Võlgnikule esitati pankrotihoiatus, millele olid lisatud ka nõude loovutamise lepingud. Võlausaldaja esitas kohtule tõendid selle kohta, et on omandanud kolm nõuet võlgniku vastu ning need on muutunud sissenõutavateks, kuid võlgnik ei ole neid tasunud. Võlgnik ei ole omalt poolt tõendanud, et viidatud nõuded oleksid tasutud. Õige on maakohtu seisukoht, et pankrotimenetluse aluseks olev nõue peab olema selge. Võlausaldaja on oma nõuet põhjendanud ja tõendanud. Maakohus ei ole määruses nõuetekohaselt motiveerinud ja selgitanud, milles seisneb võlausaldaja nõude väidetav ebaselgus. Võlgniku vastuväited avaldusele on põhistamata, kuid sellest hoolimata on kohus need vastu võtnud. Näiteks väitis maakohtu istungil võlgnik, et maksis JK-le 380 eurot ja ülejäänud nõudest töötaja loobus, kuid ei esitanud väite kinnituseks tõendeid. Võlausaldaja vaidles eelnevale vastu ja juhtis tähelepanu, et on esitanud kirjalikud tõendid, mille kohaselt võlgnik ei ole nimetatud nõudest midagi tasunud. Maakohus eelnevat küsimust lahendis ei käsitlenud, vaid piirdus üldsõnalise sedastusega, et poolte vahel on vaidlus. Krimelte Tempsi OÜ nõudega seonduvalt esitas võlausaldaja kohtule kirjaliku tõendina võlgniku seadusliku esindaja elektronkirja, kus esindaja tunnustas nõuet ja tegi ettepaneku see osaliselt tasuda. Võlgnik väitis eelneva osas kohtule, et tegu oli teise nõudega, kuid ei soostunud selgitama, missugusest nõudest tema hinnangul kirjas juttu oli ega esitama selle kohta tõendeid. Võlgniku väide, et avaldus esitati takistamaks võlgnikul tsiviilasjas nr 2-15-6015 osalemast, ei ole tõene ja asjakohane. Isegi kui võlgnikule nimetatakse ajutine haldur ja kuulutatakse välja pankrot, oleks halduril ja võlgnikul isiklikult õigus tsiviilasja nr 2-15-6015 menetluses edasi osaleda
MS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht 6. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada ning saata pankrotiavaldus uueks menetlemiseks tagasi maakohtule (TsMS § 667 lg 2). Määruskaebus tuleb rahuldada. 3 Maakohus jättis võlausaldaja avalduse rahuldamata
lg 3 p 1 alusel, s.o võlgnik vaidles nõudele põhjendatult vastu ja kohus leidis, et vaidlus nõude üle tuli lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Siinjuures nimetas kohus avalduse rahuldamata jätmise peamise argumendina asjaolu, et maakohtu menetluses on võlgniku hagi OÜ Kasvik vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kusjuures nii võlgniku nõue OÜ Kasvik vastu kui võlausaldaja nõuded võlgniku vastu olid seotud ehitusobjektiga aadressil Jõe 58, Keila. Ringkonnakohus selgitab, et kohus, jättes
lg 3 p 1 alusel ajutise halduri nimetamata, peab lahendi tegemisel lähtuma võlausaldaja nõuetest võlgniku vastu ja võlgniku põhjendatud vastuväidetest võlausaldaja nõuetele. Asjaolu, et pooltel on kohtus veel õigusvaidlusi üksteise või kolmandate isikute vastu, ei ole reeglina ajutise halduri nimetamata jätmise aluseks.
lg 3 järgi peab pankrotiasja menetlev kohus omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja pankrotimenetluse jaoks olulised asjaolud, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise. Pankrotimenetluse algatamine, pankroti väljakuulutamine ja pankrotimenetlusega seotud asjad, mida ei saa lahendata hagimenetluses, on TsMS § 475 lg 1 p 122 kohaselt hagita asjad, mille läbivaatamisel ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste, asjaolude ega nendele antud hinnangutega. TsMS § 5 lg 3 kohaselt selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Seega hagita asja läbivaatamisel peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust vastuväidetest sõltumata ning samas kontrollima esitatud vastuväidete õigsust ja tõendatust. Maakohtu määrusest nähtuvalt ei ole kohus võlausaldaja nõuet ja esitatud tõendeid hinnanud. Kohtu tegevus avalduse ja esitatud tõendite analüüsimisel on piirdunud nentimisega, et võlausaldaja nõue ei ole selge ja ta on oma nõude tõendamiseks esitanud tõendeid valikuliselt. Millest kohus seesuguse järelduse tegi, jääb kohtulahendist selgusetuks. Seda enam, et kohtutoimikus on arvukalt dokumentaalseid tõendeid nõuete kohta (lepingud, arved, nõuete loovutamise aktid jne). Nentimaks, et võlgnik on nõudele põhjendatult vastu vaielnud, ei piisa sellest, et võlgnik nõude olemasolu eitab. Samuti ei ole võimalik järeldada, et võlgnik on nõudele põhjendatult vastu vaielnud, kui võlgnik on küll esitanud vastuväiteid, kuid kohus ei ole kontrollinud vastuväidete õigsust ja kohasust.
lg 3 p 1 mõtte kohaselt ei saa kohus ajutist haldurit määrata juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja toob esile asjaolud, mis muudavad pankrotiavalduse aluseks oleva nõude kohtu jaoks kaheldavaks ning tingivad vajaduse nõude olemasolu kindlakstegemiseks asjaolude eelnevat tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotiavalduse menetlemise raamidest. Praegusel juhul on võlausaldaja esitanud lepingud, arved, pooltevahelise kirjavahetuse jm. Kohus arvestas lahendi tegemisel võlgniku etteheidetega võlausaldaja esitatud tõenditele, kontrollimata, kas võlgniku tähelepanekutel oli alust – kas arve aluseks olevad lepingud puudusid kohtumaterjalide hulgas või kas nõude aluseks olevad dokumendid olid allkirjastamata jne. Samuti arvestas kohus lahendi tegemisel võlgniku paljasõnalise väitega, et kui ka võlgnikul on olnud lepinguline suhe mõne isikuga, kes on nõude võlausaldajale loovutanud, on võlgnevus tänaseks tasutud. Seega arvestas kohus lahendi tegemisel ebaõigesti võlgniku vastuväidetega neid kontrollimata. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.