Obsah (5)

§ 422§ 74§ 75§ 78§ 50

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. jaanuar 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-4570 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Meelika Aava ja Orvi Tali

§ 422lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 24.

oktoobri 2016 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Kannatanute esindaja Prokurör Rainer Amur Süüdistatav Oliver Kobing, ik: 39303220256, varem kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud, tõkendit ei ole kohaldatud. Kaitsja Urmas Simon Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 24. oktoobri 2016 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-16-4570

§ 74

lg 1 alusel Oliver Kobingule lõpliku karistusena mõistetud 2 aasta ja 8 kuulise vangistuse täielikult täitmisele pööramata jätmise osas. Uue otsusega: 1.

§ 74

lg 1,2,3 alusel määrata, et Oliver Kobingul kuulub mõistetud 2 aasta ja 8 kuulisest vangistusest reaalselt ärakandmisele 6 ( kuus) kuud vangistust. Ülejäänud 2 aasta ja 2 kuuline vangistus jätta täitmisele pööramata, kui Oliver Kobing ei pane 3 (kolme) aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab

§-ga 75 pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. 1 Lugeda osaliselt täitmisele pööratud 6 (kuue) kuu pikkuse vangistuse kandmise alguseks Oliver Kobingul karistuse kandmisele asumise päev.

1. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
2. Kannatanute esindaja apellatsioon rahuldada osaliselt.
3. KrMS § 185 lg 1 alusel mõista Eesti Vabariigilt välja apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu hüvitamiseks - Oliver Kobingu( ik: 39303220256) kasuks 516,00( viissada kuusteist) eurot, - HR( ik: XXXXXXXXXXX) kasuks 432,00(nelisada kolmkümmend kaks ) eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Süüdistus:
4. Oliver /endine eesnimi Gregor, edaspidi tekstis Oliver/ Kobingut süüdistatakse selles, et ta asus alkoholi mõju all /etanooli veres 0.55 mg/g/ 16.05.2015 hommikul alates Viimsist juhtima mootorsõidukit BMW 320I registreerimismärgiga XXXXXX, millega liikus Tallinnasse Rävala pst- Liivalaia tänava – Tartu mnt ristmikule. Oliver Kobing, olles Rävala pst – Liivalaia tänava – Tartu mnt ristmikul teise mootorsõiduki juhiga toimunud sõnavahetusest ärritunud, asus peale sõnavahetuse lõppu uuesti mootorsõidukit juhtima selliselt, et liikus ristmikult Tartu mnt-le teisele sõidurajale, kus üldohtlikult kella 09.37 ajal ületas lubatud suurimat sõidukiirust liikudes kiirusega ca 103 km/h, ei arvestanud üldse Tartu mnt - F.R.Kreutzwaldi tänavate reguleeritud ristmikuga ja ristmikul asuva reguleeritud ülekäigurajaga, mida asusid ületama hulk jalakäijaid, kuigi ta nägi, et talle põleb valgusfooris keelav punane tuli. Oliver Kobing, lähenedes Tartu mnt - F.R.Kreutzwaldi tänavate reguleeritud ristmikule, reastus kiirust vähendamata Tartu mnt-l teiselt sõidurajalt esimesele ning asus keelava fooritule ajal ületama Tartu mnt – F.R.Kreutzwaldi tänavate reguleeritud ristmikku, sõites otsa F.R.Kreutzwaldi tänavalt Tartu mnt-le lubava fooritulega vasakpööret tegevale mootorsõidukile Mercedes-Benz C220 CDI registreerimismärgiga YYYYYY. Kokkupõrke tulemusel paiskusid mõlemad mootorsõidukid üle Tartu mnt keskel oleva ohutussaare, kus viibisid jalakäijad OT, GA, HR, LHR, RAR, KU, IU. Mootorsõidukis BMW viibisid reisijad KM, KL ja KL. Mootorsõidukis Mercedes-Benz viibisid juht ES ja reisijad PS, HK, GJ, EJ ning KMJ. Oliver Kobingu poolt põhjustatud kokkupõrke tagajärjel sai eluohtlikke tervisekahjustusi jalakäija HR ning raskeid tervisekahjustusi jalakäija GA, mootorsõidukis Mercedes-Benz viibinud juht ES ja mootorsõidukis Mercedes-Benz tagaistmel keskel viibinud reisija GJ. Kergemaid tervisekahjustusi said jalakäijad OT, LHR (laps), RAR (laps), mootorsõidukis BMW viibinud reisijad KM, KL ja KL ning mootorsõidukis Mercedes-Benz viibinud reisijad EJ, KMJ (laps), HK. Oliver Kobing rikkus LS § 15 lg 1 p 2 ja § 50 lg 1; § 16 lg 1; § 33 lg 11 p 2; § 56 lg 1; § 58 lg 3; § 69 lg 3 nõudeid. Oliver Kobing pani toime

§ 422

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud mitmele inimesele raske tervisekahjustus. 2 Harju Maakohtu otsus : 2. Maakohus tunnistas Oliver Kobing’u süüdi

§ 422lg 1 järgi ning mõistis talle karistuseks 4 aastat vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendas Oliver Kobingule mõistetavat karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõistis 2 (kaks) aastat ja 8 (kaheksa) kuud vangistust.

§ 74

lg 1, 3 alusel määras, et karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui Oliver Kobing ei pane 3 (kolme) aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab

§ 75

lg 1 ettenähtud kontrollnõudeid.

§ 75

lg 2 p 1 alusel kohustas Oliver Kobingut heastama kannatanutele kuriteoga tekitatud mittevaraline kahju hiljemalt 24.10.2019.a.

§ 75

lg 2 p 2 alusel määras Oliver Kobingule lisakohustuseks käitumiskontrolli ajal mitte tarvitada alkoholi.

§ 75

lg 2 p 8 alusel määras Oliver Kobingule lisakohustuseks käitumiskontrolli ajal osalemine kriminaalhooldaja poolt määratud sotsiaalprogrammis.

§ 78

p 1 alusel arvestas Oliver Kobingule määratud 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest s. o 24. oktoobrist 2016.a.

§ 50

lg 1 p 1 alusel võttis süüdistatavalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 2 (kaheks) aastaks ja 6 (kuueks) kuuks. Liiklusseaduse § 127 alusel kohustas süüdimõistetut 5 (viie) tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates oma juhiluba loovutada Maanteeametile. KrMS § 310 lg 1 alusel: rahuldas kannatanu HR hagi mittevaralise kahju nõudes osaliselt ja mõistis Oliver Kobingult HR kasuks välja 18000 (kaheksateist tuhat) eurot, rahuldas kannatanu GA hagi mittevaralise kahju nõudes osaliselt ja mõistis Oliver Kobingult GA kasuks välja 14000 (neliteist tuhat) eurot, rahuldada kannatanu GJ hagi mittevaralise kahju nõudes osaliselt ja mõistis Oliver Kobingult GJ kasuks välja 5000 ( viis tuhat) eurot, rahuldada kannatanu ES hagi mittevaralise kahju nõudes osaliselt ja mõistis Oliver Kobingult ES kasuks välja 8000 (kaheksa tuhat) eurot. Rahuldas tsiviilhagide viivisenõuded alljärgnevalt: mõistis Oliver Kobingult alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kannatanu HR nõude 18000 eurot täitmiseni HR kasuks viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 18000 eurot; mõistis Oliver Kobingult alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kannatanu GA nõude 14000 eurot täitmiseni GA kasuks viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 14000 eurot; mõistis Oliver Kobingult alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kannatanu GJ nõude 5000 eurot täitmiseni GJ kasuks viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 5000 eurot; mõistis Oliver Kobingult alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kannatanu ES nõude 8000 eurot täitmiseni ES kasuks viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 8000 eurot. Kannatanute HR, GA, GJ ja ES esindaja apellatsioon: 3. Apellant on seisukohal, et maakohtu mõistetud karistus ei vasta süüdistatava süüle. 3 Oliver Kobing oli joobeseisundis (0,55 promilli), ületas väga suures ulatuses lubatud sõidukiirust (st liikus rohkem kui 2 korda suurema kiirusega tiheda liiklusega teel keset Tallinna linna). Lisaks eeltoodule sõitis süüdistatav tahtlikult ristmikule foori keelava punase tulega ning põhjustas liiklusõnnetuse, milles sai vigastada 13 inimest. Ühel kannatanul olid eluohtlikud tervisekahjustused. On vaid juhus ja õnn, et keegi ei hukkunud selle liiklusõnnetuse tagajärjel. Vaatamata eelnevate kriminaalkaristuste puudumisele on Oliver Kobingi teosüü väga suur, tema loodud oht on keskmisest palju suurem. Seetõttu on nii eripreventiivses kui üldpreventiivses mõttes põhjendamatu, et Oliver Kobingile määratud kriminaalkaristust ei pööratud isegi osaliselt täitmisele. Apellant osutab paralleelile kriminaalasjaga nr 1-15-9505, milles analoogsete rikkumiste eest mõisteti süüdistatavale KT-le vangistus 4 aastat ja 6 kuud reaalselt. Oliver Kobingile etteheidetavad liiklusnõuete rikkumised on samaväärsed - joove samasugune, suhteline kiiruste vahe samasugune, kuid raskendavaks ja ohtlikumaks on teo toimepanek asulas intensiivse liikluse ajal ning foori punase tulega ristmikule sõitmine. Süüdistatava süü on seetõttu apellandi hinnangul suurem, kui viidatud kriminaalasjas nr 1-15-9505, kus tegemist oli asulavälise teega ning jalakäijaid vähe liikumas. Mis puutub tagajärge, siis oleks võinud ka käesolevas kriminaalasjas olla sama raske tagajärg. Kokku oli kannatanuid 13, neist ühele, st HR-le, põhjustati eluohtlikud tervisekahjustused, mis tähendab, et oma raskuselt olid need võrreldavad surma põhjustamisega. Arvestades ka süüdistatava suhtumist kannatanusse, kus ta on keeldunud kannatanuga suhtlemast, ei ole kordagi vabandanud ega isegi püüdnud tekitatud kahju heastada, ei näe apellant mitte ühtegi kergendavat asjaolu. Kergendavaks asjaoluks saab olla üksnes puhtsüdamlik kahetsus, mida on väljendatud mitte üksnes sõnades, vaid ka tegudes. Süüdistatava viimane sõna Harju Maakohtus on eriti silmakirjalik - ta avaldas, et teeb kõik, et kannatanutele heastada tekkinud kahju. Tegelikkuses on ta aga viinud vaid vahetult pärast juhtunut lilled HR-le, teiste kannatanutega ei ole otse ega esindaja kaudu ühendust võtnud ning tekitatud kahjust ei ole hüvitanud sentigi. Apellant on seisukohal, et maakohtu määratud karistus on liiga leebe. Kannatanute hinnangul on tegemist raskeima

§ 422lg 1 koosseisu alla mahtuva teo toimepanemisega.

Süüdistatav on kavatsetult rikkunud väga olulises ulatuses nii piirkiiruse kui alkoholi piirmäära nõudeid, sõitnud ristmikule punase tulega, tema kahetsus ei ole siiras. Milline on signaal konkreetsele isikule ja ühiskonnale, kui joobeseisundis väga suures ulatuses kiirust ületades sõidetakse mitu inimest vigaseks ja karistus on tingimisi? Kannatanud on seisukohal, et vaatamata kehtiva kriminaalkaristuse puudumisele on Oliver Kobingu süü nii suur, et vähemalt mõneks ajaks tuleb selline inimene ühiskonnast eraldada. Apellant osundab ka üldpreventiivsetele alustele ja toob ära 25.10.2016 kell 00.15 toimunud õnnetuse ja peab tõenäoliseks, et Oliver Kobingule mõistetud karistus võis mõjutada 18-aastast noormeest, kui ta vajutas oma auto gaasipedaali põhja. Oliver Kobing ei pea kogu talle mõistetud karistust kandma kinnipidamisasutuses. Karistust ei pea täitmisele pöörama täies ulatuses, vangistust võib kohaldada ka osaliselt. Kannatanute seisukoht on, et vähemalt mingiks ajaks tuleks Oliver Kobing nii eripreventiivsetel kui üldpreventiivsetel kaalutlustel ühiskonnast eraldada. Süüdistatava vahistamata jätmine ega ka liiklusõnnetusest möödunud aeg ei välista võimalust kohaldada reaalset vangistust. Väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised ei vasta kannatanute üleelamistele ega ka kohtupraktikale. Maakohtu põhjendused mittevaralise kahju hüvitiste suuruse määratlemisel on seotud kõigi kannatanute puhul tervisekahjustuste iseloomu, nendega tekitatud eeldatava valu 4 suuruse, O. Kobingu süü suuruse, rikkumise laadi ja raskusega, süüdistatava majandusliku olukorraga ning tsiviilhagide kogusummaga. Apellant on seisukohal, et O. Kobingu süü on suur, kahju tekkimiseni viinud rikkumised pandi toime üldohtlikul viisil, tegemist oli raskeimate liiklusnõuete rikkumistega, mis on ka üksikul võttes on igaüks raskete tagajärgedega liiklusõnnetuse põhjuseks. Kannatanute valu ja kannatusi ei vähenda Oliver Kobingi väike sissetulek eelneval aastal ega ka asjaolu, et kannatanuid oli selles juhtumis mitu. Riigikohtu

1. aasta ülevaate kohaselt olid 8 aastat tagasi hüvitised raske tervisekahjustuse korral vahemikus 6400 kuni 19200 eurot. Vahepealsete aastatega on elukallidus oluliselt muutunud. Tõusvas joones on muutunud ühiskonna üldine heaolu tase.
2. aastal oli keskmine brutokuupalk 12 912 krooni (825,2 €), 2016 aasta teises kvartalis oli keskmine brutopalk 1163 € (Statistikaameti andmed, kättesaadavad Statistikaameti kodulehel http://www.stat.ee/pressiteade-2016-096). Seega ainuüksi keskmine palk on vahepeal kasvanud 40%, mis tähendab ainuüksi selle kriteeriumi alusel peaksid tänased hüvitised olema 9000 kuni 27000 eurot. Hagiavaldustes on viidatud senisele kohtupraktikale. Näiteks 02.10.2012 otsusega nr 1-11-12390 mõisteti tõsiste jalavigastustega mootorratturile mittevaralise kahju hüvitiseks 20000 eurot. 05.07.2013 otsusega nr 2-12-24958 mõisteti bussis kukkunud ja seljavigastuse saanud naisele mittevaralise kahju hüvitisena välja 15000 eurot. 16.03.2016 otsusega nr 1-158751 mõisteti jalakäijana raskeid tervisekahjustusi saanud naisele mittevaralise kahju hüvitisena välja 30000 eurot. 13.06.2016 otsusega 1-16-3989 mõisteti raskeid tervisekahjustusi saanud autojuhile mittevaralise kahju hüvitisena 15000 eurot. Riigikohtu
3. aasta mittevaralise kahju hüvitiste analüüsi ja 8 aastaga suurenenud elukalliduse valguses on kannatanutele väljamõistetud hüvitised vastuolus senise kohtupraktikaga. Eriti need hüvitised, mis on mõistetud ES-le ja GJ-le. GJ-le väljamõistetud hüvitis on väiksem kui 8 aastat tagasi mõistetud väikseimad hüvitised. Oliver Kobingule tuleb kahtlemata kaasa tunda, et ta peab hüvitama suuri kahjusid, kuid need kahjud on ta ise põhjustanud. Kuivõrd tegemist on noore mehega, kes ise jäi liiklusõnnetuses terveks, siis oleks ta tahtmise korral saanud asuda juba praegu kahju hüvitama. 1,5 aasta jooksul ei ole kannatanutele Oliver Kobingu poolt hüvitatud mitte midagi. Liikluskindlustuse seadus § 23 lg 1 p 1 ja 2, 24 ning 32 lg 1 ja 2 kohaselt on Oliver Kobingu poolt põhjustatud kahju hüvitamise kohustus tema kindlustusandjal. Kindlustusandja on juba hüvitanud varalise kahju ning liikluskindlustuse seaduse alusel eeldatava minimaalse mittevaralise kahju hüvitise. Kuivõrd Oliver Kobingi tsiviilvastutus oli kindlustatud, siis Oliver Kobingi enda sissetulekute arvestamine kahjuhüvitise suuruse määramisel ei ole põhjendatud. Kohtuotsus kannab endas eelkõige kohtu hinnangut mittevaralise kahju suurusele. Kuivõrd senises praktikas kindlustusseltsid kohtulahendita ei maksa välja suuremat summat kui liikluskindlustuse seaduses sätestatud minimaalne, siis on suurema hüvitise aluseks kohtuotsusega väljamõistetud hüvitis (sh kriminaalmenetluses süüdistavalt välja mõistetud hüvitis). Kannatanutele reaalselt hüvitab kahju kindlustusselts, kus Oliver Kobingi tsiviilvastutus on kindlustatud. Apellant palub muuta ka kohtuotsusega määratud mittevaralise kahju hüvitamise tähtaega. Määrates mittevaralise kahju hüvitamiseks tähtaja 24.10.2019 ei ole kannatanutel mitte mingit alust järgmise kolme aasta jooksul nõuda Oliver Kobingilt kahju hüvitamist ega võimalust ka algatada täitemenetlust. Tsiviilõiguslikult on kohtuotsus täitmisele pööratav alles 3 aasta pärast. Kannatanute esindaja vaidles sellele vastu kohtuistungil ning ei näe mingit põhjendust, miks lükata edasi kahju hüvitamine kannatanutele. Seda ei korva ka viivise väljamõistmine. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 340 lg 4 p 2 palub tühistada Harju Maakohtu 24.10.2016 otsus kriminaalasjas 1-16-
4. 5 Teha asjas uus otsus, millega määrata süüdistatava poolt vangistus ärakandmisele vähemalt osaliselt; mõista välja mittevaralise kahju hüvitis õiglases ulatuses, so suuremas ulatuses kui maakohus; muuta kohtuotsus mittevaralise kahju osas täidetavaks koheselt kohtuotsuse jõustumisel ja mitte määrata tähtaega mittevaralise kahju hüvitamiseks. Jätta kannatanute menetluskulud nii maakohtus kui apellatsioonimenetluses süüdistatava kanda. Apellant ei taotle suulist menetlust. Prokuröri vastus apellatsioonile:
5. Prokurör, tutvunud kannatanute HR, GA, GJ ja ES esindaja apellatsiooniga, toetab seda täies ulatuses. Kuigi prokuratuuril oli võimalus antud asja arutada ka üldmenetluses, taotles prokurör kohtult üldmenetluse eelistungil lühimenetlusele üle minemist, tulles vastu kannatanute soovile mitte elada sündmust uuesti kohtuistungil läbi. Sellega võttis prokuratuur endalt ära võimaluse süüdimõistva otsuse peale edasi kaevata. Õnneks kasutasid seda võimalust kannatanud, mis annab ringkonnakohtule võimaluse kriminaalasjas tõendamist leidnud asjaolusid mõistetud karistuse osas uuesti hinnata. Prokuröri arvates on maakohtu poolt mõistetud karistus ilmselgelt liiga leebe, kuna see annab noortele signaali, et joobeseisundis kiiruse ületamine on normaalne käitumine, millele reaalset karistust ei järgne. Arvestades, mis liikluses tegelikult toimub, on riigi kohustus seaduskuulelikke kodanikke selliste rikkujate nagu Oliver Kobing, eest kaitsta. Karistusõiguse kontekstis tähendab see kaitse selliste isikute nagu Oliver Kobing ühiskonnast mingiks ajaks eraldamist, et ühiskonnas ei saaks valdavaks karistamatuse tunne, mis kahjuks liikluskuritegude puhul on muutunud reaalsuseks. Tekib õigustatud küsimus, et mida peab mootorsõiduki juht Eesti Vabariigis liikluses korda saatma, et selle eest kohus mõistaks reaalse vangistuse! Kannatanute esindaja on kõik Oliver Kobing’u karistuse karmistamise eeldused apellatsioonis väga hästi esile toonud ning prokurör toetab neid täies ulatuses. Seega palub prokurör ringkonnakohtul rahuldada kannatanute esindaja apellatsioon ning mõista Oliver Kobing’ule karistus, mis on vähemalt osaliselt reaalne. Kaitsja vastus apellatsioonile:
6. Süüdistatav ei pea talle mõistetud karistust liiga leebeks, isegi üldse mitte leebeks ning ei pea temalt väljamõistetud tsiviilhagisid väikeseks. Süüdistatav leiab, et Harju Maakohtu 24.10.2016 otsus on põhjendatud ja motiveeritud ning puuduvad mingisugusedki põhjused selle muutmiseks või tühistamiseks. Apellant osutatud lahendistes ei ole rikkumised kui ka isikute joove ühesugused vaidlustatud kriminaalasjas tuvastatutega.. Oliver Kobingu tegevuse läbi ei saanud keegi surma ja isiku surm ei ole kuidagi võrreldav kellegi vigastustega, olgu neid vigastatuid siis kuipalju tahes. Oliver Kobing ei olnud kriminaalses joobes. Seadusandja on spetsiaalselt diferentseerinud joobeastmed kriminaalseks ja mittekriminaalseks ning apellandi poolt sinna vahele võrdusmärgi panemine ei ole kuidagi põhjendatud ning viitab pigem mõningasele asjatundmatusele erinevate joobeastmete, nende raskusastmete ja nende eest määratavate karistuste tundmisel. Oliver Kobingu süüasjas ei peetud teda nii ohtlikuks, et ta tuleks ühiskonnast eraldada. Miks aga muutub seesama Oliver Kobing 1,5 aastat peale õnnetust nii ohtlikuks, et tema ühiskonnast 6 eraldamist nõutakse, siis ühtegi tõsiseltvõetavat põhjust ei ole apellatsioonkaebuses ära toodud. Pigem on Harju Maakohus piisavalt väga üksikasjaliselt põhjendanud, miks ei pea kohus Kobingule reaalse vangistuse mõistmist vajalikuks. Põhjendamatu on ka apellandi arutlus teemal, et siis oleks võinud ka käesolevas kriminaalasjas olla sama raske tagajärg. Kriminaalasjas ei saa arutleda teemal, mis oleks võinud olla või olla olemata. Apellatsioon on vastuoluline kannatanu HR-ga suhtlemise ja tema ees vabandamise osas. Päris tegelikkuses viis süüdistatav kannatanule haiglasse lilled ja suure kommikarbi, vabandas kannatanu ees pisarsilmi ja tundis huvi, kuidas viimase tervis ja seisukord on. Süüdistatav viibis HR juures haiglas üle tunni aja, koos nuteti ja arutati juhtunut ning hiljem saatis HR süüdistatava telefonile väga südamliku tänusõnumi, kus ta tänas süüdistatavat kaastunde eest ning avaldas omapoolset kahetsust selle üle, millisesse olukorda Oliver Kobing sattunud on. Kui ka seda ei saa nimetada puhtsüdamlikuks kahetsuse väljenduseks, siis jääb ka kaitsja hätta ja ei tea, kuidas veel saab puhtsüdamliku kahetsust väljendada. Miks ei võtnud süüdistatav peale õnnetust teiste kannatanutega ühendust, siis sellest oli juba maakohtu istungil juttu. Põhjus oli selles, et HR nimi ja lugu käis läbi ajakirjanduse ning süüdistatav sai tema asukoha ja nime ajakirjanduse vahendusel. Ülejäänud kannatanute andmed olid aga salastatud seoses kohtueelse menetlusega, neid ei avaldatud ajakirjanduses ja süüdistatav ei teadnud teiste kannatanute ei nimesid, aadresse ega telefoninumbreid ja neid ei avaldanud talle ka menetleja viidates vastavale seadusele. Samas käis süüdistatav koos oma isaga füüsiliselt kohapeal nii PERH Mustamäe haiglas kui ka Tallinna Lastehaigla registratuurides palvega avaldada õnnetuses kannatanute palatite numbrid. Mõlema haigla registratuuris keelduti andmeid avaldamast. See on ka põhjus, miks ei ole saanud süüdistatav peale õnnetust kannatanutele avaldada oma siirast kahetsust juhtunu pärast. Küll aga palus süüdistatav kohtuistungil korduvalt vabandust ja ilmutas kahetsust juhtunu pärast. Ja seda mitte ainult kohtuistungil, vaid läbivalt kogu menetluse keskel on ta seda teinud. Seega apellandi etteheited puhtsüdamliku kahetsuse puudumisest on asjakohatud. Mis puudutab etteheiteid, et Oliver Kobing pole asunud tekitatud kahju hüvitama, siis imetatud väide on taas vastuolus apellatsioonkaebuse p 14-ga, mille kohaselt apellant ise väidab, et Oliver Kobing ei peagi ise kahju hüvitama, sest tema tsiviilvastutus oli kindlustatud. Oliver Kobingult võib välja mõista ükskõik millise suurusega summasid, sest kindlustus maksab ju tema eest, kuid varem või hiljem nõuab väljamõistetud summade tagasimaksmist kindlustusele just Oliver Kobingu käest. Juba käesoleval hetkel on süüdistatavale esitatud tsiviilkohtumenetluse korras kindlustusandjate poolt mitu nõuet. Summad on suured ja noorel mehel, kellel ei ole realiseeritavat vallas- ega kinnisvara pole võimalik kahju hüvitada. Hinnata tuleb tegelikku reaalset olukorda ja ka seda, et süüdistatava vastu on juba nõuded esitatud ja kannatanud peavad lihtsalt võtma järjekorda, mitte aga protesteerima, et neile pole ikka veel midagi makstud. Tegelikult on kindlustus ju maksnud küll. Kaitsja viitab Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-152-09 p 16 märgitule ja leiab, et Harju Maakohus on põhjendatult vähendanud kannatanute tsiviilhagisid mõistliku suuruseni ning on oma otsuses põhjalikult põhjendanud, miks on kohus sellisele järeldusele jõudnud. Kohus on just arvestanud kõikide isikute endi majanduslikku olukorda ja jõudnud õiglase tulemuseni. Kui isik läheb vanglasse, siis ta kaotab töökoha, elukoha ja sotsiaalsed sidemed praeguse elukorraldusega. Peale vanglast vabanemist peab aga isik leidma endale uue elukoha, leidma 7 uue töökoha ja hakkama uuesti üles ehitama oma elu. Ilmselgelt kuluvad esimesed sissetulekud siis iseenda elu korraldamisele, mis tähendab aga, et kannatanud peavad ka selle aja enne kahjude hüvitamist neile ootama ehk kahjude hüvitamine kannatanutele lükkub edasi selle aja võrra kui süüdistatav on vanglas ning peale vabanemist suudab jalule seada oma elu. Kaitsja jääb seisukohale, et mingeid põhjuseid Oliver Kobing peale 1,5 aasta möödumist õnnetusest ühiskonnast eraldada ei ole. Apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ning Harju Maakohtu otsus muutmata. Kõik apellatsioonimenetluse kulud tuleb välja mõista apellantidelt. Süüdistatav ei soovi asja suulist menetlemist ringkonnakohtus.
7. Kannatanute esindaja ja kannatanud HR ja ES esitasid oma kirjalikud seisukohad kaitsja poolt esitatud apellatsioonivastusele hinnates vastust šokeerivaks ja solvavaks. Toetavad apellatsioonis esitatud seisukohti ja taotlusi. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi põhjendus ja järeldused:
8. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, kohtuotsusega, apellatsiooniga ja sellele esitatud kirjalike vastustega leiab, et esitatud apellatsiooni väited annavad aluse maakohtu otsuse osaliseks tühistamiseks.
9. Vastavalt KrMS § 331 lg 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. 8.
10. Kannatanute esindaja on vaidlustanud maakohtu otsuse Oliver Kobingule mõistetud karistuse

§ 74alusel täielikult täitmisele pööramata jätmise osas.

Apellant leiab, et

§ 74

sätete kohaldamine on küll otstarbekas, kuid mõistetud karistus tuleb osaliselt täitmisele pöörata. Seejuures pole täpsustatud, milline osa mõistetud põhikaristusest tuleb Oliver Kobingul apellandi arvates reaalselt ära kanda. Maakohtu istungil on kannatanute esindaja nõustunud prokuröri poolt taotletuga, et koheselt reaalselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks võiks olla 8 kuud vangistust. Kolleegium peab vajalikuks osutada Riigikohtu lahendites ( nt RKKKo nr 3-1-1-99-06, 3-1-121-05) korduvalt sedastatule, et lühivangistuse määramisega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes ja võib kõne alla tulla siis, kui kohus leiab, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Seega taotletakse nn šokivangistusega eripreventiivset eesmärki isiku suhtes, kelle täielik karistuse kandmisest vabastamine pole tema teost lähtuva süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus prokuröri ja kannatanute esindaja poolt taotletud lühivangistuse mõistmata jätmisel tuginenud vaid süüdlase isikule, jättes seejuures täielikult arvestamata kuriteo toimepanemise asjaoludega. Siinjuures kolleegium märgib, et ka Oliver Kobingu isikuandmed iseseisvalt ei välista temale lühivangistuse mõistmist. Oliver Kobing on varem kriminaalkorras karistamata, kuid nn šokivangistuse kohaldamine ongi mõeldav vaid isikutele, keda pole varem vangistusega karistatud, ehk siis ka varem karistamata isikutele. Samas on maakohus jätnud arvestamata asjaoluga, et Oliver Kobingul oli kehtiv väärteokaristus ja seda just liiklusalase rikkumise eest, milline oli toime pandud päev enne kuriteo toimepanemist ja mis seisnes selles, et ta juhtides mootorsõidukit ei andnud teed ülekäigurajal teed ületanud jalakäijatele, tekitades liiklusohtliku olukorra( 1 kd. t.lk. 227-229). Isiku poolt korduvast liiklusnõuete rikkumisest saab järeldada tema allumatust kehtestatud 8 korrale. Kolleegium leiab, et antud juhul pole alust rääkida Oliver Kobingust kui õiguskuulekast noorest inimesest kuna ta on korduvalt seadnud liikluses ohtu teiste inimeste elu ja tervise. Maakohtu poolt viidatud puhtsüdamlik kahetsus on arvestatav nii karistusmäära kui ka karistusest tingimisi vabastamisel, kuid ka selline asjaolu ei tähenda, et lühivangistust pole alust kohaldada. Maakohus on pidanud oluliseks asjaolu, et süüdistatav on lubanud tekitatud kahju heastada. Samas tuleneb kannatanute esindaja apellatsioonist, et süüdistatav pole kogu menetluse vältel näidanud üles mingit initsiatiivi kahju heastamiseks. Kaitsja apellatsioonivastuses toodud argument, et süüdistataval puudusid kannatanute andmed, pole tõsiseltvõetav. Tekitatud kahju kannatanutele heastamist ei välista ka asjaolu, et süüdistataval oli kehtiv liikluskindlustus. Maakohus on lühivangistuse jätnud määramata ka põhjusel, et sündmusest on möödas 1,5 aastat. Kolleegium leiab, et seadus ei näe ette ajalise faktori alusel lühiajalise vangistuse mõistmise välistamist.

§-s 74 sätestatu sellist kuriteo toimepanemise aega arvestavat piirangut ei sea. Samuti ei eelda lühivangistuse mõistmine, et süüdistatav oleks võetud vahi alla koheselt pärast kuriteo toimepanemist. Eeltoodule lisaks kolleegium leiab, et Oliver Kobingu poolt kuriteo toimepanemise asjaolud annavad aluse kohaldada tema suhtes karistuse osaliselt täitmisele pööramist ja selliseks lühiajaliseks täitmisele pööratavaks karistuseks on 6 kuud vangistust. Selline tähtaeg on kooskõlas kohtupraktikas omaksvõetule. Nimelt on Riigikohus juba eeltoodud otsustes sedastanud, et

§ 74

esimesest lõikest lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, s.o igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena). Kolleegiumi veendumuse kohaselt taotletud 8 kuuline vangistus pole käsitatav eeltoodud juhistele vastava lühivangistusena. Tuvastatud kuriteo asjaolud näitavad, et Oliver Kobing eiras tahtlikult mitmeid liiklusseaduse nõudeid, seades ohtu paljude inimeste elu ja tervise. Sündmus leidis aset laupäeva hommikul kell 9.30 Tallinnas kesklinnas tiheda liiklusega Tartu maanteel. Oliver Kobing juhtis mootorsõidukit olles eelnevalt tarvitanud alkoholi. Samuti eiras ta räigelt suurimat lubatud sõidukiirust. Nimelt sõitis ta liiklusrohkel tänaval 50 km tunnikiiruse asemel 103 km/ h, mis ületab kahekordselt lubatu ning peatumata keelava punase fooritule ees, asus eelnimetatud kiirusel ületama reguleeritud ristmikku. Kolleegium leiab, et juba iga eelnimetatud rikkumine eraldi võttes, on oma olemuselt hinnatav kaasliiklejatele ohtlikuna. Lühivangistuse mõistmise kaalumisel ei saa tähelepanuta jätta ka tekitatud tagajärge. Liiklusnõuete rikkumistega põhjustati ettevaatamatusest ühele isikule eluohtlikud tervisekahjustused. Kolm isikut said õnnetuses raskeid kehavigastusi ja 9 inimest said kergemaid vigastusi, kusjuures osa neist olid lapsed. Eeltoodud tahtlike räigete rikkumiste kogum ja ettevaatamatusest tekitatud raske tagajärg toovad kolleegiumi veendumuse kohaselt antud juhul kaasa reaalse lühivangistuse mõistmise. Maakohus, jättes

§ 74

kohaldamise viisi otsustamisel täielikult arvestamata teost lähtuva süü suurusega kui ka osaliselt süüdlase isikut puudutavate andmetega, kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, mis tõi kaasa ebaseadusliku kohtuotsuse. Materiaalõiguse väär kohaldamine annab aluse maakohtu otsuse osaliseks tühistamiseks ja ringkonnakohtu poolt tühistatud osas uue otsuse tegemiseks. 8.

1. Apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse ka väljamõistetud mittevaralise kahju suuruste osas. On taotlenud mõista süüdistatavalt kannatanute kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis suuremas ulatuses kui seda tegi maakohus. 9 Maakohus on piisava selgusega esitanud otsuses süüdlaselt mittevaralise kahju väljamõistmise materiaalõiguslikud alused ja kuna selles osas igasugused minetused ja vaidlused puuduvad ei pea kolleegium nende uuesti esitamist vajalikuks. Apellatsioonimenetluse esemeks on vaid süüdistatavalt väljamõistetud mittevaralise kahju suurused. Selles osas on maakohus samuti oma põhistused esitanud ning viidanud nii materiaalõiguslikele alustele kui ka asjakohastele Riigikohtu lahendites sedastatud seisukohtadele. TsMS § 366 võimaldab nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Maakohus on nii seadusest tulenevaid nõudeid kui ka Riigikohtu poolt antud juhiseid järginud ning kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatu ei anna alust maakohtu poolt VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel otsustatud kahju suuruse osas muudatuste tegemist. Riigikohtu
2. aasta kohtupraktika analüüsis „Lähedase isiku surma põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine“ on kohtupraktika kohaselt mittevaralise kahju hüvitamine isiku surma kui ülima õigushüve kahjustamise eest, liikluskuritegude puhul summas 2 000 eurot kuni 25 000 eurot olenevalt asjaoludest. Apellatsioonis esitatud asjaoludega on maakohus juba arvestanud. Nii on arvestatud kannatanute tervisekahjustuse iseloomuga, tekitatud eeldatava valu suuruse, Oliver Kobingu süü suurusega, rikkumise laadi ja raskusega, süüdistatava majandusliku olukorraga ja tsiviilhagide kogusummaga. Apellatsioonis on viidatud kohtupraktikale kuid selles osas kolleegium märgib, et maakohtu poolt väljamõistetud summad kohtupraktikast ei hälbi ega ole ka ebamõistlikult väikesed. 8.
3. Apellant palub muuta otsusega määratud mittevaralise kahju hüvitamise tähtaega. Taotleb jätta kahju heastamise tähtaeg määramata. Maakohus on

§ 75

lg 2 p 1 alusel kohustanud Oliver Kobingut heastama kannatanutele tekitatud mittevaralise kahju hiljemalt 24.10.2019. Vastupidiselt kannatanute esindaja seisukohale, leiab kolleegium, et sellise kohustuse määramise võimaluse sätestamise eesmärgiks on tagada mõistetud tähtajalise vangistuse täitmisele pööramise ähvardusel kannatanutele võimalikult kiire kahju heastamine süüdimõistetu poolt. Ühtlasi tagatakse sellega süüdimõistetu huvi ja aktiivsus määratud kohustuste täitmiseks. Kriminaalkolleegium leiab, et Oliver Kobingu suhtes ei ole kohus kriminaalseadust ebaõigesti kohaldanud, kui ta määras, et

§ 75

lg 2 p 1 alusel on Oliver Kobing kohustatud heastama kuriteoga tekitatud kahju koguulatuses kannatanutele hiljemalt

1. oktoobriks
2. Kohus on pidanud võimalikuks vabastada Oliver Kobingut vangistusest tingimuslikult, kusjuures üheks tingimuseks ongi kahju heastamine määratud tähtajaks. Kannatanute esindaja ei ole esitanud veenvaid argumente, et sellise tähtaja panemata jätmine ja täitemenetluse alustamine tagaks kannatanutele koguulatuses kiirema kahju heastamise. Väljamõistetud kahju kogusummat kui ka süüdistatava sissetulekut silmas pidades selliseks järelduseks alust ei ole. Kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatu ei anna alust

§ 75lg 2 p 1 kohaldamise osas maakohtu otsuse tühistamiseks.

1. Kannatanute lepinguline esindaja on taotlenud jätta maakohtus õigusabi osutamisega seotud kannatanute menetluskulud süüdistatava kanda. Maakohus on kooskõlas KrMS § 180 lg 1 kannatanutele õigusabi osutamisega seotud menetluskulud süüdistatavalt välja mõistnud, mistõttu on esindaja taotlus sisutu ega vääri tähelepanu. 10
2. Eeltoodud alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 4 p 4 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu
3. oktoobri 2016 aasta otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Kannatanute esindaja apellatsiooni rahuldab osaliselt.
4. Kannatanute esindaja ja kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud menetluskulude hüvitamist. Apellatsioonimenetluses reguleerib menetluskulude hüvitamist KrMS § 185, mille lõige 1 sätestab muuhulgas, et kui ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 nimetatud lahendi, kannab menetluskulud riik. Seega on esindaja poolt menetluskulude süüdistatavalt väljamõistmise taotlus vastuolus KrMS § 185 lg- ga 1 ega kuulu seetõttu rahuldamisele. Kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmist apellantidelt. Kuna käeolevas menetluses on kooskõlas KrMS § 321 lg-ga 3 apellandiks õigusabi teenust osutav vandeadvokaat, siis ka kaitsja taotlus on vastuolus seadusega ega kuulu selles osas rahuldamisele. Kooskõlas KrMS § 175 lg 1 p-ga 1 kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Kuna kolleegium kannatanute esindaja apellatsiooni alusel tühistab maakohtu otsuse osaliselt, tuleb apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale ja esindajale makstud tasu riigi poolt hüvitada, kuid seda üksnes mõistlikus ulatuses. Mõistlikku suurust ületavat kaitsja- ja esindustasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kolleegium otsustada ka selle hüvitamist. 11.
5. Kannatanute esindaja on taotlenud apellatsioonimenetluses 3,6 tunni eest esinduskulude hüvitamist, summas koos käibemaksuga 432,00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et taotletud menetluskulu on mõistlik ja taotluse rahuldamata jätmiseks alused puuduvad. Vastavalt õigusteenuse osutamise kuluarvestusele on teenuse eest tasu maksmiseks kohustatud isikuks kannatanu HR, kellele kuuluvad KrMS § 185 lg 1 alusel apellatsioonimenetlusega seotud kulud ka hüvitamisele. 11.
6. Vastavalt esitatud ettemaksuarvele on kaitsja taotlenud koos käibemaksuga 864,00 euro hüvitamist. Vastavalt arvele on kaitsja kulutanud kohtuotsusega tutvumiseks 1,5 tundi, apellatsiooniga tutvumiseks 1 tunni, konsultatsiooniks 0,5 tundi ja vastuse koostamiseks 3 tundi. Kolleegium leiab, et lepingulise kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. detsembri
8. a otsus asjas nr 3-1-1-99-11, p-d 9-12). Kolleegium leiab, et kaitsja taotluses märgitud kaitsjatasu summa (käibemaksu osa arvestamata) ei ole kooskõlas ega vasta käesoleva apellatsioonimenetluse mahule ja keerukusele ning kaitsja vastuse põhjendatuse astmele. Kannatanute esindaja on vaidlustanud otsuse vaid

§ 74kohaldamise viisi osas ja tsiviilhagi suuruse küsimuses.

Tegemist ei ole kaitsja jaoks mahukate ega keeruliste küsimustega ja kaitsja vastus mahub kahele lehele. Kohtukolleegium, vähendades apellatsioonivastusele kulutatud aega ühele tunnile, loeb süüdistatava lepingulise kaitsja puhul põhjendatud ajakuluks 4 tundi ja mõistliku suurusega tasuks, mis tuleb süüdistatavale KrMS § 185 lg 1 alusel hüvitada, 516.00 eurot( 480+ 20% käibemaks). 11 (allkirjastatud digitaalselt) Parandatud 16.01.2017 määrusega RESOLUTSIOON Parandada kriminaalasjas nr 1-16-4570 Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2017 aasta otsuses tehtud trükiviga ja asendada otsuse sissejuhatuses sõnad „12. jaanuar 2016“ sõnadega 12. jaanuar 2017“. Määrus kuulub lahutamatu osana Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2017 aasta otsuse nr 1-16-4570 juurde. Määrus saata menetlusosalistele. Määrus ei ole vaidlustatav. 12