Obsah (4)

§ 29§ 31§ 30§ 27

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-6 Otsuse kuupäev 26. aprill 2012 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Xxx kaebus Lõuna Prefektuuri tekitatud mittevaralis

-s sätestatud nõuetele, tagades xxx´ile pesemisvõimaluse ja voodipesu vahetuse ühel korral nädalas ja mingit kinnipeetu õiguste rikkumist ei ole toimunud. 7. Kaebaja väited tervisekahjustamise osas on meelevaldsed ning pole mingit põhjust seostada omavahel arestimaja kinnipidamiskambris viibimist peavalude, tasakaaluhäirete ja uimasusega.

§ 29

lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetu haigestumise korral talle ravi, vajadusel kutsutakse kiirabi. Kui kinnipeetu vajab ravi, mille andmiseks arestimajas puudub võimalus, 2 saadetakse kinnipeetu arsti saatekirja alusel valve all ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde tervishoiuasutusse või vanglasse. Kaebuses kirjeldatust nähtuvalt kaebajal väidetavalt esinenud haiguslikud sümptomid (peavalu, tasakaaluhäired, uimasus) nii tõsised ei olnud, et oleksid tinginud kiirabi kutsumise või vajaduse eriarstiabi osutamiseks. Kaebajale anti kaebusest nähtuvalt tablette peavalu vastu. Hilisemalt ei ole kaebajal vastustajale teadaolevalt mingeid tervislikke komplikatsioone tuvastatud, samuti ei ole ta mingil muul moel tõendanud temale tervisekahjustuse põhjustamist arestimaja poolt. Kohtu põhjendused ja otsus

1. RVastS § 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on riigivastutuse eelduseks kahju tekkimine kannatanul ning avaliku võimu kandja süüline ja õigusvastane tegevus selle kahju põhjustamises. Kaebaja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist põhjusel, et arestimaja Viljandi kambris viibides ei võimaldatud talle ettenähtud 1 tunnilist jalutust värskes õhus, mille tõttu tekkisid tal peavalu, tasakaaluhäired ja raskused hingamisel. Seega on kaebaja taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist seoses tema tervise kahjustamisega. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis arestimaja Viljandi kambris ajavahemikul 14.oktoober 2011 kuni 28.oktoober 2011, ehk kokku 15 kalendripäeva. Vaidlust ei ole ka selles, et nimetatud ajavahemikul ei käinud kaebaja jalutamas värskes õhus. Vastustaja väitel kaebaja aga soovi vabas õhus viibimiseks ei avaldanud.
2. VangS § 156 lg 3 sätestab, et isiku kinnipidamisele arestimajas kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta. VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Sama sätestas ka kuni 23.oktoobrini 2011 kehtinud

§ 31p 4.

Ka 24.oktoobrist 2011 jõustunud

§ 31

lg 2 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Seega nii vangistusseadusest kui arestimaja sisekorraeeskirjade regulatsioonist tulenevalt oli kaebajal õigus tema soovi korral vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Kuid ükski säte ei näe arestimajale ette imperatiivset kohustust võimaldada kõigil arestimajas kinni peetavatel isikutel iga päev 1 tund vabas õhus jalutada. Värskes õhus viibimise õiguse realiseerimise eelduseks on üksnes sellekohase soovi avaldamine.

1. Antud juhul puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja oleks enne
2. oktoobrit 2011 Viljandi arestimajas viibimise ajal sellist soovi kas suuliselt või kirjalikus vormis avaldanud. Kaebaja enda väidetest tulenevalt ei esitanud ta enne 27.10.2011 kirjalikku taotlust, vaid pöördus jalustuskäikude saamiseks ametnike poole suuliselt, kusjuures talle vastati, et jalutusboks on remondis, mistõttu jalustuskäike ei ole võimalik anda. Samas nähtub aga vastustaja poolt esitatud Lõuna Prefektuuri arestimaja Viljandi kambri tööarvestuse raamatu väljavõtetest, et vaidlusalusel perioodil on Viljandi arestimajas 2 kinnipeetavat viibinud jalutuskäikudel 9 korral. Seega oli Viljandi arestimajas ka vaidlusalusel ajal võimalik kinni peetavatel viibida vabas õhus, sõltumata sellest, kas jalutusboksis toimus remont või mitte. Kaebaja väidet, et ta pöördus arestimaja personali poole korduvalt sooviga saada jalutuskäikudele, ei kinnita ka kaebaja poolt
3. oktoobril 2011 koostatud ja Lõuna 3 prefektuurile esitatud märgukiri (tlk.5) ega ka 27.novembril 2011 koostatud kahjunõue (tlk.3). Kummaski pöördumises ei ole kaebaja märkinud, et ta on varasemalt arestimaja personalile esitanud soovi jalustuskäikude saamiseks ja et talle on nende võimaldamisest keeldutud. Kaebaja on neis pöördumistes märkinud vaid, et talle on ette nähtud päevas viibida üks tund värskes õhus (jalutada), mis on kirjas ka arestimaja kodukorras, kuid seda talle võimaldatud ei ole. Vastustaja on juba 30.11.2011 vastuskirjas 27.10.2011 märgukirjale märkinud, et kaebaja ei ole varasemalt pöördunud arestimaja Viljandi kambri personali poole värskes õhus viibimise sooviga, mistõttu ei olnud võimalik ka sellise sooviga arvestada.
4. Kaebaja on kaebuses märkinud, et värskes õhus viibimise mittevõimaldamise tõttu olid tal pidevalt peavalud, tasakaaluhäired ning uimasuse tunne.

§ 29

lg 1 kehtestas, et kinni peetavale tagatakse haigestumise korral ravi, vajadusel kutsutakse kiirabi. Kinnipeetu füüsilist ja vaimset tervist jälgitakse arestimajas pidevalt ning kontrollitakse vastavalt vajadusele. Haigestunud kinnipeetut ravitakse arestimaja võimaluse piires. Ka alates 24.10.2011 kehtiv

§ 30

lg 2 ja 3 sätestavad, et kinnipeetule tagatakse ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus, kutsudes vajadusel kiirabiteenuse osutaja või saadetakse kinnipeetu terviseteenuse osutaja juurde ning kui kinnipeetu vajab ravi, mille andmiseks puudub arestimajas võimalus, saadetakse kinnipeetu tervishoiutöötaja saatekirja alusel valve all ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde tervishoiuasutusse või vanglasse. Kaebaja enda selgitustest nähtub, et tema pöördumistele reageeriti ja talle anti valude vastu tablette. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kuna kaebajale kiirabi ei ole kutsutud ega ka eriarstiabi osutamist ei ole vajalikuks peetud, ei saanud kaebaja tervisehäired olla tõsised. Kaebaja ei ole esitanud ega osundanud ka ühelegi võimalikule tõendile selle kohta, et talle vajaliku ravi mittevõimaldamine oleks põhjustanud hiljem ravi vajavat tervisekahjustust. Tuleb ka märkida, et vastustajale esitatud kahjunõudes on kaebaja märkinud, et peavalude ja uimasuse tekitajaks oli ka kambri ventilatsiooni puudulikkus, kohtule esitatud kaebuses aga antud asjaolu tervisehäirete tekitamise põhjusena enam välja toodud ei ole. 12. Eelnevast tulenevalt tuleb lugeda tõendatuks, et kaebaja ei ole esitanud arestimaja Viljandi kambris viibimise ajal ( enne 27.10.2011) taotlust jalustuskäikude saamiseks ning kui kaebaja ei ole avaldanud soovi jalutuskäiguks, ei ole selle mittevõimaldamine

§ 31p-st 4 tulenevalt õigusvastane.

Seega ei ole tõendatud vastustaja õigusvastane tegevus või tegevusetus kaebuses märgitud perioodil, millega oleks rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi. Nagu märgitud, on kaebaja juba 28.oktoobril 2011 üle viidud Tartu Vanglasse. 13. Kaebaja on inimõiguste rikkumisena välja toonud ka asjaolu, et arestimaja venitas pesemise võimaldamisega mitmeid päevi ning et 24.10.2011 kambrist musta pesu äravõtmisel puhast pesu vastu ei antud.

§ 27

lg 3 kehtestas, et kinnipeetul võimaldatakse kord nädalas kasutada sauna, dušši või vanni ning vahetada voodipesu. Alates 24.10.2011 kehivas

redaktsioonis on sama nõue sätestatud § 26 lg-s

1. Vastustaja poolt esitatud arestimaja töö arvestuse raamatu väljavõtete järgi on kaebaja saanud kasutada dušši 17.10.2011 ja 26.10.2011, ehk kord nädalas nagu eeskiri ette nägi (tlk.36, 54). Väljavõttest nähtuvalt on mõlemal korral vahetatud ka pesu. Ühtki tõendit selle kohta, et kaebaja oleks seoses 24.10.2011 puhta pesu mitteandmisega personali poole pöördunud, esitatud ei ole. Millal kaebaja puhta voodipesu tegelikult sai, kaebuses märgitud ei ole. Ka 27.oktoobril 2011 koostatud märgukirjas (tlk.5), 4 ei ole kaebaja peale värskes õhus viibimise mittevõimaldamise muid probleeme märkinud, seega ka mitte seda, et talle ei ole puhast voodipesu antud.
2. Arvestades eeltoodut jätab kohus kaebuse täies osas rahuldamata. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et xxx viibis Lõuna Prefektuuri arestimaja Viljandi kambris 15 päeva ehk suhteliselt lühikese aja ning seal viibimise tingimused kaebaja poolt toodud asjaoludel ei saanud rikkuda tema inimõigusi ega kahjustada tema tervist, mis oleksid toonud kaasa mittevaralise kahju ja mis tuleks kaebajale rahaliselt hüvitada. Kuna kohus kaebust ei rahulda, jäävad kaebaja poolt kantud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Eda Muts Kohtunik 5