) § 420 lg 1 järgi hageja, kelle avalduse alusel on tehtud tagaseljaotsus või kelle avaldust kostja vastu tagaseljaotsuse tegemiseks ei rahuldata ja jäetakse tema hagi rahuldamata, võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse.
lg 1 alusel esitatakse kaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui 1/4 2-16-123575 kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kostjal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale kaja menetluse taastamiseks.
lg 2 alusel võib kaja esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik, s.t.
nõuetele vastav kirjalik vastus ning tasuda kajalt kautsjon.
lg 2 kohaselt tasutakse kajalt kautsjon, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Kautsjon tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele: SEB Pank EE571010220229377229 või Swedbank EE062200221059223099 või Danske Bank EE513300333522160001 või Nordea Bank EE
lg 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses.
lg 6 alusel kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, teeb kohus vastavalt
lg 6 otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
lg 3 alusel põhjendab kohus tagaseljaotsuses vaid hagi osalist rahuldamata jätmist ja menetluskulusid. Esialgne võlausaldaja on sõlminud kostjaga lepingud oma majandus- või kutsetegevuse raames. Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana lepingute sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 ja kehtiva VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Tulenevalt
lg 1 ja § 436 lg 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 35 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Asja materjalidest nähtuvalt väljastas hageja kostjale 22.06.2015 interneti vahendusel esitatud laenutaotluse alusel laenuna 780 eurot 360 päevaks (12 osamakset), aastase intressimääraga 94,88 % ja krediidikulukuse määraga 245,59 %. Kohus märgib, et ei nõustu hagis märgituga, et krediidi kulukuse määr on 60,46%, koosnedes intressist ja lepingutasust. Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406), mida kohtu hinnangul ei ole võimalik hilisemas kohtumenetluses näidata väiksemana ja seetõttu lähtub kohus laenulepingus märgitust. Eeltoodust tuleneb, et krediidi kulukuse määr 245,59% aastas ületas rohkem kui kolm korda Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Seega on hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping nr SR427134 tühine TsÜS § 86 lg 1 alusel vastuolu tõttu heade kommetega, mistõttu on hagejal lisaks laenusummale TsÜS § 86 lg 4 järgi õigus nõuda kostjalt intressi kokkulepitud aja (180 päeva) eest VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses ja viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgses määras. 3/4 2-16-123575 VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud EKP intressimääraks alates 01.01.2015 kuni 01.07.2016 oli 0,05% ning alates 01.07.2016 on 0,00%. Seega laenult 780 eurot tasumisele kuuluvaks intressiks on 0,21 eurot (kohus on arvetanud intressi määras 0,05% laenukalkulaatori abil: http://minuraha.ee/kasulikud-abivahendid/?popup=laenukalkulaator). Seega kujuneb tagasimakstavaks summaks 780,21 eurot. Hagiavalduse kohaselt on kostja tasunud hagejale laenu põhiosa summas 471,29 eurot, intresse 338,33 eurot. Seega kokku on kostja tasunud laenu ja intresside katteks 809,62 eurot, mis ületab tagastamisele kuuluva summa (laen ja seadusjärgsed intressid) 29,41 euro võrra. Seega kuulub hageja nõue põhivõlgnevuse 308,71 eurot ja intresse 117,64 euro rahuldamata jätmisele täies ulatuses. Hageja on arvestanud kostjale viiviseid võlgnevuse põhiosalt 308,71 eurot ajavahemiku 17.06.2016 – 30.06.2016 eest. Kuna kostja on laenu täies ulatuses tasunud puudub tal viivise tasumise kohustus. Hageja nõue sissenõutavaks muutunud viiviste 11,17 euro ja jooksvate viiviste põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 29.11.2016 väljamõistmiseks rahuldamisele ei kuulu. Hageja on esitanud võlgnevuse sissenõudmisega tekkinud kahju 24 euro hüvitamise nõue. Kahjuna käsitleb hageja võlgnevuse menetlemisega seotud kulud: võlateatise 1 ja 2 saatmise kulu vastavalt lisateenuste hinnakirjale. Kohus leiab, et hageja nõue kuulub rahuldamisele VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel. Menetluskulud
lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt
lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus jätab poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kooskõlas
Poolte menetluskulud jäävad poolte endi kanda ning seega ei ole menetluskulude rahaline kindlaksmääramine vajalik. Menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Šabarova kohtunik 4/4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.