Obsah (6)

§ 109§ 89§ 107§ 104§ 88§ 92

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 28. november 2016, Tartu Tsiviilasja number 2-16-

) § 107 lg 2 alusel 11. novembrist 2015 ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

§ 109

lg 1 alusel hüvitis 2700 eurot (3 kuu keskmine töötasu) ja hüvitis 257 eurot 14 senti töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest. Avalduse kohaselt töötas hageja kostja juures. 12. oktoobril 2015 sai hageja kostjalt töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse (koondamine

§ 89lg 1 alusel).

Kostja ei ole enne ülesütlemisavalduse esitamist teinud hagejale töötamise kohta ühtegi etteheidet. Kuivõrd kostja otsib sarnasele tööle uusi töötajaid, on ülesütlemisavalduses valesti märgitud, et kostjal oli koondamise vajadus ning tal polnud võimalust hagejale teist töökohta pakkuda. Hageja kasvatab alla kolmeaastast last. TVK rahuldas

1. detsembri 2015 otsusega hageja avalduse osaliselt ja tuvastas, et tööleping ei ole erakorralise ülesütlemisega lõppenud, lõpetas selle
2. novembrist 2015 ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 1799 eurot 97 senti (2 kuu keskmine töötasu). Hageja nõue jäi rahuldamata osas, milles hageja palus kostjalt välja mõista hüvitise töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest.
3. Kostja leidis, et kahe ettevõtte ühinemise tõttu esines koondamissituatsioon ja hageja koondamine oli õiguspärane. Selles olukorras hindas kostja töötajaid ja arvestas hageja

§ 89

lg-st 5 tulenevat eelisõigust jääda tööle põhjusel, et ta kasvatab alla kolmeaastast last. Sellest hoolimata olid argumendid hageja koondamiseks väga kaalukad, sest hagejal ei olnud pärast tema suhtes välja kuulutatud pankrotti motivatsiooni töötada (hageja asus tööle osalise koormusega). Hageja töötulemused olid kõigist müügiosakonna töötajatest kõige halvemad. Hageja viidatud vaba töökohta ei olnud koondamise hetkel veel olemas ning see loodi ca kuu aega hiljem. Samuti 2 ei oleks see hagejale sobinud, kuna hageja ei soovinud töötada täiskohaga. Hageja nõue hüvitise saamiseks ei ole põhjendatud. Hüvitise suurust tuleks poolte huve kaaludes vähendada ühe kuu tasuni. Hüvitise väljamõistmisel tuleks arvestada, et hageja on ühe kuu töötasu suuruse hüvitise koondamise eest juba saanud. MAAKOHTU LAHEND 4. Tartu Maakohus rahuldas 16. mai 2016 otsusega hagi ja tuvastas, et töölepingu ülesütlemine hagejaga alates 6. novembrist 2015 on tühine ning poolte sõlmitud tööleping lõpetatakse alates sellest kuupäevast

§ 107lg 2 alusel.

Maakohus mõistis

§ 109

lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 1799 eurot 97 senti (bruto), millelt kostja peab tasuma seaduses ette nähtud maksud. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Maakohtu otsuses esitatud põhjendustel on TVK otsus individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 25 lg 1 kohaselt jõustunud osas, milles TVK jättis rahuldamata hageja nõude töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest hüvitise saamiseks ning luges osaliselt hagejale makstud koondamishüvitisega kaetuks töölepingu lõpetamisel

§ 109lg 1 alusel hagejal saada oleva hüvitise.

Selles osas töövaidlust läbi ei vaadata. Hagejaga töölepingu ülesütlemine ei vasta seaduse nõuetele ja on

§ 104lg 1 kohaselt tühine.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja kasvatab alla kolmeaastast last. Kostja on võtnud omaks, et võrreldavatel töökohtadel oli töötajaid, kes ei kasvatanud alla kolmeaastast last ning keda ei koondatud. Nendel asjaoludel ei oleks kostja tohtinud

§ 89lg 5 järgi hagejaga töölepingut üles öelda.

Selle sätte kohaselt tuleb koondamisel eelistada tööle jäämisel mh alla kolmeaastast last kasvatavaid töötajaid, st praegusel juhul tulnuks eelistada hagejat ja koondada mõni teine töötaja, kellel ei olnud viidatud sätte järgset eelisõigust. Kostja leiab ekslikult, et eelisõigusega töötaja koondamine on kooskõlas seaduse mõttega.

§ 89

lg 5 kohta on seaduse seletuskirjas sarnaselt seaduse tekstile selgesõnaliselt öeldud, et teiste töötajate olemasolul ei tohi eelisseisundis olevat, st alla kolmeaastast last kasvatavat töötajat, koondada. Hagejaga sõlmitud tööleping tuleb

§ 107

lg 2 alusel lõpetada ja sellega seoses tuleb kostjalt hageja kasuks

§ 109lg 1 alusel välja mõista hüvitis.

Kostja väited ei anna alust

§ 109lg-s 1 sätestatud kolme kuu keskmise töötasu suurust hüvitist vähendada.

Kostja on rikkunud seadusest selgelt tulenevat töölepingu ülesütlemise keeldu. Seda olukorras, kus hageja peab lisaks endale ülal pidama ka väikest last. Hageja võimalikud kehvemad töötulemused või väiksem motivatsioon ei saa olla sellises olukorras hüvitise vähendamise aluseks. Kostja on ise tunnistanud, et hageja töötulemused ei olnud nii halvad, et nende alusel oleks võinud töölepingu

§ 88lg 1 alusel üles öelda.

Kostja esitatud arvestuse kohaselt oli hageja keskmine kuutöötasu 899 eurot 99 senti (kolme kuu keskmine töötasu 2699 eurot 97 senti). Kohus on hüvitise suuruse osas seotud TVK-s väljamõistetud summaga, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1799 eurot 97 senti. Ülejäänud 900 eurot on hageja saanud TVK jõustunud otsuse järgi kostja makstud koondamishüvitise arvel. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus jättis kostja väited

mõtte ja

muudatuse eesmärgi kohta analüüsimata kui leidis, et alla kolmeaastast last kasvatava töötaja koondamine on igal juhul keelatud. Seadus ei keela sellist töötajat koondada, vaid kohustab tööandjat sellist töötajat üksnes eelistama. Kostja on esile toonud asjaolud, miks ta hageja suhtes sellise kaalutlusotsuse tegi. 3 Maakohus jättis hindamata kostja alternatiivse seisukoha, mille kohaselt oli hageja koondamine lubatav ka seetõttu, et temaga võrreldavaid töötajaid ei olnud (hageja leidis, et teda ei saanud tööülesannete tõttu teistega võrrelda). Kui pooled olid selles osas ühel seisukohal, ei saanud kohus leida, et töötajate ülesanded olid erinevad. Maakohus ei analüüsinud, kas koondamine oli lubatav ka olukorras, kus võrreldavaid töötajaid ei olnud. Maakohus jättis menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel hindamata hagejale osutatud õigusteenuse turuhinna põhjenduse. Eeltoodut arvestades tulnuks hageja põhjendatud menetluskulu vähendada.

1. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
3. mai 2016 otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks.
4. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses eelkõige selle üle, kas kostjal oli õigus hagejaga, kui alla kolmeaastast last kasvatava töötajaga, tööleping erakorraliselt üles öelda koondamise tõttu. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud väljamõistetud hüvitise suurust ning seetõttu ringkonnakohus TsMS § 651 lg 1 alusel ei kontrolli maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust väljamõistetud hüvitise suuruse osas. 8.
5. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine ei vasta seaduse nõuetele ja on

§ 104

lg 1 kohaselt tühine ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei anna alust vastupidiseks väiteks.

§ 89

lg 1 järgi võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine).

§ 89

lg 4 kohaselt peab tööandja töölepingu ülesütlemisel arvestama võrdse kohtlemise põhimõtet.

§ 89

lg-s 5 sätestatakse, et töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu, välja arvatud

§ 89

lg-s 2 nimetatud juhtudel (tööandja tegevuse lõppemisel, tööandja pankroti väljakuulutamisel või pankrotimenetluse lõpetamisel, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu), on tööle jäämise eelisõigus töötajate esindajal ja töötajal, kes kasvatab alla kolmeaastast last.

§ 92

lg 2 järgi, kui tööandja ütleb üles töölepingu töötajaga, kes on rase või kasvatab alla kolmeaastast last, loetakse, et tööleping on üles öeldud

§ 92

lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud põhjusel, kui tööandja ei tõenda, et ta ütles töölepingu üles

-s lubatud alusel. Viidatud

§ 92

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi ei või tööandja töölepingut üles öelda põhjusel, et töötaja on rase või töötajal on õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust, või põhjusel et töötaja täidab olulisi perekondlikke kohustusi. 8.2. Riigikohus on 2. veebruaril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11 tehtud otsuse p-s 10 selgitanud, et alates 1. juulist 2009 kehtiv

§ 89ei sätesta töötajate võrdlemise kriteeriume.

Seetõttu on tööandjal pärast

§ 89

lg-s 5 nimetatud eelisõigusega isikute väljaselgitamist õigus vabalt valida, kellega töötajatest ta töölepingu üles ütleb ja kellega mitte.

§ 89

lg 5 annab tööandjale võimaluse lähtuda töötajate valikul lisaks töötaja tööoskustele ka muudest asjaoludest, sh suhtlemisoskusest ja isikuomadustest. Tööandja valikuõigust piirab

§ 89lg 4 järgi siiski võrdse kohtlemise põhimõte.

Töölepingu seaduse eelnõu seletuskirjas märgitakse: „Erinevalt kehtivast õigusest on § 89 lõiget 5 täiendatud uue klausliga, mille kohaselt koondamise korral on töölejäämise eelisõigus lisaks töötajate esindajale ka töötajal, kes kasvatab alla kolmeaastast last. Alla kolmeaastast last 4 kasvatavale isikule on koondamisel tagatud samaväärne kaitse kui töötajate esindajale. Kui tööandjal tekib vajadus koondada ja ta on teinud kindlaks koondatavate arvu, kelle hulgas on alla kolmeaastast last kasvatavaid töötajaid, peab tööandja koondatavate töötajate hulgast jätma eelisjärjekorras kõrvale väikelast kasvatavad vanemad. Teisti öeldes, väikelast kasvatavat vanemat ei saa tööandja võrrelda teiste töötajatega. Seejärel, kui väikelapse vanemad on eelisõigusena koondatavate töötajate hulgast välja arvatud, saab tööandja allesjäänute ringist valida koondatavad.“ 8.3. Eeltoodu alusel on õige maakohtu seisukoht, et olukorras, kus koondatavad on kindlaks tehtud ja nende hulgas on alla kolmeaastast last kasvatav isik, siis tuleb see töötaja vastavalt

§ 89lg-le 5 koondatavate hulgast välja arvata, s.o tal on tööle jäämise eelisõigus.

Kostja väite kohaselt ei keela seadus alla kolmeaastast last kasvatavat töötajat koondada. Iseenesest see seisukoht on õige olukorras, kus tööandja kindlakstehtud koondatavate hulka kuulub mitu isikut, kes kasvatavad alla kolmeaastast last ja moodustavad selliselt võrreldavate isikute grupi. Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja kasvatab alla kolmeaastast last ja võrreldavatel töökohtadel olid töötajaid, kes ei kasvatanud alla kolmeaastast last. Seega oli hageja ainuke tööle jäämise eelisõigust omav isik. 8.

1. Kostja väide, et seadus ei keela alla kolmeaastast last kasvatavat töötajat koondada, oleks õige ka olukorras, kus alla kolmeaastast last kasvatav töötaja on koondataval ametikohal ainuke töötaja (võrreldavaid töötajaid ei ole). Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et alternatiivselt oli praeguse juhul tegemist olukorraga, kus võrreldavaid töötajaid ei olnud. Hageja selgitustest, et töö tulemuste kohta hinnangu andmisel ei saanud tööülesannete muudatuste tõttu teda kaastöötajatega võrrelda, ei saa teha kostja soovitud järeldust, nagu oleks hageja omaks võtnud, et tema ametikoht oli kostja esiletoodud isikute grupis (kokku neli töötajat) unikaalne ja võrreldamatu. TsMS § 231 lg 2 teise lause kohaselt on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus selline nõustumine protokollitakse (vt selle kohta nt Riigikohtu
2. detsembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1109-07, p 27). Hageja eeltoodud seisukoha avaldamine
3. novembri 2015 menetlusdokumendis (tl 8) ja
4. märtsi 2016 menetlusdokumendis (tl 41) ei ole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ning tegemist pole omaksvõtuga TsMS § 231 tähenduses. Kostja kõnealune väide on ka vastuoluline, sest kostja on pidanud töö sisust lähtudes asjakohaseks võrrelda nelja müügiosakonna töötajat (sh hagejat), kuid leiab samas, et keegi hagejaga võrreldavat tööd ei teinudki. 8.
5. Kui tööandja ütleb töölepingu üles alla kolmeaastast last kasvatava töötajaga, eeldatakse

§ 92lg 2 järgi, et tööleping on üles öeldud töölepingu ülesütlemise keeldu rikkudes.

Kostja ei ole tõendanud, et ta on töölepingu üles öelnud

-s lubatud alusel. Eeltoodu alusel jääb maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

1. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et maakohus oleks pidanud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel hindama hagejale osutatud õigusteenuse turuhinna põhjendust. Maakohtu hinnangul on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks 450 eurot (s.o 4,5 tundi x 100 eurot). Maakohus märkis samuti, et kostja vastuväited menetluskulu suurusele ei ole põhjendatud, arvestades, et kostja enda esindajakulu nii ajaliselt kui ka rahaliselt oli üle kolme korra suurem. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikku hindamisel ületanud diskretsioonipiire ning ei ole alust kulude põhjendatuse ning vajalikkuse ümberhindamiseks (vt Riigikohtu
2. oktoobri 2011 määruse nr 3-2-1-88-11 p 11). Seda järeldust ei muuda kostja väide hagejale osutatud õigusteenuse turuhinna põhjendatuse kohta ning maakohtule esitatud nelja (Tallinn ja Tartu) õigusbüroo 5 hinnakirjad. Ringkonnakohus osutab siinkohal Riigikohtu
3. veebruari 2015 määruse nr 3-2-1-115-14 p-le 14, mille kohaselt ei saa üldjuhul pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Viidatud lahendis märgiti, et varem on Riigikohus pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või –maksuta, samuti on Riigikohus lugenud tavapäraseks tunnitasu 147 eurot 49 senti (käibemaksuga) ning asjas nr 3-2-1-115-14 jäädakse selle seisukoha juurde.
4. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja on esitanud ringkonnakohtule taotluse kostjalt menetluskulu 427 eurot 50 senti (s.o 4,75 tundi x 90 eurot; käibemaksuta) väljamõistmiseks. Osutatud õigusabi ajakulu on kokku 4,75 tundi, s.o maakohtu otsusega tutvumine ja konsultatsioon 1 tund, apellatsioonkaebusega tutvumine ja seisukoha kujundamine, kohtumäärusega tutvumine 1,75 tundi, vastuse koostamine ja Riigikohtu praktikaga tutvumine 2 tundi. Osutatud õigusabiteenuse hind on 90 eurot tund (käibemaksuta). Ringkonnakohus leiab, et arvestades asja mahukust ja keerukust on hageja põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks apellatsiooniastmes 225 eurot (s.o 2,5 tundi x 90 eurot). Ringkonnakohus arvestab siinkohal seda, et apellatsioonkaebuses ei ole esitatud maakohtus esitatust erinevaid õiguslikke põhjendusi ning vastuses apellatsioonkaebusele on tuginenud samadele asjaoludele ja seisukohtadele, millistele tugineti juba maakohtus. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson