1-16-6969/37

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2016, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-16-6969 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Sten Lind, Ivi Kesküla Apelleeritud kohtuotsus Sergei Hannolainen süüdistuses KarS § 118 lg 1 pde 1 ja 7 järgi lühimenetluses Harju Maakohtu
2. novembri 2016 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Sergei Hannolainen ja tema kaitsja adv. Kriminaalasi Kadi Sitska Süüdistatav Sergei Hannolainen Maakohtu otsuses) (ankeetandmed Harju Kaitsja Prokurör Kadi Sitska Anneli Lumiste RESOLUTSIOON Harju Maakohtu otsus
3. novembrist 2016 Sergei Hannolaineni suhtes tühistada osaliselt ja nimelt Sergei Hannolaineni süüdimõistmises KarS prg 118 lg 1 p 1 järgi. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada 1 määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas
4. novembri 2016 otsusega süüdi tunnistada Sergei Hannolaineni KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi ning mõista talle karistuseks vangistus 7 (seitse) aastat. Vastavalt KrMS § 238 lg 2 sätetele vähendada Sergei Hannolainenile mõistetud karistust 1/3 võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 4 (neli) aastat ja 8 (kaheksa) kuud. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistuse kandmise alguseks Sergei Hannolaineni kahtlustatavana kinnipidamise päev, s.o 28.03.
5. Sergei Hannolaineni suhtes valitud tõkend – vahistamine – tühistada kohtuotsuse jõustumisel või vastavalt KrMS § 313 lg 1 p-le 7, kohtuotsuse mittejõustumisel karistuse ärakandmise tähtaja saabumisel. S. Hannolainen tunnistati süüdi selles, et ta ründas valu ja tervisekahjustuste tekitamise eesmärgil ajavahemikul 16.03.2016 kuni 17.03.2016 Tallinnas, XXX korteris oma elukaaslast OL nende ühise elukohana kasutatavas korteris, pekstes teda tahtlikult korduvalt rusikatega pea ja näo piirkonda. Samuti lõi S. Hannolainen kannatanut rusikatega ülajäsemete piirkonda. Pea ja näopiirkonda peksmise tõttu tekkisid OL-l eluohtlikud tervisekahjustused ja ta suri lühikese ajavahemiku jooksul sündmuskohal. Sellise tahtliku tegevusega põhjustas S. Hannolainen OL-le pea kinnise tömbi trauma vasakpoolse traumaatilise kõvakelmealuse verevalumiga ning koldelise ämblikuvõrkkelmealuse verevalumiga vasaku kiirusagara ülemisel-välimisel pinnal. Vigastuste tüsistusena tekkis peaajuturse koos sekundaarsete verevalumitega ajutüves (ajutüve pitsumine) ning vasaku oimu- ja kuklasagara põhimikupoolses osas, kopsuturse ja vere aspiratsioon hingamisteedesse, millised tervisekahjustused olid eluohtlikud. Pekstes näo ja peapiirkonda, rakendas S. Hannolainen löögijõudu järgnevalt: ta löögid põhjustasid nahaalused verevalumid näol ja mõlema kõrva piirkonnas, verevalumid kõõlustanul ja mõlemas oimulihases, põrutushaavad ülahuule ja vasaku põse limaskestal, verevalumid ülahuule ja vasaku põse limaskestal, põrutusrebimishaav vasaku kõrvalesta alumises kinnituskohas, nahaalused verevalumid ja nahamarrastused näol. Eluohtlike tervisekahjustuste tõttu, mille S. Hannolainen oli tahtlikult OL pekstes tekitanud, põhjustas ta ettevaatamatusest kannatanu surma, kuna OL suri sündmuskohal peale mõnede tundide möödumist. Maakohtu motiveeritud kohtuotsuse tõlke sai süüdistatav kätte 21.11.
6. Apellatsioonitähtaeg algas 22.11.2016 ja viimane apellatsiooni esitamise päev on 06.12.
7. Kaitsja apellatsioon saabus ringkonnakohtule 29.11.
8. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatav taotleb apellatsioonis tema süüasja uut läbivaatamist ringkonnakohtu poolt. Apellant tunnistab, et kohtumistel kannatanuga toimusid tülid ja riiud. Ta ei taha ennast õigustada ja kannatanut mustata, kuid ta pole nõus, et süüdistusakti kohaselt puuduvad tema puhul karistust kergendavad asjaolud. Vastupidi - ta püüdis 2 kannatanut elustada, ta helistas kiirabisse, kuna ei uskunud, et kannatanu on surnud. Ka ei nõustu ta karistust raskendava asjaolu esinemisega. Apellandi hinnangul ei olnud kannatanu temast majanduslikus sõltuvuses, nad ei elanud ka koos. Ta kirjeldab, millised olid tegelikult nende suhted ja on veendunud, et oli süüdistuses kirjeldatud sündmuste ajal nii raskes joobes, et ei saanud kuidagi tekitada surmavat lööki. Nii palju, kui tema mäletab, kaotas kannatanu lihtsalt teadvuse ja kukkus. Nähud olid epilepsia hooga sarnased. Arvab, et ka meditsiin võib vahel eksida ja nii see võis olla ka antud juhul. Apellant ei pea ennast paadunud joodikuks, on elanud korralikku elu, andnud kunagi vabatahtlikult verd jne. Avab, et ka mõistetud karistus on liialt range. Ta peab niigi elama kogu elu raske koormaga. Süüdistatava kaitsja adv. Kadi Sitska taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja kergema karistuse mõistmist. Taotlust põhjendab alljärgnevalt. Kohus on asunud seisukohale, et karistust raskendavaks asjaoluks KarS § 58 p 4 kohaselt on süüteo toimepanemise majanduslikus sõltuvuses, samuti süüdlasega koos elava isiku suhtes. Kohus leiab, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli kannatanu süüdistatavast majanduslikus sõltuvuses, mida on ka süüdistatav kinnitanud (andis talle 15.03.2016.a 100 eurot söögi ja saabaste jaoks), samuti jagasid nad ühist eluaset, seega sisuliselt olid kannatanu ja süüdistatav elukaaslased. S. Hannolainen on seisukohal, et ta ei olnud kannatanuga ei elukaaslane ega sõltunud kannatanu temast majanduslikult. Nad olid tuttavad ning kannatanu otsis ta üles siis, kui soovis alkoholi tarvitada. Seda, millest kannatanu elatus, S. Hannolainen ei tea, kuid kuna tema töötas, siis andis ta tõepoolest kannatanule mõni kord raha, et ta saaks endale vajalikke asju osta. Kokku saadi S. Hannolaineni elukohas, kuna kannatanu seda soovis. Ühekordset rahalist toetust ei saa lugeda kooselu ega majandusliku sõltuvuse tunnuseks. Pealegi oli toidule mõeldud raha lõpptulemina tarbimiseks neile mõlemale, sest kannatanu soovis tulla S. Hannolaineni juurde alkoholi tarbima. Seega tuleks see asjaolu välja jätta karistust raskendava asjaoluna, mis omakorda annab alust ümber vaadata ka mõistetud karistust. S. Hannolainenil kehtivad karistused puuduvad. Tegemist ei ole isikuga, kelle elustiili üheks osaks oleks kuritegude toimepanemine. Vahistamisel oli tal kindel elu- ja töökoht, mis annab alust väita, et S. Hannolainen on võimeline end vabaduses ülal pidama. RKKKo on oma otsuses nr 3-1-1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes. Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Kaitsja märgib, et S. Hannolainen ei asunud ennast peale kuritegu varjama ega ennast õigustama või süüd kellegi teise peale veeretama, mõnes mõttes üritas kannatanule abi osutada ning sellest tulenevalt võiks mõistetav karistus jääda sanktsiooni miinimumi piiridesse. Samuti võiks kohus kaaluda karistuse osalist täitmisele pööramist ning ülejäänud osas katseaja kohaldamist. 3 Tallinna Ringkonnakohtu 07.12.2016 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega kuni 14.12.
9. Määratud tähtajaks esitas kirjaliku seisukoha prokurör. Prokurör leiab, et apellatsioonid ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Kohus on selgelt väljendanud, et lähtus karistuse mõistmisel juhindudes KarS § 56 eelkõige isiku süüst ja märkinud, et see säte seab kohtule kohustuse keskenduda põhiliselt teole ja isiku süüle. Seega on kohus karistuse mõistmisel jätnud alles teisesele järjekohale karistuse mõistmisel preventsioonid, kergendavate ja raskendavate asjaolude hindamise. Seega ei ole ka antud juhul kaalukas karistuse seisukohalt ei see, et kohus arvestas, et esines raskendav asjaolu, kuid prokurör leiab, et kohus tegi seda põhjendatult. Tunnistajad, sh surnu poeg kinnitasid, et nad elasid koos, seejuures kolis OL süüdistatava juurde, süüdistatav pidas teda ülal, andis talle raha. Juba alates 2011 on OL pöördunud politsei ja arstide poole, andes teada, et ta elukaaslane on teda löönud. Kohtupraktikas on omaks võetud arusaam, et karistuse mõistmisel võetakse esmaseks aluseks konkreetse sanktsiooni keskmine määr. Ka antud juhul on seda silmas peetud – S. Hannolainen põhjustas oma tegevusega KarS § 118 toodud tagajärgede loetelust raskeima tagajärje, so surma, kuid kohus arvestas, et selle tagajärje põhjustas ta ettevaatamatusest. Seevastu punktis 1 toodud tagajärje – ohu elule, põhjustas S. Hannolainen siiski tahtlikult. Seega on põhjendatud temale karistuse mõistmine sanktsiooni keskmise määra lähedasena, kuid siiski jääb see karistus alla keskmist sanktsioonimäära. Apellatsioonis toodud asjaolud ei anna alust karistust veelgi vähendada, kuivõrd see vastab täielikult S. Hannolaineni poolt teoga üles näidatud süü suurusele. Süüdistatava puhul on ilmselgelt tuvastatud, et tegemist ei olnud ka juhusliku episoodiga tema seni laitmatus elus nagu kirjeldatakse apellatsioonis, vaid vastupidi, võib järeldada, et ta on vägivaldse käitumisega juba ka varem silma paistnud. Sellele asjaolule on juhtinud tähelepanu tunnistajad ning see nähtub OL varasematest pöördumistest politseisse ja traumapunkti, kus ta on oma tervisekahjustuste tekke kohta selgitusi andnud. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 taotleb prokurör maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonide rahuldamata jätmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud krimimaaltoimiku materjalidega, apellatsioonide väidetega ja prokuröri kirjaliku seisukohaga, tuli alljärgnevatele järeldustele. Süüdistatava enda seisukoht süü osas e. selles, et kannatanu surm on põhjuslikus seoses süüdistatava tahtliku vägivaldse tegevusega, on äärmiselt vastuoluline. Maakohtu küsimusele süü tunnistamise osas vastas ta jaatavalt, ka kaitseargumendid maakohtus tuginevad just süüdistatava poolt süü omaksvõtule e. vaidlustatakse vaid teo kvalifikatsiooni ja põhirõhk on karistusel. Apellatsioonis välistab süüdistatav kannatanu löömise ja väidab, et kannatanu kukkus alkoholist tekkinud epilepsia hoo tõttu ja sai surmavad vigastused. Samas räägib süüdistatav ka sellest, et tal tuleb selle raske koormaga edasi elada, et karistuse mõistmisel pole arvestatud kergendavat asjaolu ning vaidlustab raskendava asjaolu esinemist. 4 Kohtukolleegiumi hinnangul on tõendamist leidnud fakt, et just süüdistatava tahtliku tegevuse e. löömise tagajärjel sai kannatanu eluohtliku kehavigastuse, mis oli ka kannatanu surma põhjuseks. Maakohtu otsuses on seda järeldust piisava põhjalikkusega motiveeritud ja maakohtu sellekohane seisukoht rajaneb kõigi tõendite kogumis hindamisele. Süüdistatava poolt apellatsioonis esitatud väited maakohtu sellekohast järeldust ümber ei lükka, tema väited selles, et kannatanu ise kukkus, on paljasõnalised. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks üle korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi, kuna nõustub nendega täielikult. Ka nõustub kohtukolleegium maakohtuga selles, et S. Hannolaineneile karistuse mõistmisel arvestatavad kergendavad asjaolud puuduvad. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa ei kiirabi kutsumine ega ka maakohtus väljaöeldud lause „las olla, tunnistan ennast süüdi“ olla hinnatavad puhtsüdamliku e siira kahetsusavaldusena. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et karistust kergendav asjaolu on süüdlase selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud. Senise kohtupraktika kohaselt võib puhtsüdamlik kahetsus tähendada teo siirast ülestunnistamist ja kahetsemist, mis võib avalduda uurijale või kohtule antud ütlustes, kannatanu ees vabandamises vms. Käesoleval juhul sarnaseid asjaolusid aga ei esine. Vastupidi apellatsioonist nähtuvalt püüab süüdistatav leida erinevaid variante, et välistada enda süüd. Isik, kes ei tunnista süüd temale etteheidetud teos, ei saa puhtsüdamlikult kahetseda seda, et ta sellise teo toime pani. Karistust raskendava asjaoluna on maakohus kohtuotsuse kohaselt arvestanud KarS § 58 p 4 sätestatud süüteo toimepanemist majanduslikus sõltuvuses, samuti süüdlasega koos elava isiku suhtes. Seejuures märkis maakohus, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli kannatanu süüdistatavast majanduslikus sõltuvuses, mida on ka süüdistatav kinnitanud (andis talle 15.03.2016.a 100 eurot söögi ja saabaste jaoks), samuti jagasid nad ühist eluaset, seega sisuliselt olid kannatanu ja süüdistatav elukaaslased. Kohtukolleegiumi seisukoht selles osas järgmine. KarS prg 58 p 4 kohaselt on karistust raskendavaks asjaoluks süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest teenistuslikus või majanduslikus sõltuvuses, samuti süüdlase endise või praeguse pereliikme, süüdlasega koos elava isiku või süüdlasest muul viisil perekondlikus sõltuvuses oleva isiku suhtes. Majanduslik ja perekondlik sõltuvus ei ole kattuvad mõisted. Majanduslik sõltuvus võib tuleneda näiteks lepingulisest kohustusest või deliktilisest käitumisest VÕS tähenduses, oodatavast pärandist jms. Süüdistusaktis on märgitud raskendava asjaoluna KarS prg 58 p 4 mõttes kuriteo toimepanemine süüdlasega koos elava isiku suhtes. Maakohtu poolt kirjeldatud ja tuvastatud asjaolud – nö kooselu vorm ja materiaalne sõltuvus – on tegelikult ka hõlmatud süüdistusaktis märgitud raskendava asjaolu olemusega ning sellise asjaolu e. kuriteo toimepanemine süüdlasega koos elava isiku suhtes, on kohtukolleegiumi hinnangul ka tuvastatud. Süüdistatava poolt apellatsioonis kirjeldatud kannatanuga kooselu nüansid seda seisukohta ei mõjuta. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et maakohus on kasutanud nö ekslikku sõnakasutust ning majanduslikku sõltuvust kui sellist, tegelikult ei esine ja seda ei ole ka maakohus sisuliselt arvestanud. Süüdistuses kirjeldatud süüdistatava käitumine on kvalifitseeritud KarS prg 118 lg 1 pde 1 ja 7 järgi ja süüdistuse resolutiivosa on järgmine: Oma tahtliku tegevusega pani 5 S. Hannolainen toime teisele inimesele raske tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustas ohu elule ning sama tegevusega põhjustas ettevaatamatusest isiku surma, s.o pani toime KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul hõlmab KarS prg 118 lg 1 p 7 tegu e. ettevaatamatusest surma põhjustamine sama paragrahvi ja sama lõike p-1 kirjeldatud teo e tahtliku teoga eluohtliku vigastuse tekitamise. Ka kaitsja on tõstatanud maakohtus vaidluse samas küsimuses väites, et üheaegselt ei saa kvalifitseerida süüdistatavale etteheidetud tegevust nii p 1 kui ka p 7 järgi. Kohtukolleegiumi nõustub kaitsja poolt maakohtus väljendatud seisukohaga. Kuna apellatsioonis enam kvalifikatsiooni ei vaidlustata, siis väljub kohtukolleegium apellatsioonide piiridest KrMS prg 340 lg 1 alusel. Siinjuures peab kohtukolleegium asjakohaseks viidata Riigikohtu otsuses 3-1-1-79-15, kus Riigikohus kvalifitseeris enne 01.01.2015 toimepandud teo selle toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ideaalkogumis KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi, kuid märkis, et alates
10. jaanuarist 2015 on süüdistatava tegu karistatav KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Kui kannatanu oleks pärast süüdistuses kirjeldatud peksmist ellu jäänud, oleks tema tegevus kvalifitseeritud KarS prg 118 lg 1 p 1 järgi, kuna kannatanu suri lühikese aja möödudes saadud kehavigastuste tagajärjel, tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS prg 118 lg 1 p 7 järgi e kohaldub KarS § 19, mis näeb ette, et isik vastutab seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Kui lugeda KarS prg 118 lg 1 redaktsiooni, siis on sealt üheselt väljaloetav, et nimetatud sätte järgi on karistatav tervisekahjustuse tekitamine, kui sellega on põhjustatud üks seitsmest punktist loetletud tagajärg – antud juhul surm. Vägivaldsele surmale eelnebki eluohtlik vigastus/seisund e. selline vigastus, mis ei kohandu eluga. Kui nõustuda süüdistuse ja maakohtu kvalifikatsiooniga, tuleks jaatada seda, et KarS prg 117 peaks ka alati koos KarS prg 119 kvalifitseeruma. Eeltoodud seisukoht ei too kaasa süüdistatava õigeksmõistmist KarS prg 118 lg 1 p 1 järgi. Vaidlust ei ole selles, et S. Hannolainen tekitas kannatanule peksmise tagajärjel eluohtliku kehavigastuse, mille tagajärjel kannatanu suri. Riigikohus on selgitanud oma otsuses 3-1-1-12-09, et sellisel juhul ei saa isikut õigeks mõista, kuna see tähendaks samaaegselt nii õigeks- kui ka süüdimõistva kohtuotsuse tegemist ja see oleks vastuolus KrMS § 309 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt ei saa kohus sama teo suhtes teha alternatiivselt kas õigeks- või süüdimõistva kohtuotsust. Ringkonnakohtu pädevus uue otsuse tegemisel on sätestatud KrMS § 340 lg-s
11. Selle kohaselt piirduvad ringkonnakohtu õigeksmõistvad volitused juhtudega, mil süüdistatav mõistetakse kas täielikult õigeks ( KrMS § 340 lg 2 p 1) või mil ta mõistetakse õigeks osades talle süüks arvatud kuritegudes ja kergendatakse seetõttu talle mõistetud karistust ( KrMS § 340 lg 2 p 2). Ringkonnakohtu seaduslikku võimalust tunnistada süüdistatav esmalt mingis teos õigeks ja seejärel samas teos ka süüdi KrMS §-st 340 ei tulene. Olukord, mis tekkis ringkonnakohtul käesoleva kohtuasja lahendamisel, on aga lahendatav lähtudes KrMS § 340 lg 2 p-s 3 sisalduvast pädevusest tunnistada süüdistatav süüdi kergemas kuriteos ja mõista kergem karistus või jätta karistus muutmata. Mõistetud karistuse osas märgib kohtukolleegium järgmist. Maakohtu poolt mõistetud 7 aastane vangistus, millest tuleb ära kanda 2/3, jääb alla KarS prg 118 lg 1 sanktsiooni keskmäära. Arvestades, et KarS prg 118 lg 1 karistusraamid on 4-12 aastat ja see karistus on ettenähtud väga erinevate raskete 6 tagajärgede põhjustamise eest, millistest surma põhjustamine on vaieldamatult kõige raskem tagajärg, siis ei saa kuidagi väita, et S. Hannolainenit on koheldud karistusõiguslikult liiga karmilt. Pigem vastupidi. Kohtukolleegiumi arvates on maakohtu poolt selline suhteliselt leebe kohtlemine tingitud sellest, et maakohus on muuhulgas karistusmäära põhjendades leidnud, et arvestada tuleb ka seda, et S. Hannolainen põhjustas kannatanu surma ettevaatamatusest ning surma põhjustamine ei olnud eesmärk. Kohtukolleegium märgib, et S. Hannolaineni tegevusele antud juriidiline hinnang e KarS prg 118 lg 1 p 7 ongi võimalik vaid siis, kui surm on põhjustatud ettevaatamatusest ja surma põhjustamine ei olnud eesmärk. Sellise eesmärgi tuvastamine välistaks tema käitumise kvalifitseerimise nimetatud paragrahvi järgi, tegemist oleks juba raskema kuriteoga ja teistsuguse karistusraamistikuga. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistus on adekvaatne süüdistatava süü suurusega ja asjaolusid, mis tingiks maakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamist, kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Asjaolu, et käesoleva otsusega tühistab ringkonnakohus S. Hannolaineni süüdimõistmise KarS prg 118 lg 1 p 1 järgi ei tingi kohtukolleegiumi hinnangul karistuse vähendamist. Nimetatud asjaolu ei too kaasa mingeid muudatusi kuriteo tehioludes süüdistuse kergendamise suunas ning ka KrMS § 340 lg 2 p 3, mille alusel Riigikohtu seisukohast sellises olukorras ringkonnakohus lähtuma peab, ei kohusta karistust kergendama. Sergei Hannolaineni kaitsja advokaat Kadi Sitska on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 48 eurot. Taotluses on esitatud ka konkreetsed kaitsetegevuse toimingud ning nendele kulunud aeg. Kohtukolleegium peab esitatud tasutaotlust põhjendatuks ning KrMS prg 185 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg 337 lg 1 p-st 4; prg 338 p-st 2; 340 lg 2 p 3, tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt. /allkirjastatud digitaalselt/ 7