Obsah (11)

§ 162§ 657§ 654§ 5§ 238§ 173§ 171§ 174§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere, Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 12. jaanuar 2017. a, Tallinn Tsiviilasj

§ 162lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda.

Kohus asus seisukohale, et hageja esindamisele kulunud aeg oli põhjendatud ja vajalik kokku 13 tunni ja 50 minuti ulatuses ning ebavajalik ja põhjendamata 45 minuti ulatuses. Samuti asus kohus seisukohale, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu tehtud toimingute osas 100 eurot (ilma käibemaksuta) on mõistliku suurusega. Kohus rahuldas hageja avalduse osaliselt, määrates kindlaks ja mõistes solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja menetluskuludena lepingulise esindaja kulud 1383,33 eurot (ilma käibemaksuta) ja riigilõivu 300 eurot. Apellatsioonkaebus

1. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kostjate nõue tunnistada kostjate vahel sõlmitud abieluvaraleping ja ühisvara jagamise kokkulepe tagasivõitmise korras kehtivaks. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda.
2. Kaebuse kohaselt on maakohus rikkunud menetlusnorme, jättes kostjate esitatud tõendid ja seisukohad hindamata. Kohus on asjas kogutud tõendeid hinnanud väidetavalt kogumis ja vastastikuses seoses, kuid kohtuotsuse põhjendavas osas ei ole see tuvastatav.
3. Kostjate hinnangul on asja õigeks lahendamiseks vajalik tuvastada ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise ajal kostjate teadlikkus tulevaste sissenõudjate huvide kahjustamiseks. Kostjad rõhutavad, et maakohtu viidatud Riigikohtu seisukoha järgi ei ole konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal alati tähtis, mis ei tähenda, et üldse ei ole tähtis, vaid on sõltuvuses konkreetsest juhtumist. Konkreetsed nõuded lepingu sõlmimisel või lähitulevikus tekkiva nõude olemasolu on praeguses asjas ülitähtis. Abieluvaralepingu sõlmimise ajal puudusid kostja I vastu mistahes nõuded, ta oli maksevõimeline ning juhtis konkurentsivõimelist ettevõtet. Ka peale abieluvaralepingu sõlmimist omas kostja I keskmist määra ületavat sissetulekut, mis oli hageja jaoks piisava tagatisena käenduslepingu sõlmimiseks. Käendaja kui tagatise väärtus sõltub eelkõige käendaja maksevõimest.
4. Kostjad on seisukohal, et kostja I maksevõimetus oli tingitud ettenägematust olukorrast, kuna D OÜ äripartner M OÜ ei täitnud oma lepingulisi kohustusi.
5. Kostjad ei nõustu maakohtu hinnanguga, mille kohaselt puudub mõistlik selgitus ühe abikaasa sisuliselt varatuks muutumine perekondliku küsimuse lahendamisel. Kohus ei palunud kostjatel täiendavalt selgitada abieluvaralepingu eesmärki. Kostjad esitasid abielulahutuse tõendi, millega maakohus ei ole arvestanud.
6. Kostjate hinnangul ei ole kohtuotsus põhjendatud ega jälgitav. Kohus on otsuse põhjendamisel tuginenud peamiselt hageja seisukohale ning ei ole peamiste kostjate sisuliste argumentide, sh kostjate
7. aprillil
8. a esitatud täiendavate tõendite osas pidanud vajalikuks selgitada, miks kohus ei nõustu kostjate väidetega või miks ei ole täiendavalt esitatud tõenditega arvestanud.
9. Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus sarnaselt hagejale keskendunud peamiselt tahtluse õiguslikule analüüsile, mitte peamisele küsimusele ehk kas tehingud tehti teadlikult võlausaldajate huvide kahjustamiseks või oma tavapärase tahte alusel. Vastus apellatsioonkaebusele
10. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostjate kanda. 5 Ringkonnakohtu seisukoht
11. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt

§ 657lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

1. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõigusenormidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Samuti on maakohus jaganud vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisel õigesti tõendamiskoormise. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale.
2. Hageja on tuginenud nii TMS § 188 kui ka § 190 kohaldamiseks vajalikele asjaoludele. Maakohus on põhjendatult leidnud, et hagi rahuldamine tehingu tagasivõitmiseks on võimalik TMS §-s 188 sätestatud üldaluste järgi ja on õigesti tuvastanud viidatud normi kohaldamiseks vajalikud TMS § 187 lg-s 2 nimetatud eeldused ning vara tagasivõitmise üldised § 188 lg-s 1 toodud alused. Ringkonnakohus nõustub maakohtu nimetatud seisukohtadega ja neid

§ 654lg 6 järgi ei korda.

1. Ringkonnakohus on maakohtuga ühte meelt, et olukorras, kus kostjate ühisvara jagamise tulemusena jäi kostjale I üksnes ligikaudu 6% ühisvarast ilma, et kostja II oleks teinud vastusooritust, on ilmne, et tehingupoolte saadu oli majanduslikus mõttes tasakaalust väljas. Tehingu selline tulemus viitab eesmärgile anda vara tasuta üle kostjale II ning välistada seeläbi võimalus pöörata sissenõue jagatud varale kostja I võimalike kohustuste täitmiseks. Sellises olukorras on TMS §-le 188 kehtestamisel olnud seadusandja eesmärgiks kaitsta sissenõudja, mitte vara enda omandisse saanud abikaasa huvisid (Riigikohtu
2. aprilli
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13, p 13).
4. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et antud juhul on konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal otsustava tähtsusega. Maakohus on õigesti märkinud, et sissenõudja huvide kahjustamist tuleb täitemenetluses mõista kui objektiivselt majanduslikult ebamõistliku tehingu tegemist, mis halvendab üldiselt tehingu teinud isiku varalist olukorda selliselt, et nii olemasoleval kui ka tulevikus tekkival võlausaldajal muutub võimatuks oma nõue sundtäitmise käigus rahuldatud saada. Tehingu tagasivõitmine TMS § 188 lg 1 järgi on võimalik tehingute suhtes, mis on tehtud kolm aastat enne sissenõudja hagi esitamist. See tähendab, et tagasivõitmine on võimalik ka siis, kui tagasivõitetav tehing on tehtud enne sissenõudjaga tehingu tegemist, mille alusel hilisem sissenõutav kohustus tekib. Oluline on üksnes see, et isikut varatuks muutnud tehingu teine pool teaks või peaks teadma, et tehinguga luuakse olukord, mis võib kahjustada võlausaldajate, s.h ka tulevaste võlausaldajate huve. Kui tegemist on lähikondsega, siis TMS § 188 lg 2 järgi eeldatakse, et tehingu teine pool sellest teadis või pidi teadma. Selle eelduse ümberlükkamise kohustus lasub kostjatel.
5. Alusetu on kostjate etteheide, et maakohus ei nõudnud kostjatelt perekonnasiseste probleemide põhjendamist.

§ 5

lg 1 sätestab, et vaidlust menetletakse poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kuna hageja on läbivalt tuginenud sellele, et abieluvaralepinguga kahjustati võlausaldaja huve, pidi kostjatele olema selge, et neil tuleb vastupidist tõendada. 6

1. Kaebuse etteheide, et maakohus on rikkunud menetlusnorme, jättes otsuse põhjendustes eraldi käsitlemata
2. aprillil
3. a esitatud tõendi (II kd, tl 2), ei ole samuti põhjendatud. Esiteks, esitasid kostjad
4. veebruaril
5. a väljaantud abielulahutuse tõendi maakohtu poolt tõendite esitamiseks antud tähtaega rikkudes (I kd, tl 181), mistõttu oli maakohtul õigus jätta sellega arvestamata (

§ 238lg 5).

Teiseks, on kostjad põhjendanud selle esitamist üksnes väitega, et see dokument tõendab perekonnasiseste probleemide olemasolu. Maakohus ei ole kahelnud viidatud probleemide olemasolus, vaid on kostjatele ette heitnud seda, et nad ei ole täpsustanud, milles seisnesid probleemid, mis tingisid sisuliselt ühe abikaasa varatuks muutumise perekondliku küsimuse lahendamisel. 33. Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuses esitatud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 34. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Hagi rahuldamise tõttu on maakohus jätnud menetluskulud

§ 162lg 1 alusel õigesti solidaarselt kostjate kanda.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel samuti solidaarselt kostjate kanda.

35. Järgnevalt määrab ringkonnakohus

§ 174

lõikest 3 lähtudes vastavalt jaotusele kindlaks hageja poolt apellatsioonimenetluses kantud ja talle kostjate poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse.

1. Hageja on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles palub vastaspoolelt välja mõista oma lepingulise esindaja kulude katteks 490 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt seisnes õigusabi apellatsioonkaebuse analüüsimises (1 tund 15 min) ja kaebusele vastuse koostamises (3 tundi 40 min). Hageja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ning et ta on käibemaksukohustuslane, taotledes kulude hüvitamist ilma käibemaksuta. Kostjad hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud.
2. Ringkonnakohus, tutvunud hageja esindaja õigusabitoimingute nimekirjaga ning analüüsinud selles näidatud toiminguid toimiku materjalide põhjal, leiab, et arvestades käesoleva asja sisu, keerukust ja mahtu, tuleb hageja esindaja toimingud hinnata põhjendatuteks ja vajalikeks. Samuti tuleb ringkonnakohtu hinnangul pidada põhjendatuks hageja esindaja toimingutele apellatsioonimenetluses kulunud aega kokku 4 tundi 55 min.
3. Lisaks esindamisele kulunud ajale tuleb

§ 175

lg 1 alusel hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele lisatud arvete spetsifikatsioonide andmetest tulenevalt on hagejale osutatud õigusabi teenust tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul on õigusabi tunnitasu mõistlik.

1. Eeltoodust tulenevalt on hageja esindaja põhjendatud ajakulu kokku 4 tundi 55 min ning kostjatelt kuulub solidaarselt hageja kasuks väljamõistmisele lepingulise esindaja kulude (õigusabi) hüvitamiseks 490 (4,9 x 100) eurot.
2. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt menetlusosalise taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 41.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. 7 Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere Margo Klaar 8