Obsah (5)

§ 151§ 121§ 5§ 108§ 109

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-16-1374 Otsuse kuupäev 11. oktoober 2016 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Igor Abdulajevi kaebus Tartu Vangla

) § 47 lg-le 1, võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. VangS § 11 lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. 5.1

§ 151

lg 1 p 1 kohaselt, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 1 sätestatud asjaolud jätab kohus määrusega kaebuse läbi vaatamata.

§ 121

lg 1 p 4 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Kaebaja esitas 12.05.2016 vastustajale taotluse talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses sellega, et tema poolt Tartu Vanglast 10.04.2016 tervise- ja tööminister J. Ossinovskile saadetud kiri ei jõudnud adressaadini. Vastustaja 17.05.2016 kirjaga nr 1-13/72-2 jättis kaebaja kahjunõude käiguta ning kohustas teda määratud tähtajaks kõrvaldama kahjunõudes esitatud puudused. Nimelt tuli kaebajal täpsustada, millised RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud kahjulikud tagajärjed esinesid kaebajal seoses sellega, et eelpoolnimetatud kiri ei jõudnud adressaadini. 19.05.2016 puuduste kõrvaldamise taotluses teatas kaebaja, et kaebaja ei usalda enam riigiasutusi ning ei saa enam kasutada ametliku kirjavahetuse võimalust, mis tuleneb VangS-st. Samuti teatas kaebaja, et kirjas oli ravimiseaduse §-s 8 nimetatud sisuga teave. Tartu Vangla jättis 14.06.2016 otsusega nr 1-13/72-4 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, kuid otsusest ei nähtu, millise RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õiguse rikkumisega seostas vastustaja 19.05.2016 puuduste kõrvaldamise taotluses esitatud teavet. Kohus leiab, et kaebaja poolt 19.05.2016 puuduste kõrvaldamise taotluses esitatud väiteid ei ole võimalik pidada kahjulikuks tagajärjeks nagu inimväärikuse alandamine, mida kaebaja nimetas kohtule esitatud kaebuses. Kaebaja poolt 19.05.2016 puuduste kõrvaldamise taotluses esitatud väiteid saab tõlgendada, eraelu puutumatuse ja sõnumi saladuse rikkumisena. Järelikult on kohus seisukohal, et kohustulikus kohtueelses menetluses ei ole kaebaja taotlenud vastustajalt talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses asjaoluga, et kirja adressaadile edastamata jätmise tõttu oli alandatud tema inimväärikust. Sellest tulenevalt ning juhindudes

§ 121

lg 1 p-st 4 ja § 151 lg 1 p-st 1, jätab kohus kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seoses inimväärikuse alandamisega läbi vaatamata. 5.2.

§ 151

lg 2 p 1 kohaselt kohus võib jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 2 sätestatud 3 asjaolud.

§ 121

lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Kohus märgib, et RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õiguste loetelu on ammendav. Seega saab kannatanu nõuda talle avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist vaid juhul, kui avaliku võimu kandja rikkus just RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigust või õigusi. Muude, kas põhiseaduses või alamseisvates õigusaktides sätestatud õiguste rikkumise korral nõuda tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist ei ole võimalik. Tulenevalt kohtule esitatud kaebusest, taotleb selle esitaja kohtult vastustustaja poolt talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses saadetud kirjaga adressaadini mittejõudmisega, mis tõi kaasa kaebaja inimväärikuse alandamise, võrdse kohtlemise põhimõtte ja sõnumi saladuse hoidmise kohustuse rikkumise, eraelu puutumatuse ja õiguse vabale eneseteostusele rikkumise, aga samuti mõtte- ja sõnavabaduse piirangud. Sellest tulenevalt on näha, et kaebaja poolt kaebuses nimetatud rikutud õiguste osas nagu võrdse kohtlemise põhimõte (saab käsitleda ka õigusena PS § 12), õigus vabale eneseteostusele (PS § 19) ning õigus sõnavabadusele (PS § 45) puudub kaebajal ilmselgelt vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 ja

§ 5

lg-le 3 ning § 44 lg-le 1 subjektiivne õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses. Sellest tulenevalt ning juhindudes

§ 121

lg 2 p-st 1 ja § 151 lg 2 p-st 1, jätab kohus läbi vaatamata kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seoses võrdsele kohtlemisele, sõnavabadusele ja vabale eneseteostusele õiguste rikkumistega.

1. Eeltoodu põhjal vaatab kohus sisuliselt läbi kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seoses väidetava sõnumi saladuse hoidmise kohustuse ja eraelu puutumatuse rikkumisega. 6.
2. Tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Siit nähtub, et nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks kuulub rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu oli avalik õiguslikus suhtes ning süülise ja õigusvastase tegevusega rikuti isiku subjektiivseid õigusi, mis on kaasa toonud kahju tekitamise ning õigusvastase teo ja kahju tekitamise vahel esineb põhjuslik seos, aga samuti tekitatud kahju ei oleks võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus nõude rahuldamiseks. 6.
3. Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 10.04.2016 andis kaebaja vastustajale üle tervise- ja tööminister J. Ossinovskile adresseeritud lihtkirja, mis vastas VSkE § 48 lg-s 1 sätestatud nõuetele, aga samuti selle üle, et nimetatud kiri ei jõudnud adressaadini. Pooled vaidlevad selle üle kas kirja adressaadini mittejõudmist saab süüks panna vastustajale ning kas sellega võis kaebajal kaasneda riigivastutusseaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 nimetatud õiguste rikkumine. 6.
4. Kohus leiab, et vastustaja poolt kinnipeetavate kirjade vastuvõtmise ja üleandmise protseduur kujutab endast toimingut haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg 1 tähenduses, kuna puudub haldusaktidele omane regulatiivsus (HMS § 51 lg 1). HMS § 107 lg-st 1 tuleneb, et toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega. Kinnipeetava kirjavahetust vanglates reguleerib nii VangS kui ka VSkE. VangS § 28 lg 1 kohaselt kinnipeetaval on õigus kirjavahetusele. Kirjavahetus toimub VSkE-s sätestatud korras. VSkE § 48 lg 1 sätestab, et 4 kinnipeetav annab oma kirja avatud ümbrikus üle kirjavahetuse eest vastutavale vanglateenistujale, kes kontrollib ümbriku sisu. Seejärel kleebib kinnipeetav vanglateenistuja juuresolekul ümbriku kinni ja kirjutab ümbriku tagaküljele oma nime ning kirja vanglateenistujale edastamise kuupäeva. Seejärel kinnitab kinnipeetav kirja üleandmist allkirjaga. Vastavalt VSkE §-le 49 väljaminev kiri postitatakse, vanglateenistujale kirja edastamisest alates kolme tööpäeva jooksul. Kohtumenetluse käigus selgus, et vastustaja ise ei osuta postiteenuseid, vaid edastab postiteenuseid osutavale ettevõtjale kinnipeetavate poolt saadetavad kirjad. Vastustaja töökorralduse kohaselt pannakse pärast VSkE § 48 lg-s 1 nimetatud protseduuri kinnipeetavate poolt saadetavad kirjad kotti ning antakse AS Omniva töötajale üle vanglas. Kotti pandud lihtkirjade osas ei koosta vastustaja ei nimekirja ega saatelehti. Sellega vastustaja roll kinnipeetavate poolt saadetavate kirjade edastamisel lõppeb. 6.
5. Sellest tulenevalt, kohtu arvates vastutaja toimingu õiguspärasuse kontrollimisel tuleb lähtuda eeldusest, et vastustaja tegevus oleks kooskõlas kirjade edastamist reguleerivate õigusaktidega, aga samuti eeldusest, et vastutaja käitumine kirjade edastamisel, mis ei ole õigusaktidega reguleeritud, vastaks vastustaja töökorraldusele ning oleks hoolas. 6.
6. Kohus tutvus käesoleva haldusasja raames kogutud tõenditega ning hinnates neid täielikult ja igakülgselt, ei pea vastustaja tegevust seoses kaebaja poolt 10.04.2016 vastustajale üle antud 10.04.2016 kirja edastamisega õigusvastaseks. Nõustuda tuleb vastustaja väitega, et vastustajat ei saa käsitleda kinnipeetavate poolt üle antud kirjade edastamisele AS-le Omniva kooskõlas VSkE §-ga 49 postiteenuste osutajaks postiseaduse § 22 lg 1 tähenduses, kuna vastustaja vaid annab talle esitatud kirjad AS-le Omniva edasi vastustaja ruumis. 6.
7. Tõsi küll, et vastustaja ei suutnud esitada kohtule tõendit selle kohta, et talle kaebaja poolt 10.04.2016 üle antud ja tervise- ja tööminister J. Ossinovskile adresseeritud lihtkiri oli edastatud postikotis koos teiste kinnipeetavate poolt saadetavate kirjadega AS Omniva esindajale 11.04.
8. Samas tuleb nentida, et tulenevalt õigusaktidest, aga samuti vastustaja ja AS Omniva vahel sõlmitud lepingust, mis reguleerivad kinnipeetavate kirjade edastamist postiteenuste osutajale, puudub saadetavate (postikotis olevate) lihtkirjade nimekirja ja saatelehe koostamise kohustust. Seega, tõendada nimetatud kirja üleandmist AS Omniva esindajale on hetkel võimatu. Kohus möönab, et kuna seoses kinnipeetavate kirjade edastamisega postiteenuse osutajale varem ei olnud suuri probleeme (peale üksikute), nõustuda tuleb vastustajaga selles, et edastavate lihtkirjade osas arvestades nende mahtu eraldi nimekirja või saatelehe koostamine on ebaproportsionaalselt ajakulukas. Samas ei pea kohus tõenäoliseks, et kaebaja poolt tervise- ja tööminister J. Ossinovskile adresseeritud kiri on kaotsi läinud vastustaja ruumides ning ei olnud pandud postikotti. Kohtul puudub alus arvata, et vanglaametnikud oleksid huvitatud sellest, et kaebaja kiri ei jõuaks märgitud adressaadini. 10.04.2016 kinnipeetavate kirjade registreerimisega tegelenud vanglaametnik M. Areni selgituse kohaselt 10.04.2016 õhtul võttis ta kaebaja poolt üle antud kirja vastu. Selle kohta on tehtud kirjalehele vastav kanne. Vanglaametnik M. Aren tõi 10.04.2016 registreeritud kirjad järgmise päeva ehk 11.04.2016 hommikul kirjade tuppa nr A304, kus ta paigutas need kirjad postikotti. Kohus leiab, et isegi siis, kui mingil põhjusel jäi kaebaja poolt vanglale 10.04.2016 üle antud kiri ruumi, kus toimus kirjade registreerimine või ruumi, kus toimus kirjade postikotti panek, siis kiri ei ole see ese, mis võiks ruumis jäljetult kaduma minna, ning see oleks siiski varem või hiljem pandud postikotti ja edastatud AS Omniva esindajale. Seetõttu puudub alus pidada vastustaja tegevust seoses 10.04.2016 kirjade vastuvõtmisega hooletuks tegevuseks. 6.
9. Lisaks eeltoodule selgitab kohus, et lihtkirjade saatmisega kaasneb alati suurem risk, et kiri läheb kaduma jne. Seega, tähtsamad kirjad on turvalisem edastada tähitud kirjaga, kuna see 5 võimaldab selle edastamise teekonna jälgimist ja tähitud kirja kaotsimineku korral makstakse saatjale hüvitist (postiseaduse § 4 lg 6 p 3, lg 7 p 3 ning Majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.06.2006 määruse nr 57 „Täht- ja väärtsaadetise universaalse postiteenusena edastamisele esitatavad nõuded“ § 5 lg 1 ja § 8 lg 3). 6.
10. Kuna kohus ei tuvastanud kaebaja 10.04.2016 kirja edastamise õigusvastasust, on seetõttu täitmata kahjunõude rahuldamiseks oluline eeldus. Sellest tulenevalt ei pea kohus vajalikuks hakata analüüsima muid RVastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatud kahjunõude rahuldamise eeldusi. 6.
11. Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse rahuldamata tervikuna.
12. Vastavalt

§ 108lg-le 1, kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu, tulenevalt

§ 109

lg 1 kolmandast lausest, vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Hristoforova kohtunik 6