimise koha üle 19.12.2016 ettekandes 5 märgitud ajal, kuid arvestades kohtule Tallinna Vangla poolt esitatud tõendeid sh kaebaja tööandja ja töökaaslase ütlusi (tl 32-33), siis ei saa kaebuse eduväljavaateid pidada ei käesoleva vaidega määratud käskkirja osas ega ka võimaliku tulevikus määratava distsiplinaarkaristuse üle ülemäära suurteks. Kohus märgib, et ka kaebaja poolt 12.01.2007 avalduses esitatud väited ei anna alust pidada kaebuse eduväljavaateid tõsiseltvõetavaks. Kohus märgib, et esiteks on need väited paljasõnalised ehk tõendamata. Teiseks on nende väidete sisu vastuolus distsiplinaarmenetluses kogutud tõendite ja eelkõige protokollitud telefonivestlustes märgituga kõige olulisemas osas – nimelt nähtub protokollitud telefonivestlustest (
2. ja 11.01.2017 tl 32-33) otseselt, et OÜ Automania juhatuse liige Maksim Berezin väitis, et kaebaja paariliseks on Dmitri (10.01.2017 vestluses) ning et pärast Dmitri lahkumist jäi kaebaja pesulasse üksi. Samuti andis Maksim Berezin, kes ettevõtte juhatuse liikmena on kindlasti kursis ettevõtte töö korraldusega, 11.01.2017 toimunud telefonivestluse käigus telefoni selgituste andmiseks seoses vahejuhtumiga just D. Smirnovile, kes selgitas, et tema täitis registreerimislehe ja tegi seda etteulatuvalt, sest pidi varem ära minema. Sarnast olukorda olevat tema sõnade järgi ette tulnud ka varem. Kohus leiab, et juhul, kui kaebaja paariliseks oli keegi muu isik, kui D. Smirnov, oleks kaebaja seda menetluse käigus saanud menetlejale teatada ja paluda nimetatud isikult ütlused võtta. Asjaolu, et kaebaja seda haldusmenetluse ega kohtumenetluse käigus teinud ei ole, näitab kohtule käesoleval hetkel, et kaebaja on esitanud väga suure tõenäosusega kohtule selles küsimuses teadvalt paljasõnalisi ja eksitavaid või valeväiteid. Asjaolu, et D. Smirnov on OÜ Automania juhatuse liige ja suurima osalusega osanik, ei tähenda, et ta ei võiks ise väikeses ettevõttes (2015 a. 7 töötajat vastavalt äriregistri teabesüsteemi väljavõttele tl 46) reaalset tööd teha.
3. Kinnipeetavale nähakse väljaspool vanglat järelevalveta töötamiseks antud loas VSKE § 964 lg 1 p-de 3 ja 5 kohaselt ette kinnipeetava väljaspool vanglat viibimise täpsed ajad ja tema viibimise võimalikud asukohad. Antud juhul Tallinna Vangla 05.10.2016 käskkirjas nr 5-1/2055 (ning sellega seotud käskkirjades) A.S. viibimist Viru Keskuse bussiterminalis ette nähtud ei olnud. Taotluse esitaja oli sellest teadlik. Taotluse esitaja ei ole esitanud kohtule selliseid tõendeid, mis lükkaksid veenvalt ümber vangla ametniku poolt märgitu. Taotluse esitaja ei ole ka välja toonud nagu vaenaks E. Lall kaebajat või muud sellist, mis võiks tema ütlused kahtluse alla seada. VSKE § 967 lg 2 p 1 sätestab, et loa (väljaspool vanglat tööle lubamise loa) kehtivuse võib peatada tähtajaliselt ning kinnipeetava ajutiselt töölt kõrvaldada kinnipeetava suhtes alustatud distsiplinaar-, kriminaal-, või väärteomenetluse ajaks. Seega on õigusaktides ette nähtud vanglale vastav õigus ja vangla on seda kohtu arvates ka põhjendatult kasutanud. Kinnipeetava avavanglasse paigutamise ja tema järelevalveta väljaspool vanglat töötamise eelduseks on vangla veendumus kinnipeetava õiguskuulekuses (VangS § 20 lg 1, § 22 lg 1 p 2 ja lg 2). Õigusrikkumiste ärahoidmise suhtes esineb tungiv avalik huvi, mis kaalub üles taotleja huvi jätkata tööl käimist ja liikuda järelevalveta väljaspool vanglat sh kohtuda perekonnaliikmetega. Kohus peab siiski vajalikuks taotlejale selgitada seoses tema poolt taotluses välja tooduga, et VangS § 21 lg 1 võimaldab vangistusseaduse või sisekorraeeskirja sätteid rikkuva avavangla kinnipeetava paigutada ümber kinnisesse vanglasse. Eelpool märgitud huvi õiguskorra kaitseks kaalub kohtu arvates üles ka kinnise vangla režiimile paigutamisega kinnipeetava suhtes rakenduvad täiendavad piirangud olukorras, kus asjaoludest tulenevalt pidi vanglal ratsionaalselt tekkima kahtlus tema õiguskuulekuses.
4. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et A.S. taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna vaie ja võimalik kohtukaebus ei oma kohtu arvates suuri eduväljavaateid ning asjas esineb oluline avalik huvi, mis kaalub üles kaebaja huvi käskkirja kehtivuse peatamiseks. 6 Kohus selgitab taotluse esitajale veelkord, et mis puudutab taotluse esitaja ümber paigutamist, siis selles osas ei ole hetkel kohtu käes olevatest andmetest lähtudes esialgse õiguskaitse taotlus lubatav ning kohus vastavas osas esialgse õiguskaitse taotlust sisuliselt lahendada ei saa. Kui taotleja suhtes langetatakse lõplik otsus, siis on tal võimalik see vaidlustada vaidemenetluses ja taotleda halduskohtult esialgset õiguskaitset. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 7