lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 03.11.2016 kuni kahju hüvitamise kohustuse summas 6935,25 eurot täitmiseni hageja Osaühingu Pandivere Puit kasuks.
lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt (142,75 eurot) alates 10.12.2015 kuni põhinõude 142,75 eurot tasumiseni. Kohus määras jätta hagi rahuldamata põhinõude 9214,99 euro ja viivisenõude 466,67 euro osas. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Kohus märkis asjaolud, milles vaidlus puudub ja millised kohus luges tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Vaidlus puudub järgnevates asjaoludes. Harju Maakohtu menetluses oli hageja hagi VK vastu (tsiviilasi 2-09-30631) ning menetluse käigus tasus VK 30.03.2010 kohtu deposiiti hagi tagamise asendamiseks 223 361 krooni (14 275,37 eurot). Nimetatud hagi rahuldati ja otsus on jõustunud. Hageja taotles korduvalt deponeeritud summa talle väljamaksmist, kuid seda ei tehtud. 12.06.2012 kuulutati välja VK pärandvara pankrot ja pankrotihalduriks nimetati kostja. Kostja taotlus tsiviilasjas 2-09-30631 tasutud deposiidi ülekandmiseks pankrotivarasse rahuldati ja 14.11.2012 määruse (t lk 78-80) alusel kanti hageja raha üle halduri poolt näidatud kontole (t lk 6). Hageja nõudis kostjalt vara välistamist (t lk 11-16), aga kuna kostja nõuet ei rahuldanud, pöördus hageja kohtusse ning 18.06.2014 mõisteti tsiviilasjas 2-13-61291 VK pankrotis pärandvarast hageja kasuks vara välistamise korras välja 14 275,37 eurot (t lk 17-36). Otsus jõustus 06.05.2015 ja kostja andis väljamõistetud summast hagejale 22.04.2015 üle 4 917,63 eurot, ülejäänud osas on raha pankrotimenetluses ära kasutatud (t lk 7-10). Hageja tegi 13.11.2015 kostjale kompromissipakkumise (t lk 37), mida kostja vastu ei võtnud. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude summa osas, mis vara välistamisena pankrotivarast välja mõisteti, kuid mis otsuse jõustumise ajaks oli pankrotimenetluses ära kasutatud. Pankrotiseaduse (PankrS) § 123 lg 1 sätestab, et pankrotivara hulka ei kuulu esemed, mis kuuluvad kolmandale isikule. Kui kolmandal isikul on nõue talle kuuluva eseme väljaandmiseks, peab haldur eseme tagastama (vara välistamine). Vara välistamist nõudev isik ei ole välistamisnõude osas pankrotivõlausaldajaks. Lõike 2 kohaselt tagab haldur vara säilimise kuni selle tagastamiseni. Lõige 4 sätestab, et kui haldur võõrandas käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vara või kui vara ei ole säilinud, on välistamisõigust omaval isikul õigus saada vara eest rahalist hüvitist pankrotivara arvel käesoleva seaduse § 146 lõike 1 punktis 1 sätestatud korras. Kui haldur võõrandas käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vara, ehkki ta teadis või pidi teadma, et vara ei kuulu võlgnikule, või kui see vara ei ole halduri süül säilinud, võib õigustatud isik ühtlasi nõuda tekitatud kahju hüvitamist haldurilt. PankrS § 123 lg 4 teise lause kohaldamise ja haldurilt kahju hüvitamise nõude esimeseks eelduseks on, et tegu on olnud välistatava varaga, s.o esimese lõike järgi esemetega, mis kuuluvad kolmandale isikule, mitte pankrotivara hulka. Praegusel juhul on kohtuotsusega hageja kasuks välistatud pankrotivarast 14 275,37 eurot. Teine eeldus on, et haldur on võõrandanud nimetatud vara või see ei ole halduri süül säilinud. Puudub vaidlus, et summas 9357,74 eurot on raha kasutatud pankrotimenetluse kulude hüvitamiseks, seega pankrotivara hulgas seda summat ei ole ning summa ei ole säilinud halduri tegevuse tõttu. Pankrotiseadus ei reguleeri süüküsimust, seda teeb aga võlaõigusseadus (
), mille § 104 lg 2-5 kohaselt 4 on süü vormid hooletus (käibes vajaliku hoole järgimata jätmine), raske hooletus (käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine) ja tahtlus (õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel). Nimetatud summa arvelt on tasutud õigusabikulusid ja kohtukulusid alates 07.02.2013 kuni 07.04.
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on esiteks viivist arvestanud ajavahemiku 07.04.2015-22.04.2015 eest summalt 14 275,37 eurot (viivis 50,24 eurot) ning alates 23.04.2015 summalt 9357,53 eurot. Perioodi 23.04.2015-08.12.2015 eest tuleb viivist arvestada väljamõistetavalt summalt 142,75 eurot, ning selle perioodi viiviseks kujuneb 7,13 eurot. Kokku mõistis kohus seega kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 57,37 eurot, samuti mõistis kohus välja viivise alates hagi esitamisest. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitiseks 142,75 eurot, viivise 57,37 eurot ja viivise alates 10.12.2015 (hagi kohtusse jõudmise aeg) seadusjärgses määras summalt 142,75 eurot. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi 5 rahuldamise ulatust tuleks üldreeglina jätta menetluskulud hageja kanda, kuna hagi rahuldatud osa on hagi kogunõudega võrreldes väike. Samas leidis kohus, et see ei ole asjaolusid arvestades õiglane. Hageja on asjaolude järgi ilma jäänud osast pankrotivarast välistamisele kuuluvast varast. Hageja kaitseb oma subjektiivseid õigusi ning hagi ei ole pahatahtlikult esitatud. Kui kohus pidas kostja puhul lubatavaks seaduse mõistlikku tõlgendamist, mida kinnitas ka kohtukontroll, siis samamoodi pidas kohus mõistlikuks hageja tõlgendust, et saamata jäänud vara peab hüvitama pankrotihaldur. Kuivõrd mõlema poole situatsioon on võrreldav, ei pidanud kohus õiglaseks, et menetluskulud kannaks antud juhul vaid hageja. Seadus võimaldab jätta menetluskulud poolte endi kanda ja nii kohus ka otsustas. Kostja apellatsioonkaebus 01.08.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 01.07.2016 otsuse osas, milles kohus hagi rahuldas ja osas, milles kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kostja palub teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et esines pankrotihalduri süüline käitumine vara säilitamise kohustust rikkudes, ebaõigesti arvutanud väljamõistetud viivise suuruse ning jaotanud menetluskulud ebaõiglaselt. Kostja nõustub kohtu seisukohaga selles osas, et kostja võis põhjendatult eeldada, et kohtudeposiidist kostja määratud kontole ülekantud summa kuulub pankrotivara hulka, kuna kostja taotlus raha ülekandmiseks oli kohtu poolt läbi vaadatud ja määrusega lahendatud. Kohus peab süüliseks 07.04.2015 tehtud makset, millega kostja tasus 142,75 eurot menetluskuludeks riigile tsiviilasjas nr 2-13-
Süüd võiks vähendada üksnes kahjustatud isiku või mitme isiku osa kahju tekkimisel (
Süü olemasolu tuleb hinnata lähtudes vastutava isiku subjektiivsest suhtumisest nõutavasse hoolsuskohustusse. Pankrotiseaduses ei ole halduri vastutust piiratud süü vormiga. Kuivõrd nõudeid süü astmele ei esine, tuleb pankrotihalduri süü hindamisel hinnata, kas halduri tegevuses esines vähemalt hooletus. Hooletus on käibes vajaliku hoolsuse järgimata jätmine (
Tuvastamaks hooletust tuleb hinnata kahju põhjustaja isikut, tema volitusi, õigussuhte iseloomu ja rikkumise objektiivset ettenähtavust ning välditavust. Riigikohus on mitmes lahendis (sh 3-2-1-81-02; 3-2-1-157-15; 3-2-1-66-15) hinnanud erinevate ametikandjate kohustuste iseloomu ja hoolsuskohustust, väljendades järjekindlalt seisukohta selles, et avaõiguslike ametite kandjate tegevuses tuleb järgida kõrgendatud hoolsuskohustuse standardeid. Avaõiguslike ameteid pidavate isikute tegevusstandardit tuleb pidada piisavalt kõrgeks, et kahju põhjustavat rikkumist tuleb pidada vähemalt hooletuseks. Kõnealusel juhul lasus pankrotihalduril avaõigusliku iseloomuga rahaline kohustus hageja ees, so kohustus tagada vara säilivus ja teha pankrotivarast apellandi kasuks esimese järjekorra väljamakse. Maakohtu otsusest ei nähtu, millisele seadusele tuginedes võis pankrotihaldur teha hilisemate järjekordade väljamakseid olukorras, kus haldurile oli vara välistamise nõue, selle ulatus ja pankrotivara suurus (selle piisamatus) teada. Üldisema kohustusena lasub halduril pankrotiseadusest tulenevalt kõrgendatud hoolsuskohustus kaitsmaks kõigi menetlusega puutumust omavate isikute huve ja õigusi. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega selles, et halduri õigusrikkumist vabandab mõnetine ebaselgus raha laekumisel. Haldur pidi ette nägema, et temale alates raha laekumisest teadaolev vaidlus vara kuuluvuse üle võib kaasa tuua vara välistamise. Mistahes kahtluseta pidanuks haldur lõpetama raha kasutamise alates vara välistamise taotluse saamisest (12.11.2013). Samast ajast pidanuks haldur astuma samme juba kulutatud raha tagasinõudmiseks pankrotivarasse. Haldur ei ole täitnud kumbagi kohustust, mille tagajärjeks on pankrotivarast nõutavas ulatuses väljamakse võimatus ning pankrotihalduri isiklik vastutus. Hageja hinnangul ei piisa süü puudumise tõendamiseks pankrotihalduri poolt kohtule esitatud maakohtu määrusest, kuivõrd sellega ei saa kuidagi õigustada vara säilitamise kohustuse rikkumist, samuti pankrotivarast väljamaksete tegemise järjekorra rikkumist. Maakohus on pankrotihalduri hoolsuskohustust hinnanud selgelt kitsendavalt, muutes selle sisutühjaks. Hageja hinnangul on ka tavakäibes (ilma kõrgendatud kutsestandardita subjektideta) eeldatav, et vara kuuluvuse üle vaidluse olemasolul eeldatakse vara valdaja poolel vara säilivuse tagamist (vähemalt hävimise ärahoidmist). Maakohtu otsuse järgi on kõrgendatud kutsestandardiga ametile tavapärasest käibest madalam hoolsusstandard. Maakohus on jätnud arvestamata
§-s 127 lg-s 1 sätestatu, mille järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Maakohtu otsusest ei selgu, kuidas heastab kohtu väljamõistetud hüvitis, so 142.75 eurot, hageja vara vähenemise summas 9357,74 eurot. Maakohtu otsuses ei sisaldu mingeid motiive, mille alusel saaks pidada hagejat ennast kahju eest vastutavaks või muid 9 õiguslikke või faktilisi asjaolusid, mis õigustaks hagejale avaõiguslike toimingutega põhjustatud kahju jätmist hageja kanda. Maakohus ei ole tõendeid uurides ja hinnates pööranud tähelepanu asjaolule, et hageja 12.11.2013 vara välistamise taotluses sisaldub muu hulgas ka taotlus tagada vara säilimine. Seoses viivitusintresside nõudega märgib hageja, et
lg 1 p 6 järgi on võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintresside tasumist. Hageja esitas viivitusintresside nõude alates vara välistamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest, so.
lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 03.11.2016 kuni kahju hüvitise summas 6935,25 eurot tasumiseni hageja kasuks. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja vaidlustatud maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt. Kostja apellatsioonkaebuse osas on ringkonnakohus seisukohal, et selles esitatud väited ei anna alust jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulusid üksnes hageja kanda. Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Oma seisukohad kaebuste osas esitab ringkonnakohus järgnevalt. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude 9357,74 euro osas, mis vara välistamisena pankrotivarast välja mõisteti, kuid mis otsuse jõustumise ajaks oli pankrotimenetluses ära kasutatud. PankrS § 123 lg 4 teise lause kohaselt on sellise kahju hüvitamise nõude esimeseks eelduseks, et tegu on olnud välistatava varaga, s.o esimese lõike järgi esemetega, mis kuuluvad kolmandale isikule, mitte pankrotivara hulka. Praegusel juhul on jõustunud Pärnu Maakohtu otsusega hageja kasuks välistatud pankrotivarast 14 275,37 eurot. Seega on haldurilt kahju hüvitamise nõude esimene eeldus täidetud, millisele seisukohale on vaidlustatud otsusest nähtuvalt jõudnud ka maakohus. 10 Teiseks haldurilt kahju hüvitamise nõude eelduseks PankrS § 123 lg 4 kohaselt on, et haldur on võõrandanud nimetatud vara või see ei ole halduri süül säilinud. Puudub vaidlus, et hageja nõutud ulatuses, s.o summas 9357,74 eurot, on haldur raha kasutanud pankrotimenetluse kulude hüvitamiseks, seega pankrotivara hulgas seda summat ei ole ning summa ei ole säilinud halduri tegevuse tõttu. Maakohus oli vaidlustatud otsuses seisukohal, et valdavas osas, välja arvatud 07.04.2015 tehtud makse osas, ei ole raha kasutamise puhul täidetud süülisuse tingimus. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei nõustu hageja maakohtu järeldusega, et kuni jõustunud vara välistamise kohtulahendi edastamiseni võis kostja põhjendatult eeldada, et kohtudeposiidist kostja määratud kontole ülekantud summa kuulub pankrotivara hulka. Vastavale järeldusele on maakohus jõudnud põhjendusel, et kostja taotlus kohtudeposiidist raha ülekandmiseks oli kohtu poolt läbi vaadatud ja määrusega lahendatud. Maakohtu hinnangul ei saa kostjale ette heita lähtumist ühe kohtukoosseisu seisukohast raha kuuluvusest pankrotivara hulka ega ka raha kasutamist õigusabikulude ja kohtukulude tasumiseks. Ringkonnakohus jagab hageja seisukohta ja leiab, et maakohtu eeltoodud järeldused ei ole kooskõlas seadusega. Pankrotiseaduse (PankrS) § 123 lõikest 1 tulenevalt peab haldur kolmanda isiku nõudel välistama pankrotivarast talle kuuluvad esemed ja sama paragrahvi lõike 2 järgi lasub halduril kohustus tagada välistamisele kuuluva vara säilimine kuni selle tagastamiseni. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud kostja olukorras, kus hageja on vara välistamist kostjalt taotlenud esmakordselt juba 12.11.2013 kirjaga (tl 11), lähtuda ühe kohtukoosseisu seisukohast vara kuuluvuse osas ega jätkata hageja korduvatele vara välistamise taotlustele vaatamata vara kasutamist pankrotimenetluse kulude hüvitamiseks. Selliselt toimides on haldur rikkunud seadusest tulenevat kohustust tagada välistamisele kuuluva vara säilimine. Maakohtu kirjeldatud ebaselge olukord, mis seisneb poolte ja ka kohtukoosseisude erinevates seisukohtades raha kuuluvuse osas, ei saa välistada kostja kui pankrotihalduri seadusest tulenevat kohutust tagada välistamisele kuuluva vara säilimine. Hageja on kaebuses õigesti leidnud, et kostja kui arvestatava staažiga pankrotihaldur pidi tema tegevuse aluseks oleva pankrotiseaduse põhjaliku tundjana mõistma PnkrS § 123 lg-te 1 ja 2 ning § 146 lg 1 p-i 1 eesmärki, milleks on hoida ära pankrotivarasse sattunud kolmanda isiku vara kahjustamine. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks pärast hageja poolt vara välistamise taotluste esitamist võtnud tarvitusele abinõud või teinud kõik endast oleneva pankrotivarasse sattunud kolmanda isiku vara säilimise tagamiseks. Vastupidi, haldur on vaatamata hageja taotlustele ja vara välistamise kohtuvaidlusele jätkanud raha kasutamist pankrotimenetluse kulude katmiseks. Eeltoodud asjaoludel ei saa kuidagi nõustuda maakohtu seisukohaga selles, et kostjale ei saa raha kasutamise osas etteheiteid teha, kuivõrd raha kasutati õigusabi saamiseks ja pankrotihalduri ülesandeks on kaitsta võlgniku ja võlausaldajate huve ning menetlustes (sh vara välistamise menetluses) osalemisega on haldur seda teinud. Ka on kostja apellatsioonkaebuses sarnaselt maakohtule seisukohal, et pankrotivara üle käiva kohtumenetlusega seotud kulude kandmist pankrotivarast ei saa pidada halduri süüliseks pankrotivara säilitamise kohustuse rikkumiseks, kuna pankrotivaraga seotud kohtuvaidluse pidamine on pankrotihalduri ülesanne ja pankrotihaldur peab seisma võlausaldajate huvide eest. Ringkonnakohus nõustub hageja järeldusega, et maakohus on pankrotihalduri hoolsuskohustust hinnanud selgelt kitsendavalt, muutes selle sisutühjaks. Maakohtu käsitluse kohaselt on halduri süü välistamisele kuuluva vara säilitamise kohustuse rikkumise osas välistatud ka tulenevalt raha kasutamise otstarbest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline seisukoht selgelt kooskõlas seadusega, kuivõrd see välistaks halduri vastutuse vara säilimise 11 tagamise kohustuse rikkumise eest kõigil juhtudel, mil raha on kasutatud pankrotivaraga seotud kohtuvaidluse kulude katmiseks. Hageja on kaebuses õigesti osundanud, et sellisele järeldusele jõudmisel ei ole maakohus arvestanud pankrotimenetluse sätteid, millest tuleneb üheselt, et pankrotihalduril on üksnes pankrotivara valitsemise õigus. Käesoleval juhul oli pooltel vaidlus vara kuuluvuse osas ning hageja taotles vara välistamist pankrotivara koosseisust. Sellises olukorras ei saanud haldur mõistlikult eeldada, et vara, mille arvelt haldur katab kohtuvaidluse pidamisega seotud kulusid, kuulub pankrotivara hulka. Hageja on õigesti leidnud, et haldur pidi ette nägema, et vaidlus vara kuuluvuse üle võib kaasa tuua vara välistamise. Halduri seadusest tulenev kohustus osaleda pankrotivaraga seotud kohtuvaidlustes ning kaitsta kõigi võlausaldajate ja võlgnike õigusi ja huve ei kaalu üles halduri seadusest tulenevat kohustust tagada välistamisele kuuluva vara säilitamine ega vabanda halduri käitumist vastava kohustuse rikkumisel. Eeltoodud põhjendustel ei saa nõustuda kostja seisukohaga, et kostja on menetluskulusid tasudes järginud käibes vajalikku hoolt, kuna ta on täitnud oma seadusest tulenevat kohustust. PankrS § 123 lg 4 ei piira halduri vastustust kahju hüvitamisel konkreetse süü vormiga. Seega piisab viidatud sätte alusel halduril vastutuse tekkimiseks sellest, kui halduri tegevuses esineb vähemalt hooletus. Võlaõigusseaduse (
) § 104 lg 3 kohaselt on hooletus käibes vajaliku hoolsuse järgimata jätmine. Hageja on kaebuses õigesti juhtinud tähelepanu pankrotihalduri ametist tulenevale kõrgendatud hoolsuskohustusele, millega maakohus vaidlustatud otsuses arvestanud ei ole. Ringkonnakohus jagab hageja seisukohta ja leiab, et kostja pidanuks lõpetama vara kasutamise kahtlusteta alates 12.11.2013, mil hageja esitas kostjale esmakordselt taotluse vara välistamiseks. Samuti on hageja kaebuses õigesti leidnud, et pankrotihalduril lasus hageja ees seadusest tulenev kohustus tagada vara säilivus ning maakohtu otsusest ei nähtu, millisele seadusele tuginedes võis pankrotihaldur teha hilisemate järjekordade makseid olukorras, kus haldurile oli vara välistamise nõue, selle ulatus ja pankrotivara suurus (selle piisamatus) teada. Alates 12.11.2013 pidanuks haldur lõpetama vara kasutamise kohtumenetluse kulude katmiseks ning astuma samme juba kulutatud raha tagasinõudmiseks pankrotivarasse. Üksnes enne 12.11.2013 tehtud maksete osas võis kostja põhjendatult eeldada, et kohtudeposiidist kostja määratud kontole ülekantud summa kuulub pankrotivara hulka, kuivõrd selleks hetkeks ei olnud hageja väljendanud soovi VK pärandvarast (pankrotis) vara välistamiseks. Otsuses toodud põhjendustel on ringkonnakohus seisukohal, et kostja on alates 12.11.2013 tehtud maksete arvel menetluskulusid tasudes käitunud vähemalt hooletusega. Seega on nende maksete osas täidetud süülisuse tingimus ja hagi kuulub nende maksete ulatuses rahuldamisele. VK arveldusarve väljavõttest nähtuvalt (tl 6-10) on kostja pärast hageja esmakordset välistamise taotlust (12.11.2013) teinud VK arveldusarvelt pankrotimenetluse kulude katmiseks väljamakseid perioodil 13.11.2013 kuni 07.04.2015 kokku summas 6935,25 eurot järgmiselt: 13.11.2013 – 295,50 eurot; 05.02.2014 – 3467 eurot; 20.11.2014 – 100 eurot; 25.03.2014 – 520 eurot; 21.07.2014 – 430 eurot; 14.08.2014 – 600 eurot; 12.11.2014 – 180 eurot; 10.12.2014 – 520 eurot; 12.01.2015 – 200 eurot; 06.02.2015 – 480 eurot ja 07.04.2015 142,75 eurot. Hageja on nimetatud perioodil tehtud väljamaksete osas esitanud kohtule ülevaate ka 04.02.2016 menetlusdokumendis sisalduvas tabelis, ent ringkonnakohus ei lähtu väljamaksete suuruse arvestamisel vastavas tabelis toodud andmetest (tl 88), kuna tabelis kajastatud väljamaksete kuupäevades ja summades on lahknevusi võrreldes VK arveldusarvelt nähtuvate tehtud väljamaksete kuupäevade ja summadega. 07.04.2015 väljamakse osas summas 142,75 eurot vastab hageja 04.02.2016 dokumendis kajastatu küll VK arveldusarvest nähtuva väljamaksega ning vastava summa kostjalt 12 väljamõistmise osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsusega, ent sellegipoolest ei pea kolleegium ka selles osas käesoleval juhul võimalikuks jätta maakohtu otsust muutmata. Seda põhjusel, et vastavas osas kahju hüvitise ja sellelt viivise väljamõistmise osas ei vasta maakohtu otsuse resolutsioon TsMS § 442 lg 5 nõuetele, kuna see ei ole selgelt arusaadav. Maakohus on otsuse resolutsioonist (p 1) nähtuvalt mõistnud kostjalt hageja kasuks välja 200,12 eurot. Otsuse resolutsioonist ei ole ilma otsuse põhjendustega tutvumata üheselt arusaadav, et 142,75 eurot väljamõistetavast summast moodustab põhinõue (kahjuhüvitis) ja ülejäänud osa sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks on kohus väljamõistetud põhinõude osalt ebaõigesti arvutanud viivised, millele on apellatsioonkaebuses õigesti tähelepanu juhtinud ka kostja. Maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus ebaõigesti arvestanud viivist ajavahemiku 07.04.2015 kuni 22.04.2015 eest mitte rahuldatud põhinõude osalt 142,75 eurolt, vaid summalt 14 271,37 eurot. Toodud põhjendustel peab ringkonnakohus põhjendatuks tühistada maakohtu otsuse ka 07.04.2015 makse ja sellelt arvestatud viivise osas. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi põhinõude osas osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitise summas 6935,25 eurot. Hageja on esitanud ka viivisenõuded, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise seadusjärgses määras alates 07.04.2015 kuni 08.12.2015 ja alates 09.12.2015 kuni kohustuse täitmiseni.
lg 1 esimese ja teise lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.
lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
Viivitatud päevi lg 1 + § 94 lg 1) 6935,25 8,05% 85 6935,25 8,05% 162 Viivis 130,01 EUR 247,79 EUR EUR 377,80 Ringkonnakohus mõistab kahju hüvitiselt 6935,25 eurot välja viivise alates hagi esitamisest (10.12.2015) kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni 02.11.2016
Nimetatud ajavahemiku eest on kostja kohustatud tasuma viivist summas 502,03 eurot alljärgneva arvestuse alusel: Alguspäev Lõpp-päev Põhivõlg 10.12.2015 31.12.2015 01.01.2016 30.06.2016 01.07.2016 02.11.2016 6935,25 6935,25 6935,25 Viivisemäär (
Viivitatud päevi lg 1 + § 94 lg 1) 8,05% 22 8,05% 182 8% Viivis 33,65 EUR 278,38 EUR 190 EUR EUR 502,03 Samuti tuleb kostjalt mõista välja
lg-s 1 sätestatud määras viivis kahju hüvitiselt 6935,25 eurot alates 03.11.2016 kuni kahju hüvitamise kohustuse täitmiseni hageja kasuks. Menetluskulud 13 Tulenevalt sellest, et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, millega peab põhjendatuks rahuldada hageja kahju hüvitamise ja viivise nõude osaliselt, tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Toodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus vajalikuks käesolevalt vastata kostja apellatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse ebaõigsust. Ringkonnakohus leiab, et hagi ja hageja apellatsioonkaebuse osalisest rahuldamisest lähtuvalt tuleb TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel jätta nii maakohtus kui apellatsioonimenetluses kantud menetluskuludest võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 74% ulatuses kostja ja 26% ulatuses hageja kanda. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.