piirivalvelaeva 103 Pikker laeva kapteni ametikohale alates 16.07.2014; - alternatiivselt muuta teenistusest vabastamise alust selliselt, et V.K.i teenistussuhe Politsei- ja Piirivalveametiga lõppenuks alates 02.09.2014 PPVS § 96 lg 1 p 1 ja lg 2 alusel; - alternatiivselt hüvitada kahju summas 6577,44 eurot. Menetlusvorm Suuline, kirjalik. Menetlusosalised Kaebuse esitaja V.K., esindaja vandeadvokaat Margo Normann, vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Lauri Loodsalu ja Aare Hõbe. Resolutsioon
lg 2 ja lg 4 ja HMS § 54), V.K.ile esitatud distsiplinaarsüüteod on alusetud ja määratud karistus on ebaseaduslik.
lg 2 esitatud distsiplinaarkaristuse määramise asjaolude sisuline mittearvestamine viis selleni, et alluvate vääritu teo eest, mille ärahoidmine ei olnud V.K.i võimuses, määrati temale kui 2 isikule, kes on varem distsiplinaarkorras karistamata ja kelle eelnev teenistuskäik on laitmatu, kes on töötanud laevakaptenina alates 2003, piirivalves alates 01.04.1996, raskeim distsiplinaarkaristus teenistusest vabastamine. Kohtuistungil uuritud tõendid ei kinnita vastustaja väiteid selle kohta, et V.K.i süü suurus vastab kõige raskemale distsiplinaarkaristusele. Vaidlust ei ole selle üle, et V.K.il puudusid varasemad distsiplinaarkaristused. Vaidlust ei ole selle üle, et V.K.i oli varem korduvalt autasustatud eduka teenistuse eest. Seega on selge, et karistuse määramisel ei arvestatud asjaoluga, et V.K. on laitmatult teeninud 18 aastat piirivalves ja alates 2003 piirivalvelaeva kaptenina. Vaidlust ei ole ka selle üle, et distsiplinaarmenetluse ettapaneku kohaselt esitati V.K. teenistusest vabastamiseks mõlema, nii 18.0319.03.2014 kui ka 25.03.2014, aset leidnud distsiplinaarsüütegude eest. 18.03-19.03.2014 distsiplinaarsüütegu seisnes väidetavalt selles, et V.K. ei taganud patrulltoimkonna liikmete J. U. ja A. L. teenistusdistsipliini ja ülesannete sisulist järgimist, mistõttu sai võimalikuks, et patrulltoimkonna liige A. L. asetas 18.03.2014 pärastlõunal kella 16:30-17:00 ajal püügile 4 tähistamata nakkevõrku ning 19.03.2014 hommikul kella 9:30 ajal võttis eelnimetatud võrgud koos kaladega püügilt välja ning toimetas PVL-Pikkerile. 25.03.2014 V.K. väidetavalt ei taganud laevapere sama liikme A. L. poolset teenistusdistsipliini järgimist, mis väljendus laeva kütuse kõrvalepanemises, millega V.K. ei ole täitnud ametijuhendi p 2 sätestatud ametikoha üldist eesmärki (juhtida laeva teenistust), rikkus ametijuhendi p-s 3.6 (laeva ja selle seadmete sihipärane ja õige kasutamine), Piirivalvelaevade teenitusjuhendi lisa 1 „Laevapere liikmete kompetents ja kohustused“ p-s 1.4.4 (kohustus teada ja tunda alluvaid, nende iseloomu) sätestatut ning
Vaidlust ei ole selle üle, et A. L. poolt „laeva kütuse kõrvalepanemises“ ei ole kriminaal- või väärteomenetlust üldse toimunud. Vastustaja seisukohtadest võib aru saada, et „laeva kütuse kõrvalepanemine“ või „omaks tarbeks ca 50 liitri laeva kütuse võtmine“ on käsitletavad KarS §-d 218 ja 25 lg 2 sätestatud väärteona ja suutmatus seda tegu ära hoida on pandud laevakapten V.K.i süüks. Sellise seisukohaga ei saa nõustuda. A. L. ei ole teos, mille mitteärahoidmises V.K.i süüdistatakse, süüdi tunnistatud ja karistatud. Kui politsei ei ole suutnud väidetavalt teolt tabatud isiku suhtes käituda vastavalt seadusele, ei saa V.K.ile süüks arvata suutmatust hoida ära A. L. tegu, mille eest A. L. suhtes ei ole vastutust kohaldatud. Mingeid tõendeid selle kohta, et A. L. poolt väidetavalt kõrvale pandud kanistrites oli laevakütus, mitte vana õli, esitatud ei ole. Seega langeb ära vähemalt üks teenistusest vabastamise aluseks ja kogumit moodustav distsiplinaarülesastumine, mille alusel distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes taotleti V.K.i teenistusest vabastamist. Osundamine distsiplinaarsüütegude kogumile on ainetu. Kummastav on süüdistus distsipliini mittetagamises A. L. poolt kütuse omastamise osas olukorras, kus PPA ei ole soovinud seda fakti isegi menetleda. Lisaks on distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes lk 15 selgitatud, et A. L. oli meeskonnas töötanud veidi üle 6 kuu, mistõttu tema kui inimese tundmine võis olla vähene ja kütuse oma kasuks pööramine oli varjatud. Kaebaja arvates ei ole nimetatud asjaoludel V.K.ile distsiplinaarkaristuse valikul mingit õiglase kaalutlemise mõju. Jääb arusaamatuks, miks inimese vähene tundmine või tegutsemine varjatult pole mõjutanud karistust V.K.i suhtes. Kaebaja leiab, et, distsiplinaarkaristuse määramise otsuses esitatud seisukohad, et J. U. ja A. L. said sooritada oma teod ainult kontrolli ja ülevaate puudumise tõttu, on väärad. J. U. ja A. L. sooritasid keskkonnaalase väärteo ning ametiseisundi olemasolu või puudumine väärteokoosseisu ei mõjutanud. Laevakaptenil (teo ajal miinimumkooseisuga 5 isikut) ei ole võimalik sajaprotsendiliselt tagada, et patrullteenistusse sõitnud paadimeeskond ei sooritaks lisaks tööalastele kohustustele mingit ühiskonnavastast tegu. Patrullpaadi juht oli J. U. Väidetav vääritu tegu pandi toime J. U. ja A. L. poolt patrullpaadis, mitte piirivalvelaeval. Kuna varasemad märgid sellise tegevuse kohta puudusid, siis puudus ka V.K.il vajadus eeldada, et patrull tegeleb lisaks ametikohustustele ka mingi ebaseadusliku tegevusega. V.K. oli PVL Pikker kapten alates 2003 ja mingeid viiteid sellele, et patrullpaatidega püütakse kala tema teenistusajal pole esinenud. Samuti ei ole esinenud varem kütuse varjatud kõrvalepanekut isiklikuks tarbeks. 3 Distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole arvestatud
lg-s 2 sätestatud asjaolusid: süü vormi, tagajärgede raskust, kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumist, eelnevat teenistusalast käitumist, väidetavalt rikutud teenistuskohuse eesmärki, sealhulgas seda, kas kohustus pidi vältima selliste tagajärgede saabumist, mis tekkisid teenistuskohuse täitmisel. Kaebaja leiab, et tema käitumine ei saanud miinimukoosseisuga mehitatud laeval (koosseis 7, tol hetkel 5) alluvate A. L. ja J. U. keskkonnaalast õigusrikkumist ära hoida ja isegi vastupidisel juhul oleks tegemist mitte tahtliku tegevuse, vaid „teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmisega“ (hooletusega). Erinevalt vastustajast leiab kaebaja, et mingeid erilisi märke etteheidetava süüteo tagajärgede raskusest samuti ei esine. A. L. ja J. U. sooritasid keskkonnaalased väärteod ja töösuhted nendega lõppesid omal soovil. J.U. karistati 80-eurose rahatrahviga, A. L. 200-eurose rahatrahviga. Kuigi tegemist oli väärtegudega, mille toimepanemisel on teenistussuhet ära kasutatud, pole nende tegu otseselt seotud teenistussuhtega. V.K. kaotas töö ja õiguse eripensionile selle eest, et tema alluvad sooritasid väärteo, mille eest määrati neile karistuseks rahatrahvi. Õigusloogika ja faktilise asjaoludega on vastuolus PPA seisukoht, et vaatamata 18-aastasele tööstaažile piirivalves ilma ühegi varasema teenistusalase etteheiteta ja 11-aastasele laevakapteni kogemusele, kaotas V.K. ühe päevaga tööandja usalduse piirivalvelaeva komandörina. V.K.i vabastamine politseiteenistusest peale 18-aastast laitmatut teenistust on äärmiselt ebaproportsionaalne V.K.ile esitatud etteheitega võrreldes. Teenistusest vabastamine, kui rangeim distsiplinaarkaristus, ei ole automaatne tagajärg isegi juhtumitel, mil avaliku teenistuse seadus või Politsei ja piirivalve seadus näeb ette põhimõttelise võimaluse distsiplinaarkaristusena vabastamise, sh teenistuskohustuste jämeda rikkumise korral. V.K.i on aastate jooksul korduvalt autasustatud eeskujuliku ja kohusetundliku teenistuse eest. Üle 10 aasta töötas ta piirivalvelaeva kaptenina. Karistuse valik tema suhtes on motiveerimata, otsitud ja ebaõiglane. Distsiplinaarkaristuse määramisega kaotas ta õiguse politseipensionile, milline alus esines vastavalt Politsei ja Piirivalveseaduse (PPVS) § 114 lg 1 p 3. Ka selles osas ei ole PPA järginud kehtivaid kaalutlusõiguse printsiipe. Haldusmenetluses kehtiva põhimõtte kohaselt peab haldusakt, millega pannakse isikule täiendavaid koormisi, olema põhjendatud nii õiguslikult kui ka faktiliselt ning olema proportsionaalne saavutatava eesmärgi suhtes (HMS § 54). Kaalutlusõiguse teostamisel peab haldusakti motivatsioon olema seda põhjalikum, mida suurem on diskretsiooniruumi ulatuslikkus ning õigusliku ja faktilise olukorra keerukus. Kaevatav haldusakt on vastuolus ka
lg 4, mille kohaselt distsiplinaarsüüteo eest võib teenistusest vabastada kui rikkumine on oluline. Vastustaja on püüdnud rikkumise olulisust põhjendada koostöö jätkamise võimatusega, kuid sisulist ja adekvaatset põhjendust 18-aastase tööstaažiga töötajaga töösuhte lõpetamisele ei esitata. Haldusaktis heidetakse V.K.ile ette, et viimane ei ole ole tunnistanud ega kahetsenud süüksarvatud üleastumisi. Selline silmakirjalikkus riivab sügavalt õiglustunnet. Lisaks on väär seisukoht, et mingit kahetsust V.K. ei ole ilmutanud. Tunnistajana üle kuulatud E. P. väitis kohtuistungil “Kahe kohtumise jooksul jäi mulle mulje, et K. oli kahju, et meeskonnaliikmetega juhtus halvasti“. Vastustajate mõtteid väänav järeldus kahetsuse puudumise kohta, on tavapärane eneseõigustus õigusvastasele haldusaktile. Kaebaja on esitanud ka menetluse jooksul kompromissettepaneku, kuid haldusakti väljastaja ei ole ise kavatsenudki mingit kahetsuse avaldust vastu võtta. Seda, et teenistussuhte lõpetamine on toimunud nn “emotsiooni pealt“ kinnitab ka tunnistaja P. ütlus, et temalt kui vahetult ülemuselt ei ole karistuse osas seisukohta küsitud.
regulatsioon kahjustab ebaproportsionaalselt nende isikute õigusi, kes eripensioni õiguspärase ootuse ajal vahetult enne pensioniea saamist on ebaseaduslikult ja õigusvastaselt teenistusest vabastatud. V.K. vabastati õigusvastaselt 16.07.2014 ja tema politseiametniku eripensioni iga oleks saabunud 02.09.2014.
ei arvesta nimetatud asjaoluga absoluutselt ja tekitab olukorra, kus ka kõige tühisemate ja õigusvastaste teenistusest vabastamise haldusaktide heastamisena on kahjustatud isikul õigus nõuda ainult 3 kuu keskmist palka. Summeerides eeldatava eripensioni isiku surmani ja kõrvutades seda
Kaebaja leiab, et antud olukorras on nimetatud norm Põhiseaduse §-dega 12 ja 25 selgelt vastuolus. Kaebaja rikutud õiguste maht on oluliselt suurem kui seadusega pakutud võimalus piirduda 4 3 kuu hüvitisega. Kaebajal jäi politseipensionit andvast staažist 18 aastast puudu 1,5 kuud ja kaebaja ei saa piirduda nõudega hüvitada 3 kuu palk. Õigusvastase haldusakti tagajärjed on oluliselt raskemad kui seadusega (
Vastavalt Põhiseaduse § 25 on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. V.K.ile jääb arusaamatuks, kuidas toimub Põhiseaduses sätestatud ja võimaldatud kahju hüvitamise õiguse teostamine, kui
Kaebaja on seisukohal, et
lg 1 on vastuolus Põhiseaduse §-ga 25, mis näeb ette õiguse nõuda tekitatud materiaalse kahju hüvitamist ja tööle ennistamist. Ainult 3 kuu keskmise palga hüvitamise nõue ei ole õiglane, kui isik kaotab õigusvastase haldusaktiga õiguse politseipensionile kogusummas 131 548,8 eurot. PPA õigusvastase akti tõttu jääb V.K.il igakuiselt saamata 548,12 eurot.
lg 1 abinõu ei ole mõõdukas, sest ei kata V.K.ile saabuvaid negatiivseid tagajärgi piisavalt. Põhiseaduse § 25 ei näe ette piiranguid kahju esitamise nõude suurusele. Kaebaja on seisukohal, et tööleennistamise võimaluse nõudeõiguse puudumine isikutel, kes on jõudnud pensioniõigusliku vanuse piirmäära lähedusse on ebaproportsionaalne võrreldes õigusega nõuda ainult teenistussuhte lõpetamise aluse muutmist ja hüvitist 3 kuu keskmise palga ulatuses. Põhiseaduse § 13 lg 2 mõttes peab seadus kaitsma igaühte riigi omavoli eest, kuid olukorras, kus riigile on antud võimalus õigusvastase aktiga rikkuda kogu ametniku pensioniõiguslik staaž, pakkudes vastu ainult teenistussuhte lõpetamise aluse muutmist ja hüvitist kolme keskmise palga ulatuses, ei toimi tegelikult põhiseaduslik õiguste kaitse. Riigil ei tohiks olla võimalust õigusvastaste aktidega vahetult enne ametniku eripenisoni piirvanuse saabumist saavutada tagajärg, et isikute väljateenitud aastate tööstaaž katkeks ja isikud kaotaksid õiguse riiklikule politseiametniku pensionile. Ca 18 aastase eripensionit andva staaži õigusvastane katkestmine vahetult enne eripensionit andva staaži saabumist loob olukorra, kus isik ei saa tulevikus tulu, millele tal oli õigus loota. Kahju võib seisneda ka saamata jäänud tulus.
lg 4 kehtestab küll nõudeõiguses erisusi, kuid ainult rasedatele, rasedus - ja sünnituspuhkusel olevatele ja kuni seitsmeaastast last kasvatavatele isikutele. Nimetatud isikud on teenistussuhetes küll haavatavad, kuid kaebuse esitaja ei leia, et see haavatavus oleks suurem kui pikaajaliselt avalikus teenistuses töötava ja 1,5 kuupärast eripensionile jääva 54 aastase teenistuja haavatavus.
lg 4 sätestatud isikute ring on reeglina nooremaealised ja tööturul suuremaid väljavaateid omavad isikud võrreldes õigusvastaselt koheldud 54-aastase, pea 18-aastase tööstaažiga ametnikuga. Seega
lg 1 ja 4 on diskirimineeriva iseloomuga pikaajalise teenistustaažiga isikute suhes ja vastuolus Põhiseaduse §-ga 12 lg 1. Kahju hüvitamise nõuet soovib kaebaja kohaldada siis, kui kohus leiab, et
ei ole osas, mis ei luba vahetult pensioniea saabumise piiril olevatel isikutel teenistusest vabastamise õigusvastaseks tunnistamisel nõuda teenistusse ennistamist, vastuolus PS §-dega 12 ja 25. Vastavalt VÕS § 128 lg 2 koosneb varaline kahju otsesest varalisest kahjust ja saamata jäänud tulust. PPA õigusvastase akti tõttu kaotas V.K. õiguse politseiniku eripensionile 1,5 kuud enne pensioniõigusliku staaži saabumist. Alates 02.09.2014 oleks V.K. saanud kuus 548, 12 eurot politseiniku eripensioni. Kohtusse pöördumise ajaks oli V.K.il saamata 916 eurot pensioni. Kaebaja perioodilise kuumakse nõude suurus oleks 548,12 eurot. Kaebaja politseistaaž oli vähemalt 17,5 aastat ja õigusvastase haldusaktiga lõpetati teenistussuhe vahetult enne 55 aastase vanuse täitumist ja kaebaja kaotas selle tõttu õiguse politseipensionile 548,12 eurot kuus, aastas 6577,44 eurot ja 20 aasta jooksul kaotab kaebaja kokku 131 548,8 eurot. Kaebuses nõutav kahjunõude suurus on 6577,44 eurot, mis vastab ühe aasta saamata jäänud pensionile (12x548,12). Seega nõuab kaebaja kahju osaliselt. Kuna vastavalt HKMS § 46 lg 4 on hüvitamiskaebuse tähtaeg 3 aastat, siis ülejäänud nõuete menetlemiseks on kaebajal aega. Vältimaks olukorda, kus halduskohus ei tuvasta
lg 1 mittevastavust Põhiseaduse §-dele 12 ja 25 ja ei ennista V.K.i teenistusse ja leiab ka, et kahju ei ole õigusvastase haldusaktiga V.K.ile tekitatud, taotleb kaebaja lisaks haldusakti õigusvastasuseks tunnistamisele ka teenistussuhte lõpetamise formuleeringu muutmist selliselt, et V.K.i teenistussuhe PPA-ga loetakse lõppenuks alates 16.07.2014
lg 1 alusel ning mõista PPA-lt välja hüvitis kaheteistkümne kuu keskmise palga ulatuses V.K.i kasuks summas 15 476, 4 eurot (12 x ametipalk 1289,70€).
lg 1 pakub hüvitiseks 3 kuud, kuid 5 lõike viimane lause annab kohtule õiguse hüvitise suurust muuta arvestades teenistusuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Muuta ei tähenda kaebaja arvates ainult hüvitise vähendamist, vaid ka suurendamist. Kaebaja politseistaaž oli vähemalt 17,5 aastat ja õigusvastase haldusaktiga lõpetati teenistussuhe enne 55-aastaseks saamist ja ta kaotas selle tõttu õiguse politseipensionile 548,12 eurot kuus, aastas 6577,44 eurot ja 20 aasta jooksul kaotab kokku 131 548,8 eurot. Kaebaja saamata jäänud pension on suur ja õiguspärase ootuse õigusvastane katkestamine peab saama õiglaselt hüvitatud. Vastustaja: Vastustaja kaebust ei tunnista ning vaidleb sellele vastu. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja süü on täielikult tõendatud ning määratud karistus vastab teole. 18.03.-19.03.2014 viibis piirivalvelaev pardanumbriga 103 (mille kapteniks oli nimetatud ajal kaebaja) Käsmu lahes ning selle meeskonnaliikmed tüürimees J. U. ja vanemmehhaanik A. L. teostasid ebaseaduslikku kalapüüki. Juhtunu osas algatas Keskkonnainspektsioon (KKI) 19.03.2014 väärteomenetluse nr 940014000426, seoses kalapüügieeskirja ja -seaduse nõuete rikkumisega (ebaseaduslik nakke-võrkudega kalapüük). Antud hetkeks on menetlus lõppenud ning mõlemad rikkujad on saanud väärteokorras karistuse. Ajal, mil J.U. ja A.L. rikkumise toime panid, oli laeval vahis kaebaja. 25.03.2014 kell 22:30 kuni 26.03.2014 kell 02:45 piirivalvelaeval 103 viibinud PPA sisekontrollibüroo töötajad leidsid laeva ahtritekilt mustadesse kilekottidesse ja papp-kastidesse pakitult kolm kanistrit kirjaga „vana õli“, milles oli tegelikult erimärgistusega diisel, kokku ca 50 liitrit. Tuvastamist leidis, et diisli oli kõrvale pannud A. L., kes soovis seda kasutada isiklikuks otstarbeks. Vaidlus puudub selles, et ülalnimetatud rikkumised toime pandi. Olles oma süüst aru saanud esitas A. L. juurdluse algfaasis lahkumisavalduse. Peale distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega tutvumist lahkus omal soovil teenistusest ka J. U. Kaebaja distsiplinaarmenetluse käigus ega ka peale seda endal süüd ei näinud ning mingisugust kahetsust ei avaldanud. Käesolevas asjas on vaidlus selles osas, kas kaebaja laeva kaptenina on vastutav juhtunu eest ning kas talle määratud karistus on vastavuses rikkumise raskusega. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteod. Olles 12.03-26.03.2014 teenistuses PVL-103 Pikker kaptenina, andis 18.03.2014 pärastlõunal ja 19.03.2014 hommikul meeskonnaliikmetele korralduse minna patrulli. Seejuures ei taganud kaebaja patrulltoimkonna liikmete teenistusdistsipliini järgimist ja -ülesannete sisulist täitmist ning eetilist käitumist patrullimise käigus, mistõttu sai võimalikuks, et patrulltoimkonna liikmed püüdsid patrullimise asemel ebaseaduslikult kala. 25.03.2014 ei omanud kaebaja laeva kaptenina kontrolli ja ülevaadet laevapere liikme A. L. tegevuse üle, sh teenistusdistsipliini järgimise ja eetilise käitumise osas, mis võimaldas viimasel isiklikuks otstarbeks panna kõrvale kokku ca 50 liitrit laeva kütust. PVL-103 Pikker, mida kaebaja kaptenina juhtis on üks väiksemaid (pikkus 30 m, laius 5,8 m, süvis 1,5 m), mida PPA-s kasutatakse. Ajal, mil kõnealused sündmused toimusid, oli laeval lisaks kaptenile veel 4 meeskonnaliiget. Laevapere on üldjuhul vahetuses katkematult koos ehk viibib alusel tööl 2 nädalat järjest. Tahtmise korral on võimalik ilma erilise pingutuseta hoida ennast kursis laeval toimuvaga ja kontrollida olukorda. Oma teenistuskohustustest tulenevalt on kapten selleks kohustatud. Kaebaja on väitnud, et kuivõrd vääritud teod pandi A. L. ja J. U. poolt toime patrullpaadis ja mitte laeval, siis ei saa kaebaja olla selle eest vastutav. Vastustaja ei saa nõustuda väitega nagu ei oleks kaebaja vastutav selle eest, mis toimub patrullis. Patrullpaat on lahutamatu osa piirivalvelaevast, samuti meeskond patrullis käies. Konkreetsel juhul toimus võrkude panek ja välja võtmine laevast mõnesaja meetri kaugusel vahis oleva kaebaja enda silme all. Tema, kui kapteni kohustuseks oli kursis olla kõigega, mis laeval toimub, seetõttu on hämmastav, et ta ei näinud seda, kuidas võrgud patrullpaati kaasa võeti ega ka seda, kuidas patrull võrgud koos kaladega tagasi tõi. Võrkude sisselaskmist märkas kaldalt kohalik elanik, seda arusaamatum on, et kaebaja ise ei märganud seda, ehkki laev asus võrkude sisselaskmiskohale oluliselt lähemal, kui pealtnägija. Laev viibib merel korraga kaks nädalat. Juhul, kui ei juhtu midagi erilist ning kõrvalised isikud ei märka laeval õigusrikkumisi ega teavita neist, siis 6 informatsioon laeval toimuva kohta juhtkonnani ei jõua. Tegemist on väikesearvulise üksusega ning üksteise vastu ütlusi ei taheta anda. Kui kapten ei suuda ennast kehtestada, siis meeskonnaliikmete distsipliin langeb. Distsiplinaarjuurdluse käigus tuvastati mitmeid rikkumisi – merest välja võetud võrkude KKI-le pikka aega üleandmata jätmine, logiraamatusse valeandmete sissekandmine, patrullimise asemel ebaseadusliku kalapüügi teostamine, laeva kütte omastamise katse. Ei ole usutav, et need leidsid juhuslikult aset korraga. Pigem viitab taoline hulk rikkumisi ja kapteni suhtumine olukorda sellele, et tegemist on selle meeskonna jaoks tavapärase olukorraga, ning selle eest on vastutav kaebaja. Kaebaja väitel ei ole laevas kunagi varem toimunud kalapüüki. Jääb arusaamatuks, mille põhjal ta seda väidab. Ka antud juhul ei olnud kaebaja enda väitel kalapüügist teadlik. Toimikus olevatelt fotodelt on näha, et võrgud ei ole kogult väikesed ning neid ei ole võimalik lihtsalt ära peita. 26.03.2014 üle kuulatud meeskonna liige H. J. kinnitas, et ta nägi 19.03.2014, et patrullpaadis olid võrgud ning hiljem oli tekil ämber kaladega. H. J. puhastas kalad ning soolas ja küpsetas need ära. Kalu sõid kõik meeskonnaliikmed. Hinnates H. J. seletust, on arusaadav, et tema jaoks oli tegemist tavapärase olukorraga kuna ta võttis kalad ja asus neist toitu valmistama ilma kelleltki täiendavalt midagi küsimata. Kui tegemist oleks olnud esmakordselt juhtunuga, siis loogiliselt võttes oleks ta pidanud välja selgitama, mis kaladega on tegemist ning mida nendega võib teha. Ei saa ju kuidagi välistada, et tegemist oleks võinud olla asitõendiga. Osa kalast oli alles ka veel nädal hiljem, kui laev naases sadamasse. Seega nägi kapten kala nädala jooksul ning kordagi ei tekkinud tal küsimust, kuidas see sinna on saanud. Samuti ei tekitanud H. J. küsimusi, miks on patrullpaadis kalavõrk. See oli tema jaoks täiesti loomulik. Tekil toimuvast oli kaebajal võimalik ülevaade saada ka kaamera abil, kuid kaebaja selgitas, et tema seda ei kasutanud, mis taaskord viitab sellele, et kaebaja ei tundnud huvi, mida tema meeskonnaliikmed teevad. Kaebaja on ise selgitanud oma ametikohustuste kohta, et „Kaks nädalat tuleb mul hea seista selle eest, et ametnikud oleksid valmis teenistuseks ja juhtumite lahendamiseks. Mikrokliima loomine ja hoidmine meeskonnas.“ Seega sai kaebaja tegelikult väga hästi aru, mis oli tema ülesandeks, paraku ei suuda ta näha otsest seost laevameeskonnas valitsenud lodeva distsipliini ja toimunud õigusrikkumiste vahel. Kriitikat ei kannata ka kaebaja väited selle kohta nagu ei oleks ta saanudki midagi teha, et vältida laeva kütuse omastamise katset A. L. poolt. Kaebaja on seletanud, et tema kanistrimajandusse – mehaanikute töösse – ei sekku/tegele. Laevas on veel igasugu kanistreid, nt jahutusvedelik, kõike ei jõua kontrollida vahetult. Sellisel juhul jääb arusaamatuks, miks hakkas kaebaja sisekontrolli küsimustele ise vastama ega suunanud küsimust mehaanikutele. Samuti jääb arusaamatuks, miks pakkus kaebaja esmalt, et tegemist võib olla toidujäätmetega ning pärast pakendi avamist seletas, et tegemist on vana õliga. Viimane väide on seda kummalisem, et kaebaja on ise seletanud, et „vanast õlist õnnestus meil vabaneda Muugal sadamareostustõrje laevadele, mis oli nendepoolne vastutulek. Kogus oli kümnetes liitrites“. Kuivõrd vana õli oli juba ära antud, siis on arusaamatu, milline vana õli pidi kanistrites kaebaja arvates olema. Tegemist ei ole suure laevaga. Kapten peaks väga täpselt teadma, mis laeval toimub ning suvaliselt vedelevad pakid ei tohiks kusagil olla ilma, et kaptenil oleks selge, millega on tegemist. Tegemist on Eesti riigipiiri valvava laevaga, millel peaks valitsema kord, puhtus ja distsipliin, paraku kaebajani see arusaam, hoolimata pikast staažist, ei ole jõudnud. Eeltoodust nähtuvalt on üheselt selge, et kaebaja oli vastutav distsipliini ja õiguskorrast kinnipidamise eest laeval ning ta vastutas ühtlasi ka patrullpaadis toimuva eest. Kaebajal olid kõik võimalused rikkumiste ärahoidmiseks kuid kaebaja kas hooletusest või tahtlikult seda ei teinud. J. U. ja A. L. panid ajal, mil nad pidid otseselt täitma teenistuskohustusi, toime tõsise õigusrikkumise – püüdsid loata kala. Seega rikkusid nad seadust, mille täitmise üle järelevalve teostamine oli nende (ja kaebaja) otseseks kohustuseks. Lisaks soovis A. L. toime panna ka teist väga tõsist õigusrikkumist – omastada laevakütust, mis ebaõnnestus vaid tänu sisekontrolli ametnike tegevusele. Ilmselgelt ei oleks midagi taolist saanud juhtuda, kui laeval oleks valitsenud distsipliin. Ametnik peab
eetikakoodeksi punkti 18 nõuetest tulenevalt täitma oma kohustusi vastutustundlikult. Siinkohal tuleb 7 täiendavalt arvestada nii V.K.i teenistusalast positsiooni kui ka teenistusstaaži ja seeläbi omandatud kogemusi – ta oli 18.03. ja 19.03.2014 piirivalvelaeva kapten (st PPA laevastiku allüksuse juht), kes andis korraldused patrullsõitudeks ning ta on olnud (sama) piirivalvelaeva komandör/kapten alates 17.09.2003 ehk rohkem kui 10,5 aastat (eelnevalt ligi 5,5 aastat laeva komandöri abi) ning kogu tema ligi 18 aastane teenistus (alates 01.04.1996) on seotud antud laevaga, mistõttu pidi V.K.ile olema väga selge tema kui (piirivalve)laeva kapteni roll, sh ülesanded ja sellega kaasnev vastutus. Karistuse määramisel arvestatakse lisaks muule ka kaebaja enese suhtumist teosse. Kui isik saab aru, et ta on valesti käitunud ja kahetseb siiralt, siis juhul, kui varasemad rikkumised puuduvad, võib eeldada, et uusi rikkumisi enam ei esine ning töötajaga on võimalik töösuhet jätkata. Antud juhul kaebaja oma eksimustest aru ei ole saanud, ta ei tunne kogu juhtunu pärast endal mingit vastutust ning ta ei näidanud üles vähimatki kahetsust ei distsiplinaarmenetluse käigus ega ka vaides ja kohtule esitatud kaebuses. Kuigi kaebaja juhitaval laeval leidis aset mitu väga tõsist õigusrikkumist, siis kaebaja on endiselt seisukohal, et tema ei saanud neid ära hoida ning mingit vastutust ta endal ei näe. On ilmne, et kaebaja ei kavatsenudki oma käitumist korrigeerida ning arvestades kõiki asjaolusid kogumis, ei pidanud vastustaja võimalikuks teenistussuhet kaebajaga jätkata. Põhjendatud ei ole kaebaja väited ka selle kohta nagu oleks tulnud karistuse määramisel arvestada ka sellega, et tal oli pensionini jäänud väga vähe aega. Vastustaja sellega ei nõustu. Oleks põhjendamatult ebavõrdne kohelda erinevalt isikuid, kellel on pensionini jäänud vaid paar kuud võrrelduna nendega, kelle pensionini on jäänud nt 5 aastat. Politseiametniku töö on raske ja just seetõttu on sellest ametist võimalik pensionile minna oluliselt varem ning saada tavapärasest kõrgemat eripensionit. Sellele peab politseiametnik vastama aga korrektse teenistusega kuni teenistusaja lõpuni. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale määratud karistus on õiguspärane. Juhul aga, kui kohus siiski peaks kaebuse rahuldama, ei ole põhjendatud määrata kaebajale suuremat hüvitist, kui on sätestatud
Vastavalt
Kohus võib hüvitist suurendada kaebaja taotlusel vaid siis, kui selleks on mõjuvad põhjused. Taoline suurendamine ei saa olla aga piiramatu, kuna see läheks vastuollu sätte mõttega. Kohtupraktikas on peetud mõistlikuks suurendada hüvitust kuni kuue kuupalga suuruseni, mida saabki väga tõsiste rikkumiste korral pidada õigustatuks. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja süü on üheselt tõendamist leidnud. Talle määratud karistus on vastavuses süü raskusega ja kaebaja suhtumisega toimunusse. Kõiki asjaolusid arvesse võttes on PPA peadirektori poolt kaebajale määratud karistus igati põhjendatud ja seaduslik. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, menetlusosaliste selgitusi, sh kaebuse esitaja vande all antud seletust, ja tunnistaja vande all antud ütlusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas V.K. laeva kaptenina on vastutav juhtunu eest ning kas temale määratud distsiplinaarkaristus on vastavuses distsiplinaarsüüteo raskusega. Vaidlust ei ole selles, et kapten vastutab temale usaldatud laeval toimuva eest, mis tähendab ka tõhusat kontrolli temale alluva meeskonna tegevuse üle. Vaidlust ei ole ka selles, et laeva meeskonnaliikmed panid toime rikkumised, mida kirjeldatakse kaevatavas käskkirjas ning mida kohus ei hakka siinkohal üle kordama. Vastustaja andmetel vanemmmehhaanik A. L. distsiplinaarjuurdluse algstaadiumis esitas lahkumisavalduse. Peale distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega tutvumist lahkus omal soovil teenistusest ka tüürimees J. U. Vastustaja väitel kapten V.K. distsiplinaarmenetluse käigus ega ka peale seda endal süüd ei näinud ning mingisugust kahetsust ei avaldanud. 8 Kohtus andis vande all seletuse V.K.. Kaebuse esitaja kinnitas, et laeval toimuva eest vastutab kapten. Laev on omaette struktuuriüksus ning kapten selle üksuse ülemana kannab vastutust. V.K. selgitas, et tema pidi ööpäevaringselt tegelema laeva turvalisusega, samuti pidi kontrollima patrulliülesannete täitmist sellises mahus, mida ilmastikutingimused võimaldavad. Lisaks pidi kõik paberitööd jõudma ära teha ja natuke puhkama ka. V.K. kinnitas, et ei olnud paadil vastas, kui see patrullimast naases. Kohtu küsimusele kuidas sai võimamlikuks, st see patrull, kes pidi kontrollima, et kalapüügieeskirju ei rikutaks jms jäi ise vahele ebaseadusliku kalapüügiga, vastas V.K., et ta on sellele palju kordi mõelnud ning põhjuseks võis olla tööl peetud vanemmehhaaniku sünnipäev, kes tahtis sünnipäevaks midagi enamat. V.K.i sõnul tal ei ole õnnestunud vanemmehhaanikuga rääkida. Kohtu küsimusele kas V.K.i hinnangul oli tema kontroll oma meeskonna üle piisav kaebaja vastas, et tema arvates oli küll ning et ta julgeb arvata, et oli meeskonna jaoks mõistlik ja normaalne kapten. Kohtus kuulati vande all üle tunnistaja E. P. (laevastiku juhataja), kes oli V.K.i vahetu ülemus. E. P. ütluste kohaselt alates 2012 augustist sai temast laevastiku talituse juht ja V.K.i otsene ülemus. Esmase info juhtunu kohta sai ta PPA peadirektorilt. E. P. selle asjaga otseselt ei tegelenud, kuid teda hoiti infoväljas. E. P. esitas sisekontrolli ametnikule kirjaliku iseloomustuse V.K.i kohta. V.K. oli pika staažiga laevajuht. Ta täitis ülesandeid kohusetundlikult, aga esines ka olukordi, kus pidi tööülesandeid üle kordama, et need oleksid tähtaegselt tehtud. Teised laevakaptenid täitsid aruandlust, aga V.K.ile tuli seda aeg-ajalt meelde tuletada. E. P. arvates põhiline on see, kui inimene tunnistab oma eksimust ja see annab temale juhina kindluse, et sellist inimest saab usaldada. Meeskonna enda soovil oli varasemalt paigaldatud lisakaamera, et kapten näeks, mis toimub laeva ahtri tekil, samuti oli kaptenil binokkel ja radar, et saaks jälgida teiste laevade, sh patrullpaadi, asukohta. Kapten peab olema hea ja tugev eestvedaja, tema teod ja jutt peavad ühtima. Laevasisene töökorraldus on kapteni teha. E. P. hinnangul kui V.K. oleks tunnistanud oma süüd, võtnud vastutuse juhtunu eest, siis oleks olnud võimalik kergema karistusena viia ta üle madalamale ametikohale. Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et laeva kapten peab hoidma ennast kursis temale usaldatud laeval toimuvaga ja kontrollima olukorda ning teenistuskohustustest tulenevalt on see kapteni kohustus. Kapten peab temale alluvale laeva meeskonnale olema eeskujuks. Kapteni puhul kehtivad kõrgendatud eetikanormid. Kohus nõustub vastustajaga, et kapten V.K. ei taganud patrulltoimkonna liikmete teenistusdistsipliini järgimist ja teenistusülesannete täitmist ning eetilist käitumist patrullimise käigus, mistõttu sai võimalikuks, et patrulltoimkonna liikmed püüdsid patrullimise ajal/asemel ebaseaduslikult kala. Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et kapten ei teadnud sellest midagi. Meeskonnaliige (laeva kokk) H. J. kinnitas distsiplinaarmenetluses, et nägi 19.03.2014 patrullpaadis olevaid võrke ning hiljem nägi tekil ka ämbrit kaladega. H. J. ütluste kohaselt ta puhastas ja soolas kalad ning küpsetas need ära. H. J. kinnitas, et kala sõid kõik meeskonnaliikmed. Kohus märgib, et osa kalast oli alles veel nädal hiljem, kui laev naases sadamasse. Kaebuse esitaja ei suutnud usutavalt selgitada tema alluvate ebaseaduslikust kalapüügist mitteteadmist. Vastustaja poolt tuvastatud asjaolud, mida kohus ei hakka üle kordama, kogumis annavad alust arvata vastupidist. Kohus peab vajalikuks veel märkida, et toimikus on fotod, millel on näha kalavõrgud, mis ei ole sedavõrd väikesed, et neid võiks väiksemat tüüpi laeval märkamatult ära peita. Kaebaja väidab, et kuna vääritud teod panid A. L. ja J. U. toime patrullpaadis, mitte laeval, siis ei saa ta olla selle eest vastutav. Kohus kaebaja väitega ei nõustu. Laeva kapten on vastutav ka selle eest, mis toimub patrulli ajal, sh tema poolt määratud patrullimeeskonna liikmetega. Vastustaja selgitas, et patrullpaat on lahutamatu osa piirivalvelaevast, samuti meeskond patrullis käies, millega nõustub ka kohus. Võrkude panek ja väljavõtmine toimus laevast mõnesaja meetri kaugusel vahis oleva kapteni silme all. Kapteni kohustuseks on kursis olla kõigega, mis laeval ja väljaspool seda, so patrullpaadis, toimub. Võrkude sisselaskmist märkas kaldalt kohalik elanik. Kohtu jaoks ei ole usutav, et kaebaja ise 9 ei märganud seda, ehkki laev asus võrkude sisselaskmiskohale tunduvalt lähemal kui pealtnägija. Kaebuse esitaja väitis, et ta binokliga ei vaadanud, mida patrullpaadis olevad meeskonnaliikmed teevad, binoklit ei pea alati kasutama, kuna see ei ole nii vajalik asi. Samas laevastiku juhataja E. P. kinnitas, et binokkel on põhiline kapteni töövahend. Kohus nõustub vastustajaga, et kui kapten ei suuda ennast laeva meeskonna ees kehtestada, siis meeskonnaliikmete distsipliin langeb. Tunnistaja E. P. ütluste kohaselt laeva meeskonna arvates kapten V.K. oli liiga pehme. Meeskonnaliikmed ootasid kaptenilt jõulisemat käsuandmist, samas tõid nad välja V.K.i inimliku poole. E. P. väitis, et V.K. muretses meeskonnaliikmete pärast, kes olid töölt lahkunud, enda pärast ta ei muretsenud. Samas E. P. väitel V.K. ei näinud enda rolli ja süüd juhtunus. E. P. ütluste kohaselt V.K. ei tunnistanud, et tema oma töös midagi tegemata oleks jätnud. E. P. soovis, et vestluste tulemusel V.K. saaks kapteni rollist aru, et ta on vastutav isik laeval. E. P. kinnitas, et laeval toimuva eest vastutab kapten. Kohus nõustub vastustajaga, et kapten peab väga hästi teadma, mis tema laeval toimub, sh milliseid asju seal hoitakse. See käib ka A. L. poolt laeva kütuse omastamise katse kohta, kui kütus oli peidetud kanistrisse kirjega „vana õli“. Kaebaja vaatluse ajal selgitas, et tegemist on vana õliga. Seejuures vajab ära märkimist asjaolu, et V.K. on ise selgitanud, et vana õli õnnestus neil ära anda Muugal asuvatele sadamareostustõrje laevadele (kogus oli kümnetes liitrites). Kohus märgib, et kuivõrd vana õli oli juba ära antud, siis ei oleks pidanud vana õli enam kanistris olema. Vaidlust ei ole selles, et laeva kütus (kokku ca 50 liitrit) oli kanistrites (kokku 3) kirjega „vana õli“, mida kaebaja enda väitel ei märganud. V.K.i juhitud väiksemat tüüpi laev (pikkus 30 m, laius 5,8 m, süvis 1,5 m) on Eesti riigipiiri valvav laev, millel igati mõistetavalt peab valitsema kord, puhtus ja distsipliin, mille peab tagama laeva kapten kui vastutav isik. Distsiplinaarmenetluse käigus vastustaja tuvastas järgmised rikkumised: merest välja võetud võrkude Keskkonnakaitse inspektsioonile pikka aega üle andmata jätmine, logiraamatusse valeandmete kandmine, patrullimise asemel ebaseadusliku kalapüügi teostamine, laeva kütte omastamise katse. Logiraamatusse andmete kandmine on laeva kapteni kohustus. Tunnistaja E. P. ütluste kohaselt logiraamatut täidab kapten (säilitatakse 5 aastat). Logiraamatu täitmist kontrollib kapten, kui seda täidab tema eest meeskonnaliige. Logiraamatusse võivad märkmeid teha ka teised kapteni volitusel, aga märgete sisu kinnitab kapten, tema vastutab logiraamatu märkmete eest. Logiraamat kui oluline dokument on kapteni vastutusel. Eeltoodud rikkumised on piisavalt põhjalikult kajastamist leidnud nii distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes kui ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas, mida kohus ei hakka üle kordama. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega, mis kohtu hinnangul on selged ja arusaadavad ning oma sisult kontrollitavad. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele, mida kohus on antud juhul ka teinud. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et Avaliku teenistuse seaduse (
) § 75 lg 2 esitatud distsiplinaarkaristuse määramise asjaolude sisuline mittearvestamine viis selleni, et alluvate vääritu teo eest, mille ärahoidmine ei olnud V.K.i võimuses, määrati temale kui isikule, kes on varem distsiplinaarkorras karistamata ja kelle eelnev teenistuskäik on laitmatu, kes on töötanud laevakaptenina alates 2003, piirivalves alates 01.04.1996, raskeim distsiplinaarkaristus - teenistusest vabastamine. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et karistuse valik V.K.i suhtes on motiveerimata, otsitud ja ebaõiglane. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) kinnitas, et on distsiplinaarmenetluses hinnanud nii faktilisi kui õiguslikke asjaolusid kogumis, samuti V.K.i positiivset iseloomustust, tema 10 pikaajalist teenistusstaaži, kehtiva distsiplinaarkaristuse puudumist jms, mida PPA on põhjendanud ka vaidlustatud käskkirjas.
lg 1 kohaselt distsiplinaarkaristus määratakse proportsionaalselt distsiplinaarsüüteo raskusastmega. Sama paragrahvi lõige 2 ütleb, et distsiplinaarkaristuse määramisel võetakse arvesse: 1) süü vormi; 2) süüteo tagajärgede raskust; 3) kas ametnikul on kehtiv distsiplinaarkaristus; 4) ametniku eelnevat teenistusalast käitumist; 5) rikutud teenistuskohustuse eesmärki, sealhulgas seda, kas kohustus pidi vältima selliste tagajärgede saabumist, mis tekkisid teenistuskohustuse rikkumisel.
lg 4 kohaselt distsiplinaarsüüteo eest võib teenistusest vabastada, kui rikkumine on oluline. Vastustaja märgib käskkirjas, et V.K.i poolt toime pandud äärmiselt tõsisele teenistuskohustuste süülisele rikkumisele hinnangu andmisel ei saa vahetu juhi poolt kirjeldatud ja V.K.i poolt viidatud varasem eeskujulik ning pikaajaline teenistuskäik prevaleerida ametniku poolt toime pandud tegude üle, mis antud juhul kaaluvad üles kogu varasema ja positiivse teenistuse. Kohtu hinnangul PPA on järginud
V.K.ile määrati distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine
alusel teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise eest vastavalt Politsei-ja Piirivalve seaduse § 86 lg-le 1. PPA pidas V.K.i poolt toime pandud rikkumisi olulisteks, mida vastustaja põhjendas vaieldavas haldusaktis. Kohus leiab, et V.K. laeva kaptenina on vastutav juhtunu eest ning temale määratud distsiplinaarkaristus on vastavuses distsiplinaarsüüteo raskusega. Karistuse valikut on vastustaja kaevatavas käskkirjas põhjendanud. Vastustaja selgitas, et karistuse määramisel arvestati muuhulgas ka kaebaja enese suhtumist teosse. Juhul, kui isik saab aru, et ta on valesti käitunud ja kahetseb siiralt, siis juhul, kui varasemad rikkumised puuduvad, võib eeldada, et uusi rikkumisi enam ei esine ning töötajaga on võimalik töösuhet jätkata. PPA kinnitas, et kaebaja oma eksimustest aru ei saanud, ta ei tundnud juhtunu pärast endal mingit vastutust ning ei näidanud üles ka vähimatki kahetsust ei distsiplinaarmenetluse käigus ega ka vaides ja kohtule esitatud kaebuses. Vastustaja väidab, et kuigi kaebaja juhitaval laeval leidis aset mitu väga tõsist õiguserikkumist, on kaebaja endiselt seisukohal, et tema ei saanud neid ära hoida ning mingit vastutust ta endal ei näe. Kaevatav distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on kohtu hinnangul piisavalt põhjendatud, see sisaldab distsiplinaarsüütegude kirjeldust, distsiplinaarkaristuse määramise kriteeriume ja õiguslikke argumente, on sisult selge ja arusaadav ning kontrollitav. Kohus on eeltoodu põhjal jõudnud järeldusele, et vaidlusalune käskkiri on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. Kohus põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamise taotluse osas asub seisukohale, et see ei ole põhjendatud. Seadusandja on juba kaalunud neid seisukohti, mida kaebaja on taotluses välja toonud,
eelnõu seletuskirjas, kus muuhulgas selgitab, et ametniku teenistusse ennistamist ei saa õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise meetmena pidada avaliku huvi seisukohalt mõistlikuks vahendiks õigusvastase kahju hüvitamise tagamisel. Kohus nõustub seadusandja selgitustega. Kuna kaebus jääb tervikuna rahuldamata, siis kohus sellel küsimusel pikemalt ei peatu. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on tehtud kaebaja kahjuks, kes peab kandma menetluskulud. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega menetluskulud jäävad poolte endi kanda. 11 /allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.