Obsah (4)

§ 40§ 8§ 87§ 84

KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse teatavakstegemine 24. november 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-1984 Haldusasi Peeter Tiku kaebus Maksu- ja Tolliameti 10. apr

) ette ei näe. Kaebaja leiab, et volituse andmist ei ole võimlik kuidagi käsitada tema juhatuse liikmeks nimetamisena, sest volikiri ei vasta äriseadustikus juhatuse liikme valimise otsusele esitatavatele nõuetele. Kaebaja leiab, et see, et Andrus Raag oli äriühingu passiivne juhatuse liige, kes ei tegelenud äriühingu igapäevase tööga, ei vabasta teda juhatuse liikmele pandud kohustustest ja vastutusest.

1. Kaebaja väidab, et ei ole OÜ Union Holding
2. aasta augusti-septembrikuu käibedeklaratsioone allkirjastanud ega isegi tea, millised tehinguid seal kajastati. Kaebaja heidab maksuhaldurile ette sedagi, et tegelikult ei ole maksuhaldur kontrollinud, mis ajani olid OÜ Union Holding dokumendid kaebaja käes ega seda, kas kaebajale antud volitused kehtisid ka augustisseptembris
3. Omakorda peab kaebaja alusetuks maksuhalduri etteheidet, et kaebaja jättis täitmata deklaratsioonide õigeaegse esitamise kohustuse, kuivõrd kaebajal sellist kohustust ei olnud, vaid selline kohustus oli juhatuse liikmel. VASTUSTAJA SEISUKOHT
4. Maksu- ja Tolliamet vaidleb Peeter Tiku kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja on seisukohal, et kogutud tõendid ning nende hindamine kogumis läbi „elulise usutavuse“ kriteeriumi kinnitavad seda, et vaid läbi Peeter Tiku teadliku ja tahtliku tegevuse sai võimalikuks jätta tagamata Union Holding OÜ kohustus kasutada rahalisi vahendeid sihipäraselt ja sellest järeldub, et Peeter Tikk on tahtlikult rikkunud kohustust tagada Union Holding OÜ 2010 augusti- ja septembrikuu käibedeklaratsioonidest tulenevat tasumiskohustust. Vastustaja möönab siinkohal, et Peeter Tikk ei olnud tõepoolest maksuvõla tekkimise ajal vormiliselt, st äriregistri teabesüsteemi andmetel, Union Holding OÜ juhatuse liikmeks, ent tuvastatud asjaolude pinnalt tuleb teda sellegipoolest sellisena käsitada. Vastustaja leiab, et asjaolusid arvestades ei saa käesoleval juhul juhatuse liikme määratlemisel lähtuda üksnes äriregistri kandest, vaid hinnata tuleb ka juriidilise isiku juhtide faktilist käitumist ning sõnaselge juhatuse liikmeks valimise otsuse puudumine ei välista isikule juhatuse liikme staatuse omistamist. Vastustaja viitab Riigikohtu otsustele kohtuasjus nr 3-2-1-89-07, nr 3-2-1-54-05 ja nr 3-2-1-39-05 ja selgitab, et juhatuse liikme volitused ei alga sellekohase kande tegemisega äriregistris, vaid need hakkavad kehtima hetkest, mil juhatuse liige nimetati ametisse. Vastustaja on seisukohal, et Andrus Raagi poolt juba
5. oktoobril 2007 Peeter Tikule antud volikiri on käsitatav äriseadustiku (ÄS) § 184 lõike 1 kohase otsusena isiku juhatuse liikmeks valimise kohta. Vastustaja leiab, et tuvastatud asjaoludest nähtub samuti, et Andrus Raag on vaikimisi aktsepteerinud Peeter Tiku käitumist juhatuse liikmena. Viidates Riigikohtu otsustele kohtuasjus nr 3-1-1-85-01 p 9 ja nr 3-2-1-39-05, märgib vastustaja, et juhatuse liikme ametiaja pikenemise vaikimisi kokkuleppe tunnuseks on loetud ka asjaolu, kui isik jätkab vaatamata ametiaja lõppemisele faktiliselt tegutsemist juhatuse liikmena ja kutsutakse ametist tagasi tegelikult alles hiljem.
6. Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheitega, mis puudutab kaebaja volituste kehtivuse kontrollimata jätmist ning toob välja, et kaebaja pole esitanud ühtki tõendit, mis kinnitaks, et ta OÜ Union Holding nimel
7. aasta augustis ja septembris tehinguid ei teinud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leian, et Peeter Tiku kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Maksuhaldur on vastutusotsuse tegemisel

§ 40

lõiget 1 valesti kohaldanud, leides ekslikult nagu saaks Peeter Tikku käsitada OÜ Union Holding seadusliku esindajana ehk

§ 8lõikes 1 nimetatud kohustuste kandjana.

Olen, erinevalt maksuhaldurist, seisukohal, et Peeter Tikk ei olnud vaidlusaluse maksuvõla tekkimise ajal OÜ Union Holding juhatuse liige. Asjaolust, et ta reaalselt nimetatud perioodidel ainsana tegelikult selle osaühingu tegevust juhtis ja korraldas, ei saa teha järeldust, et ta oleks olnud OÜ Union Holding seaduslik esindaja

§ 8

lõike 1 ja

§ 40lg 1 tähenduses.

1. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et OÜ Union Holding maksuvõla tekkimise ajal, st.
2. aasta augustis ja septembris, ei olnud Peeter Tikk äriregistri andmetel OÜ Union Holding juhatuse liige. Peeter Tiku enda (MTA lisa nr 05) 1 ning OÜ Union Holding tolleaegse ainuosaniku ning juhatuse liikmena äriregistrisse kantud Andrus Raagi (MTA lisa nr 02) poolt maksuhaldurile antud seletused, samuti Nordea Bank AB Eesti filiaalilt (MTA lisa nr 07) ning AS-ilt Eurex Capital (MTA lisa nr 09) saadud andmed kinnitavad, et reaalselt juhtis OÜ Union Holding tegevust sel ajal siiski Peeter Tikk ning Andrus Raag äriühingu majandustegevust puudutavaid otsuseid ei teinud, olles üldvolituse OÜ Union Holding nimel tehingute tegemiseks andnud Peeter Tikule. Kaebaja on kaebuse täienduses küll maksuhaldurile ette heitnud, et viimane pole kontrollinud seda, kas talle antud volitus kehtis ka
3. aasta augustis ja septembris ega seda, ent see etteheite ei ole asjakohane. Pelgalt tõsiasi, et Peeter Tikk oli vaidlusalusel perioodil OÜ Union Holding pangakonto ainus kasutusõiguslik isik ja võttis osaühingu nimel välja suurtes summade sularaha Siin ja edaspidi on sel moel viidatud Maksu- ja Tolliameti
4. oktoobri 2015 vastuse (tl. 344) lisadena esitatud dokumentidele, mis on elektrooniliselt salvestatud kohtute infosüsteemis ning tehtud menetlusosalistele kättesaadavaks e-toimiku kaudu, ent millest paberiraiskamise vältimiseks toimikusse väljatrükke tehtud ei ole. 1 ning et toonane ainuosanik ja juhatuse liige Andrus Raag on kinnitanud, et osaühingus tegi tehinguid Peeter Tikk, kinnitavad, et reaalselt korraldas osaühing majandustegevust kaebaja.
5. Maksukorralduse seaduse (

) § 40 lõikes 1 on sätestatud, et kui seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja rikub tahtlikult või raskest hooletusest käesoleva seaduse §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega.

§ 8

lg 1 kohaselt on juriidilise või füüsilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava

-ist ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Seega on juriidilisest isikust maksukohustuslase maksukohustuste täitmise eest vastutavaks isikuks seaduslik esindaja. Tegevjuht ja vara valitseja, keda

§ 40

lõikes 1 kõrvuti seadusliku esindajaga nimetatakse, saavad

§ 8

lõikest 2 tulenevalt vastutusotsuse adressaadiks olla seltsingu või muu juriidilise isiku staatust mitteomava isikuteühenduse maksuvõla puhul, mitte aga juriidilise isiku maksuvõla puhul. Osaühingu seaduslikuks esindajaks on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 34 lõike 1 ja ÄS § 180 lõike 1 kohaselt juhatuse liige. Seega saab

§ 40

alusel osaühingu maksuvõla eest vastutusotsuse teha selle osaühingu juhatuse liikmele.

1. Nõustun vastustaja seisukohaga selles, et äriregistri kandel ei ole äriühingu juhatuse liikme õiguste, kohustuste ja vastutuse tekkimise seisukohast õigustloovat tähendust. Juhatuse liikmeks on seega isik, kes on äriseadustikus sätestatud korras äriühingu juhatuse liikmeks valitud. Osaühingu juhatuse liikmete valimine on ÄS § 184 lõike1 kohaselt osanike pädevuses ning isiku juhatuse liikmeks valimiseks on vajalik ka tema nõusolek. Vastustaja poolt viidatud kohtuasjas nr 3-2-1-65-08 selgitas Riigikohtu tsiviilkolleegium, et juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. Eeltoodust tulenevalt saaks Peeter Tikku OÜ Union Holding juhatuse liikmena käsitada tingimusel, et oleks tuvastatav tema ning OÜ Union Holding ainuosaniku vastastikkused tahteavaldused P. Tikule osaühingu juhatuse liikme õiguste, kohustuste ja vastutuse panemiseks. Selliseid tahteavaldusi käesolevas asjas maksuhalduri poolt kogutud tõendite pinnalt tuvastada võimalik ei ole. Mitte ühestki tõendist ei nähtu, et Peeter Tikk oleks andnud nõusoleku enda valimiseks OÜ Union Holding juhatuse liikmeks või nõustunud võtma endale õigusaktidest tulenevad juhatuse liikme kohustused ja kandma juhatuse liikme vastutust. Samuti ei nähtu, et selliseid kohustusi ja vastutust oleks talle soovinud panna OÜ Union Holding ainuosanik Andrus Raag. Viimane on maksuhaldurile seletusi andes kinnitanud, et ei ole juhatuse liikme ülesandeid kellelegi delegeerinud.
2. Andrus Raag on küll teinud
3. mail 2009 otsuse (MTA lisa nr 02_2) valida Peeter Tikk OÜ Union Holding tegevdirektoriks ning andnud talle volituse osaühingu nimel kõiki tehinguid teha, ent seda otsust, samuti mitte Peeter Tikule antud volitust, ei saa käsitada osaniku otsusena juhatuse liikme valimise kohta. Ainuosaniku otsusena juhatuse liikme valimise kohta saab kõne alla tulla selline dokument, millest on üheselt selge, et osanik on otsustanud valida konkreetse isiku just osaühingu juhatuse liikmeks. Volituse andmine osaühingu nimel tehingute tegemiseks või ka näiteks maksuhaldurile osaühingu nimel esitatavate maksudeklaratsioonide allkirjastamiseks (

§ 87

lg 1) ei ole samastatav juhatuse liikmeks valimisega, sõltumata sellest, kui avarad on isikule antud volitused. Juhatuse liikme esindusõigus tuleneb seadusest ning kujutab endast terviklikku õiguste, kohustuste ja vastutuse paketti, erinevalt lepingulisest volitusest, mille andmisel saab volituse andja volituse sisu ja mahu omatahtsi määrata. Vaidluse korral selle üle, kas mingisugust dokumenti saab käsitada juhatuse liikme valimise otsusena, tuleks vaadelda vaidlusalust dokumenti selle pilguga, et kas see dokument võiks olla registripidajale äriregistris juhatuse liikme kande tegemiseks esitatava kandeavalduse aluseks. Eelnimetatud

1. mai 2009 otsus ega
2. oktoobri 2007 volikiri selleks kindlasti ei kõlbaks. Tähtis on see, et sellest otsusest ega volikirjast ei nähtu ainuosaniku tahteavaldus Peeter Tikk juhatuse liikmeks valida ning talle juhatuse liikme kohustused ja vastutus panna. Samuti puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et Peeter Tikk oleks andnud nõusoleku asuda OÜ Union Holding juhatuse liikmeks ja võtta vastav vastutus. See, et Peeter Tikk volikirja alusel ühingu nimel kõiki tehinguid tegi ning sisuliselt kogu majandustegevust korraldas, ei anna alust väita, et ta oli nimetatud juhatuse liikmeks.

§ 40

ei võimalda aga vastutusotsust teha äriühingu tegevjuhile või mistahes muule isikule, kes ei ole selle äriühingu juhatuse liige. Seetõttu on vastutusotsus õigusvastane ja tuleb tühistada.

1. See, et Peeter Tikk reaalselt OÜ-d Union Holding esindas ja juhtis, võis tähendada küll seda, et tal olid OÜ Union Holding nimel tehingute tegemisel sisuliselt samasugused õigused, kui oleksid olnud OÜ Union Holding juhatuse liikmel, ent juhatuse liikme staatus ei piirdu volitusega esindada osaühingut tehingute tegemisel. Selleski osas selgitas Riigikohus juba eelnevalt viidatud kohtuasjas nr 3-2-1-65-08 tehtud otsuses, et volitus on TsÜS § 117 lõike 2 kohaselt kitsapiiriline termin, mis väljendab üksnes tehinguga isikule antud teise isiku esindamise õigust, samas kui juhatuse liikme esindusõigus tuleneb seadusest ning juhatuse liikmel on mitmeid ametiseisundiga kaasnevaid õigusi ja kohustusi, mis ei piirdu sugugi esindusõigusega.
2. Vastustaja poolt viidatud Riigikohtu lahendites võetud seisukohad ei anna alust omistada Peeter Tikule juhatuse liikme staatust ja vastustust. Viidatud kohtulahendites on käsitletud olukordi, kus isik on mingil ajal nõuetekohase otsusega juhatuse liikmeks valitud ning on reaalselt juhatuse liikme ülesandeid täitnud pärast esindusõiguse tähtaja möödumist, kusjuures juhatuse liikme valimiseks pädev organ (osanike üldkoosolek või nõukogu) on isiku jätkamist juhatuse liikme rollis oma käitumisega ühemõtteliselt aktsepteerinud. Sellistel juhtudel on Riigikohus tõepoolest leidnud, et erandlikult tuleb kõne alla ka mõne muu osanike otsuse lugemine juhatuse ametiaja pikendamise otsuseks, kui sellega on sisuliselt tunnustatud isikut juhatuse liikmena, kui see otsus vastab formaalselt juhatuse liikme nimetamise otsuse nõuetele. Neist seisukohtadest ei saa aga teha järeldust, et samamoodi võiks juhatuse liikmena käsitada ka sellist isikut, keda kunagi pole nõuetekohase otsusega juhatuse liikmeks valitud. Vastustaja poolt viidatud kohtulahendites käsitletud olukorrad on seega käesoleva asjaga võrreldes põhimõtteliselt erinevad. Kohtuasjas 3-2-1-65-08 märkis Riigikohus seejuures üheselt, et isik ei saa põhjendada oma juhatuse liikmeks olekut pärast ametiaja möödumist üksnes sellega, et ta jätkas oma igapäevast tööd. Sellest seisukohast on tuletatav ka tõdemus, et samamoodi ei saa ka ainuosanik väita, et isik on osaühingu juhatuse liige seetõttu, et ta reaalselt osaühingut esindas ja juhtis. Samuti ei saa sellist järeldust teha maksuhaldur. Ka vastustaja viidatud Riigikohtu lahenditest tulenevalt saab isikut osaühingu juhatuse liikmena käsitada tingimusel, et on tuvastatav mõlema poole sellekohane tahteavaldus.
3. Möönan viimaks, et iseenesest võib maksuõigusrikkumiste vältimiseks ja makstulude laekumise parandamiseks olla vajalik vastutusotsuse adressaatide ringi laiendamine. Iseäranis võib see nii olla neil juhtudel, kus maksukohustuslasest äriühingu seaduslikeks esindajateks on tegeliku otsustusõiguseta ning varatud isikud, kelle toimingud on täielikult mõne kõrvalise isiku ehk maksuõigusrikkumistest tegeliku kasu saaja kontrolli all. See eeldab aga

vastavate normide täiendamist ja muutmist. Kehtiva õiguse tõlgendamine selliselt, nagu vastustaja seda antud juhul teinud on, ei ole võimalik. Vastustaja käsitluse aktsepteerimine tooks kaasa ka hulgaliselt edasisi tõlgendusprobleeme. Kui asuda seisukohale, et vastutusotsuse saab teha isikule, kelle tegeliku võimu all juriidilise isiku nimel tehtud teod olid, tekib kohe küsimus, kas see peaks välistama vastutusotsuse tegemise juriidilist isikut tegelikult mitte juhtinud, ent nõuetekohaselt juhatuse liikmeks valitud isiku suhtes. Samuti tekiks maksuhalduri käsitlusega nõustumisel võimalus juhatuse liikme vastutus kas osaliselt või täielikult veeretada näiteks töölepingu alusel tegutsevate tegevjuhtide või lepinguid sõlmivate töötajate kaela. Seega tekitaks selline lähenemine uusi probleeme juurde vähemalt sama palju, kui ta neid lahendada suudaks. Leian, et kehtiv seadus seob juriidilise isiku maksuvõla eest tekkiva vastutuskohustuse rangelt juhatuse liikmeks olekuga. See tähendab see seda, et juhatuse liige ei saa vastutusest vabaneda või vastutust muude isikutega jagada põhjendusega, et tegelikult juhtis ja korraldas äriühingu majandustegevust keegi teine. Nagu eelpool märkisin, ei pruugi selline regulatsioon olla tegelikke elulisi olukordi arvestades kõige otstarbekam, ent kehtivat normi ei saa tõlgendada selliselt, et tõlgendamise tulemus läheb normi endaga selgelt vastuollu. 15. Kuigi vaidlusaluses vastutusotsuses ei ole selle tegemise alusena viidatud

§-le 84, märgin siiski, et ka nimetatud normist tuleneva majandusliku tõlgendamise põhimõtte kohaselt ei oleks võimalik vastutusotsuse tegemisel omistada juhatuse liikme staatust isikule, keda äriseadustikus sätestatud korras juhatuse liikmeks valitud ei ole. Nimelt räägib

§ 84

maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil tehtud tehingutest ehk konkreetselt sellistest tehingutest, mille tagajärg on maksukohustuse vähenemine. Osaühingu ainuosaniku ja juhatuse liikme otsus anda teisele isikule volitus osaühingu nimel kõigi tehingute tegemiseks ning maksudeklaratsioonide esitamiseks, ei saa ühelgi juhul olla maksudest kõrvalehoidmisena tehtud tehing, sest ei too iseenesest ei vahetult ega jadas teiste tehingutega kaasa maksukohustuse vähenemist.

1. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Käesolevas asjas
2. septembril 2015 tehtud määrusega on kaebaja menetlusabi korras vabastatud kaebuse esitamisel tasumisele kuulununud 750 euro suuruse riigilõivu tasumisest. HkMS § 118 lg 2 kohaselt tuleb vastav summa mõista vastustajalt välja riigituludesse. Kaebaja on taotlenud vastustajalt 960 euro suuruse õigusabikulu välja mõistmist. Kaebaja on kulu kandmise kohta esitanud advokaadibüroo arved. Arvete tasumist kinnitavat tõendit ei ole kaebaja esitanud. Seega ei ole tõendatud, et menetluskulud oleks kantud. Haldusasjas 3-3-1-12-12 tehtud täiendavas kohtuotsuses asus Riigikohus seisukohale, et ka
3. jaanuaril 2012 jõustunud HkMS nõuab menetluskulu välja mõistmise eeldusena, et menetlusosaline oleks esitanud menetluskulude reaalset kandmist tõendavad dokumendid (nt maksekorraldus arve tasumise kohta, arveldusarve väljavõte, kassa sissetuleku order arve sularahas tasumise kohta vms). Selliseid tõendeid pole kaebaja antud juhul esitanud ning seega ei ole selle kulu vastustajalt välja mõistmiseks alust. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik