← Eesti

3-15-2441/17

KOHTUOTSUS Eesti Vabriigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 16. veebruar 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-2441 Haldusasi G.B.e kaebus Tallinna Va

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla neljanda üksuse valvur Lauri Lehtla koostas 02.08.2015 ettekande, mille kohaselt ei allunud kinnipeetav G.B. samal päeval hommikuse loenduse ajal (kell 07:30) neljanda üksuse teise korruse kambris nr 33 tema korraldustele. 3-15-2441
  2. Tallinna Vangla algatas valvur L. Lehtla ettekande alusel kinnipeetav G.B.e suhtes distsiplinaarmenetluse ning karistas teda 18.08.2015 käskkirjaga nr 5-2/1072 (tl 11–12) vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega üheksaks ööpäevaks. Käskkirja kohaselt rikkus G.B. Tallinna Vangla kodukorra p-des 6.2 ja 1.11.
  3. sätestatud kohustusi.
  4. Tallinna Vangla jättis 14.09.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/24278-4 (tl 13) rahuldamata G.B.e vaide (tõlge tl 55–56) 18.08.2015 käskkirja nr 5-2/1072 kehtetuks tunnistamiseks.
  5. Tallinna Halduskohtule saabus 18.09.2015 G.B.e kaebus (tl 1–4, tõlge tl 16) Tallinna Vangla 18.08.2015 käskkirja nr 5-2/1072 tühistamiseks. Kaebaja on 21.12.2015 esitanud oma täiendavad seisukohad (tl 70–73, tõlge tl 95–95p).
  6. Tallinna Vangla esitas 29.10.2015 kaebusele vastuse, milles palub jätta kaebuse rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
  7. Kohus on poolte nõusolekul määranud asja lahendamise kirjalikus menetluses. POOLTE SEISUKOHAD
  8. Kaebaja taotleb distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamist, esitades kaebuses ja selle täienduses järgmised seisukohad. 7.
  9. Kaebaja selgitab, et 02.08.2015 hommikuse loenduse ajal tõusis ta püsti ja seisis oma voodi kõrval, oli riides ning tal oli nimesilt. Loendust viis läbi korrapidaja L. Lehtla, kes küsis kaebaja käest ees- ja perekonnanime, mida kaebaja ka nimetas. Pärast seda loendus lõppes. Valves olnud vahetus hakkas kambrist väljuma ning kinnipeetavad, nagu tavaliselt, heitsid pikali või istusid oma kohtadele. Kaebaja riputas nimesildi üles ja heitis pikali oma kohale, kuna loendus oli lõppenud. Korrapidaja L. Lehtla tuli tagasi ja hakkas kaebajalt midagi nõudma eesti keeles, millest kaebaja ei saa aru. Valves olev vahetus ei ütle kunagi, et loendus on lõppenud, see toimub automaatselt. Vanglas ei ole olnud reeglit, et loendus lõpeb siis, kui korrapidaja sulgeb kambri ukse pärast enda lahkumist. Selline nõue pole kaebaja arvates kinnipeetavatele teada ning vanglaametnikud on selle ise loonud. Kaebaja ei valda eesti keelt ning vanglaametnikele on see hästi teada. Seepärast on vanglaametniku korralduste täitmata jätmine põhjendatav keelest mittearusaamisega, mitte aga allumatuse sooviga. Samas seisis korrapidaja Kokorev, kes valdab vene keelt, kambri uksel, kuid ei öelnud midagi. 7.
  10. Kaebajale ei tõlgitud 18.08.2015.a. käskkirja nr 5-2/1072 talle arusaadavasse keelde, mistõttu ei saa ta anda kohtule põhjalikku ja selget vastust. Samuti ei ole tõlgitud 14.09.2015.a. vaideotsust nr 5-15/15/24278-
  11. Kontaktisik ei tõlgi suuliselt distsiplinaarkaristuste käskkirju, vastused vaietele saadetakse aga postiga ega teavitata nende sisust. 7.
  12. Täiendavas seisukohas peab kaebaja ebaõigeks vangla vastuses märgitut, et korrapidaja Lehtla olevat andnud selge korralduse seista loenduse ajal voodi kõrval, mida kaebaja olevat aga ignoreerinud. Kaebaja on pikemat aega vanglas viibinud ja teab reegleid ning varem pole probleeme esinenud. Kaebajal on eesti keeles „A“ tase ning ta ei saa sellest aru. Ka õiguskantsler on vastuseks kaebaja pöördumisele kirjutanud, et vanglaametnik peab valdama kaht keelt (eesti ja vene) ning võimalust mööda ka inglise keelt. Voodile pikali heitis ta aga valude tõttu maos, mis on tema kauaaegne probleem. Kaebaja hinnangul koostavad vanglaametnikud põhjendamatult ettekandeid, et ise paremas valguses paista.
  13. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja väidab järgmist. 2

(6)3-15-2441 8.
  1. Tallina Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ (kodukord) punktides 6.2 ja 6.3 on sätestatud loenduse läbiviimise kord ja kinnipeetava kohustused loenduse ajal. Kehtestatu on vajalik eelkõige loendust läbi viivate ametnike turvalisuse tagamiseks ja loenduse efektiivseks läbiviimiseks. 8.
  2. Tegemist oli ametniku seadusliku korralduse andmisega loenduse ajal püsti seista. Loenduse kord on sätestatud vangla kodukorras ning loendust viiakse läbi igal hommikul samal moel. G.B. viibib kinnipeeturegistri andmetel Tallinna Vanglas alates 13.06.2011, seega pidi ta oma kohustustest loenduse läbiviimise ajal teadlik olema. 8.
  3. Kaebajale on antud võimalus olla ära kuulatud. Talle anti kohe pärast juhtunut selgituse kirjutamiseks võimalus, millesse ta suhtus üleolekuga. Teda on teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest nii eesti kui ka vene keeles. Kaebaja on 05.08.2015 esitanud oma selgitused selle kohta, et valvur pöördus tema poole eesti keeles, mida ta ei mõista, ning püsti tõusmast takistasid teda valud maos. 8.
  4. L. Lehtla ettekandest ei ole võimalik järeldada, et G.B. oleks tundnud end halvasti või midagi sellekohast valvurile öelnud. Samuti ei nähtu ettekandest, et valvur oleks andnud korralduse vaid eestikeelsena. Reeglina vestlevad vanglaametnikud kinnipeetavatega keeles, mida viimased valdavad. Loenduse läbiviimise juures viibis ka teine vanglaametnik – vanemvalvur M. Kokorev, kellelt distsiplinaarmenetluse läbiviija on võtnud täiendavad selgitused asjaolude täpsustamiseks ning millest nähtuvalt andis L. Lehtla nii eesti kui ka vene keeles korralduse, millele kaebaja reageeris üleolevalt, korraldust täitmata. Ka M. Kokorevi ütlustest ei ole samuti järeldatav, et G.B. oleks tundnud end halvasti või midagi oma tervise osas loenduse läbiviijatele öelnud. 8.
  5. Distsiplinaarmenetluses on veenvalt tõendatud, et kaebajale anti talle mõistetav korraldus kehtiva kodukorra alusel, millest ta pidi aru saama, kuid ei soovinud korraldust järgida. 8.
  6. Loendust läbiviivad ametnikud ei pea alati selgesõnaliselt ütlema, et loendus on lõppenud, vaid seda on võimalik järeldada ka ametnike lahkumisest ja uksest väljumisest. Vaidlusaluse juhtumi puhul heitis kaebaja kohe pärast oma nime ütlemist uuesti voodile ja võttis nimesildi kaelast. Kinnipeetav ei saa loendust lõppenuks lugeda kohe, kui ta on oma nime ametnikule öelnud. Ettekande ning käskkirja andmise ajendiks oli asjaolu, et kaebuse esitaja ei järginud talle antud vanglaametniku korraldust, mitte voodile pikali heitmine. 8.
  7. Vaidlustatud käskkiri on antud kõiki menetlusnorme järgides, on proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta. Vastustaja on karistuse määramisel arvestanud varasemat karistust samalaadse rikkumise eest. Seetõttu ei oleks eesmärgipärane kergem karistus ega kohaldada kartserikaristust katseajaga. Distsiplinaarkorras karistamise eesmärgiks on kaitsta vangla julgeolekut ja vältida allumatusest tekkida võivaid konflikte, samuti anda selge sõnum, et kinnipeetava seesugusele käitumisele järgneb karistus, mis vastab tema rikkumisele. 8.
  8. Vanglal puudub õigusaktidest tulenev kohustus tõlkida kõik vangla poolt antavad haldusaktid võõrkeelde ning seda ka ei tehta. Vanglaametnikud on aga teadlikud, kui kinnipeetavad valdavad vaid vene keelt ning tutvustavad neile kõiki haldusakte vene keeles. Selline on Tallinna Vangla üldine praktika, mida järgivad kõik ametnikud. 8.
  9. Kaebaja väited vanglaametnike valelikkuse kohta on alusetud. 3
(6)3-15-2441 KOHTU SEISUKOHT
  1. Vaidlus asjas on kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle. Vaidlustatud käskkirjaga on karistus määratud vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 punkti 4 ja § 64 lõike 4 alusel ning kaebajat karistati Tallinna Vangla kodukorra p-de 6.2 ja 1.11.2 rikkumise eest (tl 11–12).
  2. Karistamise aluseks olnud ettekandest nr 2038 (tl 36) nähtuvalt heitis kaebaja koheselt pärast oma nime ütlemist pikali ja võttis nimesildi rinnast, rikkudes seega vangla kodukorda. Kui kaebajale anti korraldus uuesti püsti tõusta, keeldus G.B. seda tegemast. Ettekandest nähtuvalt anti korraldus nii eesti kui ka vene keeles ja korduvalt.
  3. VangS § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 on selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada samas sätestatud distsiplinaarkaristusi, sh ka kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks.
  4. Tallina Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ (kodukord) punkti 6.2 kohaselt on kinnipeetav loenduse ajal kohustatud vanglaametniku kambrisse sisenemisel püsti tõusma ning seisma korrektselt riietatuna oma korrastatud voodi kõrval või vanglaametniku korraldusel mujal. Kinnipeetav on loenduse ajal kohustatud kandma vangla riietust (v.a vahistatu) ja nimesilti. Kodukorra punkt 6.3 sätestab, et kinnipeetav hoiab käsi loenduse ajal külgedel, tal on keelatud toetuda vastu seina või voodit, rääkida ilma vanglaametniku loata või takistada loenduse läbiviimist muul viisil. Vastustaja on selgitanud, et sätestatud reeglid on vajalikud eelkõige loendust läbi viivate ametnike turvalisuse tagamiseks ja loenduse efektiivseks läbiviimiseks – vanglaametnikel tuleb loenduse ajal visuaalse kontrolli käigus hinnata nii kinnipeetavate kui ka kambri korrasolekut. Kodukorra p 1.11.2 kohaselt peab kinnipeetav ametniku sisenemisel kambrisse katkestama oma tegevuse ja tõusma püsti.
  5. Kohtupraktika kohaselt on VangS § 67 p 1 eesmärgiks vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte (Riigikohtu 29.09.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-2-1-15 (p 17) ja asjas nr 3-3-2-2-15 (p18)). Praegusel juhul nõustub kaebaja küll, et talle antud korraldus jäi täitmata, kuid põhjusel, et kaebaja ei saanud sellest aru. Samas ei eita kaebaja seda, et ta teab loenduse korda ja kinnipeetavate kohustusi selle käigus. Kaebuse täienduses märgib ta, et on Tallinna Vanglas olnud viis aastast (üldse vanglates kokku 26 aastat) ning kunagi pole hommikusel loendusel püsti tõusmisega probleeme olnud. Seega ei saanud korraldus olla kaebaja jaoks üllatav ega erakorraline. Kuna kodukorra p 1.11.2 kohaselt on kinnipeetavatel kohustus ametnike sisenedes püsti tõusta ka ajal, mil ei toimu loendust, ei ole kohtu hinnangul kaebaja käitumise hindamisel määrav kaebaja arusaam sellest, kas loendus oli lõppenud. Kaebajal oli kohustus vanglaametnike kambris viibides püsti seista ka ilma selleks eraldi korraldust saamata ning sõltumata sellest, kas toimub loendus või viibib ametnik kambris muul põhjusel. Vaidlust pole selle üle, et valvur L. Lehtla andis kaebajale korralduse kambris viibides – see nähtub ettekandest ja seda ei eita 4
(6)3-15-2441 ka kaebaja. Kohus nõustub vastustajaga, et kinnipeetaval pole alust arvata, et loendus piirdub sellega, et konkreetne kinnipeetav on oma nime öelnud.
  1. Eelneva taustal ei saa korralduse täitmise tegelikuks ja määravaks takistuseks osutuda ka keeleprobleem. Kohus peab usutavaks distsiplinaarmenetluses välja selgitatud asjaolu, et valvur L. Lehtla andis korralduse korduvalt nii eesti kui ka vene keeles. See nähtub nii ettekandest kui ka vanemvalvur M. Kokorevi selgitustest distsiplinaarmenetluses (tl 40). Samuti peab kohus veenvaks vastustaja selgitust, et vanglal on teada kinnipeetavad, kes oskavad vaid vene keelt ning nendega selles keeles ka suheldakse. Liiatigi ei ole veenev kaebaja seisukoht, et praeguse vaidluse põhjustanud olukorras ei võimaldanud ebapiisav keeleoskus korraldust mõista. Tegemist oli rutiinse igapäevase olukorraga ja reeglitega, millega kaebaja oli ka tema enda selgituse kohaselt tuttav. Kaebaja võime eesti keelest aru saada ei ole ka päris olematu – ta ise on märkinud, et tema eesti keele tase on „A“ ning kaebaja on pikka aega viibinud Eestis vanglas, st keskkonnas, kus eesti keel on valdav suhtluskeel. Seega ei ole usutav kaebaja väide, et talle antud korraldus, oli talle arusaamatu ja selle täitmata jätmine ei kujutanud endast allumatust.
  2. Väite terviseprobleemist (valud maos) esitab kaebaja 05.08.2015 seletuses (tl 37, tõlge tl 37p). Ettekande kohaselt ta kohe sellist põhjendust oma käitumisele ei esitanud. Kohus ei pea seda hiljem välja toodud põhjust ka veenvaks. Kaebajale kauaaegse vanglas kinni peetava isikuna pidi teada olema terviseprobleemidest vanglaametnike teavitamise ja meditsiiniabi saamise kord. Kaebaja enda sõnul on tegemist pikemaajalise probleemiga, mille jaoks ta vanglas ravi ei saa (kaebuse täienduse tõlge, tl 95-95p). Seega pole usutav, et kaebajat tabas just kõnealuse loenduse ajal terviserike, millega hilisemat arsti poole pöördumist pole kaebaja väitnud.
  3. Seega on kohtu hinnangul distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditega kinnitust leidnud kodukorra p-de 6.2 ja 1.11.2 süüline rikkumine.
  4. Vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri (tl 11–12) vastab kohtu hinnangul õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS § 54 ja § 56 lg 3). Käskkiri sisaldab nii viiteid õiguslikele kui ka faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid kaalutlusi nii karistamise vajalikkuse kui ka karistuse valiku kohta. Vastustaja on selgitanud, miks teole tuli karistusega reageerida. Leides, et teokoosseis on täidetud, on vastustaja põhjendanud karistamise vajalikkust sellega, et kinnipeetav oli jätnud süüliselt täitmata valvuri seadusliku korralduse ning distsiplinaarmenetluses pole tuvastatud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. 17.
  5. Käskkirja kohaselt on tegemist raske rikkumisega, sest korralduse mittetäitmisega riivatakse vanglaametniku autoriteet ning tegu on ohuks distsipliinile ja vangla üldisele julgeolekule. Käskkirjas rõhutati seetõttu ka karistuse hoiatavat mõju, st anda kinnipeetavale märku, et selline käitumine ei ole vanglas aktsepteeritav. Vanglal on kaalutlusõigus rikkumise määratlemisel raske rikkumisena. Kohtupraktika järgi on vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine kaalukas väärtus ning allumatust, iseäranis kui see toimub korduvalt, on põhjust pidada raskeks rikkumiseks (nt viidatud lahend haldusasjas nr 3-3-2-1-15, p 25) 17.
  6. Karistuse valiku, sh kartserikaristuse pikkuse (9 päeva võimalikust 45-st) juures on vastustaja arvestanud varasemat karistust samalaadse teo (allumatus ametniku korraldusele) eest (kinnipeeturegistri väljatrükk, tl 41), aga ka teo iseloomu ja võimalust mõjutada kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma. Vastustaja on analüüsinud, et noomitus ning lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine ei täidaks karistusena oma eesmärki ning kinnipeetaval pole ka viimasel ajal kokkusaamisi toimunud. Kuna kinnipeetav ei käi tööl ning tal pole kambris 5
(6)3-15-2441 elektriseadmeid, poleks tõhus karistus ka töölt eemaldamine ega elektriseadmete keelamine. Kartserikaristuse puhul ei pidanud vangla otstarbekaks ka katseaja kohaldamist, arvestades varasemat samalaadset rikkumist. Vastustajal on karistuse valikul ja kartserikaristuse pikkuse üle otsustamisel ning hindamisel, milline karistus oma eesmärki just konkreetse teo ja isiku puhul kõige paremini teenib, kaalutlusõigus, mida kohtu hinnangul on praegusel juhul õiguspäraselt kasutatud. Vastustaja on karistuse valikut põhjendanud ning esitanud asjakohased kaalutlused, määratud karistust ei ole põhjust pidada teo iseloomu ja varasemata karistatust arvestades ülemääraseks. 17.
  1. Distsiplinaarasja menetluses on kaebajale olnud tagatud võimalus oma seisukohti esitada. Juhtunu kohta koostatud ettekande järgi pakkus ettekande koostanud valvur kaebajale kohe 02.08.2015 võimalust selgitust anda, millele kaebaja vastas ettekande kohaselt „miks tal on vaja seda kirjutada“ ning „tal on ükskõik“. Kaebaja on juhtunu kohta andnud 05.08.2015 kirjaliku seletuse (tl 37p, tõlge tl 37). Kaebajale on tutvustatud ka distsiplinaarmenetluse protokolli, millele kaebaja sai oma vastuväite esitada (tl 39 –39p). Seega on kaebajale olnud tagatud ka piisav võimalus olla ära kuulatud.
  2. Kaebaja väitel ei ole talle käskkirja ega vaideotsust tõlgitud vene keelde, mistõttu on olnud takistatud tema õiguste kaitse. Vastustaja on selgitanud, et kehtivast õigusest ei tulene kohustust haldusakte tõlkida ja seda ka praktikas ei tehta. Küll aga arvestab vastustaja praktikas kinnipeetavate keeleoskust ja haldusaktide sisu tutvustatakse neile arusaadavas keeles. Kaebusest kohtule ja selle lisast ning vaidest (tõlge tl 55–56) ilmneb, et kaebaja on suutnud asjakohased seisukohad distsiplinaarkaristuse käskkirja vaidlustamiseks ja oma õiguste kaitseks esitada.
  3. Eelnevat arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata. MENETLUSKULUD
  4. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seetõttu jäävad poolte menetluskulud, kui need on tekkinud, nende enda kanda (

§ 109lg 1 ls 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.