Obsah (5)

§ 116§ 118§ 137§ 119§ 123

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 27.01.2017, Tallinn Kohtuasja number 2-15-677 Kohtuasi K avaldus IS

) § 145 lg-test 2 ja 3, et lapse igapäevaelu küsimusi otsustab see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib, mistõttu ei mõjuta avaldaja ja lapse isa ühine hooldusõigus avaldaja võimalust otsustada lapse igapäevaelu küsimusi. Puudutatud isikul I peab säilima võimalus otsustada oma lapse jaoks olulisi asju, milline õigus tuleneb hooldusõigusest. Puudutatud isiku II esindaja seisukoht

1. Esmalt toetas esindaja avaldaja avaldust ja leidis, et avaldaja ja puudutatud isiku I ühine hooldusõigus alaealise lapse suhtes tuleks lõpetada ja anda ainuhooldusõigus avaldajale. Hiljem muutis puudutatud isiku II esindaja seisukohta ja leidis, et praegusel juhul ei ole põhjendatud ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse üleandmine. Vaidlusi avaldaja ja puudutatud isiku I vahel lapse elukoha määramise küsimuses ei ole, kuid vajalik võib olla varahoolduse reguleerimine ja selle jätmine avaldajale. Samuti võiks avaldajale anda üle otsustusõigused lapse viibimiskoha osas Eestis, samuti hariduse ja tervise osas. Puudub vajadus muuta puudutatud isiku I nõusolekuta lapse perekonnanime. Lapse soov on säilitada oma sünnijärgne isa perekonnanimi – see on identiteedi küsimus. Eestkosteasutuse I seisukoht
2. Pärnu linn leidis esmalt, et avaldaja avaldus ainuhooldusõiguse saamiseks on põhjendatud ja kooskõlas lapse huvidega. Hiljem muutis eestkosteasutus I lapse huvidest lähtuvalt oma arvamust, tuginedes kohtumenetluse ajal muutunud asjaoludele ja avaldas, et kui suhtluskord toimib, on vanemate ühine hooldusõigus alaealise lapse üle tervitatav ja last soosiv. Täies mahus hooldusõiguse üleandmine ühele poolele ei olnud põhjendatud. Tulenevalt asjaolust, et avaldaja ja puudutatud isiku I vaheline konfliktsus on väga kõrge, nad ei ela koos ja ei kasvata koos last, on ühise hooldusõiguse täies mahus teostamine raskendatud. Avaldajale võiks üle anda otsustusõiguse lapse varahoolduse, tervise, hariduse ja elukoha määramise osas. Avaldajale ainuotsustusõiguse andmine nime vahetamiseks ei ole põhjendatud. Eestikosteasutuse II seisukoht
3. Lääne-Saare vald leidis, et hooldusõiguse täielik üleandmine emale ja lapse nime muutmine ei ole põhjendatud, sest mõlemad vanemad on osalenud lapse hooldusõiguse teostamisel. Puudutatud isik I soovib pojaga suhelda ja temaga sidet hoida ning just vanemate ühine hooldusõigus on lapse parimates huvides. Maakohtu lahend
4. Maakohus rahuldas avalduse osaliselt ning lõpetas avaldaja ja puudutatud isiku I ühise hooldusõiguse lapse suhtes osaliselt, s.o varahooldusõiguse ja viibimiskoha määramise osas Eesti Vabariigi piires, samuti haridust ja tervist puudutavate küsimuste osas ning andis nimetatud valdkondades ainuhooldusõiguse avaldajale.

§ 116

lg 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lg 2 järgi on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest ja õigust hoolitseda lapse vara eest ning otsustada lapsega seotud asju. Vanemad teostavad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu (

§ 118lg 1).

Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle 4 osaliselt või täielikult üle (

§ 137

lg 1).

§ 137

lg 2 kohaselt avaldust ei rahuldata, kui on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi (

§ 137lg 3).

Vastavalt

123 lg-le 1 teeb kohus kõiki

1. peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Maakohus tuvastas, et avaldajal ja puudutatud isikul I sündis kooselust 30.09.2007 laps, kelle suhtes oli vanematel ühine hooldusõigus. Vanemad asusid lahus elama vähemalt aastast 2009 ning pärast seda elas laps koos avaldajaga. Senini on lapsega seonduvaid olulisi otsuseid teinud avaldaja. Puudutatud isik I on olnud sellega nõus, sest elatakse lahus on lapsel on ema juures olnud piisavalt hea ja ta ei ole tahtnud tüli tekitada. Vanemate vaheline suhe on olematu ja seda saab iseloomustada sõnadega halb, terav, süüdistatav, konfliktne, emotsionaalne, paindumatu, teineteist halvustav ja mittemõistev. Avaldaja ja puudutatud isik I ei suhtle üksteisega ning puudutatud isik I käib välismaal tööl, on rikkunud lapse ülalpidamiskohustust, ei ela lapsega lähestikku ja tema teadmised lapse kohta on üldist laadi. Samal ajal on lapse emal olemas kõik tingimused, võimalused ja oskused lapse kasvatamiseks ning ülalpidamiseks ja avaldaja soovib avada lapse nimel arvelduskonto ning kanda sinna arvestatava summa. Eelnevat kogumis silmas pidades otsustas kohus lõpetada osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse, s.o lapse varahooldusõiguse ja igakordse viibimiskoha määramise õiguse osas Eesti Vabariigi piires ning haridust ja tervist puudutavate küsimuste lahendamisel ning anda nimetatud valdkondades ainuhooldusõigus avaldajale. Kuivõrd puudutatud isiku I ja lapse vahel on suhtlemiskord määratud arvestusega, et lapse elukoht on Eestis ja lapse võimalik välisriiki elama asumine puudutab otseselt puudutatud isiku I õigust suhelda lapsega, ei olnud õigustatud avaldajale ainuhooldusõiguse üleandmine lapse välisriiki elama asumiseks. Samuti on puudutatud isik I märkinud, et tema poolt takistusi avaldajale lapsega välismaale reisimiseks ei ole, kuid soovib, et teda reisist teavitatakse. Kuivõrd takistusi lapse reisimiseks vanemate kokkuleppel ei ole ja vanemate kokkulepe tagaks ladusama suhtlemise lapse ja puudutatud isiku I vahel, puudub vajadus nimetatud osas ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Samuti ei olnud põhjendatud ühise hooldusõiguse lõpetamine osas, mis hõlmab avaldajale perekonnanime muutmise otsustusõiguse üleandmist. Lapse sünni registreerimisel on lapsele antud perekonnanimeks „S“. Samal ajal on last kasvatava avaldaja perekonnanimi „K“. Avaldaja märgitud põhjused (lapse isa suhtub lapsesse hooletult, ema perekonnanimega oleks lihtsam reisida, laps on kogu aeg elanud emaga, nimevahetus ei muudaks lapse identiteeti jt) ei ole lapse perekonnanime muutmise aluseks. Samuti ei anna avaldaja esitatud artiklid ja erinevad kohtulahendid puudutatud isiku I kohta alust hinnata, et lapse huvides oleks tema perekonnanime muuta. Riigikohus on lahendis 3-2-1-96-14 avaldanud, et eelduslikult on lapse huvides tema senise nime säilitamine ja nime muutmine on põhjendatud üksikutel juhtudel. Avaldaja esitatud artiklid ei tõenda puudutatud isiku I kuritegelikku käitumist ja ei ole loonud puudutatud isikule I pangaröövli mainet, mistõttu ei saa eelnev olla lapse perekonnanime vahetamise ajendiks. Samuti ei ole nimevahetuse aluseks asjaolu, et puudutatud isik I on mõistetud süüdi mitmetes süütegudest, sh ühes kuriteos
2. aastal. Enamus puudutatud isikule I määratud trahvidest on seotud liiklussüütegudega. Ka avaldaja enda käitumine tõstatab küsimuse tema seaduskuulekuses, kuivõrd temale on
3. aastal määratud rahatrahv EhS § 68 lg 1 alusel ja tal on olnud kaks täitemenetlust tsiviilasjaga nr 2-10-10982 seonduvalt. 5 Puudutatud isik I on oma karistused ära kandnud ja tema tegude ning lapse huvide vahel puudub seos, mistõttu ei ole paslik neid käsitleda ühise hooldusõiguse lõpetamise alusena ja puudub alus asuda seisukohale, et isa perekonnanimi kahjustaks last. Veel enam, kohus kuulas lapse ära ja laps avaldas, et tema soov on kanda isa perekonnanime. TsMS § 172 lg 1 järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kuivõrd praegusel juhul oli tegemist perekonnaasjaga, kus asi lahendati lapse huvidest lähtuvalt, oli põhjendatud jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Puudutatud isikule II osutatud riigi õigusabi kulud jättis kohus TsMS § 172 lg 3 alusel täielikult riigi kanda. Määruskaebus
4. Avaldaja palus määrus tühistada osas, milles kohus jättis avalduse rahuldamata. Alternatiivselt taotles avaldaja ainuhooldusõiguse temale üleandmist lapse lühiajaliste välisriigis viibimiste osas ning otsustusõiguse andmist lapse nime muutmiseks. Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi. Maakohus jättis ebaõigesti lapse suhtes avaldaja ja puudutatud isiku I ühise hooldusõiguse lõpetamata, kuigi avalduses esitatud asjaoludest ja tõenditest nähtub elavalt, et lapse isa ei hooli hooldusõiguse teostamisest ja kahjustab last vaimselt. Puudutatud isik I ei ole tasunud pikema aja vältel elatist, suhtleb lapsega väga harva ja ei tunne tema käekäigu vastu huvi. Puudutatud isiku I poolt vastuavalduse esitamine suhtluskorra kindlaksmääramiseks oli vaid taktikaline käik ning meeleheitlik püüe kohtule näidata, nagu oleks lapsega suhtlemine niivõrd takistatud, et selle saavutamiseks on vaja kohtusse pöörduda. Avaldaja ja puudutatud isiku I vaheline suhe on konfliktne. Lahkhelid on tekitanud puudutatud isik I huvipuudusega lapse vastu, lapse ilmajätmisega elatisest ja avaldaja ähvardamisega. Puudutatud isik I ei suuda oma emotsionaalse, konfliktse ja kontrollimatu loomuse tõttu end taltsutada isegi mitte lapse juuresolekul, mis kahjustab last vaimselt. Põhjendamatu oli jätta ühine hooldusõigus lõpetamata viibimiskoha määratlemise osas, mis puudutab lühiajalisi puhkusereise. Nimetatud piirang ei ole põhjendatud olukorras, kus isa on terve elu olnud lapse suhtes passiivne, suhtlemine lapse emaga on olnud täis agressiivsust ja vihkamist. Lühiajalisele puhkusereisile või väljasõidule minemiseks ei tohiks panna last üksi kasvatavale vanemale kohustust küsida igakordselt luba teiselt vanemalt. Selliselt on võimalik, et äärmiselt konfliktse loomusega lapse isa hakkab põhjendamatult oma vastuseisuga reisimist takistama. Seda enam, et puudutatud isikut I on aeg-ajalt raske kätte saada ja välisreisi soov võib tekkida mõni päev või isegi mõni tund enne väljasõitu. Vajalik on juba eos seesuguseid vaidlusi vältida. Maakohtu järeldus, et lapse huvides ei ole tema perekonnanime muuta, kuigi tema isa on korduvalt süütegude toimepanemise eest karistatud, on väär. Kohus on nimetatud tulemusele jõudnud ekslike väidete arvesse võtmise tõttu. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et suur osa puudutatud isiku I süütegusid pandi toime ajal, kui puudutatud isik I ja avaldaja elasid koos. Puudutatud isik I pani toime varavastase süüteo
5. aastal ja talle määrati karistus
6. aastal, s.o pärast lapse sündimist, temale isa perekonnanime andmist ning avaldaja ja puudutatud isiku I lahku kolimist. Lapse emale ei saa teha etteheidet, et ajal, kui tuli lapsele nimi panna, ei näinud ta ette tulevikus lapse isaga lahku minemist ja tema poolt kuritegude sooritamist. On ilmne, et kandes puudutatud isikuga I sama perekonnanime, tuleb lapsel kannatada isa tegude pärast sotsiaalset hukkamõistu. Väär on maakohtu seisukoht, et enim 6 soovib lapse perekonnanime vahetada avaldaja ja mitte laps ise. Juhul kui määruskaebuse esitaja sooviks oleks olnud lapse nimi vahetada vaid iseenda egoistlikust soovist, oleks ta seda teinud juba aastaid tagasi, kui laps oli väga väike ja kui algatati lapse isa vastu elatise asjas kohtumenetlus. Laps on ise avaldanud eestkosteasutusele, et soovib oma perekonnanime vahetada. Ainult kohtule avaldas laps soovi oma senine perekonnanimi jätta. Kusjuures lapse ülekuulamine toimus ilma laste psühholoogita kohtusaalis ning lapse ema saadeti ukse taha. On üldteada asjaolu, et kriminaalkorras karistatud inimesed kasutavad nime muutmist, et vältida sotsiaalset hukkamõistu. Mistõttu on kummastav, et lapsevanema jätkuv kriminaalne käitumine ei ole aktsepteeritav põhjus lapse nime muutmiseks. Praegusel juhul on täidetud

§ 137lg-s 1 sätestatud tingimused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks.

Hooldusõigus peaks kuuluma vanemale üksnes niivõrd, kuivõrd ta seda kasutab. Puudutatud isiku I käitumisest on võimalik järeldada, et teda huvitab vaid suhtlusõigus lapsega, mida hooldusõiguse üleandmine ühele vanemale ei piira.

-i eesmärgiks ei ole vaid formaalse vanemaõiguse säilimise soodustamine või selliste lapsevanemate tekkimise tolereerimine, kes lastest ei hooli, neid ise ei kasvata ega toeta materiaalselt, ilma et neile endile mingitki negatiivset tagajärge sellise käitumise tulemina ei saabuks. Hooldusõiguse vaid passiivne omamine, jättes samaaegselt kõik kohustused täitmata, ei ole

-is sätestatud ühise hooldusõiguse säilumise aluseks, sest

§ 116lg 2 sätestab kohustuse hoolitseda lapse eest.

Seega, kui lapsevanem rikub temal lasuvaid kohustusi, peab ta arvestama võimalusega, et tema hooldusõiguse omamisse võidakse sekkuda. Vastused määruskaebusele

1. Puudutatud isik I oli seisukohal, et maakohus on lahendi teinud lapse huvidest lähtudes ning pelgalt asjaolu, et lahend ei ole avaldajale meeltmööda, ei ole piisav määruskaebuse rahuldamiseks. Puudutatud isik I palus jätta määruskaebus rahuldamata. Avaldaja ei ole võimeline lapse huvidest juhinduma, seda eriti lapse nime muutmise küsimuses. Ta on jäik ja järeleandmatu ning seetõttu on temaga raske sõlmida kokkuleppeid. Avaldaja on teinud kõik endast oleneva, et puudutatud isikut I lapsest eemale hoida või takistada lapsega suhelda ja hooldusõigust teostada või on muutnud selle võimalikult raskeks, süüdistades seejuures kõiges puudutatud isikut I. Lapse ema ei mõista, et on ise paljude tema poolt kirjeldatud sündmuste põhjustaja ja eskaleerija. Menetluses on selgelt välja joonistunud, et kohtusse pöördumise põhjuseks ei olnud mitte ainuhooldusõiguse saamine, et seista lapse huvide eest, vaid avaldaja isiklik soov ära muuta lapse perekonnanimi. Kuid lapse perekonnanime muutmine ei ole lapse huvides.
2. Lapsele määratud esindaja oli seisukohal, et maakohtu määrus oli õiglane ja palus jätta määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määruse järel on avaldajal õigus otsustada ainuisikuliselt kõiki lapse igapäevaelu puudutavaid küsimusi. Määruskaebuse esitamise vajaduse on tinginud asjaolu, et avaldaja soovib lapse nime vahetada. Nimetatud küsimuses tegi kohus õige otsuse. Soovi korral on lapsel võimalus täisealiseks saades ise oma perekonnanime üle otsustada.
3. Eestkosteasutus I ei toetanud määruskaebuses avaldatud seisukohti ja märkis, et maakohus on lahendi tegemisel arvestanud kõiki asjaolusid, osapoolte põhjendusi ja menetluse jooksul muutunud olukorda ning lahendanud tsiviilasja eelkõige lapse huve arvestavalt. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Lapsevanemate lahku kolimisest saadik on lapse eest igapäevaselt hoolitsenud ja last kasvatanud avaldaja, kes on andnud suure panuse lapse turvalise ja stabiilse elukeskkonna loomisele ja on pühendunud lapse eest hoolitsemisele oluliselt rohkem kui lapse isa. Kohus on eelnevaga arvestanud ja vastavalt tegelikule olukorrale andnud neis küsimustes ka edaspidiselt ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramiseks Eesti Vabariigi piires ning 7 lapse haridust, tervist ja varahooldusõigust puudutavate küsimuste lahendamiseks lapse emale. Riigikohus on öelnud, et vanemate lahuselu korral on paslik säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Kui vanematel on erimeelsused lapse lühiajaliste välisriigis viibimiste (reiside) küsimuses, saab vanem taotleda kohtult vajadusel ka selles küsimuses otsustusõigust. Avaldaja ei ole välja toonud ühtegi olukorda, kus puudutatud isik I oleks takistanud avaldajal koos lapsega välisriiki reisima minna, mistõttu puudub vajadus selle küsimuse reguleerimiseks. Samuti ei ole põhjust muuta lapse perekonnanime. Laps on perenime "S" juba kandnud üheksa aastat ning see puudutab suuresti lapse identiteeti ning lapse huvides on oma perekonnanime stabiilsus.
4. Eestkosteasutus II märkis, et kohtumäärus on piisavalt põhjendatud ja esitatud tõenditele tuginev ning palus jätta määruskaebus rahuldamata. Põhjendatud ja lapse huvidele vastav ei ole lapse ainuhooldusõiguse andmine avaldajale lapse viibimiskoha määramiseks Eesti Vabariigist väljaspool. Samuti ei toeta eestkosteasutus avaldajale lapse nime suhtes otsustusõiguse andmist tuginedes lastekaitseseaduse §-le 2 ja lapse õiguste konventsiooni art 7 lg-le
5. Määruse põhjendused
6. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt (tsiviilkohtumenetluse seadustiku) TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. TsMS § 651 lg 1 ja § 659 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Avaldaja vaidlustas määruskaebusest nähtuvalt maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis avaldaja avalduse osaliselt rahuldamata ja ühise hooldusõiguse täies ulatuses lõpetamata ning avaldajale vaidlustatud osas ainuhooldusõiguse üle andmata. Maakohtu määrust ei vaidlustatud osas, milles kohus avaldaja avalduse rahuldas, s.o osas, milles kohus avaldaja ja puudutatud isiku I ühise hooldusõiguse puudutatud isiku II suhtes varahooldusõiguse ja viibimiskoha määramise õiguse osas Eesti Vabariigi piires ning haridus- ja tervise küsimustes lõpetas ning avaldajale üle andis. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust vaidlustatud osas. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Avaldaja peamine etteheide maakohtule oli, et viimane hindas esitatud tõendeid puudulikult või valesti ning jättis mitmed asjas tähtsust omavad asjaolud piisaval määral lahendi tegemisel arvesse võtmata. Ringkonnakohus märgib, et vanema õiguste määramisel, sh ühise hooldusõiguse lõpetamisel ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmisel tuleb kohtul teha väärtusotsustusel põhinev kaalutlusotsustus. Seejuures tuleb kohtul arvestada lapse huve ja mõlema vanema õigusi ning kaaluda kõiki asjaolusid, mis hooldusõiguse teostamise eesmärke mõjutavad. Kõrgema astme kohus saab maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsiooni piire (RKTKm 3-2-1-159-15, p 20, 28). Maakohtu määruses nimetatud puudusi ringkonnakohtu hinnangul ei esine. Maakohus on piisava põhjalikkusega hinnanud kogumis kõiki asjas esitatud tõendeid ja veenvalt põhjendanud, miks on eelkõige lapse, aga ka vanemate huve ning kõiki esitatud asjaolusid silmas pidades õige vanemate ühine hooldusõigus osaliselt, s.o varahooldusõiguse ja viibimiskoha määramise 8 õiguse osas Eesti Vabariigi piires ning haridus- ja tervise küsimustes lõpetada ning ülejäänud osas ühine hooldusõigus säilitada. Maakohus on lahendi tegemisel arvestanud asjaoluga, et laps on elanud enamuse ajast avaldajaga, kes on teda kasvatanud ja varustanud kõige vajalikuga ning puudutatud isiku I panus ühise hooldusõiguse teostamisse on olnud marginaalne, kuid viimane hoolib lapsest ja soovib hooldusõigust teostada ning lapsega lähedasi suhteid hoida. Samuti on kohus arvestanud asjaoluga, et lapse vanemad ei saa omavahel läbi, mistõttu on ühise hooldusõiguse teostamine raskendatud. Eelnevale lisaks on maakohus võtnud õigesti arvesse ka eestkosteasutuste ja lapsele määratud esindaja arvamusi. Määruskaebusest nähtub, et avaldaja hinnangul on ühise hooldusõiguse lõpetamise eesmärgiks muuhulgas selle lapsevanema karistamine, kes ei osale lapse elus piisaval määral, sh ei maksa elatist. Ringkonnakohus eelnevaga ei nõustu. Muudatused vanemate hooldusõiguse ulatuses peavad lähtuma esmajärjekorras lapse huvidest ja seejärel teiste osaliste huvidest ning muudest asjaoludest. Kui lapse huvides on, et tema vanemad teostaksid hooldusõigust ühiselt või teatud osas ühiselt, siis tuleb neile reeglina vastavas osas hooldusõigus jätta. Lapsevanema karistamise vajadus on siinkohal irrelevantne. Vastuseks avaldaja etteheitele, et maakohus jättis vääralt avaldajale ja puudutatud isikule I ühise hooldusõiguse lapse suhtes, mis puudutab tema reisimist välismaal, märgib ringkonnakohus järgmist. Kohus saab piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õiguse vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele vanemale õigus rääkida kaasa nii lapse välisriiki elama asumise kui lühiajaliste reiside üle, sest see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse viibimiskoha määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel meelel. Kui vanematel on erimeelsused lapse lühiajaliste välisriigis viibimiste (reiside) küsimuses, saab vanem taotleda kohtult vajadusel ka selles küsimuses otsustusõigust (RKTKm 3-2-1-159-15, p 30). Praegusel juhul ei ole avaldaja välisriiki reisimiseks otsustusõigust vastavalt

§-le 119 taotlenud. Ringkonnakohus selgitab, et kohus menetleb otsustusõiguse saamise asja ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja üksnes avalduse alusel. Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes (RKTKm 3-2-1-159-15, p 29). Avaldaja on määruskaebuses palunud ühise hooldusõiguse täies ulatuses lõpetamata jätmisel anda avaldajale otsustusõigus lapse nime suhtes.

§ 119

kohaselt, kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Praegusel juhul soovib avaldaja muuta lapse perekonnanime, kuid puudutatud isik I on sellele vastu. Lapse nime vahetust ei soosi ka kumbki eestkosteasutus ja lapsele määratud esindaja, sedastades, et laps on perekonnanime "Soom" kandnud juba üheksa aastat, ta on sellega harjunud ning nimi puudutab suuresti lapse identiteeti. Lapse huvides on oma perekonnanime stabiilsus. Kohus peab ühele vanemale otsustusõiguse andmisel lähtuma

§ 123

lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, et lapse huvides on tema perekonnanime säilimine. Avaldaja esitatud asjaolud ei anna põhjust maakohtu otsustust ümber hinnata. Seega praegusel juhul ei ole avaldajale, kes soovib lapse perekonnanime vahetada, otsustusõiguse andmine lapse perekonnanime määramise osas, lapse huvides. Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu lahend seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. 9 Menetluskulude jaotus 13. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata, jäävad määruskaebusmenetluse kulud määruskaebuse esitada kanda (TsMS § 171 lg 1), v.a alaealisele lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mille ringkonnakohus jätab TsMS § 172 lg 3 teise lause järgi Eesti Vabariigi kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Puudutatud isiku I esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuluks määruskaebusmenetluses kulu lepingulisele esindajale kokku 465 eurot (käibemaksuga). Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on puudutatud isiku I lepinguline esindaja osutanud temale määruskaebusmenetluses õigusabi kokku 2 tunni 35 minuti ulatuses tunnitasuga 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Õigusabi osutamisel on tehtud järgmisi toiminguid: 21.10.2016 kohtumääruse kättesaamine ja sellega tutvumine ning kliendile selgitamine (15 minutit), 10.11.2016 e-toimikus kohtunõude ja määruskaebuse kättesaamine ja nendega tutvumine ning kliendile selgitustega edastamine (25 minutit), 24.11.2016 vastuse koostamine määruskaebusele (1 tund 45 minutit), 09.12.2016 e-toimikus lapse esindaja seisukoha kättesaamine ja sellega tutvumine (5 minutit), 16.12.2016 e-toimikus kohtunõude kättesaamine ja sellega tutvumine, kliendile selgitustega edastamine (5 minutit). Ringkonnakohus leiab, et arvestades praegust vaidlust ja selle vähest keerukust, sh asjaolu, et tegu oli hagita menetlusega ning menetlusosalised ei vaielnud õigusküsimuste üle, ei olnud puudutatud isiku I lepingulise esindaja tunnitasu 150 eurot, millele lisandub käibemaks põhjendatud. Ringkonnakohus vähendab tunnitasu määra 120 euroni, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et lepingulise esindaja ajakulu kohtumääruse kättesaamiseks ning etoimikus kohtunõude ja määruskaebuse kättesaamiseks ei ole põhjendatud ja vähendab selle võrra mõistlikke lepingulise esindaja kulusid. Samuti ei saanud ülejäänud 21.10.2016 ja 10.11.2016 toimingute läbiviimisele kuluda kohtu hinnangul nõnda palju aega, mistõttu vähendab põhjendatud ja vajalike õigusabi kulude mahtu nimetatud toimingute eest 20 minutini. Põhjendatud ja vajalik on ajakulu määruskaebusele vastuse koostamiseks, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei saanud vastuse koostamiseks kuluda enam kui 1 tund, kuivõrd nii määruskaebuses kui vastuses esitatud argumendid kordusid. Samuti on põhjendatud ja vajalik ajakulu lapse esindaja seisukohaga tutvumiseks, kuid mitte ajakulu, mis seondus vastuse kättesaamisega. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud lepingulise esindaja ajakulu 09.12.2016 toimingu eest 3 minutit. Täiel määral on põhjendamatu ja ebavajalik 16.12.2016 lepingulise esindaja ajakulu. Riigikohus on selgitanud, et menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata, mistõttu ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes (RKTKm 3-2-1-4-15, p 13). Seega ei ole vajalik õigusalaste eriteadmiste olemasolu ka kohtu kirjaga tutvumiseks, kus on palutud esitada menetluskulude nimekiri. Ringkonnakohus peab põhjendatud puudutatud isiku I õigusabikuluks määruskaebusmenetluses kokku 1 tundi 23 minutit, mis arvestades puudutatud isiku I lepingulise esindaja tunnitasu suurust on kokku 198,72 eurot (1,38 x 120 + KM). Ringkonnakohus mõistab menetluskulude hüvitiselt määruskaebusmenetluse raames välja viivise vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 alates menetluskulude hüvitise suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ls-st 2 tulenevas määras. 10 /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 11