KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08. september 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-10909 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Sten

§ 114

p 1, 5 (alates 01.01.2015.a.

§ 114

lg 1 p 1, 5) järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitajad Harju Maakohtu

1. juuni 2016 aasta otsus Süüdistatav ja kaitsja Prokurör Anneli Lumiste Süüdistatav EVGENY MIRONCHENKO, isikukood: 37108232239, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, vahistatud 02.03.2016 Kaitsja Dmitri Školjar RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
2. juuni 2016 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-15-10909 Evgeny Mironchenko süüdistuses

§ 114

p 1, 5 (alates 01.01.2015.a.

§ 114lg 1 p 1, 5) järgi muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

1 Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS: 1. 08.03.2010.a. ajavahemikus alates kella 22:00 paiku kuni 09.03.2010.a. kella 06:00-ni, Maardus, Ringi 56 juures asuvas parkmetsas, tappis Evgeny Mironchenko VM, lüües teda pea piirkonda, üla- ja alajäsemetesse, mitme löögiga, kõva tömbi piiratud, pikliku löögipinnaga esemega, milleks võis olla löömiseks kohandatud metalltraatidest nuut. Selliste löökidega põhjustas ta kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi – põrutushaavad laubal ja juustega kaetud peanahal koos nahatüki väljarebimisega paremal pool kukla piirkonnas, vasaku käe II sõrme küüslüli lahtise killulise murru põrutus- rebimishaavaga sõrme sirutuspinnal, põrutushaava parema labakäe selgmisel pinnal, nahamarrastused mõlema labakäe selgmisel pinnal ning nahaalused verevalumid vasakul küünarvarrel, mõlemal labakäel ning paremas põlveõndlas ja põlveliigese välisküljel. Seejärel lasi tulirelvast kuuliga (kaliibriga 7-9mm) kaks eluohtlikku tervisekahjustust põhjustavat lasku, laskude järjekord ei ole tuvastatav. Lasuvigastustega põhjustas Evgeny Mironchenko kannatanule rindkeret läbistava kuulilaskevigastuse kuuli sisenemisavaga vasakul pool seljal VI roidevahemiku kõrgusel abaluujoone ja lülisamba kõrvaljoone vahelisel alal ning väljumisavaga paremal pool rinnal IV roidevahemiku kõrgusel koos vasaku kopsu üla(kesk) sagara vigastusega, kuulikanali suunaga tagant vasakult ette paremale; vigastuse tüsistusena tekkis äge verekaotus sisemisest ja välisest verejooksust; Teise lasu tegi Evgeny Mironchenko kannatanule pea piirkonda kontaktlasuga kukla piirkonda, suunaga tagant ette, millega põhjustas killulise koljupõhimiku murru eesmises koljuaugus, joonmurrud koljupõhimikul ja vasaku kuklasagara, mõlema kiirusagara ja parema otsmikusagara lömastusega, kuuli peetumisega paremas otsmikusagaras ning nahaaluse verevalumiga parema silma laugudel. VM suri saadud vigastustesse lühikese ajavahemiku jooksul sündmuskohal ja tema surma põhjuseks oli rindkeret läbistav kuuli-laskevigastus. Evgeny Mironchenko pidi kannatanut elutähtsate organite s h pea piirkonda nuudiga lüües ja tulirelvast kannatanu pähe ja rindkeresse suunatud laskude tegemise käigus seadma eesmärgiks kannatanu tapmise ja teadma, et ta surm saabub, või vähemalt pidama seda võimalikuks, pannes seega teo toime kavatsetult. Seejuures, sellisel brutaalsel viisil nuudiga korduvalt kestvalt ja valu tekitavalt lüües, nii, et tekitas nahatüki väljarebenemise ja seejärel tulirelvast laskude tegemisega kannatanut tappes, väljendas Evgeny Mironchenko põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimelu kui väärtuse suhtes, pannes seega toime tapmise piinaval ja julmal viisil. Evgeny Mironchenko tappis seejuures kannatanu, tegutsedes ainelise kasu saamise eesmärgil, teades, et VM tegi tema enda ettepaneku peale 20.01.2010.a. kindlustusandjale S SE-le avalduse kindlustuslepingu sõlmimiseks ja nimetatud avalduse alusel väljastas kindlusandja elukindlustuse poliisi VM-le, mille kohaselt VM elu kindlustati elukindlustuslepingu üldtingimuste alusel, elukindlustussummaks oli märgitud 1 000 000 krooni s o 63 911,65 EUR ja soodustatud isikuks, kellele kannatanu surmajuhtumi korral kindlustussumma 100 % välja mõistetaks, oli AG (ka G) (i k XXXXXXXXX), kes oli lähedastes suhetes Evgeny Mironchenkoga. Evgeny Mironchenko kasutas ära, et tema mõjusfääris oleva isiku vahendusel saab ta ise kindlustussumma väljamaksmisega varalist kasu, sealjuures elukindlustuspoliisi saamiseks mõjutas tema ise nii kannatanut kui ka soodustatud isikut kindlustusandja juurde pöörduma, väites, kannatanule, et tegemist on üksnes kindlustuskelmusega, mille tagajärjel ka kannatanu saab varalist kasu kuid ise ette nähes ja silmas pidades teo kujunemise asjaolusid, 2 mis sõltusid üksnes temast – nimelt, kindlustuspoliisi kehtivuse ajal pani toime tapmise, eesmärgil saada osa VM surma korral kindlustusandja poolt väljamakstavast kindlustushüvitisest. Seega, Evgeny Mironchenko, tappes teise inimese piinaval ja julmal viisil ning omakasu motiivil, pani toime mõrva, s o

§ 114p 1, 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo (alates 01.01.2015.a.

on sama tegu kuriteona kvalifitseeritav

§ 114lg 1 p 1, 5 järgi).

HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas Evgeny Mironchenko süüdi

§ 114

p 1, 5 (alates 01.01.2015.a.

§ 114

lg 1 p 1, 5) järgi ja karistas teda vangistusega 17 (seitseteist) aastat.

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 alusel, moodustas liitkaristuse eelmise, 11.07.2013.a.

Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse, 4 aasta 1 kuu vangistusega ning suurendades üksikkaristustest raskeimat, mõistis liitkaristuseks 18 (kaheksateist) aastat 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 65lg 1 alusel arvas mõistetud liitkaristusest maha eelmise, s.o 11.07.2013.a.

Harju Maakohtu otsuse järgi osaliselt ärakantud karistuse, 2 (kaks) aastat 11 (üksteist) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust ning lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõistis 15 (viisteist) aastat 6 (kuus) kuud 2 (kaks) päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvas eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestas Evgeny Mironchenko kinnipidamisest, s.o alates 02.03.2016.a. Evgeny Mironchenko suhtes valitud tõkendi – vahistamine – jättis muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistas. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel mõistis Evgeny Mironchenko’lt välja riigituludesse sundraha 2,5 palga alammääras – 1075 eurot; surnu kohtuarstliku ekspertiisi kulud summas 393,57 eurot; lasujäägi ekspertiisi kulud summas 360,46 eurot; tulirelvaekspertiiside kulud summas 1260,66 eurot; kiuekspertiisi kulud summas 438,43 eurot; DNA-ekspertiiside kulud summas 2058,25 eurot; määratud kaitsjale makstud tasud kogusummas 2587,68 eurot. Kriminaalmenetluse kulud määras tasumisele 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. DNA-ekspertiisi (akt nr GE-1078-10/3220) kulu summas 172,56 eurot – jättis riigi kanda. IF’i poolt esitatud tsiviilhagi rahuldas osaliselt ning VÕS § 1043 alusel mõistis Evgeny Mironchenko’lt välja IF’i kasuks materiaalse kahju hüvitisena 628,32 eurot. APELLATSIOONID: 3. Kaitsja taotleb Harju Maakohtu 09.06.2016 kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Alternatiivselt mõista Evgeny Mironchenko talle

§ 114

p 1, 5 (alates 01.01.2015

§ 114lg 1 p 1, 5) järgi esitatud süüdistuses õigeks.

3.

1. Maakohtu otsuse tegemisel aluseks võetud tõendikogum oli ebaseaduslik. Käesolevas kriminaalasjas puudusid seadusest tulenevad alused süüdistatava kaitsja esitatud mälupulga vastu võtmata jätmiseks, aga samuti ka AG ütluste avaldamiseks. Mälupulga vastuvõtmisest 3 keeldumisel ei tuginenud kohus nimelt ühelegi seaduslikule KrMS § 2861 lõikes 2 nimetatud tõendi vastuvõtmisest keeldumise alusele ning AG ütlused avaldati vaatamata sellele, et kohtule oli teada tema võimalik elukoht XXX. Eirates EIK lahendites esitatud seisukohti, jättis kohus ka välja selgitamata, milliseid pingutusi on prokuratuur teinud, et kindlaks teha AG asukoht. Kuivõrd käesolevalt on kohus tõendite vaba hindamise põhimõtet oluliselt rikkunud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses. AG ütluste avaldamine ning neile kohtuotsuse tegemisel tuginemine vastuolus EIÕK artikkel 6 lõikega 1 ja lõike 3 p-ga d; aga samuti ei olnud see kooskõlas ka KrMS § 291 lõike 1 p-s 4 sätestatud tingimustega ning moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses. Seetõttu tuleks maakohtu otsus tühistada ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtu teisele kohtukoosseisule. 3.
2. Maakohtu poolt piiritletud tõendikogum ei anna alust süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks. Kriminaalasjas on tuvastatavad maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, ennekõike eksimine KrMS § 15 lõikes 3 sätestatud määrava osa reegli vastu. Nimetatud eksimus on käesoleval juhul toonud kaasa süüdistatava suhtes ebaseadusliku süüdimõistva kohtuotsuse tegemise. Asjas ei ole vaidlust selles, et süüdistatav aeg-ajalt külastas AG, kelle kodus asus kõnealune nuut (seda nägi AG valduses ka tunnistaja), ning samuti pole vaidlust selles, et süüdistatav viibis AS-i Swedbank kontoris päeval, kui sõlmiti asjas tähtsust omav kindlustusleping. Üksnes nende tõendite alusel ei saaks süüdistatava suhtes teha süüdimõistvat kohtuotsust. AG ütluste deponeerimine toimus õigusvastaselt, rikutud on süüdistatava õigust viibida kohtuistungil. Temale istungist ei teatatud, mistõttu ei saanud ta valida deponeerimisele kaitsjat, millega piirati alusetult ka isiku õigust valitud kaitsja abile. Samas ei tagatud ka kaitsjale tõhusat küsimuste küsimise võimalust, kuivõrd kaitsja ei olnud deponeerimise ajal saanud tutvuda materjalidega. Maakohus on AG ütluste hindamisel viidanud asjaolule, et ta on edastanud öösel kella 03:55 paiku süüdistatavale SMS-i, mis haakub süüdistatava ütlustes sisalduva väitega, et süüdistatav saabus baari alles vahetult enne selle sulgemist. Sellest järeldas maakohus, et SMS-i saatmise ajal kella 03:55 paiku ei saanud süüdistatav baaris viibida. Selline järeldus on vastuolus tunnistaja B andnud ütlustega. Väited tunnistaja B subjektiivsuse osas, samuti väited, et ta püüdis kuidagi süüdistatavat kaitsta, ei tugine aga kohtuotsusest nähtuvalt üldse mitte ühelegi tõendile või asjaolule. Ka tunnistaja JM on prokuröri küsimustele vastates tegelikult kinnitanud, et süüdistatav oli u kella 2 ajal baaris koos JM ja RT-ga. Lisaks on ka prokurör enda kohtukõnes sisuliselt nõustunud väitega, et süüdistatava telefonist leitud fotod on tehtud Flamingo baaris, mis on tehtud juba kella 2 paiku. Tegemist on asjaoluga, mis seab kahtluse alla tunnistaja AG poolt deponeerimisel antud ütluste usaldusväärsust, kuivõrd on ilmne, et E. Mironchenko baari tagasi saabumise aja osas on tunnistaja andnud selgelt valeütluseid. See ei haaku ei süüdistusversiooni ega ka kriminaalasjas kogutud teiste tõenditega. AG poolt valeütluste andmise tõttu tekivad tõsised kahtlused selles, et ta võib anda E. Mironchenko kohta rõõnavaid ütluseid. Samuti on AG andnud selgelt valeütluseid VM-ga vestluse osas. Samuti on AG eitanud nt kokkupuudet narkootikumidega, mis oli selgelt vale, isikul oli vaja kanda narkokuriteo eest 4 aasta ja 7 kuu pikkune vangistus. Samuti andis AG süüdistusversiooniga mittehaakuvaid ütluseid seoses kindlustuslepingu sõlmimise asjaoludega. 4 Seega on kriminaalasjas ka tõendusteavet, mis ei haaku AG ütlustega ning on nendega vastuolus. Kohus on tuginenud nn vahendlike tunnistajate K, Z ja F ütlustele, kelle antud informatsioon, et kindlustuslepinguga seonduva idee autor oli süüdistatav, pärineb aga VM-lt, mitte nad ei ole ise seda tajunud. Sisuliselt on maakohus tuvastanud AG ütluste usaldusväärsuse sellise materjali pinnalt, mille puhul ei ole põhjuseid arvamuseks, et selle algseks allikaks ei võinud olla AG ise. Kuna E. Mironchenko poolset väidetavat ülestunnistust ei toeta mitte ükski tõend, on selles osas tegemist asjaoluga, mis on tuvastatud üksnes AG poolt deponeerimisel antud ütluste alusel. Kohtulahend tugineb selles küsimuses üksnes KrMS § 66 lõikes 21 nimetatud isiku ütlustele. Kõnealune eksimus on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses. 3.
3. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt võib asuda seisukohale, et maakohus on enda piiritletud tõendikogumi hindamisel eksinud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte vastu, kuivõrd on määravas ulatuses tuginenud tunnistaja AG ütlustele, kuigi talle ei olnud süüdistataval võimalik küsimusi esitada. Selliselt on maakohus eksinud tõendite hindamisel KrMS § 15 lõikes 3 sätestatud normi vastu, mis on samaaegselt ka kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses. Kui ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus tõendikogumi piiritlemisel eksinud menetlusnormide vastu, palub kaitsja käesolevaga KrMS § 15 lõikest 3 tuleneva piirangu tõttu E. Mironchenko talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. 3.
4. Maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei olnud isiku süü sedavõrd suur, et see tingiks talle

§ 114

lg 1 p-des 1 ja 5 sätestatud kuriteo eest keskmäärast märkimisväärselt suurema karistuse mõistmise. Sellest märkimisväärselt raskema karistuse mõistmine eeldab ka nn keskmisest

§ 114

lg 1 p-de 1 ja 5 järgi kvalifitseeritavast teost märkimisväärselt suuremat süüd, kuid midagi sellist ei ole maakohus tuvastanud. Seega ei olnud mõistetud karistus vastavuses süüdistatava poolt väidetavalt toimepandud teo asjaoludega. Kuigi VM suhtes toime pandud tegu oli jõhker ja äärmiselt ebameeldiv, on selliselt iseloomustatav absoluutselt iga tegu, mis on kvalifitseeritav

§ 114lg 1 p 1, 5 järgi.

Kohtuotsuses ei sisaldu põhjendusi, miks VM suhtes toimepandud tapmine oli kuidagi märkimisväärselt raskem keskmisest tapmisest, mis on kvalifitseeritav

§ 114lg 1 p-de 1 ja 5 järgi.

Tuleb ka arvestada, et süüdistatavale pole ette heidetud ühtegi

§-s 58 sätestatud karistust raskendavat asjaolu. Seega ei ole isikule etteheidetava teosüü suurus selline, et see eeldaks keskmisest karistusmäärast raskema karistuse kohaldamist. Kriminaalmenetlus süüdistatava suhtes algas juba 2010.a., kui ta algselt kinni peeti ja esitati kahtlustus. Aastaid ei tehtud kriminaalasjas mitte ühtegi menetlustoimingut kuni 2015.a. sügisel esitati süüdistus

§ 114lg 1 p 1 ja 5 järgi.

Käesoleva kriminaalasja menetlemine ei ole seetõttu toimunud mõistliku aja jooksul, kuivõrd mitmeaastane paus menetluse läbiviimisel ei ole millegagi õigustatav. KrMS § 306 lg 1 p 61 kohustab sellises olukorras süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel isiku karistust arusaadavalt ja tuntavalt vähendama. Seda ei ole kohus käesolevas kriminaalasjas teinud. Seega tuleb asuda seisukohale, et isegi kui pidada E. Mironchenko süüdimõistmist õigustatuks, on talle mõistetud põhjendamatult raske karistus ning seda tuleks igal juhul vähendada oluliselt alla

§ 114

keskmise määra, ennekõike tulenevalt ülipikast ja äärmiselt passiivsest kohtueelsest menetlusest. 3.

1. Põhjendamatult on jäetud tulirelvaekspertiisi kulu süüdistatava kanda. Nimelt ei andnud 5 nimetatud ekspertiis mingisugust tõendusteavet E. Mironchenko süü tuvastamise osas. Seetõttu tuleks nimetatud ekspertiisiga seonduv kulu jätta riigi kanda.
2. Süüdistatav märgib, et talle ei võimaldatud esitada maakohtus tunnistajatele küsimusi ning kaitsja ei esitanud neile õigeid küsimusi. Kohus on tuginenud tunnistaja AG ütlustele, kuigi nendes on palju vastuolusid ja süüdistatav toob sellekohaseid näiteid. Samuti teeb viiteid AG ütlustega vastuolus olevatele tõenditele. Tal oli olemas salvestis sellest, kus tunnistaja kinnitab, et andis tema vastu ütlusi politseitöötajate mõjutusel, kuid seda salvestist ei võtnud kohus vastu. Kohus on suhtunud temasse ebaobjektiivselt ja otsuses ebaõigesti kajastanud tunnistajate ütlusi. Tunnistajate poolt on erinevatel menetlusetappidel antud vastuolulisi ütlusi ja süüdistatava arvamuse kohaselt tunnistajad röönavad teda kuna osa neist on ise seotud kuriteoga. Palub kontrollida otsuses tunnistajate ütluste kajastamise õigsust. Nii prokurör kui kohus on teda iseloomustanud kui mõjuvõimast kriminaalset elementi, kuid tegelikult oli teda varem vaid ühe korra karistatud ja seda 10 aastat tagasi. Tal oli kindel töökoht ja ta maksis korralikult makse. Metallist nuudile võis tema DNA sattuda seetõttu, et nägi seda AG kodus ja astus mitmel korral sellel peale. Kohus on tõlgendanud ebaõigesti tema ütlusi. Samuti on kriminaalasja juurest kadunud turvakaamera salvestis, kust oleks näha tema baari tuleku, seal olemise aeg. Samuti on kadunud telefonikõnedest väljavõte. Seda asja tuleb veel uurida. Tegelik kurjategija on vabaduses. Palub teha õiglane lahend. Samuti palub kontrollida menetluskulude väljamõistmise seaduslikkust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
3. Süüdistatav toetab nii enda kui kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja asja tagastamist maakohtule uueks arutamiseks või siis õigeksmõistva otsuse tegemist. Kaitsja jääb esitatud apellatsiooni ja alternatiivse taotluse juurde ja toetab ka süüdistatava poolt esitatud apellatsiooni. Prokuröri arvamuse kohaselt kohtuotsuse tühistamiseks alused puuduvad. Palub jätta otsus muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
4. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, kohtuotsusega, esitatud apellatsioonidega ja ära kuulanud menetlusosalised leiab apellatsioonide alusel järgmist.
5. Apellandid on leidnud, et kohus on rikkunud KrMS § 339 lg 2 p 12 ettenähtud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja annab aluse saata kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks. 7.
6. Apellandid leiavad, et menetlusõiguse oluline rikkumine seisnes selles, et kohus jättis rahuldamata kaitsja taotluse võtta täiendava tõendina vastu mälupulk kui muu teabetalletus. Esmalt kolleegium märgib, et väär on apellandi arusaam sellest, et menetluspoole täiendavate tõendite kogumise taotluse osaline rahuldamine ehk siis esitatud täiendavate tõendite hulgast ühe tõendi vastu võtmata jätmine, on hinnatav ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte 6 rikkumisena. Täiendavate tõendite vastuvõtmine ja sellest keeldumine on seadusega reguleeritud ja kohtu pädevuses. Seega kui kohus leiab, et menetluspoole poolt taotletud täiendava tõendi vastuvõtmiseks puuduvad seaduslikud alused, on kohtul õigus selle vastuvõtmisest keelduda, mis ei tähenda automaatselt menetlusõiguse rikkumist. Vastavalt kohtutoimiku materjalidele on maakohus 01.
7. 2016 aasta istungil, kaitsja esitatud taotluse alusel, vastu võtnud tunnistaja AG poolt tehtud ja notari poolt kinnitatud kirjaliku avalduse. Kaitsja on sellele lisaks taotlenud mälupulga vastuvõtmist põhjusel, et sellel on AG avalduses öeldud jutt peal ja seal on veel pikem jutuajamine AG ja süüdistatava vahel( 1 kd. t.lk. 40-41). Maakohus on teinud määruse mälupulga vastu võtmata jätmise kohta ja see on kantud kohtuistungi protokolli( 1 kd. t.lk. 40-41). Kohtu korraldaval istungil 19.05.2016 aastal on kaitsja uuesti esitanud muuhulgas kirjaliku taotluse lisada kriminaalasja materjalide juurde salvestis tunnistaja AG ja süüdistatava vahelise vestlusega. Maakohus on nimetatud taotlust lahendanud kirjaliku määrusega kus on esitanud oma põhjendused, miks mälupulk kohtu poolt vastuvõtmisele ei kuulu( 6 kd. t.lk. 17-18). Apellatsioonides esitatu alusel on tegemist eraviisilise teabetalletusega, mis omab tähtsust vaid tunnistaja poolt deponeeritud ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ja muud tõenduslikku väärtust ei oma. Kolleegium leiab, et maakohus on vastu võtnud kirjaliku täiendava tõendina ja avaldanud (3 kd. t.lk. 88) tunnistaja AG seletuse ütluste andmise asjaolude kohta ja nimelt sellest, et ta on andnud muuhulgas kohtus ütluste deponeerimisel valeütlusi. Seega on kohus vastu võtnud kaitsja poolt esitatud tõendi, mille esitamise põhjenduseks on tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine ja täiendavalt samasisulise ja ka samaste andmetega teabetalletusel puudub kriminaalasjas tähtsus ning maakohtul oli seaduslik alus täiendava tõendi vastuvõtmisest keelduda. Maakohus on andnud hinnangu AG poolt tehtud avaldusele ning on põhistatult leidnud, et sellel puudub usaldusväärse tõendi väärtus. Apellantide väiteid tunnistaja mõjutamisest ütluste andmisel on maakohus juba analüüsinud ning vahetult kohtulikul uurimisel kuulanud ka helisalvestist istungist, kus ütluste deponeerimine toimus ning on jõudnud järeldusele, et tunnistaja mõjutamist ei toimunud. 7.
8. Apellatsioonis on leitud, et kohus, avaldades tunnistaja AG deponeeritud ütlused, rikkus oluliselt tõendite vaba hindamise põhimõtet. Esmalt peab kolleegium vajalikuks osutada, et AG on süüdistusaktis kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas ja tõendina on käsitatud tunnistaja ütlusi, sh deponeeritud ütlusi. KrMS § 1631 lg 1 sätestab muuhulgas, et maakohtus üldkorras menetletavas kriminaalasjas korraldab tunnistaja väljakutsumise kohtumenetluse pool, kes taotleb vastava isiku ülekuulamist. Analoogne seisukoht kajastub maakohtu 12.
9. 2016 aasta määruses, milline kuulutati kohtu poolt eelistungil ( 1 kd. t.lk. 7-10). Menetluspooled ei ole taotlenud eelistungil kohtu abi tunnistaja kohtuistungile kutsumiseks. Kohtuistungi protokolli kohaselt
11. 2016 aasta kohtuistungile tunnistaja AG ei ilmunud. Prokurör on esitanud kohtule täitmiskohtuniku määruse, mille kohaselt pole AG asukoht teada, tema suhtes on kohaldatud vahistamist ja ta on tunnistatud tagaotsitavaks( 1 kd. t.lk. 39-40, 105-108). Kaitsja ei ole nimetatud määruse vastuvõtmist vaidlustanud. 29.03.2016 aastal on kohus vastavalt prokuröri taotlusele avaldanud tunnistaja deponeeritud ütlused, kuna vaatamata mõistlikele pingutustele ei ole tunnistaja asukohta võimalik olnud kindlaks teha. Kaitsja ega süüdistatav ei ole avaldamisele vastu vaielnud. Seega on tegemist 7 olukorraga, kus tunnistaja asukoha kindlakstegemiseks vajalike meetmete tarvitusele võtmise osas on toimunud kohtulik kontroll ja vaidlustatud kriminaalasjas on mõlemad menetluspooled pidanud neid samme piisavateks tunnistaja asukoha väljaselgitamisel. Seega selles osas vaidlus puudus ja kohtul oli alus ütluste avaldamiseks. Apellatsioonis esitatud viited kahele erinevale aadressile eeltoodu alusel tähtsust ei oma, seda enam, et deponeerimise toimumisel 2015 aasta kohtuistungi protokollis tunnistaja andmeid ei märgitud ja kaitsja poolt esitatud selgituse notariaalsel kinnitusel on tunnistaja andnud oma elukohaks sama XXX aadressi, mida on politsei poolt kontrollitud ja on tuvastatud, et isik sellisel aadressil ei viibi. Seega on ekslikud kaitsja väited, et pole esitatud tõendeid sellest, et tunnistaja elukohaks ei ole XXX. Süüdistataval ja tema kaitsjal oli võimalik esitada vastuväiteid AG ütlustele pärast nende avaldamist, mida on nii süüdistatav kui kaitsja ka teinud, vaidlustades nende ütluste usaldusväärsust. Seega nõustub kolleegium, et tunnistaja AG poolt eeluurimiskohtuniku juures deponeeritud ütluste avaldamine oli lubatav ja varem deponeeritud ütluste avaldamisel kohus kriminaalmenetlusõigust ei rikkunud. 7.
12. Süüdistatav on apellatsioonis leidnud, et talle ei võimaldatud kohtuistungitel küsitleda tunnistajaid, mis näitab kohtu ebaobjektiivsust. Kolleegium sellise etteheitega ei saa nõustuda. Kohtuistungi protokollide kohaselt on süüdistatavale antud võimalus omapoolsete küsimuste esitamiseks. Kohus on isegi rahuldanud süüdistatava taotluse uuesti ristküsitleda juba eelnevalt küsitletud kannatanut( 3 kd. t.lk. 34-36). Samuti on kohus küsinud just süüdistatavalt enne kirjalike tõendite uurimise juurde asumist, kas viimane soovib veel kellelegi täiendavalt küsimusi esitada ja seda vaatamata sellele, et isikute ristküsitlemine oli juba läbi viidud. Süüdistatav on selgesõnaliselt eitanud sellist küsitlemise soovi ( 3 kd. t.lk. 37). Samuti on kohus lahendanud kaitsja taandamise taotluse ja apellatsioonis tehtud viide kaitseülesannete mittepiisavale täitmisele, maakohtu seisukohta ei kummuta ega anna alust tuvastada kaitseõiguse riivet. Nagu maakohus, osutab ka ringkonnakohus, et süüdistatav vabanes vangistusest enne kohtumenetluse algust vaidlustatud kriminaalasjas ning seega oli tal võimalus valida endale kaitsja, kuid süüdistatav seda võimalust ei kasutanud. Kolleegium ei tuvastanud KrMS § 339 lg 2 p 12 ettenähtud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumist. Apellatsioonide vastavasisulised väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Sellest tulenevalt puudub alus kriminaalasja saatmiseks Harju Maakohtule uueks arutamiseks, seda enam, et ka eelnimetatud põhimõtte rikkumise tuvastamisel saab KrMS § 341 lg 3 kohaselt kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saata vaid juhul, kui rikkumist pole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.
13. Apellandid on leidnud, et tunnistaja AG ütluste deponeerimine toimus õigusvastaselt kuna istungil süüdistatavat ei viibinud. Kolleegium osutab, et kuigi reeglina toimub tunnistajate küsitlemine kriminaalasja kohtulikul arutamisel, on seadusandja KrMS §-s 691 ette näinud erandliku võimaluse, mil küsitlemisõiguse tagamiseks toimetatakse tunnistaja ülekuulamine kohtueelses menetluses eeluurimiskohtuniku juures. Tulenevalt KrMS § 691 lg-st 2 on ütluste deponeerimise eesmärk tunnistaja kohtuliku ülekuulamise tagamine, kui tunnistaja hilisem ülekuulamine kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib osutuda võimatuks või teda võidakse mõjutada valeütlusi andma. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt toimub ütluste deponeerimisel tunnistaja ülekuulamine eeluurimiskohtuniku juures, kuhu kutsutakse prokurör, kahtlustatava kaitsja, kahtlustatav ja 8 tunnistaja. Kahtlustatav jäetakse tunnistaja või prokuratuuri taotlusel ülekuulamisele kutsumata, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust. Antud juhul on tunnistaja ütluste deponeerimist taotlenud prokurör ja seejuures taotlenud ka kahtlustatavat mitte kutsuda ülekuulamise juurde( 3 kd. t.lk. 63-64). Siinjuures kolleegium märgib, et kaitsjale oli vastav taotlus teada ning mil moel kaitsja ennast ette valmistab tunnistaja küsitlemiseks jääb tema otsustada. Antud juhul on kaitsja lähtunud süüdistatava ütlustest , et ta ei ole kuritegu toime pannud. Kohus rahuldas prokuröri taotlused ja leidis, et taotlus on põhjendatud täies ulatuses(
14. kd. 6775). Samuti on kohus selgitanud tunnistajale KrMS § 71 ettenähtud õigust ütluste andmisest keelduda ning on tunnistajat hoiatanud teadvalt valeütluste andmise eest. Tunnistaja ülekuulamise istungist võttis osa kaitsja, kes on aktiivselt küsitlenud tunnistajat nende asjaolude suhtes milliste osas tunnistaja istungil ütlusi andis. Seega antud juhul on tagatud kaitsja kaudu kahtlustatavale tunnistaja küsitlemisõigus ning kuna nii prokuröri taotluse kui tunnistaja ütluste alusel oli kohtul piisav alus järeldada, et kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust, oli seaduslik alus tunnistaja küsitlemine läbi viia kahtlustatava osavõtuta.
15. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on otsuse tegemisel lubamatult tuginenud valdavalt tunnistaja AG ütlustele, keda ei olnud võimalik kohtuistungil küsitleda. Esineb vastuolu KrMS § 15 lg-s 3 sätestatuga. Riigikohus on oma lahendites ( nt RKKKo 3-1-1-89-12 ) märkinud, et isiku varasemate ütluste avaldamisel KrMS § 291 alusel tuleb kohtul nende ütluste hindamisel lähtuda KrMS § 15 lg-s 3 sätestatust. Kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 mõttes tõendile „valdavas ulatuses“, kui on tegemist sellise tõendiga, mis on määrava või otsustava tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistaja ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb. Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega. Konkreetses kriminaalasjas võib muude tõendite kaal sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab. Pidamata vajalikuks uuesti korrata otsuses esitatud tõendite analüüsi, leiab kolleegium, et maakohtu otsusest nähtuvalt on lisaks tunnistaja AG ütlustele, kogutud ja kohtumenetluses uuritud küllaldaselt kaudseid tõendeid, mis kinnitavad Evgeni Mironchenko süüd ja millised riimuvad tunnistaja AG ütlustega. Nii on maakohus Evgeni Mironchenko süü tuvastamisel tuginenud kannatanu IF ja tunnistajate GF AN, AZ, RK, OM, AL, JS ütlustele. Isikulistele tõenditele lisaks on kohus tuginenud veel ka kirjalikele tõenditele nagu näiteks surnu ekspertiisiaktile, DNA ekspertiisiaktile, asitõendite vaatlusprotokollidele, sündmuskoha vaatlusprotokollile ja Swedpanki poolt väljastatud fototabelitele. Maakohus on kõiki tõendeid analüüsinud ja leidnud, et tõendi kogum annab aluse lugeda tõendatuks, et just süüdistatav oli isikuks, kelle initsiatiivil tapetu VM elukindlustuslepingu tegi ja just süüdistatav oli isiksuks, kes ka osales selle sõlmimisel ning aktiivselt raha kättesaamiseks vajaliku dokumentatsiooni vormistamisega.. Samuti on tunnistajate ütlustega maakohus tuvastanud, et just E. Mironchenko oli isikuks, keda VM kartis ja seostas oma surma juba eelnevalt elukindlustuslepinguga ja süüdistatavaga. Samuti on maakohus tõendite 9 kogumile tuginevalt lugenud tõendatuks, et enne surma läks VM kohtuma just E. Mironchenkoga. Kolleegium peab vajalikuks osutada, et kohus on pidanud oluliseks asjaoluks E. Mironchenko süü tuvastamisel, et kannatanu peksmiseks kasutatud spetsiifiliste tunnustega ese on seostatav süüdistatavaga. Nimelt riimub ekspertiisiaktis kirjeldatud löögiriist nii tunnistaja AN kui AG ütlustes kirjeldatud esemega, mida ei ole leitud. Küll aga on VM tapmispaigalt leitud kirjeldusele vastav isoleerpael. DNA ekspertiisiaktis antud arvamuse kohaselt leitud teibitükilt saadud DNA analüüsil ei saa välistada E. Mironchenkolt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist segaproovis. Seejuures arvutati tõepärasuse suhe ja hüpoteeside tõepära suhe saadi 1.7x102, mis näitab, et hüpotees sellest, et teibitükilt võetud proovis leiduv bioloogiline materjal pärineb E. Mironchenkolt on 1,7x102 korda tõepärasem kui hüpotees, et see pärineb tundmatutelt isikutelt( 105-133). Nimetatud akti tõendina käsitamist pole apellandid vaidlustanud. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et maakohus ei ole süü tuvastamisel tuginenud valdavalt AG ütlustele, vaid on ütlusi kasutanud koosmõjus teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning hinnanud seejuures tunnistaja ütlusi kinnitavaid tõendeid olulisteks süü küsimuse otsustamisel. Kolleegium ei tuvastanud KrMS § 15 lg 3 sätestatud keelu rikkumist mistõttu apellatsiooni sellekohased väited ei anna alust maaakohtu otsuse tühistamiseks.
16. Apellatsioonides on viidatud tunnistaja DB ja JM ütlustele ja leitud, et need lükkavad ümber kohtu järelduse, et ööl vastu
17. märtsi 2010 tuli süüdistatav baari Flamingo alles hommikul, enne baari sulgemist. Kohtuotsuses on analüüsitud mõlema tunnistaja ütlusi eelnimetatud asjaolu osas. Nii otsuses kui ka tegelikult apellatsioonis on viidatud tunnistaja JM ütlustele, kus ta kindlalt ei mäletanud kas süüdistatav üldse oli baaris või mis kellast ta tuli ja millal lahkus( 2 kd. t.lk. 13-21). Tunnistaja DB ütlused on kohus tunnistanud vastuolus olevateks tema kohtueelsel uurimisel antud ja prokuröri taotluse alusel avaldatud ütlustega. Kohtuistungi protokolli kohaselt viibis ta Flamingo baaris nii 07 märtsi kui ka 08 märtsi õhtul. Ei mäleta täpselt millal nägi VM ega mäletanud täpselt millal nägi süüdistatavat ja kellega viiamne koos oli( 1 kd. t.lk. 84-93). Seega kolleegium leiab, et erinevalt apellantide seisukohast, pole eelnimetatud tunnistajate poolt antud ütlustega võimalik lugeda tõendatuks asjaolu, et süüdistatav viibis kogu öö, millal tapeti VM, baaris. Samuti ei anna selliseks tõdemuseks alust kaitsja poolt viidatud asitõendi vaatlusprotokollis kajastatud süüdistatava mobiiltelefonist leitud pildifailid, millised olid tehtud 09.
18. 2010 kell 02.02 ja 02.08 ehk siis kaks pilti, vaid mõne minutilise vahega. Kolleegium peab vajalikuks osutada, et vastavalt esitatud süüdistusele on VM tapmise toimepanemise ajavahemikuks 08.
19. 2010 kell 22.00 kuni 09.03.2010 kell 6.
20. Süüdistatava viibimisest baaris, sealt kordagi lahkumata pärast piltide tegemist kuni varahommikuni, igasugused tõendid puuduvad. Samuti on maakohus otsuses ( lk. 20) leidnud, et kuna on tõendatud, et VM läks kohtuma süüdistatavaga ja arvestades JS ütlusi sellest, et süüdistatav lahkus L juurest ajavahemikus 1.00 kuni 1.30 ja tapmiskoht asub 10 minuti autosõidu kaugusel, oli süüdistataval ajaliselt võimalus tapmine toime panna ka enne kella 2.
22. Kaitsja on leidnud, et seonduvalt kindlustuslepinguga on kohus ebaseaduslikult tuginenud tunnistajate ütlustele kuna viimased ei ole vahetud tunnistajad vaid on kuulnud nendest asjaoludest VM käest. Kaitsja leiab, et esineb vastuolu KrMS § 15 lg-ga
23. Kolleegium märgib, et kuna VM on tapetud siis tunnistajate ütlused VM poolt kuuldu osas on KrMS 66 lg 21 lg 1 nimetatud tõendiks, kuid kolleegium osutab, et tunnistajad ei ole andnud 10 edasi vaid tapetu sõnu vaid on kirjeldanud nende endi poolt vahetult kuuldud kõnesid ja nähtud VM käitumist. Asjaolu, et leping sai avalikuks VM lähedastele, on vastuvaidlematult tõendamist leidnud ning ka see, et lepinguga seoses olid VM-l süüdistatavaga probleemid. Ta tundis hirmu süüdistatava ees, mistõttu varjas ennast oma õe, OM juures. Ka selles osas on tunnistajad OM ja RK andnud ütlusi. Samuti on AN kohtulikul ristküsitlemisel kinnitanud, et just süüdistatav E.Mironchenko oli isikuks, kes oli ka temale analoogse lepingu sõlmimise ettepaneku teinud. Samuti oli just süüdistatav näidanud talle ka VM-ga sõlmitud lepingut. Samuti on Swedbank turvakaamera salvestise väljavõttest näha, et pangas oli lepingu sõlmimise ajal ka süüdistatav, kelle vastupidised ütlused on maakohus lugenud ebausaldusväärseteks. Samuti on tunnistaja AG kinnitanud, et raha kättesaamisega tegeles süüdistatav, kes suhtles juristidega paberite vormistamiseks. Seega ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et kohtu järeldus tugineb üksnes või valdavas ulatuses § 66 lg 21 nimetatud isiku ütlustel ja seda just VM-lt kuuldu osas. Kaitsja on esitanud väite sellest, et VM tapmine pandi toime hoopis AG korraldusel ja kellegi teise poolt. Väidet on kaitsja sisustanud asjaoluga, et AG teadis tapmise asjaoludest ja nimelt kannatanu tulistamisest juba koheselt pärast sündmusi. Väite kinnituseks viitab kaitsja tunnistaja K ütlustele, kes olevat seda kuulnud OM-lt, kes olevat seda kuulnud JL-lt, kes olevat seda omakorda kuulnud AD-lt. Kolleegium leiab, et tehes etteheiteid kohtule, on kaitsja ise toetunud ütlusele, mis ei ole tõendiks kuna ei vasta KrMS § 66 lg 21 nõuetele.
24. Kaitsja on teinud etteheite, et kohus on jätnud üle kuulamata RT. Kolleegium osutab, et vastavalt süüdistusaktile on RT prokuröri poolne tunnistaja. 09.03.2016 aasta istungil on prokurör loobunud nimetatud tunnistaja ülekuulamisest kuna tunnistaja leidmine osutus võimatuks ja esitas ka oma sellekohased põhjendused. Kaitsja pole loobumist vaidlustanud, vaid on kinnitanud, et nõustub loobumisega ega taotlenud tunnistaja ülekuulamist. Tunnistaja ülekuulamisest loobumisele ei esitanud vastuväiteid ka süüdistatav. Kolleegium osutab Riigikohtu poolt korduvalt märgitule, et kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende järgi otsuse tegemises. Võistlevuse põhimõte tähendab muuhulgas, et kriminaalasja arutamisel lasub isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus kohtumenetluse pooltel (vt RKKKo 3-1-1-67-06, p 7.1). Eeltoodust lähtuvalt on kaitsja etteheited kohtule ainetud.
25. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole põhjust esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ja Evgeny Mironchenko suhtes õigeksmõistva otsuse tegemiseks.
26. Kaitsja on vaidlustanud süüdistatavale mõistetud karistust. On leidnud, et kuigi tapmine oli jõhker, siis pole asjaolusid, mis annaks aluse tuvastada keskmisest suuremat süüd. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada ülipikka ja äärmiselt passiivset kohtueelset menetlust. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et

§ 114lg 1 sanktsiooni keskmiseks määraks on 14 aastane vangistus.

Selline keskmine määr kehtis ka teo toimepanemise ajal. Maakohus mõistis süüdlasele 17 aastase vangistuse ehk keskmisest määrast raskema karistuse. Seejuures on maakohus põhistanud eelnimetatud karistuse mõistmist eelkõige rida raskendavate koosseisuliste tunnustega ja seega ka keskmisest suurema süüga. Kaitsja argument, et tegemist on küllaltki tavapärase tapmisega, on kummutatud maakohtu põhistusega sellest, kuidas 11 süüdistatav planeeritult ja sihipäraselt tegutses kavatsusega VM, kes oli alles 22 aastane noormees, omakasu motiivil tappa ja millist jõhkrust süüdistatav tapmise toimepanemisel üles näitas ning millist ränka piina noor mees kannatama pidi. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et E.Mironchenko süü suurus annab aluse sanktsiooni keskmisest määrast rangema karistuse mõistmiseks. Kaitsja on viidanud ka mõistliku aja riivele kohtueelses menetluses. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi hinnatakse menetlusaja mõistlikkust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt kohtuasja keerukusest, süüdistatava ja asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumisest ning selle olulisusest, mis on süüdistatava jaoks konkreetses menetluses kaalul. Asja materjalide alusel pole tuvastavad sellised seisakud menetluses, mis oleksid hinnatavad riigi poolse passiivsusena määras, et oleks tegemist mõistliku aja riivega. Menetlust vaidlustatud kriminaalasjas alustati 2010 aasta märtsis. Läbi on viidud ekspertiise, küsitletud tunnistajaid, toimetatud vaatlusi ja läbiotsimisi jms, mistõttu on ainetud kaitsja väited, et kuni 2015 aastal süüdistuse esitamiseni mingeid toiminguid ei tehtudki. Oluline on antud juhul, et kriminaalasjas pole kohtueelsel uurimisel süüdistatava suhtes tõkendit kohaldatud ning ta on vahistatud alles kohtumenetluses 02.03.2016 aastal. Samuti ei ole kriminaalasjas kohaldatud süüdistatavale ka piiranguid vara käsutamise osas. Siinjuures kolleegium osutab, et alates 2010 aastast on süüdistatav korduvalt karistatud teiste kuritegude toimepanemiste eest, millede eest on ta kandnud ka karistust. Kolleegium leiab, et arvestades asjaoluga, et tegemist on mõrvaga, kus vahetud tunnistajad puudusid ning tõendite kogumine on toimunud kestvalt kui 2015 aastal süüdistuse esitamiseni ning süüdistatava põhiõigusi piiratud ei ole, pole tuvastatav selline mõistliku menetlusaja riive, mis tooks kaasa maakohtu poolt põhistatult mõistetud karistuse osas otsuse tühistamise ja E.Mironchenkole kergema karistuse mõistmise. 15. Menetluskulude väljamõistmise osas kaitsja leiab, et kuna tulirelvaekspertiis mingisugust tõendusteavet ei andnud, tuleb ekspertiisiga seonduv kulu jätta riigi kanda. Vaidlustatud kriminaalasjas on läbi viidud kolm ekspertiisi, millised kuuluvad tulirelvaekspertiisi liiki. Kaitsja ei ole vaidlustatud ekspertiisitasu konkretiseerinud. Süüdistatav viitas tema elukohast läbiotsimisel leitud relva ekspertiisile. Kolleegium märgib, et tulirelvaekspertiisid on läbi viidud tõendamisvajadusest lähtuvalt ning kolleegium osutab, et ekspertiisi käigus, kus uuriti elukohast äravõetud laskekõlbulikku, gaasiballooniga pneumorelva, on lisaks uuritud ka kannatanu lahkamisel eemaldatud kuule ja leitud padruneid. Kolleegium leiab, et tulirelvaekspertiiside tasud on seaduslikult süüdistatavalt välja mõistetud ning selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad. 16. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1,§ 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 09. juuni 2016 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 12