Obsah (4)

§ 175§ 173§ 172§ 2

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht 24. jaanuar 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-14-57830 Tsiviilasi V.B.

) § 175 lg 2 p 2 järgi keelduda, sest võlgnik on rikkunud kohustust anda teavet oma sissetulekute kohta. Samuti on võlgnik rikkunud võlausaldajate huve, kuivõrd ta on keeldunud võlausaldajate kasuks edasiste maksete tegemisest. Võlgnik ei täitnud tema suhtes 2

1. aprilli 2016 kohtumäärusega kehtestatud nõudmisi. Maakohtu istungil teatas võlgnik, et ta „praktiliselt ei tööta“. Samas ei esitanud võlgnik tõendeid selle kohta, et ta oleks aktiivselt tööd otsinud ja kasutanud kõiki tööturu võimalusi. Töötukassas võlgnik arvel ei ole. Usaldusväärsed ja tõsiseltvõetavad ei ole võlgniku väited, et ta elab abikaasa juures (kes teda toidab ja katab) ning tema sissetulek juhutööde eest (nt taksojuhina) on vaid 51 eurot kuus. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
2. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada. Võlausaldaja ja maakohus jätsid põhjendamatult võlgniku vastuväidetega arvestamata. Juunis 2016 tundis võlgniku abikaasa end väga halvasti ja
3. juunil 2016 oli tal insult ning võlgnikul tuli sellel perioodil tema eest hoolitseda. Seetõttu esitas võlgnik aruande alles
4. juulil
5. Võlgnik märgib, et töötab taksojuhina ja terviseseisund ei võimalda töötada öösiti (võlgnik esitas eeltoodu kohta Tolli- ja Maksuameti ja perearsti tõendi). Võlgnikul on ühine majapidamine abikaasaga, kes kannab suures osas kulud (võlgnik esitas sellekohased maksekorraldused). Võlgnik on otsinud tööd (võlgnik lisas sellekohased e-kirjad). RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu
7. oktoobri 2016 määrus tuleb tühistada ning ringkonnakohus teeb asjas uue määruse, millega jätab Swedbank AS (võlausaldaja) taotluse võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja kohustustest vabastamisest keeldumiseks rahuldamata. Määruskaebus kuulub rahuldamisele.
8. Maakohus on lõpetanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

§ 175

lg 2 p 2 alusel seetõttu, et tuvastatud asjaoludel on võlgnik süüliselt rikkunud kohustust anda teavet oma sissetulekute kohta. Maakohus märkis, et samuti on võlgnik rikkunud võlausaldajate huve, kuivõrd ta on keeldunud võlausaldajate kasuks edasiste maksete tegemisest. 7. Füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamist sätestab

§ 175

, mille lg 5 järgi võib kohus omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb

§ 175lg-tes 2 või 4 nimetatud alus.

Võlausaldaja võib selle taotluse esitada kuue kuu jooksul võlgniku kohustuste rikkumisest teadasaamisest arvates.

§ 175

lg 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

§ 175

lg 4 järgi peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Eespool nimetatud

§ 173

järgi on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (lg 1), samuti ei tohi võlgnik varjata saadud tulusid ning vara ning peab andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta (lg 2). 8. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise otsustamisel piisavalt hinnanud esiletoodud asjaolusid ning ei ole oma järeldust nõuetekohaselt põhjendanud. Ringkonnakohus ei nõustu esitatud asjaolusid arvestades maakohtu järeldusega

§ 175lg 2 p 2 kohaldamisel ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

3 Toimiku materjalide kohaselt kohustas maakohus võlgnikku

1. aprilli 2016 määrusega esitama kohtule aruande iga aasta
2. aprilliks ning esimene aruanne tuli esitada ühe kuu jooksul alates kohtumääruse jõustumisest. Sama määruse kohaselt võib võlgnik jätta endale 25% töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulust või ettevõtlusest saadud tulust. Kõnealune kohtumäärus jõustus
3. mail
4. Võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul aruannet ei esitanud. Võlgnik ei ole võlausaldajale makseid teinud.
5. juunil 2016 esitas võlausaldaja kohtule taotluse kohustada võlgnikku esitama taotluses märgitud info ja tõendid (tl 166). Kohus kohustas võlgnikku
6. juunil 2016 esitama 30 päeva jooksul usaldusisiku aruande või teavitama, millised takistused esinevad aruande esitamisel (tl 168). Võlgnik estias
7. juulil 2016 usaldusisiku aruande (tl 173), mida ei saanud maakohtu hinnangul lugeda selles esitatud vähese info tõttu kohtu korralduse täitmiseks. Aruandes märgib võlgnik, et pankrotiavalduse esitamise ajast alates ei ole tema varanduslik olukord muutunud, võlgnik töötab OÜ-s XXX ja tema keskmine töötasu kuus on 50 eurot 80 senti (võlgnik esitas töötasu saaamise kohta tõendid). Pankrotihaldur on tema kontod blokeerinud ja kontodele ei laeku mitte midagi. Võlgnik väidab, et on proovinud leida uut töökohta, kuid see pole õnnestunud. Tõendeid, mis kinnitaks võlgniku tööotsinguid ja olmekulude suurust, võlgnik ei esitanud. Põhjuseid, miks võlgnik ei saanud kohtu nõudeid tähtaegselt ja nõuetekohaselt täita, esitas võlgnik alles määruskaebuses, märkides, et aruande hilinemise tingis vajadus hoolitseda oma haige abikaasa eest. Eeltooduga ei saa ringkonnakohtu hinnangul selgitada seda, mis taksitas võlgnikul esitamast aruannet kuu aja jooksul arvates maakohtu
8. aprilli 2016 määruse jõustumisest (määrus jõustus
9. mail 2016). Eeltoodust tuleneb, et võlgnik ei täitnud kohtule teabe andmise kohustust nõuetekohaselt – võlgnik esitas puuduliku sisuga aruande pärast kohtu korduvat nõudmist.
10. Arvestades esiletoodud asjaolusid juhib ringkonnakohus esmalt tähelepanu sellele, et maakohus määras

§ 172lg 6 järgi 15.

aprilli 2016 määrusega usaldusisikuks võlgniku enda. Viidatud sätte kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel, eelkõige juhul, kui usaldusisiku määramine tooks ilmselt kaasa põhjendamatuid kulutusi ja kohus on veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita, jätta usaldusisiku määramata ja kohustada võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Sel juhul kontrollib kohus, kas võlgnik oma kohustusi täidab. Riigikohus on selgitanud, et kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab ta olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks siiski määranud, on kohtul

§ 172

lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi. Eelviidatud kohustuse raames tuleb kohtul eelkõige kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama

§-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega (vt Riigikohtu

1. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 18). Maakohtu
2. aprilli 2016 määruse kohaselt tuleb võlgniku võlgadest vabastamise menetluses jätta usaldusisik määramata ning kohustada võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Eeltoodud põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks kontrollinud võlgniku võimet täita usaldusisiku kohustusi. Samuti nähtub maakohtu
3. aprilli 2016 määruse põhjendustest, et võlgnikku kohustati esitama kohtule aruandeid kohustuse täitmise kohta. Milliseid andmeid ja tõendeid tuleb võlgnikul oma aruandekohustuse täitmiseks esitada, ei ole maakohus kõnealuses määruses ega
4. juuni 2016 kohtunõudes selgitanud. Ringkonnakohtu hinnangul oli selline selgituskohustus vajalik, arvestades, et usaldusisiku ülesandeid pidi täitma võlgnik ise.

§ 173

lg 2 kohaselt peab võlgnik mh andma kohtu nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Maakohus heitis võlgnikule ette, et viimane ei esitanud ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas tal vastamast kõigile võlausaldaja küsimustele (kohtu hinnangul vastas võlgnik neljast võlausaldaja küsimusest vaid ühele). Selline etteheide on põhjendamatu, sest toimiku materjalidest ei nähtu, et võlgnikule oleks saadetud koos kohtunõudega võlausaldaja 28. juuni 2016 taotlus. 4 Ringkonnakohus märgib ka, et

§ 173

lg 2 ei kohusta võlgnikku esitama oma väidete kohta tõendeid ning seega ei saa väidete tõendamata jätmist pidada viidatud sättes märgitud kohustuse rikkumiseks. Üldjoontes on võlgnik

§ 173lg-s 2 nõutud andmed esitanud.

Maakohtu

1. oktoobri 2016 istungiprotokolli kohaselt soovis võlgnik esitada dokumente, küsides, kellele ta peab need esitama. Maakohus dokumentide esitamiseks tähtaega ei andnud ja võlgnik esitas oma väiteid tõendavad dokumendid alles määruslkaebuse lisana. Ringkonnakohus osutab sellele, et vaidlusaluse kohtumääruse põhjendustest ei nähtu, et maakohus oleks sisuliselt võlgniku aruannet kontrollinud (vt võlgniku väide, et pankrotihalduri poolt on tema kontod praeguseni blokeeritud).
2. Olukorras, kus kohus ei ole kontrollinud, kas isik on sobiv usaldusisiku ülesannete täitmiseks, ning, kas ta on teadlik oma aruandekohustuse sisust ja ulatusest, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võlgniku käitumine (puuduliku aruande esitamine pärast kohtu korduvat nõudmist) kvalifitseeritav

§ 173lg-s 2 sätestatud kohustuse süülise rikkumisena.

Võlgniku toimetulek oma usaldusisiku ülesannete täitmisega on käsitletud asjaolude kohaselt kaheldav ning aruandekohustuse sisu ja ulatus võis jääda usaldusisikuks sobimatule võlgnikule ebaselgeks. Ringkonnakohus peab asjaolusid arvestades tõenäoliseks, et praeguse menetluse probleemid oleks olnud välditavad, kui usaldusisikuks oleks määratud teine isik. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võlgnik süüliselt rikkunud ka

§ 173

lg-s 2 sätestatud kohustust tegelda mõislikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Ringkonnakohus nõustub võlausaldaja seisukohaga, et tulu teenimist võlgniku näidatud suuruses ei saa pidada mõistlikult tulutoovaks tegevuseks. Eespool kirjeldatud asjaoludel on võlgnik esitanud tõendid tulusama töö otsimise kohta alles määruskaebuse lisana. Esitatud tõendid kinnitavad, et võlgnik on püüdnud tulusamat tööd otsida ajavahemikus september-oktoober

1. Siinkohal tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada ka asjaoluga, et võlausaldaja taotluse esitamise ajaks oli võlgniku võlgadest vabastamise menetluse algusest möödunud ca kuus kuud.
2. Ringkonnakohus juhib siinkohal tähelepanu Riigikohtu selgitustele
3. mai 2016 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-19-
4. Riigikohus märkis kõnealuse määruse p-s 14, et

§ 2

teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Kui võlgniku käitumises ei ole

§ 175

lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu

1. aprilli 2013 määrus tsiviilasja nr 3-2-1-46-13, p 11; Riigikohtu
2. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Eeltoodut arvestades ei nõustu ringkonnakohus võlgniku võlgadest vabastamise menetluse lõpetamisega, pidades seda ka ennatlikuks (kohustustest vabastamise menetluse tavapärane kestus on TsMS § 175 lg 1 järgi viis aastat) ning maakohus on ebaõigesti rahuldanud Swedbank AS taotluse kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks. Võlgadest vabastamise menetluse jätkumisel tuleb maakohtul kaaluda teise usaldusisiku nimetamist. Kui kohtu hinnangul saab võlgnik usaldusisiku ülesannetega hakkama, tuleb kohtul kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt oma usaldusisiku ülesannetega hakkama. 5
3. Menetluskulud ringkonnakohtus kannab TsMS § 172 lg 1 järgi määruskaebuse esitaja. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson