Obsah (12)

§ 442§ 448§ 445§ 651§ 423§ 639§ 162§ 171§ 8§ 176§ 177§ 50

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 29.06.2016, Tallinn Tsiviilas

§ 442

lõikest 5 ja § 445 lõikest 2 tuleneb üheselt, et ka hagi rahuldavas otsuses tuleb võtta seisukoht varem määratud hagi tagamise abinõude kohta (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-96-13, punkt 43). Eeltoodust tulenevalt, võttes arvesse, et 26.03.2015 otsusega rahuldas 10 kohus hagi, mille oli eelnevalt taganud, hagi tagamise abinõude kohaldamine on lahendi täitmiseks ilmselgelt vajalik ning hagi tagamise abinõude tühistamist ei taotletud, tulnuks kohtul võtta 26.03.2015 otsuses ka hagi tagamise abinõude osas ning jätta lahendi resolutsioonis kohaldatud hagi tagamise abinõud jõusse kohtulahendi täitmist tagavate vahenditena. Olukorras, kus kohus otsuse resolutsioonis hagi tagamise abinõude kohta midagi ei märkinud, tulnuks kohtul teha

§ 448lõike 1 punkti 1 alusel täiendav otsus.

Täiendava otsuse tegemisest keeldudes rikkus maakohus

§ 442

lõiget 5, § 445 lõiget 2 ja

§ 448lg 1 punkti 1.

26. 27.12.2013 menetlusdokumendis (t I kd lk 150) taotles hageja kostjalt II Virbi t kinnistu ja Tuukri t kinnistu 2/12 mõttelise osa väärtusele vastava rahalise hüvitise väljamõistmist. Samuti taotles kostja hüvitise väljamõistmist 06.01.2014 menetlusdokumendis (t I kd lk 183). Sisult oli tegemist taotlusega kohtuotsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramiseks

§ 445lõike 1 mõttes, mida maakohus 26.03.2015 otsuses ei lahendanud.

Hageja eesmärgiks on olnud saavutada sellise kohtuotsuse tegemine, millega kohustatakse kostjat II andma hageja kasuks täitemenetlust läbiviivale kohtutäiturile üle kinnisasjade väärtusele vastav hüvitis ning juhuks, kui kostja II hüvitist vabatahtlikult üle ei anna, mõista see kostjalt II välja hageja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse ning et otsuse täitmine oleks võimalik kostjale II kuuluva vara arvel. Seega soovis hageja nii kostja II kohustamist kinnistute väärtusele vastava hüvitise kohtutäiturile üleandmiseks kui vastava summa kostjalt II kohtutäituri käsutusse väljamõistmist. Viimast juhuks, kui kostja II kohustamisnõuet vabatahtlikult ei täida. Hageja ei ole üheski menetlusdokumendis loobunud hüvitise kostjalt II väljamõistmise nõudest. 12.11.2014 menetlusdokumendis täpsustas hageja nõude suurust tulenevalt eksperthinnangutest, kuid ei loobunud nõudest määrata kohtuotsuse täitmise viis ja kord kindlaks selliselt, et kinnistute väärtusele vastav hüvitis mõistetakse kostjalt II välja. Seega ei lahendanud maakohus kõiki hageja esitatud nõudeid. Seonduvalt 30.06.2015 määruses sisalduva selgitusega, mille kohaselt juhul, kui kostja II kohustust vabatahtlikult ei täida, on hagejal õigus pöörduda kohtuotsuse täitmiseks kohtutäituri poole, märkis hageja, et just põhjusel, et olukorras, kus kostja II maakohtu 30.06.2015 otsust vabatahtlikult ei täida, saaks kohtutäitur otsust täitemenetluses sundtäita, paluski hageja määrata kohtuotsuse täitmise viisi ja korra kindlaks. Vastasel juhul võib olla raskendatud kohtuotsuse sundtäitmine. Ka Riigikohus on pidanud vajalikuks selgitada nõudeid otsuse resolutsioonis, kui lahendis kohustatakse isikut midagi faktiliselt tegema või mingist tegevusest hoiduma (vt nt lahend nr 3-2-1-10-15, punkt 15). Juhul, kui maakohus leidis, et kohtuotsuse täitmise viisi ja korda ei ole mingil põhjusel võimalik kindlaks määrata hageja taotletud viisil, tulnuks kohtul sellele hageja tähelepanu juhtida ja selgitada vajadust nõuet täpsustada. Tsiviilkolleegiumi seisukoht 27. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, hageja määruskaebuse jätab ringkonnakohus läbi vaatamata ja kostja II apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alused puuduvad. 28.

§ 651

lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsioonikorras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 5 sõnastust, milline 11 ei ole piisavalt selge ja üheselt mõistetav ega võimalda kostja II suhtes otsust rahalise hüvitise väljamõistmise osas sundtäita. Kostja II vaidlustab maakohtu otsust kehtetuks tunnistatud tehingute alusel kostja I omandist välja läinud kinnisasjade turuväärtuse hüvitamiseks määratud rahalise hüvitise suuruse, menetluskulude jaotuse ja väljamõistetud menetluskulude suuruses osas. Seega on maakohtu otsus jõustunud osas, milles see ei kuulunud edasikaebamisele (resolutsiooni punkt 1), ja osas, milles edasi ei kaevatud (24.04.2012 tehingute kehtetus; resolutsiooni punktid 3 ja 4).

1. Kolleegium nõustub hagejaga selles, et maakohtu otsuse resolutsioonipunkti 5 sõnastus ei võimalda lahendit kostja II suhtes sundtäita. Kostjalt II ei ole asjakohane rahasumma välja mõistetud, vaid teda on ainult kohustatud rahasumma üleandmisele, kuid täitemenetluses kehtiva formaliseerituse põhimõtte kohaselt puudub kohtutäituril õigus täitedokumenti tõlgendada. Hageja on viidanud asjakohaselt Riigikohtu kehtivale praktikale (nt lahend asjas nr 3-2-1-31-10 (punkt 13)), mille kohaselt peab sellise lahendi resolutsioon, millega kohustatakse kostjat tegema faktiliselt mingi toiming ja milles võib eeldada poolte vaidlust täitemenetluses, olema sõnastatud selliselt, et see oleks üheselt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Käesolevas asjas oli hageja esmastes menetlusdokumentides esitanud ka hüvitise väljamõistmise nõuded (t I kd lk 150, 183) ega ole neist loobunud, mistõttu ei ole asjakohane kostja II vastuväide, nagu taotleks hageja sellise nõude rahuldamist, mida ta maakohtus ei esitanud. Ka nähtub tsiviilasja materjalidest üheselt hagi esitamise eesmärk – võlausaldaja soovib saada kohtutäituri käsutusse võlgniku tehingute kehtetuks tunnistamise tagajärjel rahasumma, et saavutada enda nõuete sundtäitmist täitemenetluses. Eeltoodust tulenevalt täiendab kolleegium maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 5 osaga, mis võimaldab otsust sundtäita ilma täiendava kohtumenetluseta. Kolleegium lisab, et kirjeldatud menetluslik segadus oleks olnud välditav, kui hageja oleks 12.11.2014 menetlusdokumendi (t III kd lk 124) koostamisel pööranud piisavat tähelepanu ja võtnud selge seisukoha kõigi eelnevalt esitatud nõuete kohta.
2. Samas ei nõustu kolleegium hagejaga selles, nagu oleks maakohus pidanud hageja 06.01.2014 menetlusdokumendis (t I kd lk 183) sisalduvat rahalise hüvitise väljamõistmise nõuet käsitlema

§ 445

lõike 1 mõttes kohtuotsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramise taotlusena.

§ 445

lõike kohaselt võib kohus otsuses määrata kindlaks mh otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva poole taotlusel. Otsuse täitmise viisi ja korra taotluse esitamine maakohtus tsiviilasja materjalidest ei nähtu.

1. Kostja II apellatsioonkaebuse rahuldamiseks kolleegium alust ei näe. Kolleegium ei jaga kostja II seisukohta hüvitise suuruse aluseks olevate kinnisasjade turuväärtuste kindlaksmääramise ajalise määratluse kohta. Maakohus võttis kinnisasjade, mille osas ei olnud kostja II (võlgniku ema) poolt edasivõõrandamise tõttu võimalik võlgniku omandi taastamine, väärtuse hindamisel aluseks võimalikult kohtuotsuse, millega tunnistati tagasivõitmise sätete alusel kehtetuks kinnisasjade võõrandamine võlgniku poolt kostjale II, tegemise ajale lähedase aja. Kolleegium nõustub maakohtuga ega pea vajalikuks vastavate põhjenduste kordamist. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolset tõendite ebaõiget hindamist või asjakohaste tõendite hindamata jätmist ega näe alust tõendite ümberhindamiseks. Tehingute kehtetuks tunnistamise osas maakohtu otsust ei vaidlustatud. Tagasivõitmise õiguslikele tagajärgedele kohaldatakse lisaks TMS §-le 195 ka PankrS § 119 lõigetes 2-4 sätestatut. Nimetatud sätetest tuleneb, et 12 saadu tuleb välja anda koos vilja ja muu kasuga ning et isik, kes teadis või pidi teadma tagasivõitmise alustest, peab hüvitama tema süü tõttu saamata jäänud kasu, mida oleks võinud saada korrapärase majandamise reegleid järgides. Samuti peab selline isik hüvitama tehingu alusel saadu väärtuse või väärtuse vähenemise, kui saadu on hävinud, kahjustunud või selle väljaandmine on muul põhjusel võimatu. Käesolevas asjas on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et kostja II näol on tegemist nimelt sellise isikuga (võlgniku lähikondsega), kes teadis või pidi teadma tagasivõitmise alustest, mistõttu ei saanud temal olla õiguslikku ootust tehingu kehtima jäämise osas ja teda tuleb kohelda kui võõrast, kelle käes oli ajutiselt hoiul võlgniku vara, kuid kes ei taganud selle säilimist. Tagasivõitmise kohustusele kohaldatakse VÕS §-des 10321035 sätestatut niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus PankrS § 119 lõigetes 2-4 sätestatuga (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-113-09, punkt 10).
2. Iseseisvaid vastuväiteid menetluskulude jaotusele ja kindlaksmääramisele kostja II kaebus ei sisalda. Seega puudub ringkonnakohtul võimalus selles osas maakohtu lahendit kontrollida.
3. Kolleegium on seisukohal, et hageja määruskaebus maakohtu 30.06.2015 määruse peale tuleb jätta läbi vaatamata.

§ 423

lõike 2 punkti 2 järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata mh juhul, kui hagi ei ole esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Viidatud säte koosmõjus

§ 639lõikega 1 ja §-ga 659 annab aluse jätta hageja määruskaebus läbi vaatamata.

Määruskaebus on esitatud maakohtu 30.06.2016 määrusele, millega maakohus keeldus tegemast täiendavat otsust. Määruskaebuse põhjendused (t V kd lk 1-7), mida hageja ringkonnakohtu istungil toetas, on samasisulised eelpool rahuldatud apellatsioonkaebuse põhjendustega (t IV kd lk 36-38). Tsiviilasja materjalidest nähtub, et samaaegselt apellatsioonkaebusega esitas hageja maakohtule olulises osas sarnase sisuga täiendava otsuse tegemise taotluse. Selline tegevus võib olla menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik (võib anda võimaluse saavutada korrektse otsuse tegemise oluliselt lühema aja jooksul). Samas olukorras, kus maakohus keeldus täiendava otsuse tegemisest, aga ringkonnakohus oli juba apellatsioonkaebuse menetlusse võtnud, ei olnud määruskaebuse esitamine vajalik, kuna hageja õiguskaitsevajadus oli realiseeritud läbi apellatsioonimenetluse. Seega puudub hagejal määruskaebuse menetluses õiguskaitsevajadus

§ 423lõike 2 punkti 2 mõistes.

34. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamise korral jäävad selle kaebuse menetlemisega seotud kulud

§ 162lõike 1 alusel kostja II kanda.

Kostja II apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad selle menetlemisega seotud kulud

§ 171lõike 1 alusel kaebuse esitaja kanda.

Määruskaebuse menetlusega seotud kulud jäävad

§ 8lõike 2 ja § 168 lõike 2 koosmõjus hageja kanda.

35. Kostjatel seoses määruskaebuse menetlemisega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad, kuna vastavat taotlust kostja II esindaja

§ 176lõike 1 esimeses lauses sätestatud tähtajal ei esitanud.

Hageja esitas menetluskulude nimekirja ja taotluse kulude kindlaksmääramiseks ning väljamõistmiseks. Kolleegium on seisukohal, et hageja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt.

1. Hageja taotluse kohaselt moodustuvad tema kulud tasutud riigilõivudest (apellatsioonkaebuselt 27.04.2015 300 eurot, hagi tagamise taotluselt 11.08.2015 50 eurot ja seoses tagamisega kinnistusraamatu väljavõtetelt kokku 7x3=21 eurot) ning 13 esindaja tasust (kokku 94,3h eest 10 650 eurot, millele lisandub 01.06.2016 kohtuistungil osalemise eest 1h).
2. Kolleegium on tsiviilasja materjalide alusel seisukohal, et riigilõivudest on põhjendatud kuluks alus lugeda 300+50+(3x3)=359 eurot, kuna seoses hagi täiendava tagamise ja tagamise abinõude muutmisega esitati ringkonnakohtule kokku 3 kinnistusraamatu väljatrükki (t IV kd lk 74, 86-88), millest piisas mõlema hageja taotluse rahuldamiseks. Kohtumenetluse seisukohalt ülejäänud väljatrükid vajalikud ei olnud.
3. Vandeadvokaatidest esindajate tasu on vastavalt täpsustatud nimekirjale (t V kd lk 9091) arvestatud kokku nii hageja apellatsioonkaebuse, hageja määruskaebuse kui kostja apellatsioonkaebusega seonduvate toimingute eest. Kohus jätab järgnevast analüüsist kõrvale selgelt täiendava otsuse tegemise ja määruskaebusega seotud toimingud (02.04-06.04.2015 kokku 8,6h, 30.06-06.07.2015 kokku 4,8h, 08.07-09.07.2015 kokku 2,5h, seega kokku 15,9h). Apellatsioonkaebustega seonduvalt nähtuvad nimekirjast järgmised hageja esindajate toimingud: maakohtu otsuse analüüs, erinevad muud analüüsid, büroosisesed nõupidamised, suhtlus kohtuga ja kliendiga, kaebuse koostamine, kostja II kaebuste analüüs ja nendele vastamine, kostja II taotlusele ja seisukohtadele vastamine, kohtuistungiteks ettevalmistamine, kohtuistungil osalemine. Kolleegium arvestab kliendi esindamiseks käesolevas tsiviilasjas põhjendatud ja vajalike toimingute kindlakstegemisel eelkõige konkreetse apellatsioonimenetluse mahtu ja keerukust. Hageja oma kaebuses käsitles vaid ühe resolutsioonipunkti sõnastuse (selguse) küsimusi lahendi täidetavuse seisukohalt. Ka kostja II kaebus on selgelt piiritletud hüvitise arvestamise asjaoludega, kostja II määruskaebus ringkonnakohtu määruse peale aga käsitles maakohtu otsuse kostjale II kättetoimetamise küsimusi. Kuna hageja esindajateks on kõrgekvalifikatsiooniga vandeadvokaadid, siis viidatud kaebuste piiride alusel tuleb konkreetset apellatsioonimenetlust lugeda pigem mitte eriti keeruliseks. Arvestades eeltoodut, tuvastab kolleegium põhjendatud ja vajaliku esindajate ajakulu järgmiselt: maakohtu otsuse analüüsile 0,4h, apellatsioonkaebuse koostamisele (koos kohtupraktika analüüsi, büroosiseste nõupidamiste ja kliendiga suhtlemisega) 4h, kostja II apellatsioonkaebuse analüüsimisele ja vastuse koostamisele (koos kohtupraktika ja erialakirjanduse analüüsiga) 5h, kostja II määruskaebuse analüüsimisele ja vastuse koostamisele 2h, ringkonnakohtu istungiteks ettevalmistamine 2h ja kohtuistungil osalemine 1h, seega kokku 14,4h. Kolleegium leiab, et vajalikuks ja põhjendatud esindaja kuluks on ka hagi täiendavale tagamisele ja tagamise abinõu asendamise saavutamisele suunatud toimingutele kulutatud aeg ajavahemikus 15.06-10.08.2015 kokku 6,1h, mille moodustavad vastavate taotluste koostamine ja kohtutäituriga suhtlemine. Taotlus oli esitatud 11.08.
4. Esindaja(te) tunnitasuna on põhjendatud võtta kulu arvestamisel aluseks 85% toimingute puhul tunnihinnaks olnud 100 eurot (käibemaksuta, v/adv-te Anvelti ja Peetsalu tunnitasu). Tunnitasuna 270 euro kohaldamine ei ole käesolevas asjas mõistlik, kuna ületab oluliselt Eesti keskmisest vandeadvokaadi tunnitasu. Ka ei olnud kliendi huvide kaitsmiseks vajalik kohtuistungil osaleda (seega siis ka istungiks ette valmistada) kahel vandeadvokaadil.
5. Eeltoodu alusel kuulub kostjalt II hageja kasuks väljamõistmisele põhjendatud ja vajaliku menetluskulu hüvitisena kokku 359+(20,5x100)=2409 eurot, mille tasumisega viivitamise korral tuleb kohustatud isikul tasuda viivist vastavalt

§ 177lõikele 4.

Hageja taotlus jääb rahuldamata 8662 euro väljamõistmise osas. 14 40. Hageja taotlus 01.06.2016 kohtuistungi protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata.

§ 50

lõike 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama toimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Sama sätte punkti 8 kohaselt märgitakse protokolli mh poolte nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Kolleegium on seisukohal, et hageja kaebuse sisu ja eesmärk, samuti menetluslikud taotlused on selgelt ja arusaadavalt esitatud 27.04.2015 kirjalikus menetlusdokumendis (t IV kd lk 36-38) ja esindajate suulisi samasisulisi selgitusi kohtuistungil protokoll sisaldama ei pea. 41.

§ 445

lõike 2 ja § 442 lõike 5 alusel jätab ringkonnakohus senises menetluses kohaldatud hagi tagamise abinõud jõusse ning märgib vastava otsustuse lahendi resolutsiooni. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Tühistatud osaliselt Riigikohtu 15.02.2017 otsusega RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
2. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-13-57340 osas, milles ringkonnakohus mõistis VR-S-lt välja ja kohustas kohtutäiturile üle andma Tallinnas Tuukri 52 asuva kinnistu 2/12 mõttelise osa väärtusele vastava hüvitise 62 000 eurot, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
3. Tallinna Ringkonnakohtu
4. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-13-57340 on jõustunud osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks OR (R) ja VR-S vahel
5. aprillil 2012 sõlmitud Tallinnas Virbi 18-13 asuva kinnistu (registriosa nr 14606301) ja Tallinnas Tuukri 52 asuva kinnistu 2/12 mõttelise osa (registriosa nr 19684901) kinkelepingud ning Tallinnas Virbi 18-13 asuvale kinnistule OR kasuks isikliku kasutusõiguse seadmise kokkuleppe, mõistis VR-S-lt välja Tallinnas Virbi 18-13 asuva kinnistu väärtusele vastava hüvitise 66 000 eurot, ning osas, milles ringkonnakohus jättis otsuse täitmist tagavate abinõudena jõusse maa- ja ringkonnakohtu menetluses kohaldatud hagi tagamise abinõud.
6. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
7. Tagastada VR-S-le kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.